Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. veebruar 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-250
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 13.11.2017 otsuse nr 4.2-1/49904-1 ning 08.01.2018 vaideotsuse nr 4.2-1/49904-4 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks vaadata asi uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Grete Lind Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Margit Maidla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.03.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-18-250 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
2(10)
3-18-250 käitumise nii enne kui ka pärast kuriteo toimepanemist, sh käitumise relvaloa omanikuna. Samuti on PPA rikkunud isiku õigust olla ära kuulatud. Kriminaalkorras karistatud isiku puhul relvaloa vaagimisel tuleb alati arvestada süüteo aluseks olevate asjaolude ning individuaalse süüga (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-10-10). Käesoleval juhul on jäetud kriminaalsüüteo puhul arvestamata individuaalse süüga ning süüteo aluseks olevate asjaoludega. Kaebajat on karistatud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis), kuid arvestamata on jäetud kuriteo asjaoludega ja toimepanemise ajenditega. Kaebaja on andnud ütlusi, et teda rünnati kuriteo toimepanemise ööl, mille tulemusena sai kaebaja kehavigastusi. Tulenevalt kaebaja tervislikust olukorrast oli tema valitud vahend ohu kõrvaldamiseks objektiivselt vajalik ja subjektiivselt kantud tahtest saada kontroll tervisliku seisundi üle, sest kaebajal puudus muu võimalus. Asjaolu, et kaebajat rünnati, kinnitavad vigastused ja nende asukoht. Kriminaalasja raames koostatud fototabelist nähtuvalt on kaebaja näol vigastused ninal, kulmuluul ning vasakul kõrvalestal, samuti vasaku käe välimisel küljel. Kuna kaebaja ei teadnud haigla asukohta (lisaks puudus telefon, mille navigatsiooni abil sõita haiglasse), siis istus ta autorooli eesmärgiga jõuda sõbra juurde, kes viiks ta haiglasse, kontrollimaks kehavigastuste tagajärgi. Kui kaebaja peeti kinni, siis ta selgitas koheselt, et teda rünnati, mistõttu ta soovis autoga jõuda sõbrani ning seejärel haiglani. Kaebaja eluviis ega varasem käitumine ei anna alust järelduseks, et isik võib tulevikus relvi väärkasutada. Kaebajal puuduvad varasemad või hilisemad karistused seoses joobes sõiduki juhtimisega või relvade väärkasutamisega või seoses isikuvastaste tegudega. Kaebajal ei ole ka pärast 2017. a aprillikuist sündmust etteheidetavaid probleeme esinenud. Kaebaja on kirglik jahi- ja spordimees. Isiku õigus soetada ja omada relva on hõlmatud Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele. Kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem usaldanud relva. Kaebaja on olnud relvaomanik juba ca 20 aastat ning selle aja jooksul ei ole tal olnud ühtegi õigusrikkumist seoses relvadega – ei hoiustamisel, kandmisel ega kasutamisel. Otsuste tegemisel ei ole arvestatud kaebaja isikuomadustega ehk kõikide asjas tähtsust omavate asjaoludega, mistõttu on rikutud kaalutlusõigust. Arvestades kaebaja teo põhjuseid ja isikuomadusi ning tema varasemat käitumist seoses relvapidamisega, ei kaalu antud juhul avalik huvi üles kaebaja huvisid. PPA ei ole arvestanud sellega, et relvaluba on üks turvalisuse tagamise vahendeid. Kaebajale on relvaluba väljastatud mh enese- ja vara kaitseks ehk relvaluba on konkreetsele isikule väljastatud luba konkreetsel eesmärgil (RelvS § 28 lg 1 p 3). Kaebaja on jäetud menetluses ära kuulamata. PPA-l oli kaebaja suhtes negatiivne otsus langetatud enne kaebaja ärakuulamist ja asjas tähtsust omavate tõendite uurimist. PPA inspektor helistas kaebajale 16.10.2017 ja informeeris, et relvaluba tunnistatakse kehtetuks. Kuna kaebajale ei selgitatud piisavalt tema õigusi, siis ei saa järeldada, et ta on enne otsuse tegemist ära kuulatud.
3-18-250 tegemist pole üldohtliku kuriteoga, on see piisav, iseloomustamaks kaebajat ja näitamaks, et isik ei ole käitunud seaduskuulekalt, mis omakorda näitab isiku suhtumist õiguskorda ja suutmatust järgida kehtivaid õigusnorme. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas nagu ka sõiduk ning kui isik käitub vastutustundetult sõidukiga, siis on põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib sarnaselt käituda ka tulirelvaga. Kaebaja väited ninaluumurrust ja tõsistest kehavigastustest ei ole õiged. Kiirabi käis arestimajas ning soovitas kaebaja viia EMO-sse. Kaebaja viidi Hiiumaa Haiglasse, kus talle teostati peaaju kompuutertomograafia. Haigla ambulatoorsest epikriisist on näha, et kaebajal ei tuvastatud ninaluumurdu. Tulemustes on märgitud ‒ koljuluud traumaatiliste muutusteta. Kriimustused ei ole tõsised kehavigastused. Vastustaja ei nõustu, et kaebajal ei olnud muid võimalusi oma tervislikust olukorrast selguse saamiseks, kui joobes olekus sõiduki juhtimine. Esiteks jääb arusaamatuks, millist ohu kõrvaldamist kaebaja silmas on pidanud. Teiseks, kui isikul on tugev verejooks, siis ta polegi võimeline sõidukit juhtima. Kolmandaks oli kaebajal muid võimalusi: a) kaebaja väite kohaselt sai ta peksa, kui ta väljus Luige baarist. Seega oleks kaebaja saanud baari tagasi minna ja paluda abi, nt kutsuda kiirabi, politsei, paluda haiglasse viia, b) kaebaja oleks saanud paluda abi mõnelt möödaminejalt juhul, kui kõndis baarist eemale. Hiiumaa Haigla ambulatoorsest epikriisist nähtub, et kaebaja on väitnud, et sai 16.04.2017 kella 03.00 paiku Käinas baari juures peksa. Politseiametnik KK on aga ülekuulamise protokollis väitnud, et 16.04.2017 kell 07.30 nägi ta pärast vahetuse lõpetamist koju sõites kaebajat, kes taarus tugevalt. Politseiametniku väite kohaselt vaatas ta kaebajale mööda sõites otsa ning seega teab kindlalt väita, et see isik oli kaebaja. Kuna kaebajal ei olnud sellel hetkel mingeid vigastusi näos ega kehal näha ning tundus, et kaebaja saab ise sihtpunkti jõudmisega hakkama, siis ei pakkunud politseiametnik eraisikuna abi ega hakanud kaebajast teatama ka patrullile. 06.09.2017 määrusega lõpetati kriminaalasi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p-i 1 alusel. Seega pole tõendatud, et kaebajat rünnati. Haldusmenetlust läbi viinud OS kinnitusel küsis ta uurijalt kriminaalasja asjaolude kohta, sh seonduvalt kaebaja peksmisega, ning uurija selgitusel ei ole kaebaja väidetav peksmine, samuti asjaolu, et kaebajal oleks olnud tõsised kehavigastused, tõendatud. Kuigi haldusmenetluses ei hinnata ümber kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid, omab tähtsust asjaolu, miks kaebaja istus sõiduki rooli kriminaalses joobes. Politseiametnik VP, kes oli vahetult sündmuskohal, kui kaebaja jäi joobes juhtimisega vahele, on ülekuulamise protokollis öelnud, et kaebaja väitis, et soovis sõita sõbra juurde, et seal duši all käia, riided vahetada ja praamile minna, et sõita Tallinnasse. Kaebaja ei palunud ennast haiglasse viia ja tal ei jooksnud verd ninast, kui politsei ta kinni pidas. Vaidlusalune otsus on eesmärgipärane. Riigikohus on korduvalt märkinud, et relva omamine ei ole igaühe põhiõigus, kuid võib olla hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega, mida võib piirata. Kodu ja elu kaitseks on ka teisi, palju ohutumaid vahendeid kui tulirelv. Tulirelv on üks ohtlikumaid kaitsevahendeid. Teiste inimeste õigus elu, tervise ja avaliku korra kaitsele kaaluvad igal juhul üles kaebaja soovi tegeleda jahipidamisega. Kaebaja on ise oma õigusvastase käitumisega toonud kaasa selle, et teda ei saa usaldada tulirelva käsitsema. Relva omamise piirangute legitiimseks eesmärgiks on vajadus ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele ning tagada avaliku julgeoleku kaitse. Kuna tegemist oli kriminaalses joobes mootorsõiduki juhtimisega ja tegemist on isikuga, kes on kuriteo eest karistatud ja omab kehtivat kriminaalkaristust, siis on kaebaja muutunud vastustaja jaoks ebausaldusväärseks ja võib olla relva omajana ohtlik teistele isikutele. Vaidlusalune otsus on kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Vaidlusaluses otsuses on toodud ära kaebaja iseloomustused. Otsuses on leitud, et alkoholijoobes sõiduki juhtimine on kuritegu, mis on toime pandud tahtlikult, mitte 4(10)
3-18-250 ettevaatamatusest, ning vastustaja peab seda juba ühekordse käitumisena teoks, millega on isik usaldusväärsuse kaotanud. Seetõttu ei kaalu kaebaja kohta antud positiivsed iseloomustused üles toimepandut. Väär ja tõendamata on kaebaja väide, et teda ei ole ära kuulatud, samuti väide selle kohta, nagu oleks talle telefoni teel öeldud, et relvaluba tunnistatakse igal juhul kehtetuks. Teeninduse spetsialisti, kes kaebajaga telefoni teel rääkis, kinnitusel ei ole ta kaebajale öelnud, et igal juhul tuleb negatiivne otsus. Spetsialist selgitas kaebajale, et kuna on jõustunud kohtuotsus kaebaja osas, siis tuleb teha kaalutletud otsus relvaloa suhtes. Kaebajal paluti saata enda arvamus juhtunu kohta ja ka selle kohta, miks relvaluba kaebaja arvates peaks kehtima jääma, mida on kaebaja ka teinud. Samas ei ole ta aga selgitanud, miks ta joobes sõidukit juhtis, vaid leidis, et relvaloa kehtetuks tunnistamine oleks tema jaoks juba kolmas karistus jms. Isik ei saa loota sellele, et kui kord juba on relvaluba antud, siis igal juhul, olenemata tema käitumisest, see kehtima jääbki. Seadusandja on joobes juhtimist pidanud suurema ohu allikaks. RelvS § 36 lg 1 p 11 sätestab, et relvaluba ei anta isikule, kes on väärtoemenetluse korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades, mis tähendab, et kui isik on jäänud isegi kerges joobes juhtimisega vahele, siis igal juhul on ta seadusandja silmis kaotanud usaldusväärsuse ja relvaluba ei anta. Ka siis, kui relvaluba on juba soetatud, peab isik käituma seaduskuulekalt ja vastavalt relvaloa omanikule kehtestatud nõuetele. RelvS § 36 lg 2 sätestab, et relva soetamisloa või relvaloa andmise keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Seega ei ole tegemist inimest kogu elu saatva keelu/piiranguga ja pöördumatu olukorraga. Karistuse lõppemisel on kaebajal võimalus uuesti taotleda relvaluba.
3-18-250 sarnase alkoholist tingitud taju muutuse ajel võib ka tulirelva käsitsemist pidada piisavalt ohutuks või lausa õigustatuks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tal ei olnud muid võimalusi oma tervislikust seisundist selguse saamiseks, kui juhtida sõidukit alkoholijoobes. Kui kaebaja väitel oli tal tugev verejooks ninast ning ta tervislik seisund oli raske, siis kõigi eelduste kohaselt ei oleks ta üldse olnud võimeline sõidukit iseseisvalt juhtima. Sellist kaebaja käitumist ei saa millegagi põhjendada ega õigustada. SA Hiiumaa Haigla ambulatoorsest epikriisist ei nähtu, et kaebaja elu oleks olnud ohus või tervislik seisund raske ning et tal oleks tuvastatud eluohtlikud/rasked vigastused vms, mis viitaks ohule elule või tervisele. Epikriisist nähtub, et kaebajal on pindmised vigastused (seda võib näha ka kohtule esitatud fototabelist) ning et pea (sh nina) piirkonnas traumaatilisi muutusi ei sedastatud. Kaebaja on haiglas väitnud, et sai 16.04.2017 kella 03.00 paiku Käinas baari juures peksa. 06.09.2017 määrusega lõpetati kriminaalasi kaebaja ründamise osas KrMS § 199 lg 1 p-i 1 alusel. Seega ei ole kaebaja ründamise fakt tõendamist leidnud. Kaebajal oli võimalus paluda abi, mida ta aga ei teinud. Tunnistaja ütluste kohaselt ei palunud kaebaja end haiglasse viia ning tal ei jooksnud verd ninast, kui politsei ta kinni pidas. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et käesoleval juhul ei ole otsuste tegemisel arvestatud kõikide asjas tähtsust omavate asjaoludega, sh kaebaja isikuomadustega/käitumisega, mistõttu on rikutud kaalutlusõigust. Kaebaja väide selle kohta, et vastustaja on jätnud enda kogutud tõendid tähelepanuta, on paljasõnaline ja tõendamata. Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses on välja toodud asjaolud ja kaebaja kohta antud iseloomustused, millest järeldub, et vastustaja on otsust tehes muu hulgas ka isikut iseloomustavat materjali hinnanud. PPA on hinnanud nii kaebaja isikut kui ka tema poolt toime pandud süüteo asjaolusid. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et tema suhtes on rikutud ärakuulamisõigust. PPA teeninduse spetsialist OS palus XX-l saata oma põhjendatud arvamus juhtunu kohta, mida kaebaja on ka teinud. Kaebajale oli teada, millise sündmusega seoses temalt seletust palutakse ning mida ta peaks selgitama. Puuduvad tõendid selle kohta, et haldusmenetluses oleks vastustaja piiranud kaebajat selgituste andmisel. Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses on toodud asjaolud ja põhjendused, millega kohus nõustub neid üle kordamata (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja asus seisukohale, et kaebaja kohta antud positiivsed iseloomustused, mida hinnati koos teiste tõenditega, ei kaalu üles toimepandut. Vastustaja ei ole kaalutlusõigust rikkunud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6(10)
3-18-250 põhjendamiskohustust. Halduskohtu otsus on erapoolik, arvestamata on jäetud kõik kaebaja tõendid ja argumendid. Halduskohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kohus ei saa teada seda, kuidas kaebaja hetkel, kui ta võttis vastu otsuse juhtida mootorsõidukit, end tundis või kas isiku jaoks oli hirm oma tervise pärast põhjendatud. Pelgalt asjaolu, et kaebaja peksmise suhtes kriminaalasi lõpetati, ei kinnita, et kaebajal ei olnud tervisekahjustusi või kaebaja ei tundnud hirmu oma tervise pärast. Selleks, et inimene tunneks hirmu oma tervise pärast, ei pea ta olema teadvusetu või võimetu juhtima sõidukit. Vaidlust ei saa olla selles, et kella 9 ajal, kui politsei pidas kaebaja mootorsõidukiroolist kinni (ehk pärast seda, kui väidetavalt nägi kaebajat KK), olid kaebajal tervisevigastused. Oluline on märkida, et PPA ei ole otsuse ega vaideotsuse tegemisel KK ütlustele tuginenud. Arusaamatu on, kuidas saab politseiametnik, kes kaebaja kriminaalasjaga ei tegelenud, tuvastada maanteel ja isiku selja tagant, et tegemist on kaebajaga, rääkimata kehavigastuste tuvastamisest. Arusaamatu on ka see, kuidas sai kaebajale võõras KK teada, kuhu kaebaja soovis minna sellisel kellaajal maantee ääres üksi liikudes. Eelnev annab alust kahelda selles, kas KK üldse nägi kaebajat. Kohus on ebaõigesti tuginenud KK ütlustele ja hinnanud politseiametnik VP ütlusi selektiivselt, sh kontekstist väljarebituna. Kohtu viidatud VP ütlused ei lükka ümber asjaolu, et kaebajal oli hirm oma tervise pärast, mistõttu pidas ta sel hetkel põhjendatuks istuda rooli. Ka OS ei saa teada seda, kuidas kaebaja end tundis hetkel, kui otsustas istuda autorooli. Tähtsust ei oma pelgalt pindmised kehavigastused, vaid ka kaebaja subjektiivsed tunded, sh hirm. Kohtu järeldused OS ütluste osas on vastuolus OS istungil antud ütlustega. OS kinnitas 03.05.2018 kohtuistungil, et PPA ei peagi kuriteo toimepanemise elulisi asjaolusid arvesse võtma. Seega ei saagi olla PPA otsuses kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestanud. Kohus ei ole toonud välja põhjendusi, mis lükkaksid ümber asjaolu, et kaebajal olid kehavigastused ja need olid niivõrd tõsised, et ta viidi haiglasse kontrolli. PPA on otsuse tegemisel rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebaja vestles telefoni teel OS-ga, kes ütles, et sellise teo eest võetakse relvad ära kolmeks aastaks ning küsimuse peale, kas relvaluba jääb alles, vastas, et ei jää. PPA on vaideotsuses möönnud, et kaebajale ei ole selgitatud piisavalt ärakuulamisõiguse sisu. Otsuses ei ole arvestatud kaebaja isikuomadusi. Ka kohus ei ole neid käsitlenud. Pelgalt formaalne viitamine, et iseloomuomadused ei kaalu üles kaebaja tegu, ei ole põhjendamiskohustuse täitmine ega kaalutlusõiguse teostamine. Kuriteo eest süüdimõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik. Tulirelv on küll suurema ohu allikas, kuid see ei saa olla põhjuseks, et obligatoorselt tuleks iga KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime pannud isiku relvaluba kehtetuks tunnistada. Mootorsõiduki joobes juhtimises seisnevat kuritegu ei saa pidada selliseks kuriteoks, mille puhul kaalutlusõigust ei tuleks teostada. Kaebajal on põhjendatud huvi, et luba jääks alles, sest ta on relvaluba omanud 20 aastat jahipidamiseks, vastava spordialaga tegelemiseks ning enese ja vara kaitseks.
vastuses
jätta
Vastustaja on selgitanud, et kui politsei kaebaja kinni pidas, siis ei jooksnud tal ninast verd; kaebaja ei palunud end haiglasse viia; ei väitnud, et ta kardab oma tervise pärast ja et tal on ninaverejooks olnud pikemat aega. Seda kinnitab VP oma ütlustes. Lisaks nähtub nii VP ütlustest kui kaebusest, et enne kaebaja politseijaoskonda toimetamist sõitis kaebaja koos politseiametnikega oma sõbra juurest läbi, et mobiiltelefon võtta ning alles siis sõideti politseijaoskonda. Seega ei vasta väited tõsistest vigastustest tõele, muidu oleks kaebaja palunud end kohe haiglasse toimetada. Kiirabi kutsumine politseijaoskonda ei tähenda seda, et 7(10)
3-18-250 politseiametnikud pidasid vigastusi tõsisteks. Jaoskonnas puudub velsker ning kui kinnipeetav väidab, et tal on paha olla, tuleb üldjuhul kutsuda kiirabi. Haiglas diagnoositi kaebajal üksnes kriimustused, mitte tõsised vigastused. Esialgses kaebuses valetas kaebaja kohtule, et tal oli ninaluumurd, esitades selle tõendamiseks kiirabikaardi väljavõtte, kuid jättis kohtule esitamata haigla ambulatoorse epikriisi väljavõtte, millest nähtub, et kaebajale tehti pea kompuutertomograafia ning ninaluumurdu ega ühtegi tõsist vigastust ei tuvastatud. Kaebaja välja toodud hirm ei ole asjaolu, mille tõttu võiks juhtida kriminaalses joobes sõidukit. OS ei ole kinnitanud kohtuistungil, et kuriteo elulisi asjaolusid ei peagi arvesse võtma, vaid seda, et ta ei pea hakkama seda (mis need elulised asjaolud olid) kaebajale selgitama. Seda enam, et esialgses telefonivestluses oli ta neid asjaolusid juba rääkinud. Samas ei keelanud ega suunanud OS kaebajat, milliseid selgitusi ta kirjalikult võib esitada. Seega ei ole õiged kaebaja väited, et OS ütles, et relvaluba ei jää kindlasti alles.
3-18-250 hirmu enda tervise pärast (oht tervisele). Ringkonnakohus märgib, et kaebaja seisukohta hirmust oma tervise pärast, s.o asjaolu, mis sundis teda joobes autorooli istuma, on hinnatud vaideotsuses ning tuginedes süüteomaterjalidele leitud, et see versioon ei leidnud kinnitust. Haldus- ja vaidemenetluses kogutud tõenditest kogumis nähtub küll, et kaebajal olid kinnipidamisel kehavigastused ja tal oli halb olla, kuid reaalne hirm oma tervise pärast ei olnud siiski primaarne põhjus autorooli istumiseks. Kaebaja 17.04.2017 ülekuulamise protokollist nähtub, et kaebaja istus autorooli selleks, et sõita oma sõbra AV juurde, kuhu ta oli jätnud oma mobiiltelefoni, et A viiks ta haiglasse. Tuleb aga tähele panna, et sama protokolli järgi oli kaebajat väidetavalt rünnatud kell 03.00 öösel (asja lahendamisel ei oma sisulist tähtsust, kas kaebaja sai kehavigastusi ründe või kukkumise tagajärjel) ja kaebaja peeti kinni alles järgmisel hommikul kell 09.30 paiku. Niisiis jäi kehavigastuste saamise ja väidetava abi otsimise vahele tundidepikkune periood, mis muudab kaebaja väited hirmust terviseohu ees ebausutavaks. Kui oht kaebaja tervisele olnuks tõsine, oleks kaebaja ilmselt kasutanud erinevaid alternatiive kohe kiirabi kutsumiseks või haiglasse saamiseks. Kui kaebaja otsustas oodata hommikuni, siis kella 09.00 ajal liigub piisavalt inimesi, kellelt abi küsida; olemas on naabrid ja takso kasutamise võimalus jne, et vältida joobes sõiduki juhtimist. Kaebaja kinnipidamisel osalenud politseinik VP 26.04.2017 ütlustest nähtub, et vastuseks politseiametnike küsimusele, kuhu ja miks ta autoga sõitis, vastas kaebaja, et ta sõitis oma sõbra AV juurde, et seal duši all käia, riided vahetada ja praamile minna, et sõita Tallinnasse: pojal on järgmisel päeval Tallinnas võistlused, kuhu ta peab kindlasti jõudma. 19.10.2017 seletuskirjas PPA-le ei märgi kaebaja hirmu oma tervise pärast ega põhjuseid joobes juhtimiseks üldse. Niisiis ei kinnita asjas kogutud tõendid seda, et kaebaja istus autorooli hädaolukorras n-ö oma tervise päästmiseks ning sellisele seisukohale saab asuda ka juhul, kui jätta tõendite kogumist välja ja tähelepanuta KK ütlused. Õige on küll kaebaja väide, et halduskohus ega ka ükski politseiametnik ei saanud teada, kuidas kaebaja end tundis, kuid PPA ja halduskohus said hinnata, kas esitatud tõendite valguses on kaebaja esitatud seisukoht hirmust tervise pärast eluliselt usutav ja reaalne või pigem tagantjärgi enda õigustamiseks välja toodud. Reaalset ohtu kaebaja tervisele ei kinnita ka kaebaja ambulatoorne epikriis. Politsei poolt kaebaja hilisema haiglasse kontrolli toimetamise ja kaebaja joobes autorooli istumise vahel puudub põhjuslik seos. Halduskohus ei ole hinnanud VP ütlusi selektiivselt, kuna neis ütlustes puudub mis tahes viide kaebaja hirmule oma tervise pärast. OS ei ole 03.05.2018 kohtuistungil ütluste konteksti arvestades öelnud, et PPA ei peagi kuriteo toimepanemise elulisi asjaolusid arvesse võtma, vaid et relvaloa kehtetuks tunnistamisel ei uurita enam kuriteo asjaolusid, vaid seda teeb kohus isikut kuriteo eest karistades.
3-18-250 tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks. Kaalumisel ei saa PPA võtta arvesse enda usaldust relvaloa omaja suhtes – relvaloa andmisel või kehtetuks tunnistamisel sellise kriteeriumi arvesse võtmist ette ei ole nähtud ning isiku subjektiivsed õigused ei sõltu ametivõimu usaldusest. Selline sõnakasutus otsuses ei ole ringkonnakohtu hinnangul aga mõjutanud kaalumise tulemust.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.