Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 17. jaanuar 2019, Tartu 3-17-2197
Haldusasi
T.T. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 23. oktoobri 2017. a relvasoetamisloa väljastamisest keeldumise otsuse nr 4.2-1/47701-4 tühistamiseks ja taotluse uueks lahendamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2018. a otsus T.T. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja T.T. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
Jätta T.T. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2018. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 18. veebruar 2019).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.T.T. esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse relvasoetamisloa väljastamiseks vintraudse püstoli kohta enese ja vara kaitse eesmärgil. PPA 23. oktoobri 2017. a otsusega nr 4.2-147701-4 keelduti relvasoetamisloa väljastamisest põhjusel, et ta on kriminaalkorras karistatud ja karistusandmed ei ole kustunud, mistõttu ei saa relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 p 6 järgi kaebajale relvasoetamisluba anda. Otsuse tegemise ajal kehtinud selle sätte redaktsiooni järgi ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud.
2.T.T. esitas kaebuse, milles palus nimetatud otsus tühistada ja kohustada PPA-d taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebuse kohaselt on põhiseadusevastane see, et RelvS § 36 lg 1 p 6 ei anna
võimalust kaalumiseks ja relvasoetamisloa taotleja isiku ja tema toimepandud teo arvessevõtmiseks.
3.Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2018. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebajal on kehtiv kriminaalkaristus, ta mõisteti süüdi karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 1, 3 ja 4 (kelmus) järgi ning mõisteti karistuseks tingimisi vangistus 1 aasta katseajaga 3 aastat. Kriminaalkaristus kustub 4. juulil 2020. Otsuse tegemise ajal kehtinud RelvS § 36 lg 1 p 6 sätestab, et soetamisluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. See säte ei võimalda kaalutlusõigust.
3.2.RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 41 lg 9 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 on tunnistatud põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks, kuna need sätted ei võimaldanud arvestada kriminaalkorras karistatud isikut ja tema toimepandud tegu relvasoetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel ja relvaloa või relvakandmisloa vahetamisel. Kohtu arvates ei ole tegemist sama olukorraga ning käesolevas asjas ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kaebajal ei ole varasemalt relvasoetamisluba ega relvaluba olnud. Kaebaja on esitanud taotluse relvasoetamisloa saamiseks esmakordselt.
3.3.Kriminaalkorras karistatud isikule relvasoetamisloa andmisest keeldumine aitab ennetada võimalikust tulirelvade õigusvastasest kasutamisest tulenevat ohtu inimeste elule ja tervisele. Kriminaalkorras karistatud isik on näidanud üles ükskõiksust õiguskorra vastu, mistõttu relvasoetamisloast keeldumisega püütakse vältida olukorda, mis võiks tekkida tulirelva omamisega. Tulirelv on suurema ohu allikas ja isiku teod ei pruugi olla alati õiguspärased. Õiguskorra rikkumine sellisel määral, mis on endaga kaasa toonud kriminaalkaristuse, muudab isiku ebausaldusväärseks ning ei saa eeldada, et ta täidab relva käitlemisega sätestatud nõudmisi. Kaalutlusõiguse puudumine ei tähenda vastuolu põhiseadusega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.T. T. apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb arvesse võtta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuseid asjades 3-4-1-9-00, 3-4-1-10-10 ja 3-4-1-12-13. Ei ole mõistlikku põhjendust, miks relvaloa varem saanud isik, keda karistatakse kriminaalkorras, kujutaks endast ühiskonnale vähem ohtu kui esmataotleja, kes on samuti karistatud. See läheb vastuollu PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Ebavõrdselt koheldakse esmataotlejaid võrreldes varasemalt relvasoetamisluba või relvaluba omanud isikutega. Isikutele, kellel on varem relvaluba või relvasoetamisluba olemas, võimaldatakse loa kehtetuks tunnistamise puhul kaalutlusõigus, kuid esmataotlejatele mitte. Relvasoetamisloa esmataotlemisel kaalutlusõiguse võimaldamata jätmist saab võrrelda viidatud kohtuasjades käsitletud relvaloa kehtetuks tunnistamisega või vahetamata jätmisel kaalutlusõiguse võimaldamata jätmisega.
5.Politsei- ja Piirivalveameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Keeldumise otsus vastab haldusaktile esitatavatele nõuetele.
5.2.Viidatud Riigikohtu otsused käsitlesid soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamist (3-41-10-10) ja relvakandmisloa vahetamist (3-4-1-12-13). Põhiseadusevastaseks ei ole tunnistatud RelvS § 36 lg 1 p-i 6 osas, mis välistab soetamisloa väljastamise isikule, kes taotleb neid esmakordselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja põhiväide on, et Riigikohus on sarnastes olukordades RelvS-i sätted põhiseadusevastaseks tunnistanud. Tõepoolest on Riigikohus tunnistanud põhiseadusevastaseks ja kehtetuks RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu (RKPKo 3-4-1-10-10) ja RelvS § 41 lg 9 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 osas, milles see ei võimalda relvaloa või relvakandmisloa vahetamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu (RKPKo 3-4-1-12-13). Need regulatsioonid koostoimes nägid kokkuvõtlikult ette seda, et relvaluba tunnistatakse kehtetuks või relvaloa vahetamisest keeldutakse, kui isikut on kriminaalkorras karistatud. Riigikohus põhjendas seal regulatsiooni põhiseadusevastasust eeskätt sellega, et kui sellisel juhul tehakse relvaloa suhtes negatiivne otsustus ilma kaalutlusõigust kasutamata, siis riivab see PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust ebaproportsionaalselt, sest see riive ei ole mõõdukas (RKPKo 3-4-1-10-10, p-d 54). Riigikohus leidis, et kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik ja seetõttu pole põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine kuriteo toime pannud isikut ja kuriteo asjaolusid arvesse võtmata. Kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata. Kolleegiumi arvates ei saa igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul olla tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks (RKPKo 3-4-1-10-10, p 58-59; 3-4-1-12-13, p 26).
8.Kaebaja arvates tuleks neist lahenditest juhindudes ka tema kaebus rahuldada ja RelvS § 36 lg 1 p 6 põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata jätta. Vastasel juhul rikutaks PS §-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet. Ka kaebaja puhul oli relvasoetamisloa väljastamisest keeldumise aluseks RelvS § 36 lg 1 p 6, mis koostoimes muude sätetega osaliselt eeltoodud lahendites põhiseadusevastaseks tunnistati. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal sätestas RelvS § 36 lg 1 p 6, et soetamisluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Ringkonnakohtu arvates on käesoleva asja ning viidatud Riigikohtu lahendatud asjade vahel aga oluline erinevus. Riigikohtu lahendatud asjade puhul oli tegemist juba väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamisega või juba väljastatud relvaloa väljastamisest keeldumisega. Käesolevas asjas on aga kaebaja esitanud relvasoetamisloa taotluse esmakordselt. Talle ei ole varem relvasoetamisluba väljastatud ja seega ei ole tal varem relva olnud. Riigikohus pidas viidatud lahendites kaalutlusõiguse kasutamist oluliseks seetõttu, et haldusorgan saaks hinnata lisaks kuriteo asjaoludele ka kuriteo toime pannud isikut. Ringkonnakohus mõistab Riigikohtu poolt rõhutatud isiku hindamise vajadust selliselt, et muuhulgas on isiku hindamine vajalik seetõttu, et haldusorgan saaks arvesse võtta isiku senist käitumist relva omamisel ja kasutamisel. Senine isiku käitumine relva omamise ajal ning relva kasutamisel annab olulist infot selle kohta, kui usaldusväärne ning õiguskuulekas on isik seonduvalt relva omamise ja kasutamisega ning võimaldab hinnata, kas hoolimata mingit laadi kuriteo toimepanemisest on tagatud see, et relvaga see isik teistele isikutele ohtlik ei ole. Kui aga isik taotleb relvaluba või relvasoetamisluba esmakordselt, siis haldusorgan isikut selliselt hinnata ei saa. Puudub info, kuidas see isik relva omamise korral seni on käitunud. Selle olulise info puudumise tõttu on haldusorganil omakorda keerulisem teha prognoose selle kohta, kuidas isik edaspidi relva omamisel käituda võiks. Seetõttu ei saa ringkonnakohtu arvates pidada haldusorganil kaalutlusõiguse puudumist relvasoetamisloa esmakordsel väljastamisest keeldumisel põhiseadusevastaseks.
9.Lisaks seisneb isikutevaheline erinev seisund selles, et Riigikohtu poolt lahendatud asjades jäid isikud sisuliselt ilma seni neil olemas olnud relva omamise ja kasutamise õigusest. Käesolevas asjas ei võeta aga kaebajalt seda õigust ära, ta lihtsalt ei saa seda õigust. Ringkonnakohus leiab, et esimesel juhul, kus isik jääb ilma konkreetsest vaba eneseteostuse õiguse viisist, mis tal juba olemas oli, on tema põhiõiguse riive intensiivsem, võrreldes sellega, kui isikule keeldutakse võimaldamast vaba eneseteostuse viisi, mida tal ei ole veel olnud.
10.Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et teda tuleks kohelda samamoodi nagu neid isikuid, kes olid kaebajateks viidatud Riigikohtu poolt lahendatud asjades. Kaebaja ning need isikud on erinevates olukordades. Ebavõrdses olukorras olevate isikute kohtlemine ebavõrdselt on võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas. Seetõttu pole kaebuse rahuldamiseks alust.
11.Ringkonnakohus märgib, et käesolevaks ajaks on kõnealune RelvS § 36 lg 1 p 6 regulatsioon muutunud. Alates 1. juulist 2018 kehtiv RelvS § 36 lg 1 p 6 sätestab, et soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on karistatud elu- või tervisevastase kuriteo eest, tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteo eest või kuriteo eest, mis pandi toime relvaga või sellega ähvardades, või KarS §-des 231–239 või §-s 241, 244, 246, 251, 255, 256 või 424 sätestatud kuriteo eest. Kuritegu, mille eest karistati kaebajat (KarS § 209, st kelmus) eeltoodud regulatsiooni alla ei kuulu. Samas ei tähenda see, et käesoleva asja lahendamisel tuleks lähtuda kehtivast regulatsioonist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 ls 2 järgi peab halduskohus hindama haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Käesolevas asjas on vaidlustatud keeldumist, mis ei ole ajas kestva mõjuga haldusakt ning seetõttu puudub vajadus sellest põhimõttest kõrvale kalduda. Seetõttu peab ringkonnakohus lähtuma vaidlustatud akti ajal kehtinud RelvS § 36 lg 1 p-st 6.
12.Samuti ei saa RelvS § 36 lg 1 p 6 muutumisest järeldada seda, et varem kehtinud kujul oli säte põhiseadusevastane. Regulatsiooni muutmine on seadusandja õiguspoliitiline valik ning iga regulatsiooni muutuse korral ei saa teha järeldust, et varem kehtinud regulatsioon oli põhiseadusevastane. Eelnevast ilmnes, et kaebaja puhul viis ka varem kehtinud RelvS § 36 lg 1 p 6 põhiseaduspärase tulemuseni.
13.Samas tähendab regulatsiooni muutumine seda, et kaebajal on võimalik esitada soovitud relvasoetamisloa taotlus uuesti ning seni takistuseks olnud asjaolu relvasoetamisloa väljastamist ei keelaks.
14.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Menetluskuludega seonduvaid taotlusi kaebaja apellatsioonimenetluses ei esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.