Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel 14.02.2019, Tartu 3-18-1003 I.K. kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (alumise narikoha mittevõimaldamine) Tartu Halduskohtu 17.08.2018. a otsus I.K. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja I.K. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja toimikusse Viru Vangla 16.01.2019. a seisukohale lisatud 15.01.2019. a väljavõte haigusjuhtudest 1-l lehel.
2.Jätta rahuldamata I.K. taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja eksperdi kaasamiseks.
3.Jätta I.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Jätta Tartu Halduskohtu 17.08.2018. a otsuse resolutsiooni p 1 muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
5.Tühistada Tartu Halduskohtu 17.08.2018. a otsuse resolutsiooni p 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta I.K. menetluskulud (riigilõiv 54 eurot) halduskohtus Eesti Vabariigi kanda.
6.Jätta I.K. menetluskulud (riigilõiv 54 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
Kuulutada menetlus I.K. terviseandmeid (15.01.2019. a väljavõte haigusjuhtudest) puudutavas osas kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 18.03.2019 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui
kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.I.K. paigutati 30.11.2017 kambrisse nr 317, kus talle määrati nari ülemine voodikoht, kuna alumine voodikoht oli juba määratud teisele kinnipeetavale. I.K. esitas 19.02.2018 taotluse, milles ta soovis endale alumise voodikoha määramist. 27.02.2018 pakuti I.K. le võimalust vahetada kambrit, kus tal oleks võimalik saada nari alumine voodikoht, kuid ta keeldus sellest. 05.03.2018 paigutati I.K. teise kambrisse koos tema soovitud kinnipeetavaga ja talle määrati nari alumine voodikoht.
2.I.K. esitas 05.03.2018 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1800 eurot. I.K. väitel tekkis mittevaraline kahju sellest, et teda ei määratud 30.11.2017 magama alumisele voodile, kuigi tal on põlv haige ning sellega tekitas vangla talle valu ja piina.
3.Tartu Vangla jättis 03.05.2018. a otsusega nr 1-13/61-2 I.K. taotluse rahuldamata. Otsuse põhjendused: I.K. suhtes ei ole õigusvastaselt käitutud. Meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli arvamuse kohaselt absoluutset vajadust alumisele narile paigutamiseks ei olnud. Kinnipeetav keeldus 27.02.2018 vahetamast kambrit, kus saanuks alumise voodikoha. Kinnipeetav paigutati võimaluse avanemisel 05.03.2018 teise kambrisse, kus talle määrati alumine voodikoht. Kui põlvevigastus ülemisele voodikohale ronimisel kinnipeetavale valu tekitas, siis olid tal olemas ravimid, et valu vaigistada. Ravimite võtmata jätmisel valu kannatamine oli kinnipeetava vaba valik ja selle tagajärje eest vangla ei vastuta.
4.I.K. esitas 20.05.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tartu Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1800 eurot. Kaebuse põhjendused: Tartu Vangla tekitas kaebajale teadlikult mitme kuu vältel füüsilisi piinu, rikkudes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, ka muid rahvusvahelisi lepinguid ja Euroopa vanglareeglistiku sätteid. Kaebaja teavitas vanglaametnikke põlveprobleemist, kuid sellest hoolimata ei võimaldatud talle alumist voodikohta. Võimalus saada valuvaigisteid ei tähenda, et vangla pole teadlikult käitunud kaebaja suhtes piinavalt. Võimalus võtta valuvaigisteid tekkis peale 05.03.2018.
5.I.K. väitis 08.07.2018. a täiendavas seisukohas, et ta keeldus ümberpaigutamisest kambrisse teisest rahvusest kinnipeetavaga, vältides niimoodi enda impulsiivsusest ja agressiivsusest tekkida võivat konflikti. Kaebaja väitel paigutati ta ümber sobivasse kambrisse pärast kahjunõude esitamist ning tugevamad valuvaigistid määrati pärast 19.02.2018 või kahjunõude esitamist.
6.Tartu Halduskohus jättis 17.08.2018. a otsusega I.K. kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja poolte menetluskulud nende enda kanda (resolutsiooni p 2). Otsuse põhjendused: 1) Vanglateenistus ei jätnud tähelepanuta kaebaja probleemi vigastatud põlvega ja pidas paigutamise seisukohast oluliseks arvestada arstlikku hinnangut kaebaja terviseseisundile. Kaebaja viibis ümberpaigutamise päeval meditsiiniosakonna juhataja vastuvõtul, kes möönis põlvekaebuste olemasolu ja palus võimalusel nendega arvestada, kuid leidis, et absoluutset vajadust alumise narikoha võimaldamiseks ei ole (30.11.2017. a e-kiri, tl 24). Vastustaja reageeris ka kaebaja 19.02.2018. a taotlusele. Kaebaja ise jättis kasutamata võimaluse saada 27.02.2018 alumine voodikoht teises kambris. Kaebaja on valu seostanud lühiajaliste tegevustega voodikohale ja alla ronimisel. Ei ole ilmnenud, et vangla kohustanuks kaebajat
tegevusteks, mille käigus haige põlv talle valu ja piinu oleks tekitanud. Kaebaja keeldumine 27.02.2018 paigutamisest viitab, et tema kannatused ei saanud olla kuigivõrd suured, sest leevendusele valu vastu eelistas ta paigutamist kokku meelepärase kambrikaaslasega. Puudub alus nõustuda kaebajaga, et 27.02.2018. a ettepanek asuda ühte kambrisse kinnipeetavaga, kellega kaebaja ei pruugi sobida, oli tahtlik ja provokatiivne. Ajalises plaanis on usutav, et 27.02.2018. a ettepaneku tingis kaebaja enda 19.02.2018. a taotlus. 2) Kolm kuud on piisavalt pikk aeg, kui selle käigus tuleb märkimisväärselt valu kannatada. Kuigi vastustaja ei ole selle aja jooksul aktiivselt kaebajale sobivamat voodikohta pakkunud, puudub alus pidada vastustaja käitumist tahtlikuks või teadlikuks valu ja piina tekitamiseks kaebajale. Sel ajal puudus arstlik otsustus, mis kohustanuks kaebajale alumist voodikohta tagama. Kujunenud olukorras on valuvaigistite kättesaadavus kohane abinõu, et vältida või leevendada kinnipeetava kannatusi ja ära hoida kahju tekkimist. Tõenditest ei ilmne, et kaebaja oleks taotlenud retseptiravimeid (kangemaid valuvaigisteid) ja tervishoiutöötajad oleks sellest keeldunud. Käsimüügiravimiteks olevate valuvaigistite kasutamisest on kaebaja enda sõnul loobunud, et mitte kahjustada maksa (nõue vanglale, tl 7p). Sobiva magamiskohaga kambrisse paigutamisest ja valuvaigistite võtmisest loobumine viitavad veenvalt, et kaebaja kannatused (valu) ei olnud sedavõrd tõsised, et kaebaja kasutanuks koheselt ära kättesaadava leevenduse kannatuste vältimiseks või vähendamiseks. Justiitsministeeriumile esitatud kaebuse (tl 26-27) väited sportimisvõimaluse puudumisest toetavad vastustaja järeldust, et kaebaja kannatused põlvevalu tõttu ei saanud olla sedavõrd tõsised, et ületada kahju hüvitamiseks piisava raskusastme künnist. Kaebaja käitumine koosmõjus välja selgitatud muude asjaoludega veenab, et kaebaja kannatused ei olnud ajavahemiku pikkusest hoolimata kuigivõrd intensiivsed.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.I.K. esitas 02.09.2018 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 17.08.2018. a otsuse peale. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Tõele ei vasta, et kaebaja viibis 30.11.2017 vangla meditsiiniosakonnas arsti vastuvõtul. Keelduti eksperdi hinnangust, mida kaebaja nõudis nii Tartu Vanglalt kui ka Tartu Halduskohtult. Kaebaja käib tänaseks karkudega. Rikutud on EIÕK art-t 3. Vangla tegutses teadlikult piinavalt. Vangla provotseeris kaebajat tahtlikult vägivallatsema. Piinamine ei ole põhjendatud ka juhul, kui hiljem võib valuvaigistit võtta. Kohus ei saa anda hinnangut, millist füüsilist piina pidi kaebaja taluma ja kas see ületab valu piiri kahjuhüvitise väljamõistmiseks või mitte.
8.Tartu Vangla esitas 24.09.2018 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta I.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.08.2018. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: Kohus on P. Kooli 30.11.2017. a e-kirjast teinud eksliku järelduse, et kaebaja käis samal päeval meditsiiniosakonnas arsti vastuvõtul. Vanglale ega kohtule ei ole kaebaja esitanud taotlust eksperdilt hinnangu võtmiseks. Kaebaja ei liigu karkudega. Talle on väljastatud põlvele ortoos ja elastikside. Olukorras, kus arst ei ole kaebajale alumisel voodikohal magamist näidustanud, valu tekkimine oli lühiajaline, selle leevendamiseks oli tagatud valuvaigistite saamine, kaebaja jättis ise alumise voodikoha saamiseks kambri vahetamise võimaluse kasutamata, samaaegselt ronimisel tekkiva valu kannatamisega heidab kaebaja vanglale ette temal spordiga tegelemise takistamist, ei ole alust järeldada, et kaebajale hüvitise määramine on õigustatud ja põhjendatud.
9.I.K. esitas 06.01.2019 seisukoha, milles ta palub kaasata erapooletu meditsiinilise eksperdi ja kutsuda kohtusse tunnistajatena karkudest teadlikud kinnipeetavad ja ametnikud. Kaebaja väitel ei ole vangla tekitanud talle vigastust, mis tal on 2005. aastast, kuid vangla pani ta piinavasse olukorda, tekitades füüsilisi piinu ja süvendades vigastust. Ebaõiged on vangla
väited, et kaebajale ei ole väljastatud karke ning et kaebajale on väljastatud ortoos, sest seda kandis kaebaja juba Tartu Vanglasse saabudes 2014. a.
10.Tartu Vangla esitas 16.01.2019 seisukoha, milles ta möönab, et 24.09.2018. a vastuses antud selgitus on ebatäpne, kuna klassikalises mõttes karke ei ole kaebajale väljastatud, kuid talle on 01.11.2016 antud küünarkepid. Vangla väitel väljastati küünarkargud kaebajale 2016. a novembris, seega aasta enne, kui kaebajale hakkas väidetavalt tekkima kahju temale 30.11.2017 ülemise voodikoha määramisest, seega karkude kasutamise vajadus ei ole ülemisele voodikohale ronimise tagajärg, vaid põhjus selleks oli olemas oluliselt varem. Vangla märgib, et kaebaja ei kasuta liikumisel küünarkeppe ja selleks ei näe vajadust ka perearst (15.01.2019. a väljavõte haigusjuhtudest). Vangla selgitas, et ilma arsti loata ei oleks kaebaja vanglasse saabumise järgselt saanud ortoosi kasutama hakata (Tartu Vangla kodukorra p 7.1.10).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et I.K. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.I.K. jääb apellatsioonkaebuses seisukohale, et talle tuleb välja mõista mittevaralise kahju hüvitis, kuna Tartu Vangla ei võimaldanud tal magada nari alumisel voodikohal, kuigi oli teadlik kaebaja põlvevalust, tekitades seega kaebajale valu ja piinu. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et puudub alus vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmiseks, kuna puudub alus pidada vastustaja käitumist tahtlikuks või teadlikuks valu ja piina tekitamiseks kaebajale ning puudus arstlik otsustus, mis kohustanuks kaebajale alumist voodikohta tagama. Ühtlasi leidis halduskohus, et kaebaja kannatused põlvevalu tõttu ei saanud olla sedavõrd tõsised, et ületada mittevaralise kahju hüvitamiseks piisava raskusastme künnist. Halduskohus märkis otsuses (p 9), et kaebaja on ümberpaigutamise päeval viibinud meditsiiniosakonna juhataja vastuvõtul, kes möönis põlvekaebuste olemasolu ja palus võimalusel nendega arvestada, kuid leidis, et absoluutset vajadust alumise narikoha võimaldamiseks ei ole (30.11.2017. a e-kiri, tl 24). Kaebaja apellatsioonkaebuse väitel (tl 46-47p, p 1) pole ta 30.11.2017 meditsiiniosakonnas arsti vastuvõtul olnud. Vangla kinnitab 24.09.2018. a vastuses apellatsioonkaebusele (tl 53-53p, p 4) kaebaja väite õigsust. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga. Asja materjalidest nähtuvalt ei käinud kaebaja 30.11.2017. a arsti vastuvõtul, vaid P. Kool üksnes andis 30.11.2017. a e-kirjas seisukoha küsimuses, kas kaebajal on näidustus nari alumisele kohale. Seega on halduskohus eeltoodud osas otsuses eksinud. Eelnev ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust halduskohtu otsuse tühistamiseks, kuna ilmnenud eksimus sisuliselt ei muuda P. Kooli antud seisukohta 30.11.2017. a e-kirjas, mida halduskohus on otsuses siiski õigesti kajastanud. Eelnevat arvestades muudab ringkonnakohus eeltoodud osas halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesolevas otsuses märgitule. Ülejäänud osas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmises ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Kaebaja väitel on rikutud EIÕK art-t 3 ning vangla tegutses teadlikult piinavalt. Kaebaja väited ei lükka ümber halduskohtu poolt tuvastatu õigsust, et puudus arstlik otsustus, mis kohustanuks kaebajale alumist voodikohta tagama. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja keeldus 27.02.2018 teise kambrisse paigutamisest, kus tal olnuks võimalik saada nari alumine voodikoht. Eeltoodu viitab sellele, et kaebaja kannatused ei saanud olla kuigivõrd suured, sest leevenduse asemel väidetava valu vastu eelistas kaebaja enda paigutamist kokku meelepärase
kambrikaaslasega. Seejuures kaebaja apellatsioonkaebuse väide, et vangla provotseeris kaebajat tahtlikult vägivallatsema, on ainetu ning ei lükka ümber halduskohtu märgitut, et ajalises plaanis on usutav, et 27.02.2018 tehtud ettepaneku teise kambrisse ümberpaigutamiseks tingis just kaebaja 19.02.2018. a taotlus, milles ta soovis jätkuvalt endale alumise voodikoha määramist. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et sobiva magamiskohaga kambrisse paigutamisest ja valuvaigistite võtmisest loobumine viitavad veenvalt sellele, et kaebaja kannatused (valu) ei olnud sedavõrd tõsised, et kaebaja kasutanuks koheselt ära kättesaadava leevenduse kannatuste vältimiseks või vähendamiseks. EIÕK art 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas tuvastatud asjaoludele tuginedes ei ole kaebajale vangla poolt nari alumise magamiskoha mittevõimaldamisel tegemist olukorraga, mis kvalifitseeruks EIÕK art 3 rikkumiseks. Kaebaja vastupidine väide on põhjendamatu.
14.Kaebaja väitel ei saa kohus anda hinnangut, millist füüsilist piina pidi kaebaja taluma ja kas see ületab valu piiri kahjuhüvitise väljamõistmiseks või mitte. Ringkonnakohus kaebaja väitega ei nõustu. Kohtupraktikas on sedastatud, et kui riik jätab inimese vabadusest ilma, võtab ta endale ka vastutuse tagada piisaval määral tema tervise kaitse (Riigikohtu 05.12.2012. a otsus nr 3-3-1-57-12, p 11). Kohtupraktika kohaselt seisneb mittevaraline kahju isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu (Riigikohtu 06.06.2002. a otsus nr 3-3-1-27-02, p 14), kuid mitte igasugune õigusvastane või väärikust alandav käitumine ei too endaga kaasa hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju, vaid selleks peab olema ületatud nn piisava raskusastme künnis (Riigikohtu 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 23). Halduskohus on põhjendatult otsuses (p-d 11-14) analüüsitud asjaolude pinnalt märkinud, et kaebaja kannatused põlvevalu tõttu ei saanud olla sedavõrd tõsised, et ületada mittevaralise kahju hüvitamiseks piisava raskusastme künnist. Vangla lisas 16.01.2019. a seisukohale 15.01.2019. a väljavõtte haiguslugudest, mille ringkonnakohus peab vajalikuks võtta asja materjalide juurde (HKMS § 62 lg 2). Vangla kinnitusel ei kasuta kaebaja liikumisel küünarkeppe ning perearst tuvastas 11.01.2019. a vastuvõtul, et kaebaja liikumine on vaba ja vajadust karkude kasutamiseks ei esine. Ka see toetab halduskohtu seisukohta. Ringkonnakohtule ei nähtu ühtegi asjaolu, mis annaks alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale.
15.Kaebaja väitel käib ta tänaseks karkudega ning palus kutsuda kohtusse tunnistajatena karkudest teadlikud kinnipeetavad ja ametnikud. Vangla möönis 16.01.2019. a seisukohas, et 24.09.2018. a vastuses antud selgitus kaebajal karkude puudumise kohta on ebatäpne, kuna klassikalises mõttes karke ei ole kaebajale Tartu Vanglas väljastatud, kuid talle on 01.11.2016 antud küünarkepid. Tartu Vangla kodukorra p 7.1.10 järgi on keelatud meditsiiniline abivahend, liikumise abivahend, meditsiinitarvik, -instrument, -seade, v.a vangla arsti poolt lubatud või väljastatud. Kuna vangla kinnitusel vastab tõele, et vangla on kaebajale abivahendi (küünarkepid) väljastanud, siis puudub vajadus võtta selle kohta tunnistajatelt ütlusi, mistõttu ringkonnakohus jätab kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata.
16.Kaebaja väitel keelduti eksperdi hinnangust, mida ta nõudis nii Tartu Vanglalt kui ka Tartu Halduskohtult. Ringkonnakohus kaebaja väitega ei nõustu. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja kahju hüvitamise taotluses (tl 7-7p) ega kaebuses (tl 1-2p) taotlenud kohtult eksperdiarvamuse küsimist. Kahju hüvitamise taotluses märkis kaebaja, et ta võib erapooletul eksperdil lasta tõendada, et vangla tegevus on toonud kaasa talle füüsilisi piinu. Taoline märkus ei ole käsitletav ekspertiisi määramise taotlusena. Kaebuses palus kaebaja kohtul välja nõuda tema poolt esitatud kahju hüvitamise taotlus, milles ta väidetavalt palus erapooliku kirurgi arvamust selle kohta, milliseid füüsilisi piinu vangla talle teadlikult tekitas ning
selgitas, et seda ei küsitud. Seega ei taotlenud kaebaja eksperdilt arvamuse küsimist selgesõnaliselt ka kaebuses halduskohtule ning apellatsioonkaebuses toodud etteheide vanglale ja halduskohtule on põhjendamatu. Taotlust ekspertiisi määramiseks ei esitanud kaebaja ka apellatsioonkaebuses.
17.Kaebaja märgib alles 06.01.2019. a seisukohas, et kaasata võib erapooletu meditsiinilise eksperdi. Ringkonnakohus tõlgendab kaebaja seisukohta taotlusena ekspertiisi määramiseks. Samas puudub ringkonnakohtu hinnangul ekspertiisi määramiseks vajadus. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal on põlvevigastus 2005. aastast ning et seda ei tekitanud vangla. Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli 30.11.2017. a e-kirja (tl 24) järgi kaebaja paigutamisel 30.11.2017 kambrisse nr 317 absoluutset vajadust alumise narikoha võimaldamiseks ei olnud. Veel nähtub asja materjalidest, et kaebaja taotles 11.12.2017 vanglalt spordijalatsite väljastamist (tl 25) ning esitas 05.02.2018 kaebuse (tl 26-27p), milles heitis vanglale ette teadlikku spordiga tegelemise takistamist, kuna vangla ei väljasta talle spordijalatseid, millega käia palli mängimas ja väljas jooksmas. Seega ei takistanud põlvevigastus kaebaja sportimist. Eeltoodut arvestades ning silmas pidades käesoleva vaidluse eset, puudub ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt vajadus eksperdilt arvamuse küsimiseks. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata.
18.Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus I.K. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.08.2018. a otsuse resolutsiooni p-i 1 osas muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjustele.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (otsuse resolutsiooni p 2). Halduskohus on otsuses (p 16) ebaõigesti märkinud, et kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 54 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt rahuldas halduskohus 24.05.2018. a määrusega (tl 10-11) kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Seega oli kaebaja halduskohtu 24.05.2018. a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest täies ulatuses vabastatud. HKMS § 118 lg 3 ls 1 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab I.K. menetluskulud (riigilõiv) halduskohtus Eesti Vabariigi kanda.
20.Tartu Ringkonnakohus jätkas 04.09.2018. a määrusega (tl 50-51) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks apellatsiooniastmes. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kaebaja menetluskulud (riigilõiv 54 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
21.HKMS § 77 lg 1 kohaselt halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kohus kuulutab menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Vangla esitas ringkonnakohtule 16.01.2019. a seisukoha lisana 15.01.2019. a väljavõtte kaebaja haigusjuhtumist. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja eraelu kaitseks vajalik kuulutada menetlus kinniseks kaebaja terviseandmete osas ning huvi asja avaliku arutelu vastu puudub. Eelnevat arvestades
kuulutab ringkonnakohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid (15.01.2019. a väljavõte haigusjuhtudest) puudutavas osas kinniseks.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.