Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 17.03.2021, Tartu 3-19-1641 Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.08.2019. a otsuse nr 4.2-1/7407-3 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata relvaloa taotlus uuesti läbi Tartu Halduskohtu 20.02.2020. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Lõuna Politseiprefektuuri relvaloa taotlejate ja tsiviilrelvaomanike järelevalve tööjuhend.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 20.02.2020. a otsus.
3.Teha asjas uus otsus, millega Xi kaebus rahuldada. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 26.08.2019. a otsus nr 4.2-1/7407-3 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja relvaloa taotlust uuesti läbi vaatama.
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Xi kasuks välja menetluskulu summas 30 eurot.
5.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 17.03.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1).
1.X esitas 29.06.2019 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) relvaloa taotluse püstoli saamiseks enese ja vara kaitseks. Taotleja viibib taotluse kohaselt seoses tööülesannetega palju metsas, kus võivad metsloomad rünnata, samuti vajab ta relva enda pere ja vara kaitseks.
2.PPA keeldus 26.08.2019. a otsusega nr 4.2-1/7407-3 taotlejale relvaloa väljastamisest relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel, kuna isik on oma isikuomaduste ja käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Otsuse põhjenduste kohaselt iseloomustasid eelkontrolli läbiviimisel küsitletud isikud taotlejat türanliku käitumisega isikuna, kellelt võib kergelt kättemaksu oodata. Tööandjana on ta oma alluvate suhtes väga range. Isik on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud (s.h vargused, narkootikumid). Karistusregistri kohaselt omab taotleja ühte kehtivat väärteokaristust seoses erimärgistusega kütuse kasutamisega ja lisaks on talle 21.03.2019 koostatud lühimenetluse otsus sõidukiiruse ületamise eest. Kuigi kriminaalkaristused on juba mitu aastat karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud, iseloomustavad toimepandud kuriteod isikut ja viimased rikkumised näitavad, et tegu ei ole ka käesoleval ajal sellise isikuga, keda saaks sajaprotsendiliselt usaldada ja eeldada, et ta täidaks edaspidi igakülgselt ja ausalt relva käitlemisega seotud kõrgendatud nõudmisi. On küll näha, et taotleja on asunud paranemise teele, ta on muutnud oma eluviise, on ühiskondlikult aktiivne, kuid oma isikuomaduste ja türanliku käitumisega tekitab ta ümbritsevates ikka hirmutunnet, teda ei usaldata. Enesestmõistetavalt võib relva võimaldamine riskikäitumisega isikule ohustada ümbritsevate turvalisust. Selline inimene ei sobi relvaluba omama.
3.X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 26.08.2019. a otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja leidis, et relvaloa andmisest keeldumise otsus ei ole küllaldaselt motiveeritud ja esinevad olulised kaalutlusvead. Vastustaja tugines relvaloa andmisest keeldumisel peamiselt piirkonnapolitseiniku ettekandele ja kriminaalpolitsei seisukohale, mis on koostatud kaebaja suhtes eelarvamuslikult ning milles on viidatud lubamatutele tõenditele. Faktiliste põhjenduste puhul on tegemist haldusmenetluse käigus välja selgitatud eluliste asjaoludega. Need hinnangud peavad olema kontrollitavad, vastasel juhul on rikutud haldusakti adressaadi kaitseõigust. Kuivõrd süüstavaid ütlusi andnud isikud on nimeliselt isikustamata, puudub kaebajal kaitsevõimalus seesuguste väidete suhtes. Ka kohtul puudub objektiivne võimalus hinnata anonüümselt esitatud süüdistuste paikapidavust. Haldusmenetluses ei ole kaebaja õiguste piiramine anonüümsete ja konkretiseerimata tõendite baasil lubatav. Haldusmenetluses on tõendite, sh tunnistajate ütluste suhtes rakendatav üksnes tsiviilmenetluse, mitte aga kriminaalmenetluse reeglistik. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette tunnistaja identiteedi varjamist. Järelikult ei ole relvaloa väljastamist puudutavas haldusmenetluses lubatud tugineda anonüümsete tunnistajate ütlustele kaebaja väidetavate vägivallategude või ähvarduste kohta. Olukorras, kus kaebaja suhtes ei ole toimumas kriminaalmenetlusi teiste isikute ähvardamise või vägivallategude toimepanemise suhtes, on lubamatu piirata tema subjektiivseid õigusi ebamääraste kahtluste ja kuulujuttude alusel. Kaebaja varasemad karistused on juba aastate eest karistusregistrist kustunud. Kriminaalpolitseil puudus objektiivne alus anda kaebaja suhtes negatiivse sisuga arvamust. PPA keeldus relvaloa andmisest seoses kaebaja väidetava enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumisega. Samas ei too haldusorgan välja ühtegi konkreetset osa kaebaja eluviisist ega viita ühelegi konkreetsele käitumisaktile. Ei esine ühtegi objektiivset asjaolu, millisest tulenevalt võiks pidada kaebaja käitumist riskikäitumiseks ning seada kahtluse alla tema kõlbelisi omadusi. Kaebajat võivad positiivselt iseloomustada nii valla poliitikud, tema äripartnerid, alluvad kui ka pereliikmed.
4.Tartu Halduskohus jättis 20.02.2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
4.1.Relvaloa väljastamisest keeldumise otsusele eelnes eelkontroll. Eelkontrolli teostaval piirkonnapolitseinikul tuli anda hinnang, kas kaebaja on enda eluviisi või käitumise tõttu sobilik relva omama, hoidma ja kandma. Piirkonnapolitseinik leidis kontrolli tulemusena, et kaebaja ei
ole oma isikuomaduste ja käitumise tõttu sobiv isik relvaluba omama. Eelkõige tekkis selline veendumus põhjusel, et isikud, kelle käest piirkonnapolitseinik taustainfot kogus, mainisid, et tunnevad kaebaja ees hirmu. Kaebajat iseloomustati kui türanliku käitumisega isikut, kellelt võib kergesti kättemaksu oodata.
4.2.Piirkonnapolitseinik, kelle ülesandeks on muu hulgas tuvastada piirkonnas turvalisust häirivaid probleeme ning kes on kogukonda tundev politseiametnik, on pädev otsustama ja andma hinnangut, keda tuleks piirkonnas küsitleda, et saada adekvaatset infot relvaloa taotleja kohta. Praeguses asjas on oluline, et informatsioon ei ole piirkonnapolitseinikule antud anonüümselt. Politseinikule on isikute nimed teada. Asja materjalidest nähtub, et ütlusi andnud isikud olid nõus piirkonnapolitseinikuga avameelselt suhtlema vaid siis, kui neile tagatakse anonüümsus. Inimesed kartsid kaebaja äkilisust, julmust ja kättemaksu (tl 16p). Haldusmenetluse käigus oli vastustajal nii õigus kui ka kohustus (vastavalt HMS §-le 6 ja RelvS § 36 lg 4 p-le 3) küsida piirkonna elanike arvamust kaebaja käitumise ja eluhoiakute kohta, aga samuti selle kohta, kas nad tunneks ennast ohustatuna, kui kaebaja saaks relvaomanikuks. Vastustaja eesmärgiks oli välja selgitada, kas kaebaja relvaomanikuna võiks kujutada ohtu enda või teiste isikute turvalisusele.
4.3.Kriminaalpolitsei, kuhu haldusorgan tegi päringu isiku sobivuse kohta relvaluba omama, oli kaebajale relvaloa väljastamise vastu (tl-d 17-17p). Kaebaja näol on tegemist isikuga, kes kaldus kuritegelikule teele juba varases nooruses. Kuigi kriminaalkaristused on mitu aastat karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud, iseloomustavad toimepandud kuriteod isikut (tl-d 18-19). Vastustaja haldustoimikus on karistusregistri tõend, mille järgi on kaebajal üks kehtiv väärteokaristus, neli arhiveeritud kriminaalkaristust ja kuus arhiveeritud väärteokaristust. Olukorrad, kus on lubatud kasutada karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmeid, on nimetatud karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg-s 2 ja §-s 20. KarRS § 20 lg 1 p-s 16 on sätestatud, et registri arhiivis asuvaid andmeid on õigus saada PPA-l relvaseaduses sätestatud taustakontrolli tegemiseks. Järelikult on vaidlusaluses otsuses vastustaja viited arhiveeritud karistustele lubatavad.
4.4.PPA selgitas vaidlustatud otsuses, et riik ei saa lubada tekkida olukorral, kus tulirelvaluba omab isik, kelle usaldusväärsuses riik kahtleb. Selline isik kujutab endast potentsiaalset ohtu teistele isikutele. Relvaloa omaja isikuomadustele, eluviisile ja käitumisele on seadusandja poolt seatud kõrgendatud nõudmised. On küll näha, et kaebaja on asunud paranemise teele, ta on muutnud oma eluviise, on ühiskondlikult aktiivne, kuid oma isikuomaduste ja käitumisega tekitab ta ümbritsevates hirmutunnet ning teda ei usaldata. Enesestmõistetavalt võib relva võimaldamine riskikäitumisega isikule ohustada ümbritsevate turvalisust. Halduskohus peab neid kaalutlusi asjakohasteks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 20.02.2020. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada, või saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus hindas ebaõigesti esitatud tõendeid ja vastustaja poolt kaalutlusõiguse teostamise nõuetekohasust. Kohtuotsus on nõuetekohaselt põhjendamata. Menetlusnormide oluline rikkumine on viinud ebaõige lahendi tegemiseni.
5.1.Halduskohus ei hinnanud kaebaja vastuväiteid PPA kaalutlusotsuse sisulise kontrollimatuse kohta ning ei võtnud seisukohta küsimuses, kuivõrd saab haldusorgan kujundada seisukohti lubamatute tõendite alusel, relvaloa taotlejale vähimatki kaitseõigust pakkumata. Kohus ei võtnud selget seisukohta ka anonüümsete tunnistajate ütlustele tugineva piirkonnapolitseiniku eelhinnangu lubatavuse osas – ometi on anonüümsed tunnistajad haldusmenetluses välistatud ning vahendatud ütluste kasutamine keelatud. Halduskohus jättis tähelepanuta, et seisukohta relvaloa taotluse osas ei ole sisuliselt esitanud mitte
kriminaalpolitsei kui organisatsioon, vaid kaebajaga varasemalt kokku puutunud endine politseiametnik. Analüüsimata on kaebaja seisukoht, mille järgi endine politseinik võib isiklikult kaebajat mitte usaldada, kuid õiguslikku tähendust see ei oma. Kaebajal puudus ka selles osas kaitsevõimalus ning kohtul õigusliku kontrolli võimalus.
5.2.Halduskohus viitas piirkonnapolitseinikule kui kohalikke olusid tundvale politseiametnikule. Piirkonnapolitseiniku esmane kokkupuude kaebajaga toimus relvaloa taotluse menetlemisega seonduva kodukülastuse ajal. Varasem kokkupuude puudus täielikult. Seega ei ole põhjendatud arvamus, et politseiametnik teadis paremini, kellelt kaebaja isikuomaduste kohta arvamust küsida.
5.3.Kaebaja on oma kodukandis ühiskondlikult aktiivne, ta osales oma valimisliidu koosseisus kohalikel valimistel ning seisis gümnaasiumiõppe säilimise eest. On loomulik, et nii poliitilise tegevuse kui eduka majandustegevuse tulemuseks on kaebaja tegevusele vastasleeri kujunemine. Kuivõrd piirkonnapolitseinikule ütluste andjad on anonüümsed, ei ole võimalik hinnata nende tegelikke motiive ütluste andmisel. Tõenäoliselt on motiiviks olnud poliitilisele vastasele või ärialasele konkurendile ebameeldivuste põhjustamine. Halduskohus jättis tähelepanuta, et käimasolevate süüteomenetluste puudumine relvaloa taotleja suhtes ei kajastu mitte avalikes registrites, vaid piiratud kasutusega politsei- ja kohtu andmebaasides. Sellise info puudumisega oleks tulnud arvestada.
5.4.Ebaõige on halduskohtu arvamus, nagu annaks relvaseadus aluse teha relvaloa taotluse kohta otsust karistusregistri arhiivis sisalduvate kannete põhjal. RelvS § 36 lg 2 ning sama paragrahvi lg 3 p 5 ei luba relvaloa andmisest keelduda kustunud karistatusele viidates.
5.5.Halduskohus ei ole tuvastanud, millisel viisil võiks kaebaja eluviis olla teist isikut ohustav. Ka kustunud karistuste hulgas ei ole ühtegi õigusrikkumist, mis oleks toime pandud relva või lõhkeainet kasutades, mistõttu jääb arusaamatuks, mil viisil relvaloa väljastamine saaks suurendada kaebaja ohtlikkust.
6.Vastustaja palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Piirkonnapolitseinikule kaebaja kohta taustainfot andnud isikud ei ole tunnistajad haldusmenetluses, vaid isikud, kelle ütlused on teatud osas aluseks piirkonnapolitseiniku poolt relvaloa taotlejale antava eelhinnangu kujunemisel. Vastustajale on arusaamatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et seisukohta relvaloa taotluse osas ei ole esitanud mitte kriminaalpolitsei organisatsioon, vaid üks kaebajaga varasemalt kokku puutunud endine politseiametnik. Haldusmenetluse materjalidest nähtuvalt on kriminaalpolitsei ametlikult väljendanud eitavat seisukohta kaebajale relvaloa andmise suhtes ja sellele viitas ka halduskohus. Otsuse p-s 19 käsitles halduskohus karistusregistri andmete (s.h arhiveeritud andmete) õiguslikku tähendust ning ütles selgelt, et registri arhiivis asuvaid andmeid on PPA-l õigus saada relvaseaduses sätestatud taustakontrolli tegemiseks (KarRS § 20 lg 1 p 16). Järelikult on vaidlusaluses PPA otsuses vastustaja viited arhiveeritud karistustele lubatavad.
7.Kaebaja esitas vastuseks vastustaja esitatud seisukohtadele ringkonnakohtule täiendavad selgitused. Piirkonnapolitseiniku poolt eelhinnangu andmist tuleb relvaloa väljastamise menetluses vaadelda menetlustoiminguna. HMS §-st 18 tuleneb, et piirkonnapolitseiniku kaasatud isikud saavad olla üksnes eksperdid või tunnistajad, kes peavad vastama nimetatud tõendiliigi suhtes ettenähtud nõuetele. Motiveerimise nõue on haldusmenetluse üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Piirkonnapolitseiniku eelhinnangu motiveerituse hindamisel on olulise tähtsusega ka politseiametnikuga kokkupuudete täielik puudumine. Seega võib väita, et kaebaja on elanud igati õiguskuulekat elu.
Relvaloa menetluses esitatud kriminaalpolitsei seisukoht ei ole kohtulikult kontrollitaval ja motiveeritud kujul haldusasja materjalidele lisatud. PPA esitas halduskohtule muuhulgas vaidlusaluse haldusotsuse teinud vanemspetsialisti 21.08.2019. a õiendi, mille kohaselt vestles ametnik omal algatusel endise politseinikuga, samuti on tema e-kirjale vastanud politseinik kriminaalpolitseist. Suulised vestlused täiesti asjassepuutumatu isikuga või kriminaalpolitseinikuga ei vasta haldusmenetluses tõendile esitatavatele nõuetele. Vastustaja ei saa kaebajale relvaloa andmisest keeldumist põhjendada PPA vanemspetsialisti õiendiga suuliste vestluste kohta. PPA ei hinnanud põhjuseid, miks kaebaja esitas taotluse relvaloa saamiseks. Kaebaja igapäevane töö on seotud elektriliinide hoolduse ning metsatöödega. Töö tõttu käib kaebaja üksinda metsas kontrolli teostamas ning on seal mitmeid kordi näinud karu ja ilvest. Seetõttu tunneks ta end relvaga julgemalt. Teiseks põhjuseks on kodu ja vara kaitsmine. 2013. a ründas tundmatu isik kaebaja abikaasat, tekitades talle kehavigastusi ja nõudis vara üleandmist endale. Kaebaja pere varaline olukord on tänaseks veel paranenud, mistõttu uue kuritegeliku ründe ohtu tuleb hinnata varasemast suuremaks. Kuivõrd varasem kogemus reaalsest ründest on olemas, tuleb igati mõista kaebaja soovi tulirelva omamiseks.
8.Ringkonnakohus palus 05.10.2020. a kohtunõudes vastustajal selgitada, kas ja kuidas fikseeritakse relvaloa menetluses eelhinnangu aluseks olevad isikute ütlused ja ütlusi andnud isikute andmed, samuti seda, kas ja kuidas on selliste tõendite kogumine ja eelkontrolli ettekande koostamine reguleeritud (sh kas on olemas asutusesisene eeskiri, juhend vms) ning milliseid andmetele juurdepääsu piiramise võimalusi kasutatakse loamenetluses juhul, kui küsitletav isik soovib jääda anonüümseks. Samuti palus ringkonnakohus täpsustada vastustaja seisukohta karistusregistri arhiivi kantud andmetele tuginemist puudutavas osas.
9.PPA selgitas 26.10.2020 esitatud vastuses, et Lõuna prefektuuri lubadegrupp juhindub relvaloa taotlejate suhtes eelkontrolli teostamisel politseiprefekti 05.08.2009. a käskkirjaga nr 123 kinnitatud „Lõuna Politseiprefektuuri relvaloa taotlejate ja tsiviilrelvaomanike järelevalve tööjuhendist”. Eelkontrolli ettekandele viidatud juhend vorminõudeid ette ei näe. Ettekanne koostatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, üldjuhul sellises vormis, nagu käesolevas haldusasjas koostati kaebaja kohta. Eelhinnangu aluseks olevad isikute ütlused ja nende andmed fikseeritakse üldjuhul õiendi vormis. Juhul kui isik on nõus enda ütluste ja andmete fikseerimisega, kuid soovib jääda anonüümseks, s.t et tema andmeid ei avaldataks relvaloa taotlejale, siis kantakse õiendile AK-märge, mis sisaldab avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg-s 1 sätestatud asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise alust sõltuvalt teabe sisust (üldjuhul on selleks p-des 11 ja 12 sätestatud alus). PPA ei teosta relvaloa taotleja suhtes RelvS 111. peatüki 6. jao tähenduses taustakontrolli. Karistusregistri arhiivi kantud andmed ei ole eraldivõetuna relvaloa taotluse rahuldamise või mitterahuldamise aluseks, kuid PPA käsitleb neid relvaloa taotlejat iseloomustava teabena muu teabe hulgas.
10.Kaebaja esitas 18.11.2020 enda seisukohad seoses vastustaja poolt kohtunõudele antud vastuse ja sellele lisatud juhendiga. Kaebaja leiab, et kuivõrd füüsilise isiku poolt relvaloa taotlemise korra kehtestab relvaseaduse § 35, siis peavad PPA-le laekunud relvaloataotluse menetlemise reeglid olema üleriigiliselt samasugused. PPA esitas ringkonnakohtule Lõuna prefekti juhendi relvaloa taotluse menetlemise kohta. Kaebaja arvates ei kuulu seesuguste juhiste väljaandmine politseiprefekti pädevusse ning esitatud dokument on seetõttu algusest peale kehtetu. Lõuna politseiprefekti 05.08.2009. a käskkirjaga nr 123 kinnitatud „Lõuna Politseiprefektuuri relvaloa taotlejate ja tsiviilrelvaomanike järelevalve tööjuhend” ei ole antud pädevuse alusel, seesuguse haldusakti väljaandmist kehtiv õigus ette ei näe. Juhendiga
kehtestatud töökorraldus ei taga otsustusprotsessi vastavust haldusmenetluse avalikkuse, eesmärgipärasuse ning kontrollitavuse nõuetele. Tagatud ei ole piirkonnapolitseiniku sõltumatus ning erapooletus, isikul puudub võimalus tutvuda otsustuse aluseks olevate materjalidega (HMS § 37) ning taotleda ametiisiku taandamist (HMS § 10). PPA ei saa kaebaja esitatud relvaloa taotluse rahuldamisest keelduda (s.o isiku subjektiivseid õigusi piirata) politseprefekti kinnitatud juhendmaterjali või piirkonnapolitseiniku siseveendumuse alusel. Õiguste piiramist õigustaks üksnes asjakohane säte kehtivas seaduses. Juhendi p 22 kohaselt peab eelkontrolli käigus välja selgitama taotlejale soetamisloa või relvaloa andmist välistavate asjaolude olemasolu või puudumise. Relvaloa andmist välistavate asjaolude loend on esitatud RelvS §-s 36. Seaduses esitatud loetelu ei jäta ruumi politseiametniku subjektiivsele siseveendumusele. Olukorras, kus seaduses loetletud välistusi ei esine, puudub alus relvaloa andmisest keeldumiseks. Kaebaja suhtes ei esine ühtegi seaduses nimetatud relvaloa andmist välistavat asjaolu. Seega on eelkontroll teostatud puudulikult ning piirkonnapolitseiniku eelhinnang ei vasta juhendi p-le 22 ega RelvS §-le 36. Otsustades kaebaja subjektiivsete õiguste üle, ei saa vastustaja tunnistada eelhinnangu aluseks olnud teavet asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Isiku suhtes soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema täies ulatuses selge taotlejale ning kontrollitav kohtu poolt. AvTS § 35 lg 1 p-d 11 ja 12 ei õigusta anonüümsete isikute ebaselge sisuga arvamuste kasutamist relvaloa taotluse menetlemisel. Kaebaja suhtes ei ole algatatud menetlusi õiguserikkumiste asjades ning taotlejat tundvate isikute isikuandmete avalikustamine ei saa kahjustada nende eraelu (kuivõrd eelduslikult on nad taotlejaga juba eelnevalt tuttavad). Kaebajal puudus võimalus esitada piirkonnapolitseinikule vastuväiteid anonüümsete isikuandmetega kodanike väidetavate ütluste suhtes, seejuures puudus isegi võimalus kontrollida nende isikute olemasolu või tegelikku seotust kaebajaga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus võtab esmalt uurimisprintsiibist lähtudes ja arvestades asjaolu, et nimetatud tööjuhend esitati vastusena ringkonnakohtu 05.10.2020. a seisukoha küsimisele, asja materjalide juurde politseiprefekti 05.08.2009. a käskkirjaga nr 123 kinnitatud „Lõuna Politseiprefektuuri relvaloa taotlejate ja tsiviilrelvaomanike järelevalve tööjuhendi.“
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu 20.02.2020. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 200 p 3 alusel asja uueks läbivaatamiseks saatmata asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse.
13.Halduskohus leidis, et PPA otsusest nähtub nii RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamise faktiline alus kui ka piisavaid kaalutlusi veendumaks, et kaalutlusõigust on teostatud õiguspäraselt ning otsus on proportsionaalne. Halduskohtu hinnangul oli ilmselge, et kaebajale on relvaloa väljastamisest RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel põhjendatult keeldutud. Ringkonnakohus halduskohtu järeldusega ei nõustu. Halduskohus ei arvestanud haldusakti õiguspärasuse hindamisel kõiki olulisi asjaolusid, mis mõjutasid kaalutlusõiguse teostamist, samuti kohaldas halduskohus asja lahendamisel valesti materiaalõigusnormi.
14.Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt relvaloa menetluses anonüümsetele ütlustele (I), karistusregistrist kustutatud andmetele (II) ning kriminaalpolitsei arvamusele ja piirkonnapolitseiniku siseveendumusele (III) tuginemise õiguspärasust. Seejärel võtab ringkonnakohus seisukoha vaidlustatud haldusakti põhjendatuse ja ärakuulamisõiguse tagamise osas (IV) ning teeb apellatsioonkaebuse lahendamiseks vajalikud otsustused (V).
I
15.RelvS § 28 lg 1 p 3 kohaselt võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks). RelvS § 41 lg 9 kohaselt väljastatakse relvaluba, kui ei esine RelvS §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. Füüsilisele isikule relvaloa andmist välistavad asjaolud on loetletud RelvS § 36 lg-s 1. RelvS § 36 lg 4 näeb ette alused, mille esinemisel võib loa andja kaalutlusõiguse alusel keelduda relvaloa andmisest. Praegusel juhul keeldus PPA kaebajale relvaluba andmast RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel. RelvS § 36 lg 4 p 3 näeb ette, et loa andja võib keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama.
16.RelvS § 36 lg 4 p 3 on diskretsiooniline alus relvaloa andmisest keeldumiseks, mis eeldab, et PPA hindab kaebaja käitumist ja eluviisi ning kaalub, kas see on tema enda või teiste isikute turvalisust sedavõrd ohustav, et on õigustatud loa andmisest keeldumine. RelvS § 36 lg 4 p 3 eesmärk on kaitsta inimeste turvalisust, tervist ja elu. Sellele vastandub kaebaja vaba eneseteostuse õigus, mille hulka kuulub ka õigus soetada relv enese ja vara kaitseks. Riigikohus märkis 26.03.2009. a otsuses nr 3-4-1-16-08, et kuigi turvalisuse tagamine ei eelda alati relva kasutamist, on relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise ning seega kuulub turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil põhiseaduse (PS) § 19 lg-s 1 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse (p 24).
17.HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel on kaalumise aluseks isiku eluviis või käitumine, et anda hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust ja on seetõttu sobimatu relva omama (relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (494 SE) seletuskiri, kättesaadav Riigikogu veebilehel). Relvaloa andmisest keeldumine on põhjendatud, kui asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks.
18.Haldusmenetluses kehtib uurimispõhimõte. HMS § 6 näeb ette, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 38 lg 1 ja 2 järgi on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Tõendiks võib olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Haldusmenetluses kogutud tõendid on tõenditeks ka halduskohtumenetluses (HKMS § 65 lg 1). Piirkonnapolitseiniku hinnangut sisaldav ettekanne on praegusel juhul käsitatav dokumentaalse tõendina (HMS § 38 lg 2), mille põhjal teeb PPA kui menetlust läbi viiv haldusorgan kindlaks asjas tähtsust omavad asjaolud. Vastustaja selgitas vastuses apellatsioonkaebusele, et piirkonnapolitseinikule kaebaja kohta taustainfot andnud isikud ei ole tunnistajad haldusmenetluses, vaid isikud, kelle ütlused on teatud osas aluseks piirkonnapolitseiniku poolt relvaloa taotlejale antava eelhinnangu kujunemisel.
19.Kaebaja on seisukohal, et relvaloa väljastamist puudutavas haldusmenetluses ei ole lubatud tugineda anonüümsete tunnistajate ütlustele. Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et PPA-l kui haldusorganil puudub põhjus pidada piirkonnapolitseiniku poolt eelkontrolli teostamisel kaebajaga kokku puutuvate isikute küsitlemisel saadud vastuseid mittetõepärasteks ning piirkonnapolitseiniku seisukohta eelarvamuslikuks või lubamatuks. Halduskohus pidas
haldusmenetluse käigus piirkonnapolitseinikule antud ütlusi lubatud tõendiks. Halduskohus märkis, et informatsioon ei ole piirkonnapolitseinikule tulnud anonüümselt. Politseinikule on isikute nimed teada, kuid ta ei kirjutanud eelkontrolli lehele teadlikult isikute nimesid, et tagada seeläbi inimestele nende anonüümsus. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud juhtudel on haldusmenetluses anonüümsuse tagamine võimalik ja õiguspärane. Kuigi haldusmenetlus on reeglina avalik (HMS § 7), näeb seadus selle põhimõtte kohaldamisel ette ka erandid. HMS § 7 lg 3 järgi on haldusorgan kohustatud hoidma riigi- ja ärisaladust ning hoidma saladuses salastatud välisteabe ja asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud andmed. Seega kuigi õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate andmetega on vajalik menetluse objektiivsuse ning erapooletuse tagamiseks, ei ole see õigus piiramatu – seadusega võib nimetatud reeglist ette näha erandeid, kui see osutub vajalikuks teiste isikute õiguste ja vabaduste või tungiva avaliku huvi kaitse seisukohast (A. Aedmaa jt, Haldusmenetluse käsiraamat, 2004, lk 215). Haldusmenetluse läbiviimisel tuleb tagada kõigi puudutatud isikute põhiõiguste kaitse, s.h tuleb haldusmenetluse läbiviimisel lähtuda isikuandmete kaitse nõuetest. Isikul peab olema võimalik mõjuval põhjusel taotleda enda isikuandmete kaitset, sh anonüümsuse tagamist. Vastasel juhul oleks uurimispõhimõtte kohaldamine takistatud ja haldusorganil puuduks võimalus välja selgitada asjas tähtsust omavaid asjaolusid.
20.Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et praegusel juhul olnuks õiguspärane üksnes nimeliselt tuvastatavate isikute ütluste kasutamine ning vajadusel nende isikute ärakuulamine kohtuistungil ühes kaebaja õigusega tunnistajaid küsitleda. Samas tuleb kaebajaga nõustuda selles, et kaalutlusotsuse aluseks olnud asjaolud ei ole kohtulikult kontrollitavad ning keelduva haldusakti tegemise aluseks olnud faktiliste asjaolude avaldamata jätmise tulemusena ei olnud kaebaja õigus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited piisavalt tagatud. Halduskohus jättis kaebaja väited tema sellekohase õiguse tagamata jätmise kohta sisuliselt hindamata. Halduskohus märkis vaid lühidalt, et vastustaja ei rikkunud tõendite kogumisel kaebaja põhiõigusi. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus halduskohus sellega HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus kõrvaldab selle puuduse käesoleva otsuse ärakuulamisõigust käsitlevas osas (IV). II
21.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja ei saa relvaloa andmisest keelduda karistusregistrist kustunud andmetele viidates. Kaebaja viitab relvaseaduses sätestatud põhimõttele, mille kohaselt karistusandmete kustutamisel ei laiene isikule enam relvaloa andmise keeld (RelvS § 36 lg 2) või õigus talle relvaloa andmisest keelduda (RelvS § 36 lg 4 p 5). Halduskohus tugines oma otsuses karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p-le 16, mille järgi on PPA-l õigus saada registri arhiivis asuvaid andmeid relvaseaduses sätestatud taustakontrolli tegemiseks. Halduskohus leidis, et järelikult on vaidlusaluses otsuses vastustaja viited arhiveeritud karistustele lubatavad. KarRS § 5 lg-2 on loetletud need juhud, millal on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus. Selle sätte p 7 järgi on karistusregistrist kustutatud andmetel õiguslik tähendus KarRS § 20 lg 1 p-s 16 nimetatud seaduses (s.o relvaseaduses) sätestatud taustakontrolli tegemisel. Need taustakontrollile viitavad sätted jõustusid 01.07.2018, mil relvaseadust täiendati sõjarelva, selle laskemoona ja lahingumoona käitlemist reguleeriva 111. peatükiga. Taustakontrolli puudutavad sätted asuvad selle peatüki 6. jaos. RelvS § 8328 lg 2 sätestab, et taustakontroll relvaseaduse tähenduses on isiku andmete töötlemine avaliku ja põhiseadusliku korra ning riigi julgeoleku tagamise eesmärgil järgmistel juhtudel: 1) tegevusloa kontrollesemesse kuuluva isikulise majandustegevuse nõude kontrollimiseks; 2) isiku sobivuse hindamiseks sõjarelva, laskemoona või lahingumoona käitlemisega tegelevas ettevõtjas olulise osaluse omandamiseks. Sama paragrahvi lõikest 1 tuleneb, et taustakontrolli teostatakse sõjarelva, laskemoona või
lahingumoona käitlemisega tegeleva ettevõtja ja temaga seotud isikute nõuetelevastavuse kontrollimiseks. Kuivõrd PPA-l on KarRS § 20 lg 1 p 16 alusel õigus saada registri arhiivis asuvaid andmeid relvaseaduses sätestatud taustakontrolli tegemiseks, mitte aga relvaloa taotluse lahendamisel läbiviidava eelkontrolli tegemiseks, siis kohaldas halduskohus praeguses asjas valesti materiaalõigusnormi.
22.Kuivõrd karistusandmetele juurdepääsu õigust relvaloa eelkontrolli läbiviimiseks ei tulene ka ühestki teisest õigusnormist, siis ei olnud PPA otsuses kaebaja varasemalt toime pandud süütegudele viitamine ja otsuse kaalutlustes sellele tuginemine õiguspärane. Ka relvaloa menetlust puudutavas kohtupraktikas on selgitatud, et kui haldusorganil puudub seadusest tulenev volitus karistusregistri arhiivi andmeid kasutada, siis ei ole tal õigust neile tugineda ei haldus- ega kohtumenetluses (Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2015. a otsus asjas nr 3-14-382 p 14). Riigikohus on selgitanud, et KarRS § 5 lg-tes 1 ja 2 väljendub seadusandja õiguspoliitiline otsustus, mis lähtub arusaamast, et toimepandud süüteo eest määratud või mõistetud karistuse järelmid ei peaks üldjuhul saatma isikut kogu tema elu, vaid seaduses ette nähtud tähtaegade möödumisel karistatus kustub. Karistamisest tingitud piirangute säilimine määramata aja vältel ja eranditult kõigil juhtudel võib kaasa tuua isikute põhiõiguste ebaproportsionaalse riive, kuna siis ei saaks arvestada isiku vahepealset õiguskuulekat käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.02.2018. a määrus asjas nr 1-14-10087, p 32). Tuleb arvestada, et relvaloa andmisest keeldumine ei ole karistus varasemalt toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegemist on haldusõigusliku ohutõrje meetmega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmisele. Kuna relvaloa andmise otsus põhineb mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, eluviisi ja käitumist nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks esineb isiku puhul kaitstava õigushüve kahjustamise oht (vrd Riigikohtu 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 21).
23.Kui apellatsioonkaebusele vastates pidas vastustaja halduskohtu seisukohale viidates kustunud karistusandmetele tuginemist õiguspäraseks, siis pärast ringkonnakohtu viidet asjakohastele õigusnormidele ja palvet enda seisukohta selles osas täpsustada märkis vastustaja siiski, et karistusregistri arhiivi kantud andmed ei ole eraldivõetuna relvaloa taotluse rahuldamise või mitterahuldamise aluseks, kuid PPA käsitleb neid relvaloa taotlejat iseloomustava teabena muu teabe hulgas. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja vaidlusaluses otsuses esitatud põhjendusi arvestades kaebaja väidetavalt türanlikku ja vägivaldset käitumist käsitlevate järelduste kõrval selgelt tuginenud kaebaja poolt varasemalt toimepandud süütegudele. Arvestades, et kaebaja karistusandmetele viitavate kaalutluste puhul ei ole tegemist kohaste kaalutlustega, siis on vastustaja otsuse põhjendamisel teinud kaalutlusvea. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kuid kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta kaalutlusõigust haldusorgani eest. Relvaloa andmisest keeldumise otsusest ega PPA kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu, millise tegeliku tähenduse ja kaalu PPA vaidlusalust otsust tehes kaebaja varasemale karistatusele omistas. Seetõttu ei saa kohus ise asuda haldusorgani asemel kaaluma, kas nende kaalutluste kõrvalejätmine tooks kaasa relvaloa andmisest keeldumise. Seda saab hinnata vaid haldusorgan ise. Ringkonnakohus hindab kaalutlusvea mõju koos teiste asjas tuvastatud rikkumistega allpool.
III
24.Kaebaja leiab, et kriminaalpolitseil puudus objektiivne alus anda kaebaja suhtes negatiivse sisuga arvamust. Analüüsimata on kaebuse seisukoht, mille järgi endine politseinik võib isiklikult kaebajat mitte usaldada, kuid õiguslikku tähendust seesugune mitteusaldamine ei oma. Relvaloa otsuse teinud ametniku 21.08.2019. a õiendi kohaselt vestles ametnik kaebajaga kokku puutunud endise politseinikuga, samuti on tema e-mailile vastanud politseinik kriminaalpolitseist. Seesugused vestlused ei vasta haldusmenetluses tõendile esitatavatele nõuetele. Kaebaja leiab, et ka selles osas puudub tal kaitsevõimalus ning kohtul õigusliku kontrolli võimalus. Ringkonnakohus selgitab, et haldusmenetluses kehtib vormivabaduse põhimõte, mis tähendab, et kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti, määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1). Haldusesiseselt antud arvamuse näol on tegemist haldusevälistesse isikutesse otseselt mittepuutuva tegevusega. Kooskõlastus ja arvamus on täitevvõimu sisesed menetlustoimingud sõltumata sellest, kas õigusaktide kohaselt on kooskõlastuse või arvamuse andmine vältimatu eeltingimus lõpliku haldusakti andmiseks, või pöördub põhihaldusorgan teise asutuse poole ilma, et ta selleks kohustatud oleks. Oluline pole ka see, kas kooskõlastuse annab sama asutuse teine struktuuriüksus, teine asutus või koguni teine avaliku võimu kandja (A. Aedmaa jt, Haldusmenetluse käsiraamat, 2004, lk 259). Ka Riigikohtu praktikast tuleneb, et haldusesiseselt antud arvamuse puhul on tegemist menetlustoiminguga, mis ei oma loa andmise seisukohalt iseseisvat õiguslikku tähendust. Vastutus õiguspärase haldusakti väljaandmise eest lasub lõplikul otsustajal, kes on kohustatud välja selgitama kõik olulised asjaolud (Riigikohtu 10.06.2003. a otsus asjas nr 3-3-1-38-03, p 22). Seejuures on haldusorgani ülesandeks kontrollida üle need asjaolud, mis tingisid otsuse tegemise. Ilma sellise kontrollita ei oleks piisavalt tagatud tehtavate otsuste õiguspärasus (Riigikohtu 27.06.2001. a otsus asjas nr 3-3-1-35-01, p 4).
25.Ringkonnakohus peab vajalikus selgitada, et PPA vastavat volitust omav ametnik ei saa relvaloa taotluse lahendamisel tugineda kellegi arvamusele relvaloa taotleja usaldusväärsuse kohta, kui seda ei kinnita menetluse käigus kindlaks tehtud objektiivsed asjaolud, millest nähtub, et isik võib relva kasutades kujutada endast ohtu (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-2170, p 11 ja 01.02.2019. a otsus asjas nr 3-18-250, p 14). Relvaseaduse 28.07.2010 jõustunud muudatustega täiendati RelvS § 43 lg-t 1 p-ga 21, mis näeb ette, et PPA peatab soetamisloa või relvaloa kehtivuse, kui loa omaja suhtes esineb põhjendatud kahtlus, et ta võib oma eluviisi või käitumisega ohustada enda või teise isiku turvalisust. Seadusandja selgitas, et selline kahtlus peab igal juhul olema küllaldane ning see tähendab, et politseiametnik peab suutma objektiivsete asjaolude kaudu argumenteeritult jõuda järeldusele, et esinevad objektiivsed asjaolud isiku eluviisi ja käitumise osas, mis võivad välistada relva omamise isiku poolt (relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu (730 SE) seletuskiri, kättesaadav Riigikogu veebilehel). Ringkonnakohus leiab, et need selgitused on asjakohased ka RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel relvaloa andmisest keeldumise kaalumisel.
26.Eeltoodut tuleb arvestada ka taotleja suhtes teostatud eelkontrolli ja selle tulemusena antud hinnangu puhul. Kaebaja leiab, et PPA ei saa kaebaja esitatud relvaloa taotluse rahuldamisest keelduda (s.o isiku subjektiivseid õigusi piirata) politseiprefekti kinnitatud juhendmaterjali või piirkonnapolitseiniku siseveendumuse alusel ning õiguste piiramist õigustaks üksnes asjakohane säte kehtivas seaduses. Ringkonnakohus selgitab, et selliseks asjakohaseks sätteks ongi RelvS § 36 lg 4 p 3. Õiguspärase haldusmenetluse läbiviimine on tagatud haldusmenetluse seaduse ja RelvS § 1 lg 11 alusel, mis näeb ette, et relvaseaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades relvaseaduse erisusi. HMS § 5 lg-s 1 sätestatud haldusmenetluse vormivabaduse põhimõttest tuleneb muu hulgas ka asutuse juhi
õigus kehtestada iseseisvalt asutusesiseseid halduseeskirju ja tegevusjuhendeid ametnikele (vt A. Aedmaa jt, Haldusmenetluse käsiraamat, 2004, lk 175). Asutusesisese juhendi olemasolu lihtsustab seaduses sätestatud ülesannete täitmist ega tähenda, et selle alusel võiks seadusega kehtestatud nõuetest mööda minna ja seadusliku aluseta isiku subjektiivseid õigusi piirata.
27.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väidetega piirkonnapolitseiniku sõltumatuse ja erapooletuse puudumise kohta. Kaebaja omistab piirkonnapolitseiniku siseveendumusele eksliku tähenduse ja põhjendamatult suure kaalu. Lõuna politseiprefekti 05.08.2009. a käskkirjaga nr 123 kinnitatud „Lõuna Politseiprefektuuri relvaloa taotlejate ja tsiviilrelvaomanike järelevalve tööjuhendi” p 6 alap 1 kohaselt on eelkontroll piirkonnakonstaabli poolt siseveendumuse alusel hinnangu andmine soetamisloa või relvaloa taotleja relvahoiutingimustele, iseloomuomadustele ja suhetele lähinaabritega ning piirkonna kriminogeensele olukorrale. Juhendi p 22 kohaselt peab eelkontrolli käigus välja selgitama taotlejale soetamisloa või relvaloa andmist välistavate asjaolude olemasolu või puudumise. Hinnang taotleja kohta antakse siseveendumuse järgi. Juhendi p 23 kohaselt võib hinnangu andmiseks vajadusel küsitleda taotlejat ja teda tundvaid isikuid ning kontrollida andmekogudest taotleja seotust õigusrikkumistega. Seega näeb juhend selgelt ette nii relvaloa andmist välistavate asjaolude olemasolu või puudumise kindlakstegemise kui ka taotleja kohta siseveendumusele tugineva hinnangu andmise. Seejuures ei ole piirkonnapolitseiniku antud hinnang loa andmist otsustavale ametnikule siduv, vaid seda tuleb arvestada kogumis muude asjas väljaselgitatud oluliste asjaolude, tõendite ja arvamustega. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda piirkonnapolitseiniku pädevuses täita talle relvaloa menetluses pandud ülesandeid. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu esitatud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. IV
28.RelvS § 1 lg 11 järgi kohaldatakse relvaseaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades relvaseaduse erisusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatu kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohus on oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti põhjendus olema eriti põhjalik, ning selgitanud, et kaalutluste väljatoomine haldusakti põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti legitimeerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis (Riigikohtu 29.11.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 19).
29.Kaebaja leiab, et praegusel juhul ei esine ühtegi seaduses nimetatud relvaloa andmist välistavat asjaolu ning seega puudub alus relvaloa andmisest keeldumiseks. Vaidlustatud otsuses leidis PPA, et relvaloa taotleja suhtes läbiviidud eelkontrolli ja igakülgse kaalutluse tulemusena on piisavalt alust arvata, et taotleja ei ole usaldatav ja ta võib relvaomanikuna oma käitumisega ohustada teiste isikute turvalisust. PPA arvestas otsuse tegemisel, et kaebaja on asunud paranemise teele, on muutnud enda eluviise ja on ühiskondlikult aktiivne. Samas arvestas PPA ka seda, et kaebaja tekitab oma isikuomaduste ja türanliku käitumisega ümbritsevates hirmutunnet, teda ei usaldata. Riskikäitumisega isik ei sobi relvaluba omama. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA sellised põhjendused üldsõnalised ja otsusest ei nähtu, milles täpselt seisneb kaebaja selline eluviis või käitumine, millest võib järeldada, et kaebaja võib relva omades ohustada teiste isikute turvalisust. Ainsa aimatavale käitumisaktile tugineva
järeldusena tõi piirkonnapolitseinik oma ettekandes välja, et kaebaja on tööandjana oma alluvate suhtes väga range ning kui tema korraldusi ei täideta, võib ka rusikahoobiga karistada. Otsusest ei nähtu, kas kirjeldatud on ühekordset või korduvat juhtumit ning puuduvad põhjendused selle kohta, miks PPA leidis, et selline käitumine on kaebajale iseloomulik ja võib relva omamisel kaasa tuua ohu relva kuritarvitamiseks. Kuigi asjaolu, et kõik küsitletud isikud on kaebaja ees hirmu tundes või muid ebameeldivusi kartes soovinud, et tagataks nende anonüümsus, on iseenesest kõnekas, oleks tulnud otsuse põhjenduses kokkuvõtlikult kirjeldada ka neid objektiivseid asjaolusid, mis on kaebajale loa andmisest keeldumist toetavate järelduste aluseks. Eeltoodut arvestades ei ole vastustaja oma otsust piisavalt põhjendanud. Otsuses nimetatud asjaolud ja esitatud kaalutlused ei ole piisavad, et haldusakti õiguspärasuses veenduda.
30.Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama PS §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (Riigikohtu 22.05.2000. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-00, p 5). Kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti (Riigikohtu 20.10.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-54-11, p 12). Riigikohus on riigisaladuse kontekstis selgitanud, et juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt siiski piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks (Riigikohtu 01.10.2018. a otsus asjas nr 3-17-1026, p 39). Ringkonnakohus leiab, et need põhimõtted on asjakohased ka muude juurdepääsupiirangute puhul.
31.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis kohtuasjas T.G. vs Horvaatia, kus relvaloa taotleja kohta teavet andnud isikute andmed ja nendelt saadud teave olid salastatud, et olukorras, kus kaebaja ei olnud piisavalt teadlik tema suhtes esitatud väidetest, mis oleks võimaldanud tal tõhusalt nimetatud väiteid vaidlustada ning esitada tõendeid enda kasuks, ei olnud kaebajal võimalik tõhusalt oma asja ette valmistada ning otsuse seaduspärasust vaidlustada. Muu hulgas selgitas EIK, et selline olukord vajab halduskohtu poolt erilist hoolt ja tähelepanu tagamaks, et halduskohtu otsustusprotsess oleks võimalikult suures ulatuses poolte võrdsuse nõuetega kooskõlas (EIK 11.07.2017. a otsus asjas T.G. vs Horvaatia, 39701/14, p-d 63-64). Ehkki EIK leidis, et tõendite hindamine halduskohtu poolt oli menetluses kaebaja huvide oluline tagatis, ei olnud see siiski isiku õiguste kaitse tõhusaks tagamiseks piisav (p 65).
32.Kaebaja kaitseõiguse aspektist on oluline, et kui kustunud karistusandmed kõrvale jätta, siis tugines PPA otsus valdavas ulatuses andmetele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Sellises olukorras tuleb pidada eriti oluliseks, et juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks võetaks tarvitusele sobivad meetmed. Praegusel juhul oleks seda saanud teha haldusmenetluses kaebajale ärakuulamisõigust tagades.
33.Kaebaja märgib, et keelduva haldusakti tegemise aluseks olnud faktiliste asjaolude avaldamata jätmise tulemusena ei olnud kaebaja kaitseõigus piisavalt tagatud. Tal puudus võimalus esitada vastuväiteid anonüümsete isikute väidetavate ütluste suhtes, seejuures puudus isegi võimalus kontrollida nende isikute olemasolu või tegelikku seotust kaebajaga. Kaebajal
puudus võimalus esitada vastustaja järelduste aluseks olevate asjaolude kohta vastuväiteid ja omapoolseid selgitusi. Kuigi kaebaja räägib üldisemalt kaitseõiguse tagamata jätmisest, siis kaebaja väiteid arvestades vaidlustab ta sisuliselt seda, et haldusmenetluses ei tagatud tema õigust olla ära kuulatud.
34.Ringkonnakohus leiab, et PPA jättis kaebaja relvaloa taotlust menetledes ärakuulamiskohustuse sisuliselt täitmata. HMS § 40 lg 1 näeb ette, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada, tal peab olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid ning menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ja millised on akti andmise peamised põhjused (Riigikohtu 15.05.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-76-12, p 10; 31.10.2018. a otsus asjas nr 3-15-2023, p 12). Asja materjalidest nähtuvalt andis PPA kaebaja ärakuulamiseks talle võimaluse esitada kirjalik seletus, mis seisnes seletuse vormil olevatele küsimustele vastamises. Esitatud küsimusi oli 8, neist 7 puudutasid relvaloa taotlemise põhjuseid (s.h ohu tunnetamist oma elule ja varale), vaenlaste olemasolu, endiste kuriteokaaslastega suhete olemasolu, alkoholi ja narkootikumide tarbimist, kas taotleja peab end seaduskuulekaks kodanikuks ja kuidas ta käitub pingeolukorras. Viimasena küsiti, kas taotleja tunneb, et tema õigusi on riivatud, kui haldusorgan ei tee tema suhtes positiivset otsust. Nendele küsimustele vastates oli kaebajal võimalus esitada PPA-le küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid, kuid need, s.h ka viimane küsimus, ei ole ärakuulamiseks piisavad. Kaebajale tuli tagada võimalus väljaselgitatud asjaolude ja kavandatava keelduva otsuse peamiste põhjuste kohta vastuväiteid ja selgitusi esitada. Seega ei saa üksnes seletuse küsimisega ärakuulamiskohustust täidetuks lugeda. Ringkonnakohus leiab, et taotleja kohta olulist teavet andnud isikute anonüümsuse tagamise vajadus ei saa täiel määral takistada keeldumise aluseks olnud peamiste asjaolude kaebajale esitamist ning asja otsustamisel olulisi asjaolusid ja põhjendusi on võimalik kaebajale esitada ka ilma isikute nimesid nimetamata.
35.Relvaloa menetluse käigus kogutud teabe kohta seisukohtade ja vastuväidete esitamise võimalust andmata jättes rikkus PPA oluliselt isiku õigust olla ära kuulatud. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist olulise menetlusveaga, mis toob endaga kaasa haldusakti tühistamise.
36.Eeltoodut kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane nii ärakuulamiskohustuse rikkumise, põhjendamiskohustuse rikkumise kui ka õigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ning tuleb tühistada. V
37.Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja tühistab Tartu Halduskohtu 20.02.2020. a otsuse. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tühistab Politsei- ja Piirivalveameti 26.08.2019. a otsuse nr 4.2-1/7407-3 ning kohustab vastustajat kaebaja relvaloa taotlust uuesti läbi vaatama. Sellisele järeldusele jõudmisel peab loa andmisest keeldumise otsus olema põhjendatud objektiivsete asjaolude ja asjakohaste kaalutlustega.
38.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud nii kaebuse kui apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, kokku seega 30 eurot.
Halduskohtus taotles kaebaja PPA-lt menetluskuludena ka õigusnõustamise tasu väljamõistmist summas 850 eurot, mis S. Pikka poolt kaebajale esitatud kassa sissetulekuorderite ja kviitungite järgi koosnes nõustamisest ja kaebuse, seisukohtade ning teeside koostamisest haldusasjas nr 3-19-1641 (tl 30-35). Kuna apellatsioonkaebuse rahuldamisel ja uue otsuse tegemisel, millega halduskohtule esitatud kaebus rahuldatakse, tuleks HKMS § 108 lg 1 kohaselt kaebajale hüvitada ka esimese astme kohtus kantud põhjendatud menetluskulud, siis analüüsib ringkonnakohus seda, kas eelpoolviidatud õigusnõustamise tasu on käsitatav menetluskuluna, s.o esindaja- või nõustajakuluna HKMS § 103 lg 1 p 1 tähenduses. Kohtumenetlusega kaasnevad menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (HKMS § 101 lg 1). HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad viimaste hulka ka menetlusosalise esindajate ja nõustajate kulud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja esitanud halduskohtule S. Pikka volitust tõendavat volikirja, samuti ei ole S. Pikka esitanud kaebaja volitatud esindajana halduskohtule avaldusi, seisukohti ega muid menetlusdokumente ega kohtumenetluses kaebajat muul viisil esindanud. Ükski kohtule esitatud dokumentidest ei kinnita, et S. Pikka tegutsenuks kohtumenetluses kaebaja esindajana. Toimiku materjalide kohaselt ei ole halduskohtule esitatud ühtegi menetlusdokumenti, mille oleks allkirjastanud S. Pikka kui kaebaja esindaja. Kõik menetlusdokumendid on allkirjastanud ja esitanud halduskohtule kaebaja isiklikult. Kohtuga on suhelnud samuti vaid kaebaja ning halduskohus suhtles ka vaid kaebajaga. Üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja kaebaja võimalik õigusnõustamine ei muuda S. Pikkat kaebaja esindajaks, kuna esindus tähendab esindaja tegelikku menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist. Eeltoodust tulenevalt ei ole S. Pikka käsitatav kaebaja esindajana ja esitatud kassa sissetulekuorderitel toodud summad ei ole käsitatavad menetlusosalise esindaja kuluna HKMS § 103 lg 1 p 1 mõttes. S. Pikkat ei ole käesolevas asjas alust pidada ka kaebaja nõustajaks. Asja läbivaatamisel kirjalikus menetluses ei muuda menetlusdokumendi koostamiseks teise isiku abi kasutamine seda abi osutanud isikut menetlusosalise nõustajaks HKMS § 36 mõttes. HKMS § 36 lg 2 sätestab nõustaja pädevuse kohtumenetluses. Nõustaja võib esineda kohtus koos menetlusosalisega ja anda selgitusi, kuid ta ei saa teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Nõustaja pädevus piirdub seega üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega. Kirjalikus menetluses nõustaja kasutamise võimalust menetlusseadustikud ette ei näe. Eeltoodust tulenevalt ei ole esitatud kassa sissetulekuorderitel toodud summad käsitatavad ka menetlusosalise nõustaja kuluna HKMS § 103 lg 1 p 1 mõttes. Neil põhjustel ei ole kaebaja poolt taotletud 850 eurot õigusnõustamise tasu kohtumenetluses vastustajalt välja mõistetav.
39.Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, siis mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud (riigilõiv) summas 30 eurot.
40.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga X.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.