X e kaebus Viru Vangla 26.04.2017. a käskkirja nr 63/413-1, 05.05.2017. a käskkirja nr 6-3/4451 ja 19.05.2017. a käskkirja nr 6-3/504-1 ning Viru Vangla 14.06.2017 ja 26.06.2017. a vaideotsuste tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 23.11.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X e apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – X , volitatud esindaja advokaat Küllike Namm Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.11.2017. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 15.11.2018, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Viru Vangla 28.02.2017. a käskkirjaga nr 6-2/241-1 määrati kinnipeetav X tööle finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana, tähtajatult alates 01.03.2017. Kinnipeetav võib käskkirja kohaselt täita vastavalt meditsiiniosakonna ettekirjutusele kõiki E8 koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid.
2.Viru Vangla 26.04.2017. a käskkirjaga nr 6-3/413-1 tunnistati kaebaja süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises, mis seisnes 13.04.2017 keeldumises asuda tööle osakonna koristajana. Kinnipeetavat otsustati karistada 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.
3.Viru Vangla 05.05.2017. a käskkirjaga nr 6-3/445-1 tunnistati kaebaja süüdi VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises, mis seisnes 19.04.2017 keeldumises asuda tööle osakonna koristajana. Kinnipeetavat otsustati karistada 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.
4.Kaebaja esitas 16.05.2017 vaide (reg nr 6-12/144-1) Viru Vangla käskkirjade nr 6-3/413-1 ja nr 6-3/445-1 kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla jättis 14.06.2017. a vaideotsusega nr 6-12/144-3 vaide rahuldamata.
5.Viru Vangla 19.05.2017. a käskkirjaga nr 6-3/504-1 tunnistati kaebaja süüdi VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises, mis seisnes 03.05.2017 keeldumises asuda tööle osakonna koristajana. Kinnipeetavat otsustati karistada 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.
6.Kaebaja esitas 24.05.2017 vaide (reg nr 6-12/163-1) Viru Vangla käskkirja nr 6-3/504-1 kehtetuks tunnistamise nõudes. Viru Vangla jättis 26.06.2017. a vaideotsusega nr 6-12/163-3 vaide rahuldamata.
7.X esitas 10.07.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla 26.04.2017. a käskkirja, 05.05.2017. a käskkirja ja 19.05.2017. a käskkirja tühistamist, samuti 14.06.2017. a vaideotsuse ning 26.06.2017. a vaideotsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt keeldus kaebaja tervist ohustava töö tegemisest. Kaebaja ei ole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust ning puudus alus isiku distsiplinaarkorras karistamiseks. Kaebaja leidis, et vaidlustatud käskkirjad ja vaideotsused ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, esinevad kaalutlusvead ning kohaldatud karistused ei ole proportsionaalsed.
8.Tartu Halduskohus jättis 23.11.2017. a otsusega X kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised. Kaebaja tööle määramise kohta 28.02.2017 koostatud käskkirjast nr 6-2/241-1 nähtuvalt arvestati selle andmisel meditsiiniosakonna arsti 04.02.2017. a hinnangut, mille kohaselt on kaebaja töövõimeline ja võib täita kõiki E7 ja E8 koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid. Kõik vaidlustatud käskkirjades karistuse määramise alusena nimetatud korraldused rajanesid PS §-st 29 ja VangS § 37 lg-st 1 tuleneval töötamise kohustusel ning kaebaja tööle määramise käskkirjal 28.02.2017 nr 6-2/241-1, mida polnud enne distsiplinaarmenetluste alustamist kehtetuks tunnistatud või tühistatud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega, et kaebaja tööle asuks. Kaebaja süü vanglaametniku poolt tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vastavate ametnike 13.04.2017, 19.04. 2017 ja 03.05.2017. a ettekannetega. TTOS § 14 lg 5 p 4 annab kinnipeetavale küll õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise, kuid vastava ohu tegeliku olemasolu üle ei saa otsustada kinnipeetav ise. Käesoleval juhul oli 04.02.2017. a tõendi näol olemas arsti hinnang, mis lubas määrata kaebaja koristajana tööle ja anda talle ka sellekohaseid konkreetseid korraldusi.
VangS § 38 lg 22 võimaldab kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu töökohustusest vabastada ka ajutiselt, kuid vastava meetme põhjendatust peab iga konkreetse juhtumi puhul eraldi kontrollima. Kaebaja suhtes on täpselt nii ka toimitud, sest nii ettekanded kui meditsiiniosakonnas ettekannete koostamisega samal kuupäeval vormistatud tõendid kinnitavad, et vaatamata kurtmisele seljavalu üle, tuvastas kohale kutsutud tervishoiutöötaja, et kaebaja liigub ja istub kambris vabalt ega ole sundasendis ning ei näinud põhjust töövabastuse andmiseks. Kaebuses väidab ka kaebaja ise selgelt, et tervisekaardist nähtuvalt fikseeriti tal seljavalud ja diagnoositi skolioos ehk kõverselgsus juba 2015. a. Seega pidid tema sellised terviseprobleemid 2017. a kaebaja töövõimet hinnanud arstile teada olema ning miski ei kinnita, et need andmed jäeti lihtsalt kõrvale. Olukorda ei muuda kuidagi SA Tartu Ülikooli Kliinikum arsti poolt kaebaja tütre visiidi tulemusel koostatud kokkuvõte tema ravi kohta. Selles peeti küll kaebaja füüsilist puuet võimalikuks, kuid märgiti ka, et ilma haiget nägemata on kogu haiguse pilti raske hinnata. Lisaks ei saaks puude olemasolu tähendada tingimata täielikku töövõimetust ega välistada kaebaja koristajana tööle määramist. Halduskohtu hinnangul pole karistused kaebaja korduvaid samalaadseid rikkumisi arvestades ka ülemäärase raskusega ja võivad teiste karistusvahenditega võrreldes kõige edukamalt kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Asjas esitatud kaebaja distsiplinaarkaristuste loetelud kinnitavad selgelt, et kaebaja ei taha alluda vanglas kehtivale korrale ning talle määratud leebemad karistused pole seni tulemusi andnud. Küllaldast põhjust kaebuse rahuldamiseks ei anna ka väide, et varasemad kartserikaristused pole jõustunud. Kaebaja on tähelepanuta jätnud, et HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui selles pole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Vangistusalastes õigusaktides pole distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtivuse suhtes ette nähtud teistsugust korda ning ei nähtu ka seda, et vaidlustamine saab peatada käskkirja kehtivuse või täitmise. VangS § 65 lg-tes 1, 2 ja 5 on seaduseandja kehtestanud selgelt, et karistus pööratakse üldjuhul täitmisele kohe, täitmise võib edasi lükata vaid kuni kuue kuu pikkuse katseaja määramise korral haldusakti kõrvaltingimusena ning distsiplinaarkaristus kustub alles siis, kui kinnipeetav pole ühe aasta jooksul selle määramisest toime pannud uut rikkumist. Samuti võimaldab VangS § 63 lg 1 p 4 kinnipeetavale määrata kuni 45 ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamise.
9.X esitas 22.12.2017 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 23.11.2017. a otsuse peale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus menetlusnorme, kuna ei arutanud asja kohtuistungil. Kaebaja leiab, et käesolevas asjas on keskse tähendusega tema tervisliku seisundi väljaselgitamine talle tööle asumise korralduste andmise ajal. Kohus ei oma ise meditsiinilisi eriteadmisi, mistõttu ei ole kohus saanud piisavat selgust selle kohta, mida kaebajale pandud diagnoosid endast kujutavad ning millised vaevused nendega kaasnevad. Kaebaja arvates ei ole arsti poolt antud lakooniline kinnitus kinnipeetava töövõime kohta ümberlükkamatu. Käesoleval juhul on kaebaja välja toonud asjaolusid, mis lükkavad ümber Viru Vangla meditsiinisakonna arsti V. Pronevitši 04.02.2017 antud kinnituse kaebaja töövõimelisuse kohta, kuid kohus on need jätnud tähelepanuta. Kaebaja jaoks on arusaamatu, miks on tema puhul leitud, et püsivad ja tugevad seljavalud ei too endaga kaasa füüsilise töö tegemise võimatust. Seljavalude vastu on Viru Vangla
meditsiinitöötajad määranud kaebajale väga erinevaid ravimeid. Vangla meditsiiniosakonna töötajate poolt regulaarne valuvaigistite pakkumine viitab pigem sellele, et kaebaja ei ole oma terviseseisundist tulenevalt võimeline koristaja tööülesandeid täitma, mis andis talle põhjendatud õiguse keelduda temale pakutud tööst. E8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristaja ülesannete täitmine ei ole kaebajale näidustatud, kuivõrd sellega kaasneb paratamatult selja koormamine, mis võib tema tervislikku seisundit halvendada ja tuua kaasa haiguse ägenemise. 04.10.2017 teostati kaebajale korduv MRT-uuring, mille tulemusi kajastas SA TÜ Kliinikumi neurokirurg L. Kõiv oma 13.10.2017. a epikriisis. Uus MRT-uuring kinnitab endiselt, et kaebajal esinevad selgroo olulised degeneratiivsed muutused ning vajalik on säästlik režiim. Käesoleval juhul on tegemist ka topeltkaristamise keelu rikkumisega. Käskkirjadest nähtub, et kaebaja on tunnistatud süüdi kolmel päeval tööle mitteasumise eest kokku 40 päevaks kartserisse paigutamisega, kusjuures igal päeval on keeldumise põhjus olnud sama – tugev seljavalu, mis objektiivselt ei võimalda töökohustusi täita. Kaebaja terviseseisund ei ole iseenesest mööduv või paranev, mistõttu ei olnud vastustajal mõistlikku põhjust eeldada, et kaebaja on tervenenud ja saab asuda tööülesandeid täitma. Sellele vaatamata peeti vajalikuks talle kolmel päeval tööd pakkuda ja käsitleti sellest keeldumist eraldi rikkumistena, milliste eest on ka määratud eraldi karistused. Kaebaja leiab, et isegi kui pidada rikkumisi erinevateks tegudeks, ei saa isikule määratud ja kandmata kartserisse paigutamine ületada 45 ööpäeva sõltumata sellest, mitu rikkumist isik on toime pannud ning mitme aktiga on karistust kohaldatud. Kartserikaristuse määramine ulatuses, mis ületab VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud määra, on õigusvastane ning Viru Vangla asjakohased käskkirjad oleks tulnud tühistada.
11.Vastustaja esitas vastuse X e apellatsioonkaebusele 01.02.2018 ning vastuse täienduse 02.03.2018. Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust Tartu Halduskohtu 23.11.2017. a otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei ole hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Viru Vangla on seisukohal, et ruumide koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta kasutab selleks sobivaid töövõtteid ja -vahendeid. Praktikas kulub kinnipeetavatel üldkasutatavate ruumide koristamisele päevas ca 0,5–1,5 tundi. V7 ja V8 osakondade majandustöödele määratud kinnipeetavad ei tööta igapäevaselt kaheksa tundi järjest. Vangla tööjuhendis esitatud kirjelduse järgi on tegemist kerge füüsilise koormusega tööga. Vastustaja arvates ei ole ka ainult kohtuistung koht, kus saaks hinnata isiku tervislikku seisundit. Kõik kaebaja tervisega seonduv on kajastatud tema tervisekaardis. Kohtule olid esitatud väljavõtted kaebaja tervisekaardist ja ka muud tervisetõendid. Menetluse käigus kaebaja kohta esitatud tervisetõendid ei ole omavahel vastuolus. Ühestki tõendist ei nähtu, et kaebajale oleks kerge füüsiline töö vastunäidustatud. Vangla meditsiiniosakonna arst V. Pronevitš on 04.02.2017. a õiendis märkinud, et kaebaja on töövõimeline ja võib täita koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid. Seega on vangla meditsiiniosakonna arst kaebaja töövõimelisuse kindlaks teinud. Ka kaebaja poolt esitatud neuroloogi tõenditest nähtub, et isikule sobib kerge füüsiline töö. Ühestki hilisemast raviloost ega ka 01.09.2017. a Tartu Ülikooli Kliinikumi neurokirurg L. Kõivu tõendist ei nähtu vastupidist. Kinnipeetava tervisekaardi kannetest nähtub, et tal on mõõdukas skolioos. Vangla oli teadlik kinnipeetava poolt viidatud terviseprobleemidest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
13.Ringkonnakohtule ei nähtu toimiku materjalidest, et halduskohus oleks vaidlusaluse otsuse tegemisel valesti tõlgendanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid või rikkunud menetlusnorme, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg-st 4 tulenevalt vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
14.Kaebaja avaldab apellatsioonkaebuses rahulolematust, et halduskohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses hoolimata kaebaja taotlusest arutada asja kohtuistungil. Halduskohus keeldus 10.08.2017. a määrusega (tl 136) rahuldamast kaebaja taotlust istungi korraldamiseks, leides, et selleks puudub vajadus ning menetlusosaliste väited ja taotlused ei viita asjaoludele, mille väljaselgitamine on võimalik ainult kohtuistungil. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva kohtuasja tulemust ei saanud mõjutada esimeses astmes asja läbivaatamine kirjalikus menetluses. Halduskohus võis määrata asja lahendamisele kirjalikus menetluses, kuna pooled on esitanud kohtuasjas väga põhjalikke kirjalikke seisukohti ning tõendeid, sh kaebaja terviseseisundi kohta. Kaebaja tervisliku seisundi kohta antud hinnanguid ei oleks saanud kohtuistungil täiendada, ümber vaadata või täpsustada kaebaja poolt soovitud viisil. Haldusasjas kohtuistungi korraldamine ei oleks antud juhul saanud asja lahendamisele kuidagi sisuliselt kaasa aidata. Kuna käesolevas kohtuasjas on vaidlustatud distsiplinaarkaristuste määramise käskkirju, siis pidi halduskohus kontrollima haldusaktide õiguspärasust nende andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust kaebaja tervisega seonduvad asjaolud, mis ilmnesid täiendavate kontrollide tulemusena hiljem.
15.Ringkonnakohus on samuti keeldunud käesolevas asjas istungi korraldamisest oma 10.08.2018. a määrusega (tl 168-169), leides, et asja kirjalikus menetluses läbivaatamise korral ei jää menetlusosaliste õigused ka apellatsioonimenetluses kaitseta.
16.Asja materjalidest nähtuvalt vaidlustas kaebaja kohtuasjas nr 3-17-968 ka vangla 28.02.2017. a tööle määramise käskkirja. Tartu Ringkonnakohus tegi selles asjas 04.04.2018 otsuse, jättes X e apellatsioonkaebuse rahuldamata. Nimetatud kohtuotsus jõustus 10.08.2018, kui Riigikohus ei andnud kaebaja kassatsioonkaebusele menetlusluba. Ringkonnakohus leidis viidatud lahendis, et kaebaja töövõimelisus määrati tööle määramise käskkirja andmisel õigesti kindlaks ning kaebaja tervislik seisund võimaldas tal töötada vanglas majandustöödel. Ringkonnakohus tugines sealhulgas dr L. Kõivu 13.10.2017. a epikriisile, mis andis aluse lugeda tõendatuks, et kaebaja tervislik seisund püsis 2017. aastal alates 20.02.2017 MRT uuringu tegemisest muutusteta. V. Pronevitši poolt 04.02.2017 antud tõend kaebaja töövõimelisuse kohta on seetõttu igati asjakohane ja oma sisult õige. Teised tõendid kogumis, sh vangla arsti, neuroloog N. Neglasoni hinnangud, ei lükka ringkonnakohtu arvates ümber V. Pronevitši hinnangut kaebaja töövõimelisuse kohta.
17.Kaebaja on käesolevas asjas vaidlustanud Viru Vangla 26.04.2017, 05.05.2017 ja 19.05.2017. a käskkirju, millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristused seoses tööle asumisest keeldumise ja vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumisega. Kaebaja keeldus tööle asumast viidates terviseprobleemidele. Kõigi kolme distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt on pärast tööle asumisest keeldumist teostanud kinnipeetava suhtes terviseseisundi kontrolli Viru Vangla meditsiiniosakonna õde
O. Soom, kes jõudis pärast kaebaja terviseseisundi kontrollimist järeldusele, et kaebaja on võimeline koristajana töötama. Viru Vangla meditsiiniosakonna arst V. Pronevitš hindas kaebaja töövõimelisust kooskõlastuse andmisel Viru Vangla 28.02.2017. a käskkirjale nr 6-2/241-1, millega kaebaja määrati majandustöödele. Nagu juba märgitud vaidlustas kaebaja viimati nimetatud käskkirja haldusasjas nr 3-17-968, kuid tema kaebus jäeti rahuldamata. Kuna käesolevas asjas vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade andmisel on kaebaja töövõimelisusele andnud hinnangu üksnes O. Soom, siis hindab ringkonnakohus, kas O. Soomi hinnangud on vastuolus kohtule esitatud 01.09.2017. a ja 13.10.2017. a epikriisidest tulenevaga.
18.Apellatsioonkaebusest nähtub, et kaebaja soovib täiendavalt esitatud epikriisidega seada kahtluse alla Viru Vangla meditsiinosakonna õe O. Soomi seisukohad selle kohta, et kaebaja oli konkreetsetel kuupäevadel, mil talle anti tööle asumise korraldus, töövõimeline. Kaebaja lisas apellatsioonkaebusele 01.09.2017 ja 13.10.2017. a dr L. Kõivu epikriisid ning ringkonnakohus võttis 10.08.2018. a määrusega nimetatud dokumendid ka asja materjalide juurde.
19.01.09.2017. a epikriisist nähtub, et kaebajal on seljakangus ja -valu juba üle 20 aasta. Viimased kaks aastat on valud pidevad. Valud seljas annavad tunda ka öösiti, halvem on istudes; seismine, väike kõndimine on isegi parem. Seljalihastes esineb pinge, painutused ette ja taha on piiratud. 13.10.2017. a epikriisist nähtuvalt kaebajal põletikku ega maliigsust lülisambas esile ei tule. Kokkuvõttes soovitatakse kaebajale säästvat režiimi, vältida selja (selgroo) füüsilist koormamist ning valu perioodis medikamentoosset ravi. Operatiivne ravi pole momendil epikriiside kohaselt esmavalikuvõimalus.
20.01.09.2017. a epikriisi kohaselt on kaebaja põhidiagnoosiks RHK-10 järgi muu spondüloos radikulopaatiaga (M47.2). Spondüloos ehk lüli(de)jäikus (ka lülisamba artroos) on eaga kaasnev degeneratiivne protsess, mille puhul lülivaheketaste ja -liigeste moondumine põhjustab lülisamba talitluslikke häireid. Luulised muutused võivad selgroos esineda nii kaela-, rinna- kui nimmepiirkonnas, kusjuures lisanduda võib seljaajust väljuvate närvijuurte kahjustus. Elastsuse kadumise ja kõvastumise tõttu muutuvad lülivahekettad (diskid) õhemaks ning hapramaks, nende väljasopistised seljaajukanalisse koos lülivaheliigeste kulumisega põhjustavad lülide survet närvijuurtele. Lülikehadele tekkivad luukasvised piiravad selgroo normaalset liikuvust ning soodustavad tervete lülisambasegmentide moondumist. Invaliidistumise vältimiseks on vajalik sihipärane ravivõimlemine, et tugevdada seljalihaseid ja -sidemeid. Raskematel juhtudel tuleb kanda pooljäiku tugikorsette, ägeda närvijuurehaigestumise – radikulopaatia lisandumisel on vahel vajalik ka kirurgiline sekkumine.1
21.Seega on kaebaja väited seljavalu kohta usutavad, kuid ei anna automaatselt alust väita, et kaebaja ei suuda teha vanglas lihtsamaid majandustöid koristajana. Kaebajale on soovitatud vältida sundasendeid ja tema selga füüsiliselt koormavaid tegevusi. Samas on kaebajale siiski näidustatud võimlemine ja kaebaja ka ise avaldab arstile (01.09.2017. a epikriis), et väike kõndimine ja seismine on seljale parem.
22.Vangla meditsiiniosakonna õe 13.04.2017, 19.04.2017 ja 03.05.2017. a hinnanguid ei saa lugeda paljasõnalisteks. Vangla meditsiinitöötaja on nimetatud kuupäevadel, mil kaebaja keeldus asumast tööle koristajana, kaebaja kambrisse kohale tulnud ja objektiivselt hinnanud, milline on kaebaja tervislik seisund ning kandnud kõik tehtud järeldused kaebaja
tervisekaardile. Olenemata täiendavalt esitatud hilisematest epikriisidest ei ole ka käesolevas asjas ringkonnakohtul võimalik jõuda kaebaja terviseseisundi osas teistsugusele järeldusele, kui haldusasjas nr 3-17-968. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et koristamine on kerge füüsiline tegevus, mis pigem parandab selja liikuvust ning kaebajal on võimalik seejuures vältida enese vigastamist, valides ise töö tempo ja sobivad liigutused. Lisaks sellele on kaebaja vastustaja vastuse kohaselt suuteline oma kambrit ise korras hoidma. Kui kaebaja oleks tõepoolest töövõimetu sellisel määral, mida ta väidab, siis ei oleks talle ilmselt jõukohane koristada ise ka oma kambrit.
23.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses veel, et vastustaja oleks pidanud enne distsiplinaarkaristuste määramist põhjalikumalt laskma kontrollida kaebaja tervislikku seisundit. Ringkonnakohtu hinnangul on vanglale olnud ilmselgelt juba varem teada kaebaja probleemid seljaga. Kaebaja kurtis vanglas nimmevalu juba 2015. aastast alates. Olukorras, kus kaebaja üldine tervislik seisund on teada, ei ole põhjendatud vajadust ega mõistlik iga kord, kui kaebaja kurdab seljavalu ja väidab, et ei saa töötada, suunata teda põhjalikku arstlikku kontrolli läbima. Ringkonnakohtu arvates ja tuginedes Riigikohtu praktikale võib olukorras, kus arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel ootamatu terviserikke korral kinnipeetava terviseseisundit hinnata ka tervishoiuteenust osutav õde (RKHK 22.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16) ja seda käesoleval juhul ka korrektselt tehti.
24.Ringkonnakohus leiab, et kaebajale määratud kartserikaristusi ei saa lugeda praegusel juhul ebaproportsionaalseteks võrreldes toime pandud rikkumistega ja seetõttu õigusvastasteks. Kaebajale määrati kolme erineva rikkumise eest karistuseks kokku 40 päeva kartserisse paigutamist. Käesoleval juhul ei ole võimalik nõustuda kaebajaga, et tegemist on ne bis in idem põhimõtte rikkumisega, sest iga teo eest on määratud üks karistus. Karistuste määramisel on arvestatud kaebaja eelnevaid samalaadseid rikkumisi. Kuna isik on vaatamata varasemalt määratud karistustele jätkuvalt keeldunud täitmast vanglaametnike korraldusi asuda tööle vastavalt 28.02.2017. a tööle määramise käskkirjale, siis on vastustaja õigustatult leidnud, et tegemist on raske rikkumisega. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ning halduskohtuga, et määratud kartserikaristused ei ole ülemäärase raskusega, arvestades seda, et varasemad leebemad karistused ei ole tulemusi andnud ning vastustaja ei saa jätta ka sellistele korduvatele rikkumistele reageerimata.
25.Ringkonnakohtu arvates on halduskohus jõudnud õigele järeldusele, et ükski olemasolev tõend ei anna alust asuda seisukohale, et kaebaja terviseseisundit hinnati valesti 13.04.2017, 19.04.2017 ja 03.05.2017. Ühelgi kuupäeval ei tuvastatud kaebajal töötamist välistavaid asjaolusid, mistõttu pani kaebaja toime distsipliinirikkumise, kui ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. Seega puudub alus vaidlustatud käskkirjade tühistamiseks ning ühtlasi ka vaideotsuste tühistamiseks. Halduskohus on õigesti jätnud kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda.
27.Kuna ka käesolev kohtuotsus sisaldab kaebaja tervise kohta käivaid delikaatseid andmeid, asendab ringkonnakohus HKMS § 175 lõikele 3 tuginedes omal algatusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga X.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.