Korrakaitse › Relvaload

Tuvastamaks relvaseaduse (RelvS) §-st 36 tulenevalt võimalike relvaloa andmist välistavate asjaolude esinemist või mitteesinemist, teostati T.T. suhtes eelkontroll. Karistusregistri andmetel omab T.T. kehtivat kriminaalkaristust. T.T. mõisteti Tartu Maakohtu Võru kohtumaja 04.07.2014 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-14-1229 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 1,3,4 järgi ning mõisteti karistuseks tingimisi vangistus 1 aasta katseajaga 3 aastat (04.07.2014-03.07.2017), kohtuotsus jõustus 21.07 2014. Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 6 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui tähtajalisest vangistusest või rahalisest karistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud kolm aastat. Seega kustub T.T. mõistetud kriminaalkaristus KarS § 209 lg 2 p.1,3,4 järgi 04.07.2020. Sellest tulenevalt on T.T. otsustuse vastuvõtmise ajal kriminaalkorras karistatud isik. Kaevatavas otsuses on viidatud, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 2 tulenevalt andis haldusorgan enne otsuse vastuvõtmist T.T. võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. T.T. selgitati, et talle võidakse keelduda relvasoetamisloa väljastamisest kriminaalkorras karistatuse tõttu. PPA on teinud otsuse 885/17 23.10.2017 nr 4.2-1/47701-4 „Relvasoetamisloa väljastamisest keeldumine“, mida T.T. asus Tartu Halduskohtus vaidlustama. T.T. esitas kaebuse 26.10.2017 Tartu Halduskohtule, milles taotleb tühistada relvasoetamisloa väljastamisest keeldumise otsuse 885/17 23.10.2017 nr 4.2-1/47701-4 ja kohustada kaebaja 26.09.2017 taotlus uuesti läbi vaadata ning tunnistada relvaseaduse § 36 lg 1 p 6 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohus on kaebaja taotlused menetlusse võtnud kohtumäärustega 24.11.2017 ja 28.12.2017. Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused T.T. taotleb tühistada relvasoetamisloa väljastamisest keeldumise otsus 885/17 23.10.2017 nr 4.2-1/47701-4 ja kohustada PPA-d kaebaja poolt esitatud 26.09.2017 taotlus uuesti läbi vaadata ning tunnistada relvaseaduse § 36 lg 1 p 6 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja arvates ei ole õiguspärane see, et relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 p 6 ei anna võimalust kaalutlemiseks, et saaks otsustuse tegemisel arvestada relvasoetamisloa taotleja isikut ja tema toimepandud tegu. Antud juhul on selle sätte alusel üheselt sätestatud, et relvaluba ega relva soetamisluba ei anta isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. T.T. leiab, et tema arvates on RelvS § 36 lg 1 p 6 põhiseadusega vastuolus ning kahjustab tema õigusi. Kaebaja märgib, et relva omamise piirangute legitiimseteks eesmärkideks on eelkõige vajadus ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele. Asjakohases relvaseaduse sättes sisalduv vaba eneseteostuse õiguse piirang saab seega olla põhiseaduse §-ga 11 kooskõlas ainult juhul, kui põhiõiguse piirang on põhjendatav vajadusega ennetada ohtu inimeste elule ja tervise. Kriminaalkorras karistamise fakt ei tähenda iseenesest seda, et isik ohustab teiste isikute elu ja tervist, kuna nimetatud faktist ei nähtu isikule süüks arvatud kuriteoasjaolusid ega karistatu isikuomadusi. Kaebaja märgib, et ei ole ratsionaalset põhjendust sellele, et relvaloa varem saanu, saades hilisemalt kriminaalselt karistatuks, kujutaks endast ühiskonnale vähem ohtu kui esmataotleja, kes on karistuse saanud minevikus ning kelle sobivust relvaloa saamiseks taotlemise protsessis värskelt analüüsitakse. See loob vastuolu põhiseaduse § 12-ga - kõik on seaduse ees võrdsed.

Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Vastustaja ei nõustu kaebusega, et tühistada PPA otsus 885/17 23.10.2017 nr 4.2-1/47701-4, millega on keeldutud väljastamast T.T. relvasoetamisluba. Vastustaja seisukohalt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebaja ei ole oma kaebuses vaidlustanud ei haldusakti andnud haldusorgani (PPA) pädevust, vormikohasust ega seda, et vaidlustatud haldusakt on antud hetkel kehtiva relvaseaduse redaktsiooni § 36 lg 1 p 6 alusel. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja T.T. on kriminaalkorras karistatud isik ning tema karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Samas ei ole põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud RelvS § 36 lõike 1 punkti 6 osas, mis välistab soetamisloa või relvaloa väljastamise isikule, kes taotleb neid esmaselt. Seetõttu ei ole vastustaja arvates välistatud isikute ebavõrdne kohtlemine tulenevalt sellest, kas neile on relvaluba juba varem väljastatud (relvaloa vahetamisel või kehtetuks tunnistamisel saab arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema poolt toimepandud tegu) või on tegemist relvaloa esmakordse taotlejaga (kaalutlemise võimalust seaduse rakendajal ei ole). PPA palub jätta rahuldamata kaebaja nõude PPA 23.10.2017 otsuse nr 4.2-1/47701-4 tühistamiseks ning ei vaidle vastu RelvS § 36 lõike 1 punkti 6 põhiseadusele vastavuse kontrolli vajadusele osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa esmasel taotlemisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.

Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus 1.Kohus asub seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 2.Asja materjalide kohaselt esitas T.T. Politsei- ja Piirivalveametile kirjaliku taotluse relvasoetamisloa väljastamiseks vintraudse püstoli kohta enese ja vara kaitse eesmärgil, mis registreeriti ühtses dokumendiregistris 26.09.2017 nr. 4.2-1/47701-1. 3.Karistusregistri andmetel omab T.T. kehtivat kriminaalkaristust. T.T. mõisteti Tartu Maakohtu Võru kohtumaja 04.07.2014 otsusega menetlusasjas nr. 1-14-1229 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 1,3,4 järgi ning mõisteti karistuseks tingimisi vangistus 1 aasta katseajaga 3 aastat (04.07.2014-03.07.2017). Kohtuotsus jõustus 21.07 2014. Kaevatava otsuse kohaselt kustub T. T. mõistetud kriminaalkaristus 04.07.2020.

kriminaalkorras karistatud isikut ja tema toimepandud tegu nii relvasoetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel kui ka relvaloa või relvakandmisloa vahetamisel. Antud juhul on tegemist relvasoetamisloa taotlusega, kus kaebaja näeb ette sama olukorda. 6.Kohtu arvates ei ole tegemist olemasolevas asjas sama olukorraga ning kohus ei näe põhjust põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks RelvS § 36 lg 1 p 6 osas. Sama olukorraga ei ole tegemist seetõttu, et tegemist on isikuga, kellel ei ole olnud varasemalt relvasoetamisluba ega relvaluba. Antud juhul on isik esitanud esmakordselt taotluse relvasoetamisloa saamiseks ning sellise taotluse esitamisel koheldakse kõiki taotlejaid võrdselt ja ühetaoliselt, samas on veel RelvaS § 36 lg 1 sätestatud muud juhud, mis ei luba anda füüsilisele isikule relva soetamisluba ega relvaluba asjaolusid kaalutlemata. Samuti kui RelvS § 36 lg 1 p 6 ütleb otseselt, et kriminaalkorras karistatud füüsilistele isikutele ei anta relvasoetamisluba ega relvaluba, siis kohaldub see säte võrdselt kõigile kriminaalkorras karistatud isikutele ja siin ei saa rääkida ebavõrdsest kohtlemisest. 7.Kuna T. T. on kriminaalkorras karistatud ja T. T. mõistetud kriminaalkaristus KarS § 209 lg 2 p 1, 3 ja 4 järgi kustub alles 04.07.2020, sellest tulenvalt saab isik taotleda relvasoetamisluba pärast nimetatud kuupäeva, kuna hetkel on ta isik, keda on kriminaalkorras karistatud. 8.Kohus märgib, et RelvS § 36 lõike 1 punkti 6 tuleb vaadata koostoimes § 36 lõikega 2, milles isiku vabadusõiguse piirang ei ole absoluutne, sest see on seotud karistuse kandmisega ja karistusandmete kustutamisega ettenähtud tähtaja jooksul. Nimetatud paragrahvi lõike 1 punktides 6, 7, 11, 111 ja 14 sätestatud keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt. 9.Kohus leiab, et kriminaalkorras karistatud isikule relvasoetamisloa andmisest keeldumine aitab ennetada võimalikust tulirelvade õigusvastasest kasutamisest tulenevat ohtu inimeste elule ja tervisele. Kriminaalkorras karistatud isik on näidanud üles ükskõiksust õiguskorra vastu, mistõttu relvasoetamisloast keeldumisel püütakse vältida olukorda, mis võiks tekkida tulirelva omamisega. Tulirelv on suurema ohu allikas ja isiku teod ei pruugi alati olla õiguspärased. 10.Eeltoodu kohaselt on riik juba andnud hinnangu isikule ja tema teole, karistades teda kuriteo toimepanemise eest kriminaalkorras ning seega on õige juhinduda RelvS § 36 lg 1 p 6. Antud juhul relvasoetusloa väljastamisel kaalutlust T.T. isiku ja tema toimepandud teo üle mitte võimaldav säte ei mõjuta kaebajal võimalust tagada enda suhtes turvalist keskkonda ning seega ei piira see ka tema vaba eneseteostuse õigust, kuna pärast 04.07.2020 saab kaebaja esitada uue taotluse, mis tõenäoliselt ka rahuldatakse.

kohaldamisel. Kuriteod on erineva ohtlikkusega ja selle toimepanemine isiku poolt näitab tema suhtumist õiguskorda. Samas ei pruugi ka kaalutlusõiguse võimaldamine tagada isikute võrdset kohtlemist ning seaduse ühetaolist kohaldamist. 14.Kuna T.T. puhul on ilmnenud, et isik on kriminaalkorras karistatud ja omab kaevatava otsuse tegemise ajal kehtivat kriminaalkaristust, on põhjendatud PPA poolt relvasoetamisloa väljastamisest keeldumine ning seega puudub kohtul alus kaevatava otsuse 885/17 23.10.2017 nr 4.2-1/47701-4 tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata tühistamisnõudes. 15.Kokkuvõttes on kaevatav haldusakt õiguspärane, välja antud pädeva haldusorgani poolt ning kehtiva õiguse alusel. Kaevatavast otsusest nähtuvalt on haldusorgan andnud ka enne otsuse tegemist isikule võimaluse omapoolsete selgituste andmiseks, viidatud on haldusmenetluse seaduse § 40 lg 2. Seega oli tagatud ka isiku ärakuulamisõigus. RelvS § 36 lg 1 p 6 ei näe ette seadusandja tahtel kaalutlusõigust, seega on tegemist imperatiivse normiga. 16.Kaebaja on esitanud ka kohustamisnõude. Kuna kohus jätab rahuldamata kaebaja tühistamisnõude, jääb rahuldamata ka kohustamisnõue uue otsuse tegemiseks saatmiseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Seega peaks kohustamisnõude rahuldamiseks olema eelnevalt tunnistatud kaevatav otsus õigusvastaseks mis oleks seetõttu tühistatud. Kohus märkis eespool, et kaevatav PPA otsus 885/17 23.10.2017 nr 4.2-1/47701-4 on õiguspärane ja ei kuulu tühistamisele, seega jääb rahuldamata ka kaebaja poolt esitatud kohustamisnõue. 17.Eeltoodu alusel jätab kohus rahuldamata kaebaja poolt kaevatava otsuse suhtes tühistamisnõude, ja kohustamisnõude asja uueks läbivaatamiseks ja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks RelvaS § 36 lg 1 p 6 osas. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 18.Menetluskuludest: Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Politsei- ja Piirivalveamet ei ole omapoolselt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.