IG kaebus Viru Vangla 27.02.2018.a käskkirja nr 63/172-1 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja IG Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja menetluskulud välja mõistmata.
kanda.
Jätta
3.Asendada otsuse initsiaalidega.
kaebaja
nimi
avaldamisel
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.03.2019. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Viru Vangla määras 28.11.2017.a käskkirjaga nr 6-2/970-1 (tl 33) IG tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, koristaja ametikohale 28.11.2017 28.02.2017, tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Käskkirja punkti 3 kohaselt on meditsiiniosakonna arst 14.09.2017 kooskõlastanud kaebaja tööle määramise. Kohtule on esitatud sellekohane väljavõte vangiregistrist (tl 44). Kohtute infosüsteemi andmetel esitas kaebaja 04.02.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles käskkirja nr 6-2/970-1 tühistamist (kohtuasi 3-18-277). Kaebaja tugines muuhulgas sellele, meditsiiniosakond andis talle valesti loa töötamiseks. Kohus tagastas kaebuse 03.04.2018.a määrusega, kuna käskkirja kehtivusaeg lõppes 28.02.2018 ja tühistamiskaebus ei
olnud enam lubatav. Kaebaja soovis üle minna käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudele, kuid kohus ei pidanud tuvastamiskaebuse esitamise eeldusi täidetuks. Määrus jõustus 24.05.2018.
2.Viru Vangla tunnistas 27.02.2018.a käskkirjaga nr 6-3/172-1 (tl 10-11, edaspidi vaidlustatud käskkiri) kinnipeetav IG süüdi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 nõuete süülises rikkumises ning karistas teda viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebajat süüdistati selles, et ta ei allunud 28.01.2018 vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda graafikujärgselt eluosakonda koristama. Kaebaja viitas oma tervislikule seisundile. Meedik vaatas kaebaja üle, kuid vabastust talle ei andnud.
3.IG esitas 12.03.2018 vaidlustatud käskkirjale vaide (tl 12-13, tõlge tl 16). Viru Vangla jättis 11.04.2018.a vaideotsusega nr 6-12/163-4 (tl 14-15) vaide rahuldamata.
4.IG esitas 22.04.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus vaidlustatud käskkirja tühistada. Kaebaja leidis, et meditsiiniõde ei saa panna diagnoosi tema tervise kohta. Meditsiiniõde ei vaadanud kaebajat läbi, ta tuli kaebaja juurde ilma arstikohvrita. Meditsiiniõde küsis ainult, kas kaebaja võttis valuvaigisteid ning kaebaja jaatava vastuse peale hakkas tema peale karjuma, et miks teda päeval välja ei kutsutud. Kaebaja selgitas, et tal on tugev seljavalu, tema tervislik seisund oli piisavalt hea voodis lamamiseks, kuid mitte tööle asumiseks. Meditsiiniõde ei vabastanud kaebajat tööst ning mingit abi ei osutanud. Meditsiiniõe kvalifitseerimata tegevuse tõttu karistati kaebajat kartseriga. Kaebaja ei ole nõus meditsiiniosakonna 14.09.2017.a arvamusega, et ta võib töötada. Arvamus anti ilma meditsiinilise läbivaatuseta. Neuropatoloog vabastas kaebaja varem tööst ja määras talle ravi. Ravikuuri lõppedes pani kaebaja end uuesti arsti juurde kirja, kuna seljavalud ei lõppenud. Hetkel kaebaja ootab arsti vastuvõttu juba neli ja pool kuud. Vaidlustatud käskkiri on juba viies vangla rikkumine ja vaatamata asja 3-16-857 pretsedendile, aga samuti Viru Vangla käskkirjad 6-3/680-2 ja nr 6-3/742-2, jätkab vangla analoogset õigusvastast tegevust.
5.Viru Vangla palus oma 27.09.2018.a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja viitas ka vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses toodud seisukohtadele. Kaebaja tööle määramise kooskõlastas arst. Kaebaja vaidlustas tööle määramise käskkirja nr 62/970-1, kuid tema kaebus jäi rahuldamata ning otsus on jõustunud. Seega tugines kaebaja tööle asumise korraldus kehtivale haldusaktile. Käesolev asi on sarnane kohtuasjadega 3-17-1631 ja 3-18-235, kus halduskohus on jätnud kaebaja kaebused rahuldamata. Kohtuasjas 3-18-235 käsitleti 13.12.2017 juhtumit, kus kaebaja samuti keeldus tööle asumast, otsus on jõustunud. Käesolev vaidlus lähtub 28.01.2018 juhtumist, seega on ajaline distants ainult poolteist kuud. Kaebaja heidab vanglale ette meditsiinitöötajate ebapädevust tema töövõimelisuse kohta otsuste tegemisel, muid sisulisi etteheiteid kaebajal ei ole. Vangla tervishoiutöötajatele on kaebaja terviseseisund olnud kogu aeg teada, kaebaja tervist on jälgitud, teda on ravitud, kuid arstid ei ole pidanud vajalikuks kaebajat töötamise kohustusest vabastada. Kaebaja väited oma terviseseisundi kohta on ennast õigustavad ja põhjendamatud, samuti tõendamata. Vastustajal puudub põhjus kahelda meditsiiniõe erialaste otsuste õigsuses. Kohtupraktikas on leitud, et tööle asumise korralduse täitmisest keeldumisel on vangla meditsiiniõde pädev kinnipeetava
konkreetse hetke terviseseisundit hindama. Kaebajal puudus õigustus tööle asumisest keeldumiseks. Kohtu seisukoht
6.VangS § 37 sätestab kinnipeetava töökohustuse järgmiselt: - kinnipeetav on kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti (§ 37 lg 1); - töötama ei ole muuhulgas kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (§ 37 lg 2 p 3); - kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (§ 37 lg 3). Ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst, mille täitmine seab ohtu tema tervise. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kui kinnipeetav kasutab õigust keelduda tööst, mis seab ohtu tema tervise, siis ei riku ta VangS § 67 p 1, mis kohustab kinnipeetavat vanglateenistuse ametnike korraldustele alluma.
7.Kaebaja määrati tööle 28.11.2017.a käskkirjaga nr 6-2/970-1. See käskkiri oli vaidlusaluse juhtumi toimumise ajal tõepoolest kehtiv. Samas tegi kaebaja kõik temast oleneva käskkirja vaidlustamiseks ning tugines sellele, et juba tööle määramisel hinnati tema terviseseisundit valesti. Vastustaja on eksiarvamusel selles, et kaebaja kaebus tööle määramise käskkirjale jäeti rahuldamata. Kohus ei vaadanud seda kaebust sisuliselt läbi, kuna käskkirja kehtivusaeg lõppes (vt otsuse punkti 1). Kaebaja määrati tööle perioodiks kuni 28.02.2018 (käskkirjas ekslikult 2017) ehk ligikaudu kolmeks kuuks. Kaebajal tuli enne kohtusse pöördumist läbida VangS § 11 lg 5 ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebajal ei olnud reaalset võimalust saavutada tööle määramise käskkirja tühistamiseks esitatud kaebuse sisuline läbivaatamine käskkirja kehtivusaja jooksul. Kohtu hinnangul saab kaebaja eeltoodut arvestades tugineda praeguses vaidluses sellele, et otsus tema tööle määramise kohta oli õigusvastane.
8.Kaebaja tugineb nii tööle määramise kui ka distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel sellele, et tal valutas selg. Vastustaja lähtus kaebaja tööle määramisel arst Reet Aadamsoo 14.09.2017.a hinnangust, mille järgi kaebaja oli töövõimeline. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja viibis samal päeval ka arst Reet Aadamsoo vastuvõtul (tl 47, ravilugu 197). Kaebaja kurtis arstile seljavalu üle ning arst suunas kaebaja neuroloogi vastuvõtule. Kaebaja viibis 18.09.2017 arst Niina Neglasoni vastuvõtul (tl 47 pöördel, ravilugu 200). Niina Neglason on terviseameti tervishoiutöötajate registri (mveeb.sm.ee/Tervishoiutootajad) andmetel neuroloog. Enne arsti vastuvõttu tehti kaebajale röntgenuuringud lülisamba piirkonnast. Arst määras kaebajale diagnoosiks muud lülivaheketaste haigusseisundid, määras talle ravi ja töövabastuse üheks nädalaks. Kaebaja ei ole esitanud väiteid või tõendeid, mis lükkaksid ümber arst Reet Aadamsoo 14.09.2017.a hinnangu. Arsti pädevuses on otsustada, kuidas ta kinnipeetava töövõime kindlaks teeb. Kuigi arst suunas kaebaja neuroloogi juurde, ei tulenenud sellest kohustust neuroloogi hinnang ära oodata. Neuroloogi 18.09.2017.a hinnang kinnitab varasema hinnangu õigsust,
kuna neuroloog määras kaebajale üksnes ajutise ühenädalase töövabastuse. Seega määrati kaebaja tööle õiguspäraselt.
9.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja keeldus 28.01.2018 tööle asumast ning tugines seejuures tervislikule põhjusele. Seega omab vaidluse lahendamisel tähendust, kas kaebajal oli õigus keelduda tööst oma tervisliku seisundi tõttu ehk kas kaebajal esines tervisehäireid ja kas need olid sellised, et teda oleks tulnud tööst vabastada. Valvuri ettekande (tl 32) põhjal palus kaebaja korralduse andmise järel meedikut. Kaebaja tervisekaardi andmetel (tl 49, ravilugu 216) väitis kaebaja meditsiiniõele seljavalu, mis on pidev ja krooniline. Meditsiiniõde leidis, et kuna arst tunnistas kaebaja töövõimeliseks ning valuravi on tagatud, siis puudub objektiivne põhjust tööst vabastamiseks. Seega ei tuginenud kaebaja ootamatule tervisehäirele, vaid samale argumendile, mille ta esitas juba tööle määramisel. Kaebaja ei esitanud meditsiiniõele uusi asjaolusid oma tervise kohta. Hinnangu selle kohta, kas seljavalu takistab kaebajal töötamast, oli arst varem juba andnud (vt otsuse punkti 8). Meditsiiniõde lähtus õiguspäraselt arsti eelnevast hinnangust. Kohus nõustub sellega, et kaebajal puudus 28.01.2018 tervislikust seisundist lähtuv õigustus keelduda töö tegemisest.
10.Kaebaja väitel ei olnud meditsiiniõde pädev kaebaja terviseseisundit hindama. Kohus sellega ei nõustu. Kohtupraktika kohaselt peab tööle määramisel kinnipeetava töövõimelisust hindama arst. Olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid kinnipeetav ootamatu terviserikke tõttu keeldub tööle asumisest, saab kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda tervishoiuteenust osutav õde. Meditsiiniõde saab kontrollida ka kinnipeetava tervisenäitajate vastavust arsti määratletud kriteeriumitele, mille alusel otsustatakse kinnipeetava töövõimelisuse üle (Riigikohtu lahend 3-3-1-53-14 p 15-16). Just nii on kaebaja puhul toimitud. Tööle määramisel hindas kaebaja terviseseisundit arst ning tööst keeldumisel tugines kaebaja samadele asjaoludele. Meditsiiniõel oli õigus hinnata seda, kas kaebaja on töövõimeline. Meditsiiniõe hinnangut ei muuda valeks see, et varem on kaebajat meditsiiniõe ühekordse otsusega korduvalt tööst vabastatud (05, 08. ja 09.12.2017.a ravilood 206 - 208, tl 48). Meditsiiniõde teeb igal juhtumil ühekordse, konkreetsetest asjaoludest lähtuva otsuse kaebaja terviseseisundi kohta ning see otsus võib erinevatel päevadel olla erinev. Meditsiiniõe pädevust ei mõjuta see, kas tal oli kaebaja juurde tulles kaasas arstikohver. Meditsiiniõel oli võimalik tuua vajadusel endale töövahendid hiljem või kutsuda kaebaja meditsiiniosakonda. Kas see on vajalik, seda oli pädev hindama meditsiiniõde.
11.Kaebaja viitas kohtuasjale 3-16-857, kuid selle vaidluse asjaolud ei lange kokku praeguse vaidluse asjaoludega. Asjas 3-16-857 tühistas kohus kaebajale 25.02.2016.a käskkirjaga nr 63/218 määratud distsiplinaarkaristuse, kuna kaebaja tööle määramisel ei hinnanud tema tervislikku seisundit arst. Praeguses asjas sellist viga tehtud ei ole. Kaebaja vaidlustas talle tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristuse ka kohtuasjas 318-235, selles vaidluses oli kaebaja tööle määramise haldusaktiks samuti 28.11.2017.a käskkiri nr 6-2/970-1 ning kaebaja tugines sellele, et ta ei saanud töötada seljavalu tõttu. Kohus jättis kaebuse rahuldamata, otsus on jõustunud.
12.Kokkuvõttes ei ole tõendatud, et kaebajal esines 28.01.2018 tervislik põhjus, mille tõttu ta ei olnud võimeline töötama. Seega rikkus kaebaja VangS § 37 lg 1 sätestatud kohustust töötada. Kaebaja seisukohad kohtueelses menetluses ja kohtus on seotud tema tervisliku seisundi hindamisega, muid etteheiteid kaebaja vaidlustatud käskkirjale või läbi viidud distsiplinaarmenetlusele ei esitanud. Kaebaja väited ei ole aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamisel. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
13.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja või kuludokumente ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata. Kohus vabastas kaebaja 28.08.2018.a määrusega 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Sellega tegi kohus lõpliku otsustuse, et kaebajal riigilõivu tasuda ei tule, ning puudub vajadus riigilõivu tasumise täiendavaks reguleerimiseks otsuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.