XXXXe kaebus Viru Vangla käskkirjade 26.04.2017 nr 6-3/413-1, 05.05.2017 nr 6-3/4451 ja 19.05.2017 nr 6-3/504-1 ning vaideotsuste 14.06.2017 nr 6-12/144-3 ja 26.06.2017 nr 612/163-3 tühistamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: XXXX, esindaja Küllike Namm Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Olga Hodakovskaja
4.Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid puudutavate dokumentide osas kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 27.12.2017. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.28.02.2017 on Viru Vangla (edaspidi vastustaja) koostanud käskkirja nr 6-2/241-1 (tl 10), millega määras kinnipeetav XXXXe (edaspidi kaebaja) finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana tähtajatult alates
01.03.2017. Käskkirjas märgiti, et vastavalt meditsiiniosakonna ettekirjutusele võib kinnipeetav täita kõiki E8 koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid. Käskkirjadega 26.04.2017 nr 63/413-1 (tl 12-14), 05.05.2017 nr 6-3/445-1 (tl 15-17) ja 19.05.2017 nr 6-3/504-1 (tl 22-24) tunnistati kaebaja VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 toetudes süüdi selles, et ta keeldus 13.04.2017, 19.04.2017 ja 03.05.2017 tööle asumiseks antud korralduste täimisest ning karistati esimesena nimetatud juhtumi eest distsiplinaarkorras kümne ja teiste eest viieteistkümne ööpäeva pikkuste kartserisse paigutamistega. Vaideotsustega 14.06.2017 nr 6-12/144-3 (tl 18-20) ja 26.06.2017 nr 612/163-4 (tl 25-27) jäeti nende käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks 16.05.2017 ja 24.05.2017 esitatud vaided rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud 13.04.2017, 19.04.2017 ja 03.05.2017 ettekanded (tl 86p, 103p ja 118p), distsiplinaarmenetluse algatamise teated (tl 85p, 103 ja 118), 24.04.2017, 04.05.2017 ja 18.05.2017 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollid (tl 81-83, 99p-101 ja 114p-116), kaebaja 14.02.2017, 29.03.2017, 14.04.2017, 18.04.2017, 19.04.2017, 25.04.2017, 03.05.2017, 10.05.2017 ja 19.05.2017 vastuväited (tl 80p, 84p-85, 87p-88, 91, 93p-94, 102p, 105p, 114 ja 118p), meditsiiniosakonna 04.02.2017, 13.04.2017, 19.04.2017 ja 03.05.2017 tõendid (tl 127-134), väljavõtted kaebaja tervisekaardist (tl 30-35, 41 ja 125-126), SA-s Tartu Ülikooli Kliinikumi 13.04.2017 vormistatud ambulatoorne epikriis (tl 36), distsiplinaarkaristuste nimekirjad (tl 93, 109p ja 124), Viru Vangla 15.01.2013 käskkiri nr 1-1/15 (tl 48-50) ning menetlusosaliste poolt kaebaja tervise ja karistamisega seoses esitatud pöördumised koos neile antud vastustega (tl 38-40, 42-44, 51-60 ja 73-76).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.10.07.2017 lepingulise esindaja vahendusel koostatud kaebuses (tl 2-7) palus kaebaja, et halduskohus tühistaks tema karistamiseks 26.04.2017, 05.05.2017 ja 19.05.2017 antud käskkirjad nr 6-3/413-1, nr 6-3/445-1 ja nr 6-3/504-1 ning 14.06.2017 ja 26.06.2017 vaideotsused nr 6-12/144-3 ja nr 6-12/163-3. Kaebaja väitis, et neis esinevad kaalutlusvead, ta pole distsiplinaarrikkumisi toime pannud, vaid keeldus tervist ohustavast tööst ning lisaks on karistused ka ebaproportsionaalsed ja topeltkaristamise keeldu rikkuvad. Esimesena nimetatut põhjendas ta väidetega, et TTOS § 14 lg 5 p-s 4 sätestatu korreleerub VangS § 37 lg 2 p-s 3 ette nähtud tööst vabastamise alusega ja seetõttu tööst keelduv kinnipeetav ei riku vanglateenistuse seaduslikele korraldustele allumise kohustust. Ta kirjeldas endale pandud diagnoose, vangla neuroloogi arvamust talle sobiva töö kohta, SA Tartu Ülikooli Kliinikum neuroloogi hinnangut, 04.02.2017 arsti vastuvõtu ja rikkumise päevadel õe visiidi käigus toimunut ning väitis, et on vaidemenetluses välja toonud asjaolud, mis lükkavad ümber vastavaid eriteadmisi mitteomava vangla arsti paljasõnalise kinnituse tema töövõimelisuse kohta ja vastandlike seisukohtade tõttu tulnuks tema tervislik seisund põhjalikult üle kontrollida. Endale määratud karistusi pidas kaebaja ka ilmselgelt ebaproportsionaalseteks väites, et eelnevalt määratud karistused pole vaidlustamise tõttu jõustunud ega saanud seetõttu arvesse tulla ning viidates õiguskantsleri 05.10.2016 arvamuse, EIK kohtupraktika ja CPT raporti seisukohtadele kartserikaristuse ja üksikvangistuse kohaldamise küsimustes. Topeltkaristamise keelu rikkumise osas väitis kaebaja, et ta tunnistati süüdi kolmel päeval tööle mitteasumise eest, kuigi keeldumise põhjus oli üks ja sama – skolioosist põhjustatud tugev seljavalu, mis pole iseenesest mööduv või paranev seisund ning mistõttu oli tema keeldumine käsitletav ühe teona. 14.08.2017 edastas kaebaja esindaja vahendusel kohtule HKMS § 95 lg 1 rajaneva taotluse (tl 146) menetluse peatamiseks kuni menetluse lõppemiseni haldusasjas nr 3-17-968. Vastavat soovi põhjendas ta väitega, et nimetatud asjas tuvastatakse, kas tööle asumise korralduse andmiseks oli olemas õiguslik alus.
3.Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 66-68) peeti kaebust põhjendamatuks ja vaidlustatud käskkirju õiguspärasteks ning paluti arvestada kohtueelse menetluse selgituste ja põhjendustega. Vastuseks
kaebuse väidetele selgitati kinnipeetava töötamisega seonduvat ning märgiti, et vastav kohustus omab olulist tähendust tema õiguskuulekale käitumisele suunamisel, ei ole käsitletav sunnitööna ja ta on kohustatud seda täitma sõltumata sellest, kas see langeb kokku tema vaba tahtega või mitte. Veel käsitleti kinnipeetava arstiabi kättesaadavusega seonduvat ning märgiti muuhulgas, et selle tagamine tähendab seda, et vanglal on väga hea ülevaade kinnipeetavate tervislikust seisundist, terviseprobleemid kajastuvad tervisekaartides ja nendes olevate andmete põhjal on võimalik hinnata ka töövõimelisust. Koristajatöö iseloomule viidates ei nõustutud seisukohaga nagu oleks kaebaja töövõime kohta mitu vastandlikku seisukohta ning viidati võimalusele saada põhjendatud juhul ajutine töövabastus ja asjaolule, et meditsiinilistest tõenditest ei nähtu töötamist välistavat tervislikku seisundit. Põhjendatuks ei peetud etteheiteid ka topeltkaristamise keelu rikkumise ja karistuste ebaproportsionaalsuse osas ning selgitati, et kaebaja pani erinevatel kuupäevadel antud eraldiseisvatele korraldustele mitte allumisega toime kolm tõsist rikkumist, millede eest karistuse määramisel arvestas menetleja ka eelnevaid karistusi.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Käesolevas asjas on menetluse osapooled erinevatel seisukohtadel kinnipeetava majandustööle rakendamise ja sellekohaste korralduste täitmisest keeldumiste eest distsiplinaarkorras karistuste määramisega seonduvas. Seetõttu on kohtul vaja lahendada küsimus, kas vastustaja on tegutsenud kaebaja karistamisel õiguspäraselt, või tuleb vaidlustatud käskkirjad ja nende suhtes tehtud vaideotsused tühistada.
5.Vangistuse täideviimise korda reguleeriva VangS § 37 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav reeglina töötama. Juhud, millistel võib ta töötamise kohustusest vabaneda, on ammendavalt loetletud VangS § 37 lg-s 2, mille punkti kolm kohaselt ei pea töötama muuhulgas kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel. VangS § 37 lg 3 näeb ette, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst ning seejuures ei ole seaduseandja seadnud tingimuseks, et seda peab tegema mingi konkreetne eriarst. Kaebaja tööle määramise kohta 28.02.2017 koostatud käskkirjast nr 6-2/241-1 nähtuvalt arvestati selle andmisel meditsiiniosakonna arsti 04.02.2017 hinnangut, mille kohaselt on ta töövõimeline ja võib täita kõiki E7 ja E8 koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid. Koristajana töötamist välistavaid asjaolusid ei nähtu ka Tartu Ülikooli Kliinikumis 13.04.2017 koostatud ambulatoorsest epikriisist ega tervisekaarti erinevate arstide, sealhulgas neuroloogi poolt 06.07.2015 ja 19.09.2016 tehtud kannetest nr 34 ja 69. Viimasena nimetatus otsustas arst, et sobilik pole ainult raske füüsiline töö 8 tunni jooksul ja sundasend. Kaebaja on enda tööle määramise käskkirja küll vaidlustanud, kuid vastavas haldusasjas nr 3-19-968 pole veel jõustunud kohtuotsust. Küll aga on selles asjas olemas kaks jõustunud kohtumäärust kaebaja esialgse õiguskaitse taotluste kohta. Neis soovis ta käskkirja täitmise peatamist, kuid 29.05.2017 ja 19.10.2017 koostatud kohtumäärustega jättis Tartu Ringkonnakohus need rahuldamata. Seejuures käsitles ringkonnakohus ka kaebaja töövõime kindlaks määramist puudutavaid küsimusi leides, et ta pole esitanud tõendeid, mis vangla arsti vastava tõendi ümber lükkaksid. Seetõttu oli tööle määramine vaidlustatud käskkirjade andmise ajal kehtiv ning kõigile asjasse puutuvatele isikutele, eriti aga kaebajale endale täitmiseks kohustuslik. Seda, et kaebaja pole täielikult töövõimetu on tõdenud neuroloog ka 08.05.2017 tehtud kandes nr 87, milles on märgitud, et sobib kerge töö lisapuhkepausidega. Viru Vangla direktori 15.01.2013 käskkirjaga nr 1-1/15 kinnitatud E8 koristaja tööjuhendis tööülesannete ja nende täitmiseks ettenähtud töövahendite kohta sisalduv ei luba järeldada, et tegemist saab olla sundasendis olemist nõudva raske füüsilise tööga, mis ei võimalda puhkepause. Lisaks tähendab vastava kohustuse täitmine kohtule teadaolevalt vaid lühiajalist töötamist kuni paari tunni ulatuses päevas, mistõttu pole tegemist ei tavapärase 8 tunni pikkuse täistööaja ega lisapuhkepause vajava tööga.
6.VangS § 67 p-s 1 kehtestatuga on seaduseandja teinud kinnipeetavale kohustuseks täita vangla sisekorraeeskirju ning alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korralduse eiramist saab õigustatuks pidada üksnes selle ilmselge tühisuse korral. Kinnipeetava teistsugune arusaamine ei anna talle õigust keelduda ametnike korralduste täitmisest. Niisugust seisukohta on Riigikohus selgelt väljendanud oma lahendites nr 3-3-1-21-03, nr 3-3-1-103-06 ja nr 3-3-1-44-12 ning see on täiel määral kohaldatav ka käesolevas asjas. Kõik vaidlustatud käskkirjades karistuse määramise alusena nimetatud korraldused rajanesid PS §st 29 ja VangS § 37 lg-st 1 tuleneval töötamise kohustusel ning kaebaja tööle määramise käskkirjal 28.02.2017 nr 6-2/241-1, mida polnud enne distsiplinaarmenetluste alustamist kehtetuks tunnistatud või tühistatud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning kaebajal lasus kohustus need olenemata oma teistsugusest arvamusest ilma vastu vaidlemata ära täita. See on ka põhjuseks, miks ei saa käesolevas asjas tehtav kohtulahend sõltuda haldusasjas nr 3-17-968 tehtavast lahendist ja õigustada menetluse peatamist kaebaja poolt osundatud HKMS § 95 lg 1 alusel, vaid peab kaasa tooma tema vastava taotluse rahuldamata jätmise.
7.VangS § 63 lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü vanglaametniku poolt tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vastavate ametnike 13.04.2017, 19.04. 2017 ja 03.05.2017 ettekannetega. Ta pole oma vastuväidetes ja kaebuses tööle mitteasumist ka ise eitanud, kuid arvab TTOS § 14 lg 5 p-le 4 osundades, et selleks olid olemas tervisest tulenevad põhjused. Nimetatud säte annab kinnipeetavale küll õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise, kuid vastava ohu tegeliku olemasolu üle ei saa otsustada kinnipeetav ise. Seda peab tegema arst, sest ainult temale on seaduseandja andnud õiguse hinnata kinnipeetava töövõimega seonduvat. Käesoleval juhul oli 04.02.2017 tõendi näol olemas arsti hinnang, mis lubas määrata kaebaja koristajana tööle ja anda talle ka sellekohaseid konkreetseid korraldusi. VangS § 38 lg 22 võimaldab kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu töökohustusest vabastada ka ajutiselt, kuid vastava meetme põhjendatust peab iga konkreetse juhtumi puhul eraldi kontrollima. Kaebaja suhtes on täpselt nii ka toimitud, sest nii ettekannetest nähtuvalt kui meditsiiniosakonnas ettekannete koostamisega samal kuupäeval vormistatud tõendid kinnitavad, et vaatamata kurtmisele seljavalu üle, tuvastas kohale kutsutud tervishoiutöötaja, et kaebaja liigub ja istub kambris vabalt ega ole sundasendis ning ei näinud põhjust töövabastuse andmiseks. Kohtul ei ole tõsiselt võetavat põhjust eelnimetatud tõendite ja kaebaja tervisekaarti kantu tõele vastavuses kahtlemiseks. Samuti puudub vähimgi alus arvata, et vanglas tegutsevad tervishoiutöötajad ei tea, milliseid tööülesandeid peab nende patsient vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma, ei oska hinnata tema võimalusi nendega hakkama saada ning annavad kinnipeetava tervislikule seisundile hinnanguid ilma kaebusi ära kuulamata, nende põhjendatust tegelikkuses üle kontrollimata ja olukorda kogumis arvestamata. Kaebuses ise väidab selle esitaja selgelt, et tervisekaardist nähtuvalt fikseeriti tal seljavalud ja diagnoositi skolioos ehk kõverselgsus juba aastal 2015. Seega pidid tema terviseprobleemid töövõimet hinnanud arstile teada olema ning miski ei kinnita, et need jäeti lihtsalt kõrvale. Siinkohal omab tähendust ka eespool juba osundatud Tartu Ringkonnakohtu 29.05.2017 kohtumääruse järeldus, et kaebaja töövõimelisus on kindlaks tehtud tervishoiutöötaja poolt ning kuna ta pole esitanud tõendeid, mis vastava õiendi ümber lükkaksid, pole tema väide tervise ohtu sattumise kohta õige. Niisuguseid tõendeid pole lisatud ka kaebusele. Seetõttu on ringkonnakohtu seisukoht igati kohaldatav ning halduskohtul pole võimalik seda mitte arvestada. Olukorda ei muuda kuidagi SA Tartu Ülikooli Kliinikum arsti poolt kaebaja tütre visiidi tulemusel koostatud kokkuvõte tema ravi kohta. Selles peeti küll füüsilist puuet võimalikuks, kuid märgiti ka, et ilma haiget nägemata on kogu haiguse pilti raske hinnata. Lisaks ei saaks puude olemasolu tähendada tingimata täielikku töövõimetust ega välistada koristajana tööle määramist.
8.Distsiplinaarmenetluste materjalid kinnitavad, et kaebaja karistamistel on järgitud kõiki VangS § 64 lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Menetluste käik on protokollitud VSkE § 97 lg-s 2 kehtestatud nõuete kohaselt, teda on teavitatud nende algatamisest, talle on antud võimalus ennast seletuste andmise läbi kaitsta ning karistused on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE § 17 sätestatud pädevuse piirides. Kõigis vaidlustatud käskkirjades on piisavalt käsitletud nii süüteo asjaolusid kui tema tervislikust seisukorrast tulenevat. Küllaldase ulatuse ja arusaadavusega on selgitatud ka seda, millisel põhjusel on tegemist vangla julgeoleku tagamise seisukohalt olulist kaalu omavate rikkumistega ning miks on kümne ja viieteistkümne ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised nende eest võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige õigemad. HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt pole kohtul kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul küll õigust hinnata otsustatu sisulist otstarbekust, kuid kuna VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäevast kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada nii tema isikut kui vanglaametniku korralduste täitmisest keeldumistes seisnenud distsipliinirikkumiste olulist tähendust vangla üldisele julgeolekule. Karistused pole kaebaja korduvaid samalaadseid rikkumisi arvestades ka ülemäärase raskusega ja võivad teiste karistusvahenditega võrreldes kõige edukamalt kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Kohtutoimikusse esitatud kaebaja distsiplinaarkaristuste loetelud kinnitavad selgelt, et ta ei taha kuidagi alluda vanglas kehtivale korrale ning talle määratud leebemad karistused pole seni veel tulemusi andnud.
9.Miski kohtule esitatust ei anna põhjust leida ka seda, et distsiplinaarmenetluste käigus oleks toimunud õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumisi. Kaebaja väidab küll, et tegemist on olnud topeltkaristamisega, sest kõigil tööst keeldumistel oli üks ja sama põhjus, kuid vastav seisukoht pole tõsiselt võetav, sest iga talle süüks pandud rikkumine oli eraldiseisev, rajanes konkreetsel seaduse alusel antud korraldusel ning pidi olema nii ka käsitletud. Vastupidine tähendaks antud asjaoludel seda, et kinnipeetav saab töökohustusest karistamatult vabaneda pelgalt seeläbi, et suvatseb esimese tööle asumise korralduse peale väita nagu seaks see ohtu tema tervise.
10.Küllaldast põhjust kaebuse rahuldamiseks ei anna ka väide, et varasemad kartserikaristused pole jõustunud ning viide enam kui 14 päeva kestva üksikvangistuse lubamatusele. Esimesena nimetatu osas on kaebaja tähelepanuta jätnud, et HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui selles pole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Vangistusalastes õigusaktides pole distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtivuse suhtes ette nähtud teistsugust korda ning ei nähtu ka seda, et vaidlustamine saab peatada käskkirja kehtivuse või täitmise. VangS § 65 lg-tes 1, 2 ja 5 on seaduseandja kehtestanud hoopis selgelt, et karistus pööratakse üldjuhul täitmisele kohe, täitmise võib edasi lükata vaid kuni kuue kuu pikkuse katseaja määramise korral haldusakti kõrvaltingimusena ning distsiplinaarkaristus kustub alles siis, kui kinnipeetav pole ühe aasta jooksul selle määramisest toime pannud uut rikkumist. Teise osas on oluline VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatu, mis võimaldab kinnipeetavale määrata kuni 45 ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamise. Kaebuses osundatud seisukohad on aga soovitusliku iseloomuga ning lisaks saab nende järgi kartserikaristust siiski kasutada juhtudel, kui muud vahendid pole piisavad. Kaebaja puhul viitab tema varasemate samalaadsete distsiplinaarkaristuste rohkus selgelt, et ta ei taha kuidagi alluda vanglas kehtivale korrale ning talle määratud leebemad karistused pole tulemusi andnud.
11.HKMS § 77 lg 1 ning TsKMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on toimikusse esitatud mitmed kaebaja tervislikku
seisundit käsitlevad dokumendid. Kuna nendes on kajastatud tema eraelulised andmed, millede avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.
12.HKMS § 165 lg 2 kohaselt võib kohus kaebuse rahuldamata jätmisel lähtuda vaidlustatud haldusakti või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuse põhjendustest, kui ta nõustub neis esitatuga. Nii on põhjust toimida ka käesolevas asjas. Kõik vaidlustatud käskkirjad on HMS-s haldusaktile esitatavate üldiste ja VangS §-st 64 distsiplinaarmenetluse kohta tulenevate konkreetsete nõuetega igati kooskõlas. Neis on ära toodud piisava ulatusega põhjendused ning olemas on ka viited asjakohastele õigusaktidele. Kaebaja pole aga omalt poolt esitanud midagi niisugust, mis annaks võimaluse vastustaja järeldustega mittenõustumiseks. Seetõttu on võimalik piirduda ainult sellega, mis on eelnevalt juba esitatud ning ei ole vajadust korrata kõike käskkirjades, vaideotsustes ja kaebusele antud vastuses esitatust uuesti üle.
13.Eeltoodud järeldustel on kõik kolm vaidlusalust käskkirja õiguspärased, mistõttu puudub alus nii nende kui asjas tehtud vaideotsuste tühistamiseks. Seetõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu pole käesolevas asjas hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.