3-18-1921 XY kaebus Sotsiaalkindlustusameti 23. novembri 2018. a otsuse nr 14-8/16349-26 tühistamiseks
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – XY, volitatud esindaja Sergei Desjatnikov esindajad Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Leila Siiroja Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta XY kaebus rahuldamata.
2.Mõista Sotsiaalkindlustusametilt XY kasuks välja menetluse osalise lõpetamisega seotud menetluskulu 127 (ükssada kakskümmend seitse) eurot 50 senti.
3.Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
4.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi ning otsuse põhjenduste p-des 15, 16 ja 19 nimetatud isikute nimed initsiaalidega.
5.Tagastada vastustajale korduvalt esitatud tõendid: ekspertiisiakt nr 17E-LÕI0053 ja Sotsiaalkindlustusameti ekspertarsti 07.06.2018 järelkontrolli tulemused (tl 3033, 96-98 ja 107).
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25. märtsil 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-18-1921
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Halduskohus võttis 05.11.2018 määrusega menetlusse XY kaebuse Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 15.06.2018 otsuste nr 14-8/16349-13 ja nr 14-8/16349-14 tühistamiseks. Vaidlustatud otsustega on kehtetuks tunnistatud kaebaja suhtes varem tehtud puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise, püsiva töövõime tuvastamise ning puudega tööealise inimese toetuse määramise otsused.
2.SKA esitas 26.11.2018 vastuse kaebusele, milles teatas, et tegi 23.11.2018 uue otsuse nr 14-8/16349-26, millega tunnistas andmisest alates kehtetuks haldusasjas nr 3-18-1921 vaidlustatud 15.06.2018 otsuse nr 14-8/16349-13 ja otsuse nr 14-8/16349-14 põhjusel, et SKA rikkus otsuste tegemisel põhjendamiskohustust ega viidanud otsuses ka dokumentidele, milles põhjendused on esitatud (tl 54-55). SKA selgitas, et 23.11.2018 otsuse nr 14-8/16349-26 lõpptulemus jääb samaks nagu kehtetuks tunnistatud otsustel. Vastustaja märgib otsuses järgmist: 1) vastustaja kontrollis kaebaja püsiva töövõimetuse tuvastamise ja töövõime kaotuse protsendi määramise, puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise, puudega tööealise isiku toetuse määramise ja puudega vanema toetuse määramise aluseks olevaid asjaolusid, sealhulgas taotlemise käigus esitatud andmete, dokumentide ja muude tõendite õigsust; 2) ekspertiisiaktis nr 17E-LÕI0053 toodud ekspertarvamuse kohaselt on kaebajal enamus püsiva töövõimetuse kaotuse protsendi määramise aluseks olevatest diagnoosidest tõendamata, terviseandmed ja ülekuulamisel antud ütlused on vastuolulised. Töövõime kaotus 80% on määratud suures osas objektiivselt tõendamata diagnooside ja vastuoluliste terviseandmete alusel; 3) võttes arvesse ekspertiisiakti nr 17E-LÕI00053, vaatas SKA ekspertarst Meris Tammik 07.06.2018 läbi kaebaja terviseandmed ning jõudis kokkuvõtvalt järeldusele, et puude ja püsiva töövõime kaotuse protsendi tuvastamiseks raviarstide poolt esitatud terviseseisundi kirjelduste ja objektiviseerivate uuringutega kinnitatud isiku tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahel esineb lahknevus; 4) puude raskusastme ja töövõimetuse protsendi tuvastamisse SKA poolt kaasatud ekspertarstid eeldavad, et e-tervise infosüsteemis olevad andmed (st haigusjuhtude kirjeldused, seonduvad diagnoosid ja eeltoodust põhjustatud ning raviarstide poolt kirjeldatud püsiva iseloomuga piirangud) on raviarstide poolt diagnoosiga kinnitatud. Arstlik diagnoos saab meditsiiniõiguslikult tugineda ainult tõenduspõhisel hinnangul (st objektiviseerivatel uuringutel, testidel, seniseid ravitulemusi arvestades jne), mistõttu dokumendipõhist ekspertarvamust andev arst ei ole õigustatud ekspertiisi käigus kahtluse alla seadma raviarstide poolt tehtud sissekandeid ja patsiendile omistatud diagnoose; 5) praegusel juhul on kaebaja terviseandmete osas läbi viidud kaks ekspertiisi – kohtuarstlik ekspertiis ja SKA ekspertarsti järelkontrolli korras teostatud ekspertiis. Mõlemad ekspertiisid on jõudnud järeldusele, et kaebajal on tuvastatud puue ja töövõime kaotus suures osas objektiivselt tõendamata diagnooside alusel. SKA leiab, et diagnoosid olid pandud meelevaldselt ning olid ja on tegelikule seisundile mittevastavad; 6) Varasemate haldusaktide kehtetuks tunnistamine põhineb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg-l 1, § 67 lg-tel 1, 5 ja 6 ning § 64 lg-l 3. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 19 lg 1 p-st 5 ja SÜS eelnõu seletuskirjast tulenevalt on juhtudel, kus isikud on saanud riigi
2(12)
3-18-1921
soodustusi olukorras, kus nad ei ole esitanud hüvitise taotlemiseks enda kohta tõeseid ja asjakohaseid andmeid, seadusandja tahe tunnistada sellised soodustavad haldusaktid kehtetuks. Avalik huvi haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks kaalub ka praegusel juhul üles isiku huvi haldusaktide kehtima jäämisele; 7) puuetega inimeste sotsiaaltoetusi määratakse inimestele, kellel on tuvastatud puude raskusaste. SKA tuvastas, et XYl oli tuvastatud puude raskusaste ilma õigusliku aluseta, ning tunnistas 15.06.2018 otsusega nr 14-8/16349-13 andmisest alates kehtetuks otsused, millega puude raskusaste oli tuvastatud.
3.Kohus selgitas 27.11.2018 määruses, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.
4.Kohus selgitas 27.11.2018 määruses kaebajale ka võimalust menetlusökonoomia põhimõtet arvestades täiendada kaebust 23.11.2018 otsuse nr 14-8/16349-26 peale esitatava nõudega praeguses haldusasjas. Kaebaja esitas kohtule 05.12.2018 avalduse pealkirjaga „Kaebuse muutmise taotlus“, milles palub tühistada SKA 23.11.2018 otsus nr 14-8/1634926. Kohus lubas 06.12.2018 määrusega kaebust täiendada SKA 23.11.2018 otsuse nr 148/16349-26 tühistamise nõudega. Kaebaja teatas 13.12.2018 avalduses, et nõustub 15.06.2018 otsuse nr 14-8/16349-13 ja otsuse nr 14-8/16349-14 kehtetuks tunnistamise tulemusena nende otsuste tühistamise nõuete osas menetluse lõpetamisega. Kohus lõpetas 03.01.2019 määrusega selles osas menetluse ning määras 23.11.2018 otsuse nr 14-8/16349-26 tühistamise nõude osas asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
5.Vastustaja on esitanud oma seisukoha kaebuse kohta 26.11.2018 avalduses ning täiendava kirjaliku seisukoha 03.01.2019 (tl 117-118) Kaebaja on esitanud täiendavad seisukohad koos menetluskulude taotlusega 21.01.2019 (tl 122-126).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja väidab kaebuses ja 05.12.2018 kaebuse täienduses ning kirjalikus menetluses esitatud 21.01.2019 täiendavates seisukohtades järgmist.
6.1.Kaebaja ei nõustu vaidlustatud otsusega, sest tal esinesid terviseprobleemid. Kaebaja ei mõjutanud kedagi diagnooside panemisel, vaid lihtsalt teatas tervisega seotud probleemidest arstidele ja selle alusel oli määratud ravi ja diagnoosid.
6.2.Patsiendiga kohtumata ja ilma patsiendi ülevaatuseta ei ole võimalik objektiivse ja tõsiseltvõetava hinnangu andmine ja sellest järelduste tegemine tervise kohta. SKA rikub sellise hinnanguga kaebaja õigusi.
6.3.Vaidlustatud otsus on vastuolus faktiliste asjaoludega ja tõenditega ning vastustaja järeldused on vastuolus tegelikkusega.
6.4.Vastustaja ei teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt. Vastustaja ei saa igaks juhuks tühistada varasemat puude ja toetuse määramise otsust põhjusel, et arstide või patsiendi suhtes on algatatud kriminaalasi. Otsuse tühistamisel peab SKA alati arvestama, et seetõttu jääb abivajav inimene ilma seadusest tuleneva abita. Ei ole põhjendatud otsuste tühistamine tuginedes raha puudumisele või eelarve optimeerimisele. SKA prioriteedid võivad olla vastuolus õiguse üldpõhimõtetega.
3(12)
3-18-1921
6.5.Enne vaidlustatud otsuse välja andmist ega ka pärast seda ei kontrollinud keegi vastustaja spetsialistidest kaebaja terviseseisundit ning isegi ei helistanud ega täpsustanud asjaolusid. Kõik vastustaja eksperdi järeldused on tehtud ainult kirjalikus menetluses, ilma isiku tervist kontrollimata.
7.Vastustaja märgib, et jääb otsuses toodud põhjenduste juurde (käesoleva otsuse p 2) ning ei pea vajalikuks neid uuesti korrata. Täiendavalt esitab vastustaja kohtumenetluses järgmised seisukohad.
7.1.Politsei- ja Piirivalveamet edastas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri loal SKA-le kriminaalasja nr 16221000007 raames Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi Lõuna-Eesti Kohtuarstliku ekspertiisiosakonna poolt koostatud isiku ekspertiisiaktid 13 isiku osas, millest selgus, et neil on tuvastatud töövõime kaotus suures osas objektiivselt tõendamata diagnooside alusel. Tegemist on Lõuna Ringkonnaprokuratuuri menetluses oleva kriminaalasjaga, milles kahtlustatakse kolme arsti kuritegude toimepanemises seoses sellega, et SKA-le on puude raskusastme ja püsiva töövõimetuse taotlemisel (sealhulgas kaebaja puhul) esitatud võltsitud dokumente ning valeandmeid. Taotlustega seotud arstidele on esitatud kahtlustused dokumentide võltsimises, kelmuses ja altkäemaksu võtmises.
7.2.Ekspertiisiaktides sisalduva info alusel ja kooskõlas sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 30 lg-ga 2 kontrollis SKA nii töövõime kui ka puude raskusastme tuvastamise aluseks olevate dokumentide õigsust. Kaebaja terviseandmetele andis lisaks hinnangu SKA ekspertarst, kelle lõppjärelduse kohaselt esineb lahknevus puude ja püsiva töövõime kaotuse protsendi tuvastamiseks raviarstide poolt esitatud terviseseisundi kirjelduste ja objektiviseerivate uuringutega kinnitatud isiku tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahel. Seega oli nii kaebaja töövõimetus kui ka puude raskusaste tuvastatud ebaõigete terviseandmete alusel. SKA-le oli jäetud vale mulje inimese tegelikust olukorrast ning tuvastamise otsused olid tehtud haldusorgani mõjutamise tulemusena.
7.3.Viimast järeldust kinnitab ka asjaolu, et kaebaja suhtes lõpetati kriminaalasi tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lõikest 1, mille kohaselt võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks, kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.
7.4.Praegusel juhul oli kaebaja teadlik, et ta jättis taotlusi esitades SKA-le enda terviseseisundi kohta vale mulje.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Asjas on vaidlus SKA 23.11.2018 otsuse nr 14-8/16349-26 õiguspärasuse üle. Vaidlustatud otsusega tühistas vastustaja enda varasemad 15.06.2018 otsuse nr 14-8/16349-13 ja otsuse nr 14-8/16349-14 põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu.
8.1.SKA tunnistas 15.06.2018 otsusega nr 14-8/16349-13 kehtetuks järgmised varasemad otsused: - SKA 16.04.2015 otsus nr 1211473, millega tuvastati kaebaja püsiv töövõimetus 80% kestusega alates 10.04.2015 kuni 30.04.2016 (tl 99); - SKA 16.04.2015 otsus nr 1211474, millega tuvastati keskmine puue kestusega alates 10.04.2015 kuni 30.04.2016 ja tuvastati lisakulud (tl 100);
4(12)
3-18-1921
- SKA 13.04.2016 otsus nr 1334964, millega tuvastati püsiv töövõimetus 80% kestusega alates 30.04.2016 kuni 30.04.2017 (tl 101); - SKA 13.04.2016 otsus nr 1334965, millega tuvastati keskmine puue kestusega alates 30.04.2016 kuni 30.04.2017 ja lisakulud (tl 102); - SKA 09.01.2017 otsuse nr 1425371, millega tuvastati püsiv töövõimetus 80% kestusega alates 27.12.2016 kuni 31.12.2018 (tl 103); - SKA 09.01.2017 otsus nr 1425375, millega tuvastati keskmine puue kestusega alates 27.12.2016 kuni 31.12.2018 ja lisakulud (tl 104).
8.2.SKA tunnistas 15.06.2018 otsusega nr 14-8/16349-14 andmisest alates kehtetuks puudega tööealise inimese toetuse määramise otsused: 05.05.2015 otsus nr 56186P-1; 14.04.2016 otsus nr 56186P-3 ja 10.01.2017 otsus nr 56186P-5 (tl 56-59).
8.3.Praeguse vaidluse esemeks oleva otsuse resolutsiooni p-ga 1 tunnistas vastustaja eelnevalt nimetatud 15.06.2018 otsused kehtetuks. Otsuse resolutsiooni p-ga 2 tunnistas vastustaja kehtetuks kõik eelpool p-des 8.1 ja 8.2 loetletud otsused. Uue – kehtetuks tunnistatud 15.06.2018 otsustest põhjalikumalt motiveeritud – otsuse tulemuseks oli varasemate kaebajale soodsate puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise ning püsiva töövõime tuvastamise otsuste ning kaebajale puudega tööealise inimese toetuse määramise otsuste kehtetuks tunnistamine.
9.Vaidlustatud otsuse õiguslike alustena on märgitud SÜS § 30 lg 2 ja § 19 lg 1 p 5, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 3 lg 3 ning HMS § 66 lg 1, § 67 lg 1 ning § 67 lg 4 p-d 5 ja 6.
10.SÜS § 30 lg 2 kohaselt on hüvitise taotlemisel ja andmisel hüvitise andjal põhjendatud kahtluse korral hüvitise saamise õiguse olemasolu või hüvitise ulatuse kohta õigus kontrollida hüvitise andmise aluseks olevaid asjaolusid, sealhulgas hüvitise taotlemise käigus esitatud andmete, dokumentide ja muude tõendite õigsust. Vastustaja märgib vaidlustatud otsuses, et kontrollis kaebaja püsiva töövõimetuse tuvastamise ja töövõime kaotuse protsendi määramise, puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise, puudega tööealise isiku toetuse määramise aluseks olevaid asjaolusid, sealhulgas taotlemise käigus esitatud andmete, dokumentide ja muude tõendite õigsust. Vastav pädevus tuleneb vastustajale viidatud normist. SÜS § 19 lg 1 p 5 kohaselt lõpeb isiku õigus hüvitisele muuhulgas hüvitise andmise otsuse tühistamise või kehtetuks tunnistamisega.
11.Vastustaja on ülal loetletud kaebajale soodsad haldusaktid tunnistanud kehtetuks põhjusel, et on kindlaks teinud nende õigusvastasuse. Vaidlustatud otsuses viidatud HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades HMS §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peab haldusorgan arvestama HMS § 64 lg-s 3 sätestatut ning peale selle ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, samuti avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks (HMS § 64 lg 3). HMS § 64 lg-st 3 tulenevalt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega
5(12)
3-18-1921
ning muid tähtsust omavaid asjaolusid (HMS § 67 lg 1). Seega on tegemist arvestatavate tegurite avatud loeteluga. Samas ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik (HKMS § 67 lg 4 p 5) või haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel või pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena (p 6).
12.Kaebaja väidab, et ta pole arste diagnooside panemisel mõjutanud, vaid on üksnes oma terviseprobleemidega arstide poole pöördunud. Kaebaja leiab ka, et vastustaja ei saa varasemaid kaebajale soodsaid haldusakte kehtetuks tunnistada pelgalt arstide ja patsiendi suhtes kriminaalasja algatamise tõttu. Vastustaja ei ole kuidagi eitanud kaebajal terviseprobleemide olemasolu. Vastustaja on aga teinud ekspertiiside tulemuste põhjal järelduse, et diagnoosid, millele tuginedes tuvastati kaebaja püsiv töövõimetus (80%) ning keskmine puue ja lisakulude suurus, olid suures osas pandud meelevaldselt ning olid ja on tegelikule seisundile mittevastavad.
13.Vastustaja väidab vastuseks kaebaja seisukohale, et ei ole vaidlustatud otsuses tuginenud pelgalt otsuses nimetatud arstide suhtes kriminaalasjade algatamise faktile, vaid tugineb kahele eksperthinnangule – Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) Lõuna-Eesti Kohtuarstliku ekspertiisiosakonna poolt kriminaalasja nr 16221000007 raames koostatud 04.01.2018 isiku ekspertiisiakti nr 17E-LÕI0053 (tl 20-22) ning SKA ekspertarsti järelkontrolli lõppjäreldustele (tl 24-24p). Mõlemad ekspertiisid on viinud järeldusele, et kaebajal on tuvastatud puue ja töövõime kaotus suures osas objektiivselt tõendamata diagnooside alusel ning diagnoosid, millele tuginedes tuvastati kaebaja püsiv töövõimetus, keskmine puue ja lisakulude suurus, ei vasta tegelikule seisundile.
14.Kohtuarstliku ekspertiisi käigus püstitas menetleja kaks ülesannet: 1) kas 2016. a detsembris SKA Tartu Büroole esitatud kaebaja püsiva töövõimetuse tuvastamise ja töövõime kaotuse protsendi määramise aluseks olevad terviseseisundi andmed sh haiguste/vigastuste diagnoosid on objektiivselt tõestatud ravidokumentide sissekannetega?; 2) kas SKA Tartu Büroo 09.01.2017 püsiva töövõimetuse tuvastamise otsus nr 1425371, millega tuvastati, et kaebaja on osaliselt töövõimetu ja määrati töövõime kaotus 80%, on objektiivselt tõestatud ravidokumentides kajastatud sissekannetega? Eksperdi arvamus neile küsimustele on järgmine: 1) enamus kaebaja püsiva töövõimetuse tuvastamise ja töövõime kaotuse protsendi määramise aluseks olevatest diagnoosidest on objektiivselt tõendamata, terviseandmed ja ülekuulamisel antud ütlused on vastuolulised; 2) töövõime kaotus 80% on määratud suures osas objektiivselt tõendamata diagnooside ja vastuoluliste terviseandmete alusel.
15.Ekspertarvamuses viidatud ekspertiisimääruse andmetel on perearst J S-M koostanud enda patsientidele SKA-le esitamiseks püsiva töövõimetuse tuvastamiseks terviseseisundi kirjeldusi, mille sisu ei vasta tegelikkusele. Kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus on tuvastatud, et perearst J S-M, neuroloog AK ja psühhiaater PL on võltsinud terviseseisundi kirjeldamise aluseks olnud dokumente.
15.1.Ekspert viis uuringud läbi tuginedes järgmistele dokumentidele: perearsti koostatud terviseseisundi kirjeldus; digiloo haigusjuhtum nr 2158170, ambulatoorne epikriis nr 2158171; SA Jõgeva Haigla Tervisekaart Haigusjuht nr A16420 2016; SA Jõgeva Haigla Tervisekaart Haigusjuht nr A1132 2015; SA Jõgeva Haigla Tervisekaart Haigusjuht A3985 2015; SA Tartu Ülikooli Kliinikumi patsiendikaart nr 20130422; SA Tartu Ülikooli Kliinikum haigusjuht 20150525-2017161/16-54-15397 epikriis; SA Tartu Ülikooli Kliinikum ambulatoorne
6(12)
3-18-1921
haigusjuht nr 20130423-158243 epikriis ning kaebaja tunnistajana ülekuulamise 29.03.2017 protokoll kriminaalasjas nr 16221000007.
15.2.Ekspert on uuringute tulemusi hinnanud ja arvamust põhjendanud järgmiselt. Terviseandmete kirjelduse põhjal on patsiendil diagnoositud raske korduv depressioon, traumajärgne ajukahjustuse sündroom, koljusisese vigastuse jääknähud, kaela ja kere muude vigastuste jääknähud, lülisamba murrujärgne seisund. Tervisekaardil (haigusjuht nr A16420 2016 (19.10.-20.10.16)) on märgitud jää ja lumega seotud kukkumine samal tasapinnal. Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole diagnoosid täielikult objektiivsete uuringutega tõestatud ning tekivad vastuolud ravidokumentide andmete ja tunnistaja ütluste vahel.
15.2.1.Ambulatoorse epikriisi nr 2158171 14.10.2016 sissekande kohaselt on patsiendil pöördumisel olnud järgmised kaebused: meeleolu langus, afektlabiilsus, unehäired; õhtune insomnia, öine insomnia, psüühiline seisund aasta jooksul positiivse dünaamikata. Tal esinevad sundmõtted, depressiivsed mõtted, sundmälestused, on diagnoositud raske korduv depressioon ning traumajärgse ajukahjustuse sündroom. Raviks määrati magneesium ja safrin. Kaebaja tunnistajana antud ütluste kohaselt vestles ta 2016. a suve lõpus või sügise alguses telefoni teel psühhiaatriga, kellele rääkis, et vaimne seisund on paranenud. Psühhiaater ütles seepeale, et siis ei ole vajalik vastuvõtule tulla. Eksperdi hinnangul on vastuolus ka diagnoosid (raske korduv depressioon) ja määratud ravi, milleks on toidulisandid (magneesium ja safrin), mitte antidepressandid.
15.2.2.Objektiivsed uuringud, mis tõestaksid ajukahjustuse olemasolu või koljuluude-peaaju vigastusi (nt radioloogiliste uuringute kirjeldused), eksperdile esitatud ravidokumentides puuduvad.
15.2.3.SA Jõgeva Haigla Tervisekaart Haigusjuht nr A1132 2015 andmetel viibis patsient 22.01-25.02.2015 vastuvõttudel kaebustega valud kaelas, seljas, jäsemetes, tasakaaluhäired, poomistunne, valud paremal pool ülakõhupiirkonnas, urineerimishäired. Anamneesis korduvad pea- ja lülisambatraumad (kukkumised libedaga). 22. jaanuari 2015. a spondülogrammidelt nähtuv VIII rinnalüli lülikeha eesmiselt kitsenemine 8 kraadi võib viidata varasemale minimaalsele rõhkmurrule. Samas puuduvad ravidokumendid (nt erakorralise meditsiini osakonna, traumapunkti, vastuvõtuosakondade sissekanded), kus oleks märgitud vigastus(t)e tekkimise aeg, viis ja esmane diagnoos ning vastavad uuringud ja ravi. Ekspert on seisukohal, et selline luumurd peaks paranema orienteeruvalt 4 kuuga ja mitte jätma jääknähte. Kaebaja tunnistajana ülekuulamise protokolli kohaselt on patsient ise öelnud, et alaselg valutab vahetevahel, periooditi on unetus ja peavalud. Ekspert on seisukohal, et see ei põhjusta tavaliselt nii ulatuslikku (80%) töövõime kaotust.
16.SKA ekspertarst on terviseandmetel tugineva 07.06.2018 järelkontrolli tulemusena seisukohal, et esineb lahknevus puude ja püsiva töövõime kaotuse protsendi tuvastamiseks raviarstide poolt esitatud terviseseisundi kirjelduste ja objektiviseerivate uuringutega kinnitatud isiku tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahel. Sellest tulenevalt on ebaõigetele terviseandmetele tuginevad töövõimekaotuse protsendi määramise ja puude tuvastamise otsused ekspertarsti hinnangul algusest peale õigustühised (tl 24-24p).
16.1.Ekspertarst, olles tutvunud kohtuarstliku ekspertiisi materjalidega (ekspertiisiakt nr 17ELÕI0053), kaebaja terviseandmete ja varasemate ekspertiisidega kinnitab, et puudub tõenduspõhine alus kaebajal traumajärgsete seisundite ja nendest tingitud psüühikahäirete diagnoosimiseks. Ekspertarst on taolistele järeldustele jõudmist põhjendanud järgmiselt.
16.2.E-tervise infosüsteemis on Dr PL kirjeldanud 18.03.2015 "anamneesis peatrauma, kukkus libedaga 2 aastat tagasi". E-tervise infosüsteemis ei ole 2013. a kirjeldatud traumat. Dr PL on teinud 29.03.2016 sissekande e-tervise infosüsteemi, et raviks on määratud Sertralin ja 7(12)
3-18-1921
Amitriptylin, kuid retseptikeskusest e-tervise infosüsteemi tulnud andmete alusel nende psühhiaatrias kasutatavate ravimite müük ei kajastu. 14.10.2016 on samade diagnooside korral ordineeritud magneesiumit ja safraniekstrakti.
16.3.Taastusarst A A-A on 25.05.2015 teinud sissekande: "Anamneesis 8. rinnalüli kompressioonmurd 20 eluaastate lõpus (täpselt ei mäleta). Poole aasta vältel valud alaseljas kiirgumisega abaluude vahele. Kaasuvaid haigusi eitab." "05.06.2015 13:52 Haiguse anamnees Pt pöördunud taastusravisse seljavalu tõttu. Nooruses olnud C8 kompressioonmurd. Hetkel põhivalu samuti C8 piirkonnas kiirgumisega üla ja alaselga."
16.4.Röntgenuuringul 22.01.2015 lülisambast lülikehadel ja lülivahemikes kaela ja nimmeristluu osas muutusi ei sedastatud; märgiti, et 8. rinnalüli lülikeha eesmiselt kitsenenud. Uuringud, mis täpsustaksid peavigastust, ei ole e-tervisest ekspertarsti arvamusest nähtuvalt leitavad.
16.5.Patsiendil on 22.06.2017 diagnoositud jätkuvalt ülekoormushaigust, kuid vigastuste jääknähtusid ei kirjeldata.
17.Vastustaja on kontrollinud SÜS § 30 lg-le 2 tuginedes nii töövõime kui ka puude raskusastme tuvastamise aluseks olevate dokumentide õigsust. Kohtu hinnangul on vastustaja seda põhjendatult teinud. Vastustajal on pädevus ja kohustus reageerida, kui ilmnevad asjaolud, mille tõttu isikud saavad alusetult hüvesid või väljamakseid, millele neil tegelikele asjaoludele tuginevalt õigust ei oleks. Kohus nõustub eeltoodut arvestades, et vastustaja ei ole lähtunud ainult asjaolust, et viidatud tõendites nimetatud arstide suhtes toimetati kriminaalmenetlust. Vastustaja otsustus põhineb asjas uuritud tõenditel. Tõendiks haldusmenetluse võivad olla muuhulgas erinevad dokumentaalsed tõendid ja eksperdi arvamused (HMS § 38 lg 2). Halduskohtumenetluses võib kohus asja lahendamisel arvestada tõendina ka haldus- või süüteomenetluses protokollitud või salvestatud ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi, samuti muid tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusasjas lahendatav vaidlus (HKMS § 65 lg 1). Kohtu hinnangul on vastustaja otsuse aluseks võetud asjakohased tõendid, millest nähtuvalt on kahe ekspertiisi tulemusena selgunud vastuolu kaebaja terviseseisundi kirjelduse ning erinevate kaebaja terviseseisundit, diagnostikat ja ravi puudutavate kannetega meditsiinidokumentatsioonis. EKEI eksperdiarvamusest ilmneb ka vastuolu kaebaja enda poolt tunnistajana antud ütluste ning terviseseisundi kirjelduste vahel.
18.Kohus peab veenvaks vastustaja eelnimetatud tõenditel põhinevat järeldust, et kirjeldatud terviseandmed ei olnud kooskõlas kaebaja tegeliku olukorraga. Seda järeldust ei kummuta ka kaebaja esitatud kriminaalasja osalise lõpetamise 03.10.2018 määrus kriminaalasjas nr 16221000007 (tl 6). Kaebaja enda suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud tuginedes KrMS 202 lg-le 1. KrMS § 202 alusel võib kriminaalmenetluse lõpetada avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kui süü ei ole suur. Kaebaja suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine ei saa ümber lükata ekspertide arvamusi ja nende põhjal tehtud otsustust, et terviseandmetes kirjeldatud diagnoosid ei ole kooskõlas muude analüüsitud tõenditega ega saa olla seega tegelikuks aluseks kaebaja puude raskusastme tuvastamisel ja töövõime protsendi määramisel.
19.SKA ekspertarstide arvamused kaebaja töövõimetuse tuvastamise ja töövõime kaotuse protsendi määramise taotluste lahendamisel (tl 90-95) põhinevad perearst J S-M kirjeldatud terviseseisundi andmetel ja psühhiaatri/dr PL konsultatsiooni otsustel. Vaidlustatud otsusega kehtetuks tunnistatud kaebajale soodsad haldusaktid puude raskusastme ja lisakulude tuvastamiseks ning püsiva töövõimetuse tuvastamiseks (tl 99-104) tuginevad SKA ekspertarstide arvamusel, milles on viidatud omakorda perearst J S-M kirjeldatud 8(12)
3-18-1921
terviseseisundi andmetele ja psühhiaatri/dr PL konsultatsiooni otsustele. Vastustaja selgituste kohaselt eeldavad puude raskusastme ja töövõimetuse protsendi tuvastamisse SKA kaasatud ekspertarstid, et e-tervise infosüsteemis olevad andmed (st haigusjuhtude kirjeldused, seonduvad diagnoosid ja eeltoodust põhjustatud ning raviarstide poolt kirjeldatud püsiva iseloomuga piirangud) on raviarstide poolt diagnoosiga kinnitatud. Arstlik diagnoos saab vastustaja seisukoha järgi meditsiiniõiguslikult tugineda ainult tõenduspõhisel hinnangul (st objektiviseerivatel uuringutel, testidel, senistel ravitulemustel jne), mistõttu dokumendipõhist ekspertarvamust andev arst ei ole õigustatud ekspertiisi käigus kahtluse alla seadma raviarstide poolt tehtud sissekandeid ega patsiendile omistatud diagnoose. Eelnevalt kirjeldatud ekspertarvamustes (vt otsuse põhjenduste p-d 15-16) on jõutud järeldusele, et terviseseisundi kirjelduses esitatu ei ole tõendamist leidnud ülejäänud meditsiinidokumentatsioonis kajastatuga ning on vastuolus kaebaja enda ütlustega kriminaalmenetluses.
20.Kaebaja rõhutab, et ta ise pole kedagi diagnooside panemisel mõjutanud, vaid lihtsalt teatas tervisega seotud probleemidest arstidele ning selle alusel oli määratud ravi ja diagnoosid. Arvestades eeltoodut kogumis nõustub kohus vastutajaga, et kaebaja oli puude tuvastamist ja töövõime vähenemist tuvastavate otsuste taotlemisel teadlik, et tema terviseseisundit on kirjeldatud tegelikust erinevalt ning viisil, mis võimaldas tuvastada keskmise puude ja lisakulude määramise ning töövõime vähenemise kaebajale soodsamas ulatuses, ning ta on seda oma tegevusega mõjutanud.
21.Eeltoodu põhjal nõustub kohus vastustajaga, et kaebajal ei saanud olla kaitstavat usaldust haldusaktide kehtima jäämise suhtes, millele ta saaks vaidlustatud otsuse tühistamist nõudes tugineda (HMS § 67 lg 4 p-d 5 ja 6). Viidatud kriminaalmenetluse tõendid ning SKA ekspertarsti arvamus viitavad sellele, et kaebaja puude aste ning töövõimetus olid tuvastatud tuginedes kaebaja tegelikkusele mittevastavale terviseandmete kirjeldusele. Pole ühtki mõistlikku põhjust, miks peaks arst kajastama meditsiinidokumentatsioonis tegelikkusele mittevastavaid terviseandmeid, peale patsiendi või mõne kolmanda isiku huvi saada ebaõigete andmete alusel hüvesid, milleks tal muidu alust poleks.
22.Kohus ei nõustu kaebaja väitega talle soodsate haldusaktide kehtetuks tunnistamise korral abita jäämisest. Põhiseadus sätestab õiguse riigi abile töövõimetuse või puuduse korral ning põhiseaduses on välja toodud riigi eriline hool puudega inimeste suhtes (põhiseaduse § 28 lg-d 2 ja 4). Kohtupraktika on PS § 28 lg 2 kaitsealas oleva sotsiaalse riskina tunnustanud ka puuet (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.02.2015 otsus asjas nr 3-4-133-14, p 28). Nimetatud õigused on isikule tagatud aga üksnes juhul, kui selliste õiguste kasutamise eeldused on täidetud, ning välistatud on hüvede saamine kuritarvituste korral. Vaidlustatud otsusega on varasemad soodsad otsused kehtetuks tunnistatud põhjusel, et need põhinesid ebaõigetel andmetel, millest oli teadlik ka otsuste adressaat ise. Kui isikul puudub tegelik abivajadus või selle maht on tegelikult väiksem kui esialgu ebaõigete andmete pinnalt ilmnes, ei saa isikule soodsate otsuste kehtetuks tunnistamine tähendada abita jäämist. Isikul puudub sellisel juhul subjektiivne õigus taotletud hüvede saamiseks. Praeguse vaidluse ajendanud otsuste kehtetuks tunnistamine ei välista kaebaja õigust riigi abile muudel puhkudel, kui asjaomased abi saamise eeldused on täidetud. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles nagu oleks kaebajale soodsad otsused kehtetuks tunnistatud eelarve optimeerimise või raha puudumise tõttu. Vastustaja eesmärk ei ole praegusel juhul olnud riigi raha kokkuhoid, nagu kaebaja ekslikult märgib. Selline eesmärk ei nähtu vaidlustatud otsusest ega vastustaja menetlusdokumentidest kohtumenetluses.
9(12)
3-18-1921
23.Kaebaja peab õigusvastaseks, et varasemad haldusaktid on kehtetuks tunnistatud ilma temaga kohtumata ja tema terviseseisundit täpsustamata, st heidab ette uurimiskohustuse ja ärakuulamisnõude järgimata jätmist.
23.1.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakti andmisel tuleb järgida ka seaduses sätestatud menetlusnorme, sh HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamiskohustust.
23.2.Vaidlustatud otsus sisaldab selle andmise õiguslikke ja faktilisi aluseid, sh on ära näidatud otsustamisel aluseks võetud tõendid (ekspertiisitulemused). Vastustaja on esitanud sisulisi kaalutlusi sisaldavad põhjendused, miks on kehtetuks tunnistatud varasemad otsused, ning on toonud välja, et avalik huvi õigusvastaste haldusaktide kehtetuks tunnistamise suhtes on praegusel juhul ülekaalukas võrreldes kaebaja huviga haldusaktide kehtima jäämise suhtes. Vastustaja on vaidlustatud otsuses esitanud oma kaalutlused, miks ta peab avalikku huvi ülekaalukaks ja isikule soodsate haldusaktide kehtetuks tunnistamist põhjendatuks, viidates seejuures ka SÜS eelnõu seletuskirjas kirjeldatud seadusandja tahtele (tl 106-106p). Viimasest tuleneb arusaadavalt, et seadusandja eesmärk pole olnud hüvede tagamine isikutele, kes oma tahtliku käitumisega on loonud olukorra, kus nad ebaõigete andmete alusel saavad riigilt põhjendamatuid soodustusi.
23.3.Kohtu hinnangul on vastustaja asjaolude väljaselgitamisel täitnud uurimiskohustust piisavas ulatuses. Olukorras, kus kaebaja terviseandmeid kajastavaid dokumente uuriti kohtuarstliku ekspertiisi käigus ning vastustaja enda ekspertarsti poolt ja kuulati kaebaja üle tunnistajana kriminaalmenetluses, on vastuolu dokumentides piisava põhjalikkusega välja selgitatud. Keskne küsimus oli, kas kehtetuks tunnistatud haldusaktid olid õiguspärased nende andmise hetkel ning selle väljaselgitamiseks tuligi vastustajal välja selgitada, kas nende andmisel lähtuti õigetest andmetest. Seetõttu ei oleks ka kaebajaga kohtumine või tema terviseseisundi hindamine vaidlustatud haldusakti andmise ajal võinud anda asjakohast teavet terviseandmete õigsuse kohta mitmeid aastaid varem (alates 2015. a).
23.3.Haldusmenetluse dokumentidest ei nähtu tõepoolest, et kaebajat oleks enne vaidlustatud haldusakti andmist või ka enne 15.06.2018 otsuste nr 14-8/16349-13 ja nr 14-8/16349-14 andmist ära kuulatud, st et talle oleks olnud teada varasemate soodsate haldusaktide kehtetuks tunnistamise menetlus ning ta oleks saanud selle käigus arvamust või vastuväiteid esitada. Kohtu hinnangul ei ole tegemist aga menetlusnormi rikkumisega, mis saanuks mõjutada vastustaja otsustust ning tingiks seetõttu vaidlustatud otsuse tühistamise (HMS § 58; riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Kaebaja ei ole osutanud sellistele tõenditele, mis võiksid ümber lükata vastustaja järeldused ning EKEI aktis on viidatud ka kaebaja enda ütlustele. Ei ole põhjust järeldada, et kaebaja seisukohad või vastuväited võinuks viia vastustaja teistsugusele lõpptulemusele.
24.Vaidlustatud otsusega on kehtetuks tunnistatud ka kaebajale toetuse määramine PISTS alusel. PISTS eesmärk on selle seaduse § 1 lg 2 kohaselt puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamine ning õppimise ja töötamise soodustamine puudest tingitud lisakulude osalise hüvitamise kaudu. PISTS § 3 lg 1 sätestab, et puuetega inimeste sotsiaaltoetusi määratakse ja makstakse Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elavale isikule lisakulutusi põhjustava keskmise, raske või sügava puude korral vastavalt PISTS-s sätestatule. Seega on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise eelduseks puude tuvastatus.
24.1.Kaebajale on määratud PISTS § 7 alusel puudega tööealise inimese toetust ja § 11 alusel rehabilitatsioonitoetust (tl 56-60). Toetuste määramine põhines asjaolul, et kaebajal oli vastavalt ekspertiisotsustele tuvastatud keskmine puue. 10(12)
3-18-1921
24.2.Eelpool asus kohus seisukohale, et puude määramise otsuste kehtetuks tunnistamine vastustaja poolt oli õiguspärane. Puude tuvastamise otsuste kehtetuks tunnistamise tulemusena ei ole täidetud PISTS alusel toetuse määramise eeldused, eeskätt puude olemasolu. PISTS § 19 lg 1 p-st 2 tulenevalt lõpetatakse hüvitise maksmine, kui isik ei vasta seaduses hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele.
24.3.Vastustaja on vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et kuna kaebajal oli tuvastatud puude raskusaste ilma õigusliku aluseta ning SKA otsused, millega puude raskusaste oli tuvastatud, on kehtetuks tunnistatud, olid puuetega inimeste sotsiaaltoetused määratud kaebajale ilma õigusliku aluseta. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodud asjaoludel tegemist olulist kaalumisruumi võimaldava otsustusega, mille tegemist saanuks mõjutada kaebaja täiendav ärakuulamine haldusaktide kehtetuks tunnistamise menetluses.
24.4.Kohus rõhutab ka, et praeguses asjas vaidlustatud otsuse tulemusena lõpetati kaebajale hüvitise maksmine, kuid selle otsusega ei nõuta tagasi kehtetuks tunnistatud aktide alusel makstud hüvitist.
25.Eelnevat arvesse võttes puuduvad alused vaidlustatud otsuse tühistamiseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata,
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
26.Kaebaja taotleb mõista vastustajalt välja menetluskulu 255 euro ulatuses (õigusabikulu kaebuse koostamiseks 240 eurot kahe tunni eest ning riigilõiv 15 eurot).
27.Kohus on 03.01.2019 määrusega lõpetanud haldusasja menetluse SKA 15.06.2018 otsuste nr 14-8/16349-13 ja nr 14-8/16349-14 tühistamise nõudes. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohus märkis 03.01.2019 kohtumääruses, et kuna menetlus jätkub 23.11.2018 otsuse nr 14-8/16349-26 tühistamise nõude osas, lahendab kohus ka menetluse osalise lõpetamisega seotud menetluskulude jaotamise haldusasja lõpplahendis. Kohus on seisukohal, et algselt vaidlustatud SKA 15.06.2018 otsuste nr 14-8/16349-13 ja nr 14-8/16349-14 kehtetuks tunnistamine 23.11.2018 otsusega nr 14-8/16349-26 on tingitud SKA 15.06.2018 otsuste vaidlustamisega käesolevas haldusasjas. Vastustaja on need otsused põhjendamispuuduste tõttu kehtetuks tunnistanud kolm päeva enne algselt esitatud kaebusele vastamiseks antud tähtpäeva (26.11.2018) saabumist. Vastustaja ei ole ka menetluskulude väljamõistmise taotlusele ega kulunimekirjale vastuväiteid esitanud. Arvestades, et kaebaja menetluskulu on tehtud kaebuse esitamiseks kulunud õigusabile (tl 125) ning kohus on pärast menetluse osalist lõpetamist asja menetlemist jätkanud muudetud kaebuse alusel, peab kohus põhjendatuks menetluse osalise lõpetamisega seotud kulu HKMS § 108 lg 6 alusel vastustajalt välja mõista pooles ulatuses taotletud summast (s.o 127 eurot 50 senti).
28.Kuna kohus ei lõpetanud kaebuse menetlust täielikult, vaid jätkas menetlust muudetud kaebuse alusel, mille lubatavuse eelduseks on riigilõivu tasumine, ei tagasta kohus kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu vastavalt HKMS § 104 lg 5 p-le 4, vaid jagab ka selle kulu vastavalt HKMS § 108 lg-tele 1 ja 6.
29.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud ülejäänud osas kaebaja enda
11(12)
3-18-1921
kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud. Kui tal on siiski kulusid olnud, jäävad need samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
30.Tuginedes HKMS § 175 lg-le 3 ning koostoimes HKMS § 77 lg-ga 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-dega 2 ja 3 asendatakse kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi ning kohtuotsuse p-des 15, 16 ja 19 nimetatud isikute nimed initsiaalidega. Kaebaja osas tingib selle otsustuse eelkõige vajadus kaitsta tema terviseandmeid. Menetlusväliste isikute (kohtuotsuse põhjendustes nimetatud arstid) puhul on kohus seisukohal, et isikute eraelu kaitse vajadus (seos kriminaalmenetlusega) on ülekaalukas võrreldes võimaliku avaliku huviga asja vastu (TsMS § 38 lg 1 p 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.