Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Einar Vene 15. veebruar 2019, Tartu
Haldusasi
M.M. kaebus Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 28. novembri 2018. a määrus M.M. määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja M.M. Vastustaja Viru Vangla
3-18-2191
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. novembri 2018. a määrus muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.M. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla kohustamiseks viia ta psühhiaatri määratud vastuvõtule ning et see võimalus tagataks talle esialgse õiguskaitse korras.
2.Tartu Halduskohus tagastas 28. novembri 2018. a määrusega M. M kaebuse ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Määruses märkis halduskohus järgnevat.
2.1.Kaebaja esitas halduskohtule kohustamisnõude, mille sisuks on teha Viru Vanglale ettekirjutus kaebaja psühhiaatri vastuvõtule viimiseks. Kaebaja käis psühhiaatri vastuvõtul
juunil 2018, mil talle määrati ravi kuni 15. oktoobrini 2018. Septembris tundis kaebaja, et ravi ei mõju hästi, mistõttu esitas ta 10. septembril 2018 taotluse psühhiaatri vastuvõtule määramiseks. Vangla ei vastanud taotlusele. Seejärel esitas kaebaja vanglale 11. oktoobril 2018 kohustamisvaide, mis jäeti 12. novembri 2018. a otsusega nr 6-12/527-2 läbi vaatamata. Kaebaja käis 23. oktoobril 2018 perearsti vastuvõtul, kes suunas kaebaja vaimse tervise õe või kliinilise psühholoogi juurde. Kaebaja väitis, et suunamist ei ole täidetud.
2.2.Vangistusseaduse (VangS) § 53 lg 2 sätestab, et kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglal võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 9 lg 2 täpsustab, et kinnipeetava suunamine eriarstiabi
osutaja juurde toimub arsti saatekirja alusel. Kinnipeetava eriarsti juurde suunamine või suunamata jätmine on meditsiiniline otsus, mida saab vaidlustada maakohtus. Juhul kui vangla jätab täitmata otsuse, millega arst suunas kinnipeetava eriarsti vastuvõtule, saab seda vaidlustada halduskohtus.
2.3.Kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja peaks pärast 15. oktoobrit 2018 uuesti psühhiaatrit külastama. Perearst küll suunas kaebaja 23. oktoobril 2018 vaimse tervise õe või kliinilise psühholoogi juurde, kuid kaebajat ei ole suunatud psühhiaatri korduvale vastuvõtule, mida ta taotles 10. septembri 2018. a pöördumises. Järelikult on kaebaja psühhiaatri vastuvõtule suunamata jätmine meditsiiniline otsus. Halduskohus tagastas kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebaja saab eriarstiabi osutaja juurde saatmata jätmist vaidlustada maakohtus.
2.4.Kuna halduskohus ei ole pädev lahendama vaidlusi, mis puudutavad vanglaarsti poolt kinnipeetava suunamata jätmist eriarstile, ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav. Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse tulenevalt HKMS § 55 lg-st 2 läbi vaatamata.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.M. M. esitas hiljem täiendatud määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
28.novembri 2018. a määruse tühistada. Psühhiaater määras kaebajale ravimid kuni
15.oktoobrini 2018. Pärast seda pidi kaebaja õigeaegselt teavitama osakonna meditsiiniõde, kontaktisikut või esitama kirjaliku avalduse, et saada uus vastuvõtu aeg. Vangla ei ole kaebajale taganud võimalust saada uut eriarsti vastuvõttu. Tegemist ei ole raviotsusega. Viru Vanglas ei ole hetkel psühhiaatrit tööl, mistõttu tuleks kõik ravi vajavad patsiendid saata eriarsti vastuvõtule. Psühhiaatri vastuvõtule pääsemiseks ei ole saatekirja vaja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
5.Kaebuses esitatud kirjeldusest nähtub, et psühhiaater määras kaebajale 20. juuni 2018. a vastuvõtul ravi kuni 15. oktoobrini 2018. Kaebaja väitel olevat psühhiaater talle samal vastuvõtul öelnud, et ta peaks uuele psühhiaatri vastuvõtule registreerima end enne ravi lõppu. Kaebaja esitas selleks küll 11. septembril 2018 taotluse vanglale, kuid vangla sellele ei vastanud. Kaebaja samasihilise 1. oktoobri 2018. a vaide jättis vangla 12. novembril 2018 läbi vaatamata põhjusel, et tegemist on eraõigusliku vaidlusega (toimikus puudub, Kohtute infosüsteemis olemas, esitatud vangla poolt kohtule 23. novembri 2018. a kirjaga). Kaebaja kinnitusel rääkis ta perearstiga 18. novembril 2018, kuid viimase sõnutsi ei saavat ta psühhiaatri poolt määratud ravi muuta. Kaebaja 16. oktoobri 2018. a suhtluse tagajärjel valveõega pikendas vaimse tervise õde kaebajale psühhiaatri poolt määratud ravimite andmist 6 kuu võrra. Seejärel kohtus kaebaja 22. oktoobril 2018 vaimse tervise õega, kes suunas kaebaja perearstile, ning 23. oktoobril 2018 kohtus kaebaja uuesti perearstiga, kes suunas kaebaja tagasi vaimse tervise õe või kliinilise psühholoogi vastuvõtule (tl 1p-2).
6.Halduskohtu määrusest on järeldatav, et kokkuvõttes tagastas kohus kaebuse seetõttu, et vaidluse all on meditsiiniline otsus, mis kuulub maakohtu pädevusse. Ringkonnakohus märgib, et halduskohtu määrus on kohati ebajärjekindel, sest meditsiinilise otsusena, mille üle käiv vaidlus kuulub maakohtu pädevusse, on käsitatud nii arsti poolt tehtavat otsustust (määruse p 8) kui ka vangla poolt tehtavat otsustust (p 9-10). Ringkonnakohtu hinnangul eeldab meditsiiniline otsustus siiski seda, et see oleks tehtud üksnes arsti või muu tervishoiutöötaja poolt tervishoiuteenuse osutamise raames (ja see on vaidlustatav maakohtus) ning vangla kui
haldusorgani poolt selle meditsiinilise otsustuse täitmisega seonduv on haldusõiguslik suhe (ja vaidlustatav halduskohtus).
7.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebuses esitatud väiteid võimalik mõista erinevalt. Ühelt poolt on neid võimalik mõista nii, et kaebaja peab õigusvastaseks perearsti või muude tervishoiutöötajate käitumist, kes ei ole väljastanud talle saatekirja eriarstiabi osutaja ehk psühhiaatri poole (eelnevalt kirjeldatud perearsti 18. novembri ja 23. oktoobri 2018. a seisukohad ja vaimse tervise õe 16. oktoobri ja 22. oktoobri 2018. a seisukohad). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, et selline otsustus on tehtud tervishoiuteenuse osutamise raames ehk eraõiguslikus suhtes ning selline vaidlus kuulub maakohtu pädevusse. Seega kui kaebaja on veendunud, et tal esines tegelikult vajadus psühhiaatri juurde saamiseks, siis saab ta uuesti kaaluda küsimust, kas tervishoiutöötajad keeldusid põhjendatult tema sinna suunamisest ning tegutseda sellele vastavalt. Halduskohus pädevuse puudumise tõttu seda küsimust lahendada ei saa.
8.Teiselt poolt on võimalik mõista kaebust ka selliselt, et kaebaja arvates on juba piisav arsti otsustus olemas – et psühhiaater ütles talle 20. juunil 2018, et ta peab registreerima end enne
15.oktoobrit 2018 uuesti psühhiaatri vastuvõtule – ja seega on õigusvastaselt käitunud vangla, kes ei ole teda hoolimata arsti otsustusest psühhiaatri vastuvõtule viinud. Ringkonnakohus märgib, et mitmed kaebaja väited viitavadki pigem just viimasele versioonile, st et tema arvates on õigusvastaselt käitunud vangla (mitte arst), kuna psühhiaater on sisuliselt justkui ettekirjutuse uueks vastuvõtuks teinud (määruskaebuse lk 2). Siin aga on oluline halduskohtu poolt juba välja toodu – et VangS § 53 lg 2 ja VsKE § 9 lg 2 (halduskohtu määruses ekslikult lg 3) järgi on eriarstiabi osutaja juurde saamiseks vajalik arsti saatekiri. Kaebaja ei ole tõendanud vajaliku saatekirja olemasolu. Selle olemasolu ei nähtu ka kaebaja tervisekaardi andmetest (tl 12-14). Seega ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks.
9.Kaebaja on määruskaebuses kirjeldanud senist vangla praktikat, mille järgi oleks ta justkui varem pääsenud eriarsti vastuvõtule ka ilma arsti saatekirjata. Samas ei tähenda ebaõige halduspraktika seda, et isikul tekiks õigus nõuda selle jätkuvat järgimist (vt nt RKHKo 3-1-5304, p 13). Samuti on kaebaja määruskaebemenetluses esitanud väite, et tal on õigus pöörduda psühhiaatri poole otse, ilma eelneva suunamiseta tulenevalt Sotsiaalministeeriumi seisukohast. Ka see seisukoht ei arvesta VangS § 53 lg 2 ja VsKE § 9 lg 2 regulatsiooniga ning ei pea seega paika. Kaebaja on kinnipeetav, kelle puhul tuleb lähtuda eriregulatsioonist.
10.Seega kui mõista kaebust selliselt, et kaebaja soovib vaidlustada vangla tegevust psühhiaatri otsuse täitmisel (et vangla keeldus tema viimisest või registreerimisest psühhiaatri vastuvõtule), siis on eelnevat arvestades ilmne, et sellisel kaebusel ei oleks edulootusi, sest vangla ei ole käitunud õigusvastaselt. Vangla käitumine on kooskõlas kehtiva õigusega (VangS § 53 lg 2 ja VsKE § 9 lg 2). Kuna vangla on ilmselgelt käitunud õiguspäraselt, on ilmselge ka see, et kaebajal puudub selles küsimus vajadus oma õiguste kaitseks vangla vastu. Järelikult puudub kaebajal kaebeõigus HKMS § 44 lg 1 järgi ning kaebus kuulub sellise tõlgenduse korral ikkagi tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
11.Seega kuulub kaebus tagastamisele sõltumata sellest, kas tõlgendada seda kaebusena tervishoiuteenuste osutajate tegevuse peale (pädevuse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel) või vangla tegevuse peale (kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel). Seetõttu jääb halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.