Andrus Randveri kaebus Viljandi Vallavalitsuse 7. märtsi 2018. a korralduse nr 2-3/228 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Andrus Randver, volitatud esindaja Kaupo Süvaoja Vastustaja Viljandi vald, seaduslik esindaja Alar Karu
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Andrus Randveri kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul tervikotsuse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 181 lg 1 viimane lause). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Andrus Randver esitas 18. jaanuaril 2018 Viljandi Vallavalitsusele avalduse, milles palus vallal kompenseerida oma isa hoolduskulud Pärsti pansionaadis ja vabastada ta hoolduskulude kandmise kohustusest.
2.Viljandi Vallavalitsuse 7. märtsi 2018. a korraldusega nr 2-3/228 otsustati, et A. Randveri avaldus rahuldatakse osas, mis puudutab Viljandi Vallavalitsuse osalemist hoolekandeteenuse maksumuse tasumisel, kuid jääb rahuldamata selles osas, et teda ei vabastata isa ülalpidamiskohustuse täitmisest. Korralduse kohaselt laekub kaebaja isa pension ja sotsiaaltoetus tema tütre arvele ning kogu sotsiaaltoetus ja teatud protsent pensionist kantakse Pärsti Pansionaadi hoolduskulude katteks. Viljandi Vallavalitsus tasub kaebaja isa hoolekandeteenuse maksumusest 74 eurot ja 58 senti kalendrikuus hoolekandeteenuse osutaja esitatud arvete alusel tagasiulatuvalt ajavahemikul 1. jaanuar 2018 kuni 31. detsember 2018. Puudujääva summa tasuvad ülalpidamiskohustusega isikud Andrus Randver ja tema õde võrdses osas tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2018 kuni 31. detsembrini 2018 hoolekandeteenuse osutaja esitatud arvete alusel, millele lisanduvad retseptiravimite kulu.
3.Andrus Randver esitas 23. märtsil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Viljandi Vallavalitsuse 7. märtsi 2018. a korraldus nr 2-3/228 ning vabastada teda ülalpidamiskohustusest täies ulatuses.
4.Tartu Halduskohus tagastas 5. aprilli 2018. a määrusega kaebuse ülalpidamiskohustusest vabastamise nõude osas HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna selles nõudes kuulub vaidluse lahendamine maakohtu pädevusse. Sama määrusega võttis kohus kaebuse tühistamisnõude osas menetlusse ning kohustas vastustajat kaebusele vastama.
5.Vastustaja esitas 25. aprillil 2018 kaebusele vastuse, milles leiab, et vaidlustatud korralduse tühistamiseks puuduvad alused ning palub jätta korraldus jõusse.
6.Kohus määras 30. mai 2018. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluse.
7.Kohus tegi 30. oktoobril 2018 kohtuotsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, jättes kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebaja teatas kohtule samal päeval, et soovib kohtuotsust vaidlustada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja ei nõustu sellega, et ta peab osalema oma isa hoolekandeteenuse tasumisel. Kaebaja märgib, et tema isal on olemas oma sissetulek (pension), millega ta saaks end ülal pidada ning ka Viljandi vallal on kohustus teda rahaliselt aidata. Kaebajal ei ole võimalik hoolekandeteenuse eest tasuda, kuna ta teenib keskmiselt 1000 eurot kuus ning tal on kaks ülalpeetavat. Sotsiaalhoolekande seaduse § 16 lg-t 2 arvestades peab praegusel juhul lähtuma eelkõige kaebaja majanduslikust seisust, tema ülalpeetavatest, enda ülalpidamisest, kaebaja kohustustest. Kaebajal pole võimalik maksta hooldekodu kulusid, sest sel juhul satuks ta ise majanduslikesse raskustesse ning kannataksid ka tema lapsed. Enne hooldekodusse paigutamist on kaebaja oma isaga kohtunud vaid paar korda ning isa ei täitnud oma vanemakohustusi tema ees, kogu ülalpidamine oli tema ema õlul.
3-18-594 Vastustaja korralduses ning kohtumenetluses esitatud seisukohad on vastuolulised ning ei ole usutavad. 28. augusti 2018. a vastuses vastustaja möönis, et kaebaja tegelik võimekus hoolduskulude tasumisel võib olla hoopis väiksem. Seega on ka vastustaja nõustunud, et kaebaja ei ole võimeline isa hooldekodu kulusid maksma. Vastustaja toodud arvutused on puudustega. Arvesse on jäetud võtmata, et kaebajal on ka teine laps, keda ta samuti ülal peab. Kaebaja elab küll lapsega koos, kuid sel juhul peetakse last ülal vahetult. Samuti ei ilmne vastustaja 6. septembri 2018. a seisukohast arvutuste kohta, et vastustaja oleks arvestanud kaebaja laenude osamaksed ning kaebaja vajadustega arvestamist. Samuti ei ole välja toodud, et esineb ka vajadus raha kogumiseks. Pärsti Pansionaadi hooldamise lepingu p 3.1.2 järgi on vald kohustatud tasuma pansionaadile kohamaksumuse katmata osa, mis tekib hooldatavale ja esindajale määratud summade (punktid 3.3.1 ja 3.4.1) ja kohamaksu vahena. Lepingu järgi peaks kohamaksumuse katmata osa maksma vald. Lisaks ei esine kaebaja nime lepingus. Seega oli leping sõlmitud kaebaja isa ja valla vahel ning see sõlmiti läbi esindaja.
9.Vastustaja leiab, et puudub alus korralduse nr 2-3/228 tühistamiseks. Kaebaja isa hooldusteenusele suunamisest alates on kohalik omavalitsus osalenud hoolduskulude tasumisel. Iga-aastaselt on hoolduskulude maksumus muutunud kõrgemaks, mis on kaasa toonud ülalpidamiskohustusega isikute ja ka omavalitsuse osaluse suurenemise. Kaebaja isa enda sissetulekud ei ole kunagi hoolduskulude maksmust täies ulatuses katnud. Kaebaja õde on avaldanud, et ei suuda üksinda hoolduskulusid tasuda. Lapsepõlve kohta on kaebaja avaldanud Viljandi Vallavalitsuse sotsiaaltöö spetsialistile, et isa lahkus pere juurest, kui kaebaja oli 14aastane. Seega on alust arvata, et kaebaja isa kasvatas oma poega 14. eluaastani ehk siis isa on oma pojale ülalpidamist andnud. Kaebaja konto väljavõttest selgub, et kui arvestada igakuistest sissetulekutest maha kulud, millele kaebaja oma 23. jaanuari 2018. a avalduses viitab, siis jääb kaebajal kuus kasutada piisaval määral vabu vahendid, et osaliselt tasuda oma isa hoolduse eest Pärsti Pansionaadis. Kuni juulini 2017. a maksis kaebaja oma isa hoolduskulusid võrdselt õega eelnimetatu pangakontole. Kaebaja ei ole Viljandi Vallavalitsusele tõendanud, et alates augustist 2017. a on tema sissetulekud või tema maksevõimekus oluliselt vähenenud. Kaebajal on võimalik tasuda osa oma isa hoolduskuludest.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kuivõrd kaebaja teatas kohtule, et soovib 30. oktoobril 2018 kirjeldava ja põhjendava osata tehtud kohtuotsust vaidlustada, siis täiendab kohus nimetatud otsust puuduva osaga vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 170 lg-le 2.
11.Käesolevas asjas on vaidluse all Viljandi Vallavalitsuse 7. märtsi 2018. a korralduse nr 23/228 õiguspärasus. Kaebaja ei nõustu sellega, et antud korraldusega on talle pandud kohustus osaleda Pärsti Pansionaadis ööpäevaringsel hooldusteenusel viibiva isa hoolekandeteenuse eest tasumisel ega vabastatud teda sellest kohustusest täielikult.
12.Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt on kaebaja isa hoolduskulude kandmine jaotatud nelja osapoole vahel. Kaebaja isa kannab hoolduskulusid oma pensionist ja sotsiaaltoetusest, Viljandi vallal on kohustus tasuda igakuiselt 74 eurot ja 58 senti ning ülejäänud hoolduskulud ja ravimikulu jäävad kaebaja ning tema õe kanda. Vastustaja on 25. aprilli 2018. a vastuses kaebusele välja toonud, et kaebaja isa hoolduskoha maksumus Pärsti Pansionaadis on 650 eurot kuus. Kohamaksu määr on kinnitatud Viljandi Vallavalitsuse 21. novembri 2017. a korraldusega nr 1160. Vastustaja täpsustas 28. augusti 2018. a vastuses, et kaebaja isa omaosalus hoolduskulude katmisel on 417 eurot ja 64 senti (s.o 95% pensionist ja 100%
3-18-594 puuetega inimeste sotsiaaltoetusest) ning kaebaja õde tasub osavõlgnikuna 78 eurot ja 89 senti, millele lisandub 50% ulatuses tarbitud retseptiravimite maksumus. Kaebaja ja tema õde on korralduse järgi kohustatud tasuma võrdses osas. Seega kaebaja peab oma isa hoolduskuludest tasuma igakuiselt samuti 78 eurot ja 89 senti ning 50% tarbitud retseptiravimite maksumusest.
13.Perekonnaseaduse (PKS) §-st 96 ja § 97 lg-st 3 tulenevalt on kaebaja oma isa suhtes ülalpidamiskohustust omavaks isikuks. Kaebaja on küll esitanud hagi maakohtule oma isa vastu vanema ülalpidamiskohustusest vabastamise nõudes, ent vastava hagi esitas kaebaja pärast vaidlustatud korralduse andmist. Korralduse tegemise ajal ei olnud kaebaja ülalpidamiskohustusest vabastatud. Kohus selgitab, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 kohaselt hindab halduskohus haldusakti õiguspärasust selle andmise seisuga.
14.Kaebaja isa on Viljandi valla elanik, kes viibib alates 12. detsembrist 2005 Pärsti Pansionaadis ööpäevaringsel hooldusteenusel ning vajab oma east ja tervislikust seisundist tulenevalt jätkuvalt ööpäevaringset hooldusteenust. Kaebaja isa sissetulek hoolduskulude maksumust täies ulatuses ei kata, mistõttu ei ole ta ise võimeline ennast ülal pidama. PKS § 105 lg 3 alusel täidavad kaebaja ja tema õde isa ülalpidamiskohustust osavõlgnikena. Sama sätte kohaselt määratakse iga osavõlgniku kohustuse suurus kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Viljandi Vallavolikogu 17. juuni 2015. a määruse nr 80 „Hoolekandeasutusse ööpäevaringsele hooldamisele suunamise ja Viljandi vallaeelarvest hoolekandeteenuse eest tasumise kord“ (määrus nr 80) § 4 lg 1 sätestab, et isikul, kelle varalisest olukorrast ei piisa hoolekandeteenuse eest tasumiseks ja kelle ülalpidamiskohustusega isikud ei ole samuti võimelised maksma, nende endi tavalist ülalpidamist kahjustamata, on võimalik taotleda teenuse eest osalist tasumist valla eelarvest üheks aastaks. Ülalpidamiskohustustega isikute maksevõime vaadatakse üle igal aastal. Määruse nr 80 § 4 lg 2 kohaselt finantseeritakse valla eelarvest hoolekandeteenuse maksumuse see osa, mis jääks katmata, kui isik ise ja tema ülalpidamiskohustusega isik(ud) on tasunud teenuse eest vastavalt nende varalisele olukorrale.
15.Eelnevalt väljatoodud sätteid arvestades tuli vastustajal valla eelarvest hoolekandeteenuse rahastamise üle otsustamisel hinnata ka seda, kas ülalpidamiskohustusega isikud on üldse võimelised nende endi tavalist ülalpidamist kahjustamata hoolekandeteenuse tasumisel osalema. Vastustaja leidis vaidlustatud korralduses, et kaebaja poolt esitatud sissetulekuid ja väljaminekuid tõendavatest dokumentidest selgub, et kaebaja on võimeline osavõlgnikuna oma ülalpidamiskohustust täitma. Seega on vastustaja korralduse andmisel kaebaja maksevõimet hinnanud.
16.Kohus peab vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu aga sellele, et taotluse esitanud isiku maksevõime hindamisel tehtud arvutuskäik (tl 72 ja pöördel) peab sisalduma haldusaktis, mistõttu on vald haldusakti põhjendamisnõudeid rikkunud. See ei too kaasa aga haldusakti tühistamist, sest kohus on veendunud, et kohtumenetluses esitatud arvutuskäigust lähtus vastustaja ka korralduse andmisel (Haldusmenetluse seaduse § 58. Vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20).
17.Vastustaja võttis kaebaja maksevõimekuse hindamise aluseks perioodi 17. juuli 2017. a kuni 16. jaanuar 2018. a pangakonto väljavõtte, mille kaebaja esitas Viljandi Vallavalitsusele
18.jaanuaril 2018 tema poolt esitatud avalduse juurde. Konto väljavõtte alusel arvutatud kuue kuu keskmine jääk peale igakuiste sundkulutuste maha arvamist on 574 eurot ja 62 senti (tl 72 pöördel). Seejuures ei vasta tõele kaebaja väide, et vastustaja 6. septembri 2018. a seisukohast
3-18-594 arvutuste juurest ei ilmne laenude osamaksed. Arvutustes on kaebaja konto väljavõttes kajastuvad laenumaksed välja toodud. Lisaks on vastustaja 6. septembri 2018. a vastuses selgitanud, et maksevõime hindamisel võeti arvesse ka asjaolu, et kui kaebaja tasub oma sissetulekutest sundkulutused eluasemele, siis kaebaja abikaasa, kes on töötav isik, peaks samuti osalema ühise majapidamisega seotud kulude katmisel ning ühise lapse kasvatamisega seotud kulude katmisel. Seega ei ole vastustaja jätnud arvestamata asjaolu, et kaebajal on ka temaga koos elav laps, kelle ülalpidamises kaebaja samuti osaleb.
18.Kuni juulini 2018 tasus kaebaja oma isa hoolduskulusid võrdselt õega. Kaebaja pole ei vastustajale enne korralduse andmist ega ka kohtule esitatud kaebuses tõendanud, et tema sissetulekud oleksid mingist hetkest sedavõrd vähenenud, et ta ei suudaks enam enda tavalist ülalpidamist kahjustamata hoolduskulude tasumisel osaleda. Kohtu hinnangul saab kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid arvestades nõustuda vastustajaga, et kaebaja on võimeline tasuma oma isa hoolduskulusid 78 eurot ja 89 senti ning 50% tarbitud retseptiravimite eest.
19.Lisaks maksevõime hindamisele nähtub vastustaja vastusest, et kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja on uurinud ka kaebaja ja tema isa vaheliste suhete kohta. Arvestades kaebaja enda poolt sotsiaaltöö spetsialistile avaldatud asjaolu, et isa lahkus pere juurest ajal, mil kaebaja oli 14-aastane, on vastustaja õigustatult leidnud, et kuni selle ajani võis isa kaebajale ülalpidamist anda. Seda asjaolu täiendavalt arvestades on kohtu hinnangul õigustatud kaebaja osalemine oma isa hoolduskulude tasumisel. Valla osamaksete suurendamiseks ning kaebaja osamaksete tasumisest vabastamiseks ei ole alust.
20.Kohus möönab, et kaebajal võib esineda vajadus koguda raha ka tulevikus tekkivate kohustuste täitmiseks, kuid see ei ole prioriteetne kaebaja ise hoolduskulude tasumisel osalemise ees ega tingi vaidlustatud haldusakti õigusvastasust. Ka asjaolu, et vastustaja on kohtule 28. augustil 2018 esitatud materjalides maininud, et kaebaja on alates aprillist 2018 tasunud igakuiselt 30 eurot hoolduskulusid ning see võib olla tema tegelik võimekus praegu, ei oma määravat tähtustust. Kui kaebaja sissetulekutes ja väljaminekutes on toimunud pärast haldusakti andmist märgatavad muutused, siis võib see olla haldusakti muutmiseks või uue haldusakti tegemiseks. Nimetatud asjaolu ei mõjuta selles asjas vaidlustatud haldusakti õiguspärasusele antud hinnangut.
21.Kohus märgib, et määruse nr 80 § 4 lg 3 kohaselt otsustab Viljandi Vallavalitsus hoolekandeteenuse valla eelarvest finantseeritava summa suuruse korraldusega. Vastav kohustus ei tulene Pärsti Pansionaadi ja kaebaja isa vahel sõlmitud hooldamise lepingust, mistõttu on kaebaja väited seonduvalt nimetatud lepinguga asjakohatud. Ka kaebaja isa suhtes ülalpidamiskohustust omavate isikute osalus hoolduskulude kandmisel on kindlaks määratud Viljandi Vallavalitsuse korraldusega. Kaebaja osas on seda tehtud käesolevas kaebuses vaidlustatud 7. märtsi 2018. a korraldusega nr 2-3/228. Kohtu hinnangul on korraldus nr 23/228 õiguspärane ning kaebuses välja toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks.
22.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus A. Randveri kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.