Indrek Kivi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (alumise narikoha mittevõimaldamine)
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – Indrek Kivi esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Indrek Kivi kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. septembril 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav Indrek Kivi esitas Tartu Vanglale 05.03.2018 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks 1800 euro suuruses summas (tl 7). Väidetav mittevaraline kahju tekkis taotluse kohaselt sellest, et taotlejat ei määratud tema S-5 osakonda paigutamisel magama alumisele voodile, kuigi tal oli põlv haige. Sellega tekitas vangla talle väidetavalt valu ja piina.
2.Tartu Vangla jättis I. Kivi taotluse 03.05.2018 otsusega nr 1-13/61-2 rahuldamata, esitades järgmised põhjendused.
3-18-1003
2.1.Menetluse käigus ei leidnud kinnitust, et vangla oleks I. Kivi suhtes õigusvastaselt käitunud. Vanglaametnikul ei ole kohustust kinnipeetava taotluse alusel talle määratud voodikohta muuta. Kaebaja paigutamisel S5 osakonna kambrisse nr 317 (30.11.2017) sai ta ülemise voodikoha, kuna alumine koht oli määratud juba teisele kinnipeetavale. Meditsiiniosakonna juhataja arvamuse kohaselt ei olnud kinnipeetava paigutamise ajal absoluutset vajadust alumise voodikoha tagamiseks. Meditsiiniosakonna juhataja toetas kaebaja 19.02.2018 taotlust alumisele voodikohale paigutamiseks. Kinnipeetav on keeldunud 27.02.2018 vahetamast kambrit, et saada endale alumine voodikoht. Kinnipeetav paigutati vastava võimaluse avanemisel 05.03.2018 koos tema soovitud kaaskinnipeetavaga teise kambrisse, kus talle määrati alumine voodikoht.
2.2.Isegi kui põlvevigastus ülemisele voodikohale ronimisel kinnipeetavale teatavat valu tekitas, olid tal olemas ravimid, et valu vaigistada. Ravimite võtmata jätmisel valu kannatamine oli kinnipeetava vaba valik ning selle tagajärje eest vangla ei vastuta.
3.I. Kivi esitas 20.05.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Tartu Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 1800 eurot. Vastustaja on esitanud vastuse kaebusele 25.06.2018 (tl 22-23). Kaebaja on esitanud täiendavad seisukohad (tl 32-34), milles sisaldus ka vastuväide kohtu tegevusele asjas kirjaliku menetluse määramisele. Kohus jättis 08.08.2018 määrusega vastuväite rahuldamata.
4.1.Tartu Vangla on tekitanud kaebajale teadlikult mitme kuu vältel füüsilisi piinu, rikkudes seega Euroopa inimõigust konventsiooni (EIÕK) art 3, muid rahvusvahelisi lepinguid ja Euroopa vanglareeglistiku sätteid. Põhiseaduse §-de 3 ja 123 järgi tuleb Eestis järgida ratifitseeritud välislepinguid, mis on prioriteetsed siseriikliku õiguse ees. Kaebaja teavitas vanglaametnikke oma põlveprobleemidest, kuid sellest hoolimata ei võimaldatud talle alumist voodikohta.
4.2.Võimalus võtta valuvaigisteid tekkis alles peale kahjunõude esitamist 05.03.2018. Tartu Vangla väide, et kinnipeetaval oli võimalus saada valuvaigisteid, ei ole tõene.
4.3.Kaebaja märgib 09.07.2018 täiendavas seisukohas vastuseks vastustaja väidetele järgmist. Vastustaja väide, et kaebajal oli võimalik saada valuvaigisteid, ei välista teadlikku piina tekitamist. Vangla on keeldunud erapooletust meditsiinilisest otsusest. Kaebaja on taotlenud vanglalt spordijalatseid põhjusel, et nendega on võimalus käia nii spordisaalis kui ka suvel väljas ning kaebaja enda jalanõud olid amortiseerunud. Vangla ei ole kaebajale ka väljastanud spordijalatseid, vaid talvesaapad. Valu tekitamine kasvõi kord päevas on EIÕK art 3 rikkumine. Kinnipeetav kasutab voodit ka puhkamiseks, kui kamber on lukustatud. Kaebaja pidi kasutama ülemist voodikohta 30.11.2017–27.02.2018. Kaebaja keeldus ümberpaigutamisest ühte kambrisse koos teisest rahvusest kinnipeetavaga, vältides niimoodi kaebaja impulsiivsusest ja agressiivsusest tekkida võivat konflikti. Kaebaja paigutati ümber sobivasse kambrisse alles pärast kahjunõude esitamist, samuti määrati tugevamad valuvaigistid alles pärast kaebuse esitamist 19.02.2018 või pärast kahju hüvitamise nõude esitamist.
5.Vastustaja jääb 05.03.2018. a otsuses nr 1-13/61-2 toodud seisukohtade juurde ning märgib vastuses kaebusele järgmist.
2(7)
3-18-1003
5.1.Juba samal päeval, kui kaebaja paigutati S5 osakonna kambrisse nr 317, avaldas kaebaja, et peab haige põlve tõttu saama alumise voodikoha ning käis põlvekaebustega meditsiiniosakonna juhataja dr Kooli vastuvõtul. Arst ei näinud absoluutset vajadust alumisele voodikohale paigutamiseks ja seetõttu kaebaja voodikohta ka ei muudetud. Vanglal avanes 05.03.2018. a võimalus paigutada kaebaja kokku tema soovitud kinnipeetavaga. Samal päeval määrati kaebajale nari alumine voodikoht ja tema kambrikaaslasele jäi ülemine voodikoht.
5.2.Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist konkreetsesse kambrisse või nõuda endale meelepärast kambrikaaslast ning nõuda endale konkreetse voodikoha määramist. Seetõttu ei saa ülemise voodikoha määramist automaatselt pidada õigusvastaseks või isiku õigusi rikkuvaks. Voodikoha paiknemine saaks puudutada isiku õigusi alles siis, kui arst on otsustanud isiku tervislikust seisundist tulenevalt alumise voodikoha kasutamise. Praegusel juhul ei olnud alumise voodikoha kasutamine arsti hinnangul näidustatud.
5.3.Ülemise voodikoha määramine ei saa põhjustada kaebajale vaevusi kogu ööpäeva vältel. Kaebaja kirjeldatud kannatused said ilmneda ainult ülemist voodikohta kasutades (õhtul asemele liikudes ja hommikul alla tulles). Kaebaja loobus 27.02.2018 võimalusest kolida teise kambrisse ja saada enda kasutusse nari alumine voodikoht, jättes seega kasutamata võimaluse kannatuste leevendamiseks ning eelistades oodata soovitud kinnipeetavaga samasse kambrisse paigutamist. Suurte valude ja kannatuste korral ei loobuks keskmiselt mõistlik inimene oma olukorda leevendavate tingimuste vastuvõtmisest.
5.4.Arvestades kaebaja käitumist on tema kannatuste ulatus, mida võiks kaebaja sõnul pidada piinamiseks, raskesti usutav. Tervisekaardi kohaselt on kaebajal korduvad põlveliigeste vigastused alates 2005. aastast ja uuringud on hetkel pooleli. Samas esitas kaebaja 11.12.2017 vanglale taotluse humanitaarabi korras spordijalanõude saamiseks, kuna tema enda omad on amortiseerunud ja nendega ei ole võimalik välitingimustes sportida. Kaebaja esitas 05.02.2018 Justiitsministeeriumile kaebuse (lisa 3), milles heitis ette teadlikku spordiga tegelemise takistamist (vangla ei väljastavat talle spordijalatseid, millega käia palli mängimas ja väljas jooksmas). Kaebaja ei viita kaebuses sellele, et ilma põlveortoosita ei saa ta korralikult liikuda (väide taotlusest nr 6-24/1496-1). On raske uskuda, et kaebaja kirjeldatud kannatuste juures oleks võimalik veel sportida.
5.5.Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja kannatuste ulatus küündis sellise tasemeni, et seda oleks võimalik käsitada väärikuse alandamise või suisa piinamisena.
5.6.Kaebajal oli võimalik saada leevendust valuvaigistitest ja seeläbi oma kannatusi vähendada. Kaebuse väidet, et valuvaigisti võtmise võimalus avanes alles peale 05.03.2018 mõistab vastustaja selliselt, et kaebaja on silmas pidanud tugevamate valuvaigistite määramist arsti poolt. See ei ole siiski kinnipeetavatel ainuke viis saada valuvaigistavat ravimit. Igasse eluosakonda valvurite ruumi on väljastatud käsimüügiravimina müüdavad valuvaigistid, mida valvurid väljastavad kinnipeetavatele vastava sooviavalduse korral. Kaebaja valu oleks ka see valuvaigisti leevendanud. Asjas puuduvad tõendid, et kaebaja valu oleks leevendanud ainult retseptiravimina saadav valuvaigisti.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, mis on tekkinud väidetavalt seeläbi, et Tartu Vangla, olles teadlik kaebaja põlvevalust, ei võimaldanud tal magada kahekorruselise nari alumisel voodikohal. Seeläbi tekitas vastustaja kaebaja väitel talle valu ja piinu.
3(7)
3-18-1003
Vastustaja 03.05.2018 otsusest (tl 8-8p) ilmneb, et kaebaja ümberpaigutamisel S-6 osakonnast S-5 osakonda kambrisse nr 317 määrati talle ülemine voodikoht (korraldus kaebaja paigutamiseks; tl 24p).
7.Kaebajal on iseenesest õigus selles, et erinevate rahvusvahelise õiguse aktidega, sh kaebaja poolt korduvalt viidatud EIÕK art-s 3 on sätestatud piinamise keeld. Piinamise ning julma ja väärikust alandava kohtlemise keelu sätestab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 lg 1. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt ei tohi karistuse kandmine või vahi all viibimine põhjustada isikule rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.
8.Kohus nõustub vastustajaga, et kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale õigust valida tema paigutamisel meelepärast kambrit, kambrikaaslast ega voodikohta. VangS § 11 lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas kambrisse või tuppa. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lg 1 kohaselt võivad kambrid olla ühe- või mitmekohalised ning § 7 lg 1 kohaselt kuulub kambri sisustusse ühe- või kahekohaline voodi. Vastustaja 03.05.2018 otsusest ilmneb, et Tartu Vanglas on kinnipeetavate elukambrid kahekohalised ning neis on kahekohaline voodi (nari). Tartu Vangla kodukorra punkti 3.6 kohaselt otsustab vanglateenistuse ametnik kinnipeetava vanglasisese paiknemise, määrates talle kambri, voodi ja kapi esemete hoidmiseks. Erandina võib vanglal tekkida kohustus tagada kinnipeetavale alumine voodikoht, kui kinnipeetava tervislik seisund ei võimalda tal kasutada ülemist voodikohta (raskused redelist ronimisel). Praeguses asjas on vaidlus selles, kas vastustaja jättis õigusvastaselt kaebajale võimaldamata kahekohalise narivoodi alumise voodikoha.
9.Haldusasja tõenditest ilmneb, et vanglateenistus ei ole tähelepanuta jätnud kaebaja probleemi vigastatud põlvega ning on paigutamise seisukohast pidanud oluliseks arvestada arstlikku hinnangut kaebaja terviseseisundile. Kaebaja on juba ümberpaigutamise päeval viibinud meditsiiniosakonna juhataja vastuvõtul, kes möönis põlvekaebuste olemasolu ja palus võimalusel nendega arvestada, kuid leidis, et absoluutset vajadust alumise narikoha võimaldamiseks ei ole (30.11.2017 e-kiri, tl 24). Vastustaja reageeris ka kaebaja 19.02.2018 taotlusele, mille kohaselt põlvevigastus takistab redeliga ülemisele voodikohale ronimist ning ronimine põhjustab valu. Kaebaja taotluse põhjal toetas ka dr Piret Kool kaebajale alumise voodikoha määramist. Vastustaja rõhutab põhjendatult, et kaebaja on ise jätnud kasutamata võimaluse saada 27.02.2018 alumine voodikoht teises kambris. Vaidlust ei ole, et vastustaja kaebajale sellist võimalust pakkus ning kaebaja sellest keeldus. Kaebaja enda selgituste kohaselt soovis ta seeläbi vältida võimalikke konflikte, mis võinuks tema impulsiivsuse ja agressiivsuse tõttu tekkida teisest rahvusest kambrikaaslasega. Kaebaja on saanud soovitud alumise voodikoha 05.03.2018, kui ta paigutati teise kambrisse koos talle meelepärase kambrikaaslasega.
10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud selles normis sätestatud eeldused – avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel ning kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste õiguskaitsevahendite abil. RVastS § 9 lg-s 1 on piiratud füüsilisele isikule mittevaralise kahju rahalist hüvitamist juhtudega, kui kahju on põhjustatud avaliku võimu poolt süüliselt väärikust alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega, st vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt ka Riigikohtu 4(7)
3-18-1003
27.06.2017 otsus haldusasja nr 3-3-1-9-17, p 13). Kehtiv kohtupraktika ei ole pidanud mitte igasuguseid ebamugavusi piisavaks mittevaralise kahju tekkimiseks, vaid on rõhutanud, et ületatud peab olema ka teatud raskusastme künnis (samas viidatud praktika).
11.Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal oli probleeme põlvega. Seda kinnitas dr Piret Kool ka 30.11.2018 e-kirjas (tl 24). Seega oli vangla teadlik, et kaebajale võib ronimine ülemisele voodikohale ja alla tekitada teatud määral ebamugavust ja valu. Kaebaja paigutamisest kambri 317 ülemisele voodikohale möödus kolm kuud ajani, mil vangla tegi kaebajale 27.02.2018 ettepaneku ümberpaigutamiseks kambrisse, kus on võimalik saada alumine voodikoht. Kolm kuud on piisavalt pikk aeg juhul, kui selle käigus tuleb tõesti märkimisväärselt valu kannatada. Kuigi vastustaja ei ole selle aja jooksul aktiivselt kaebajale sobivamat voodikohta pakkunud, puudub alus pidada vastustaja käitumist tahtlikuks või ka teadlikuks valu ja piina tekitamiseks kaebajale. Sel ajal puudus ka arstlik otsustus, mis kohustanuks kaebajale alumist voodikohta tagama.
12.Praegusel juhul on oluline arvestada, et ka kaebaja ise on valu seostanud siiski lühiajaliste tegevustega voodikohale ja alla ronimisel. Ja ehkki kaebaja väidab, et lisaks öisele magamisele puhkab ta voodis ka kambri lukusoleku ajal, on tegemist küllalt lühiajalise talumisega. Ei ole ilmnenud, et vangla kohustanuks kaebajat mingiteks tegevusteks, mille käigus haige põlv talle valu ja piinu oleks tekitanud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja keeldumine 27.02.2018 paigutamisest viitab sellele, et kaebaja kannatused ei saanud olla kuigivõrd suured, sest leevendusele valu vastu eelistas kaebaja tema paigutamist kokku meelepärase kambrikaaslasega. Seejuures väärib märkimist, et vastustaja on kinnipeetava soovi kambrikaaslase valikul aktsepteerinud, kuigi kohustust sellist valiku arvestada vanglateenistusel ülal viidatud normidest tulenvalt ei olnud. Asja materjalidest ei ole ka ilmnenud, et kaebaja oleks enne kui 19.02.2018 taotlusega üleviimiseks vangla poole pöördunud. Kohtul puudub alus nõustuda kaebajaga, et 27.02.2018 ettepanek asuda ühte kambrisse kinnipeetavaga, kellega kaebaja ei pruugi sobida, oli tahtlik ja provokatiivne. Ajalises plaanis on usutav, et 27.02.2018 ettepaneku tingis just kaebaja enda 19.02.2018 taotlus.
13.Kaebaja õiguste kaitse seisukohast olnuks ideaalne olukord, kui ta poleks pidanud taluma mingilgi määral ebamugavust või valu. Samas ei pruugi selle saavutamine vanglasiseses ümberpaigutamise läbi olla vangla jaoks koheselt teostatav. Kaebajal on põhimõtteliselt õigus selles, et valu ja ebamugavuste põhjustamist ei õigusta asjaolu, et leevenduseks on võimalik saada valu vaigistavaid ravimeid. Kujunenud olukorras on valuvaigistite kättesaadavus siiski kohane abinõu, et vältida või leevendada kinnipeetava kannatusi ja ära hoida kahju tekkimist. Haldusasja tõenditest ei ole ilmnenud, et kaebaja oleks taotlenud retseptiravimeid (kangemaid valuvaigisteid) ja tervishoiutöötajad oleks sellest keeldunud. Käsimüügiravimiteks olevate valuvaigistite, mis on eluosakondades kättesaadavad ja mida valvurid sooviavalduse alusel jagavad, kasutamisest on kaebaja enda sõnul loobunud, et mitte kahjustada maksa (kahju hüvitamise nõue vanglale, tl 7p). Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja kahju hüvitamist taotledes vanglale ette heitnud valuvaigistite andmata jätmist (22.05.2018 vastus kohtunõudele nr 110/106-2; tl 6).
14.Sobiva magamiskohaga kambrisse paigutamisest ning valuvaigistite võtmisest loobumine viitavad kohtu hinnangul veenvalt sellele, et kaebaja kannatused (valu) ei olnud sedavõrd tõsised, et kaebaja kasutanuks koheselt ära kättesaadava leevenduse kannatuste vältimiseks või vähendamiseks. Kohus nõustub ka vastustaja järeldusega Justiitsministeeriumile esitatud kaebuse (tl 26-27) põhjal, et hoolimata väidetavast põlvevalust on kaebaja kaevanud spordijalatsite puudumise üle, mis ei võimalda tal joosta ja pallimänge mängida. Kuigi üheks põhjuseks jalatsite taotlemisel võis tõesti olla kaebaja välja toodud 5(7)
3-18-1003
asjaolu, et tema varasemad spordijalatsid olid amortiseerunud, ning ta taotles uusi spordijalatseid põhjusel, et neid saab kanda ka suvel väljas, toetavad ka väited sportimisvõimaluse puudumisest pigem vastustaja järeldust, et kaebaja kannatused põlvevalu tõttu ei saanud olla sedavõrd tõsised, et ületada mittevaralise kahju hüvitamiseks piisava raskusastme künnist. Kaebaja eelnevalt kirjeldatud käitumine koosmõjus välja selgitatud muude asjaoludega veenab, et kaebaja kannatused ei olnud ajavahemiku pikkusest hoolimata kuigivõrd intensiivsed. Kaebaja on küll märkinud taotluses vanglale (tl 7p), et on oma probleemist korduvalt kontaktisikuga rääkinud. Samas ei ole tervishoiutöötaja tuvastanud sellist terviseprobleemis, mis tinginuks ümberpaigutamise. Kaebaja ei tee ka etteheiteid, et talle pole seoses põlvevaluga tagatud tervishoiuteenused. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et tegemist on korduvate põlveliigeste vigastustega alates 2005. aastast ja uuringud on vastuse esitamise hetke seisuga pooleli.
15.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et täidetud ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused. Kohtupraktika on RVastS § 9 lõiget 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (viidatud lahend asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ja seal viidatud praktika). Kohtu hinnangul puudub alus nii rahalise hüvitise väljamõistmiseks kui ka vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
16.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 54 eurot. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb see kulu kaebaja enda kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei ilmne. Kui menetlusosalistel siiski on kulusid tekkinud, jäävad need nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1, § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 14.02.2019.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 14.02.2019.a otsus Resolutsioon
1.Võtta haldusasja toimikusse Viru Vangla 16.01.2019. a seisukohale lisatud 15.01.2019. a väljavõte haigusjuhtudest 1-l lehel.
2.Jätta rahuldamata Indrek Kivi taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja eksperdi kaasamiseks.
3.Jätta Indrek Kivi apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Jätta Tartu Halduskohtu 17.08.2018. a otsuse resolutsiooni p 1 muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
5.Tühistada Tartu Halduskohtu 17.08.2018. a otsuse resolutsiooni p 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Indrek Kivi menetluskulud (riigilõiv 54 eurot) halduskohtus Eesti Vabariigi kanda.
6(7)
3-18-1003
6.Jätta Indrek Kivi menetluskulud (riigilõiv 54 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
7.Kuulutada menetlus Indrek Kivi terviseandmeid (15.01.2019. a väljavõte haigusjuhtudest) puudutavas osas kinniseks.
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.