G. S. kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – G. S., volitatud esindaja Aire Põder Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Heli Insler
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta G. S. kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv 250 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.10.2018 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
A.V. juhtis 21.04.2017 Tallinnas Pirita teel, Kloostrimetsa teel, Pärnamäe teel ja Narva maanteel A-kategooria mootorratast, mille politseiametnikud sundpeatasid teenistussõidukiga mootorrattale tagant otsa sõites. G. S. (kaebaja) oli mootorrattal kaassõitja, kes sai otsasõidu tagajärjel kehavigastusi ja toimetati Ida-Tallinna Keskhaiglasse.
3-18-154
2.Politsei- ja Piirivalveamet (vastustaja) leidis 23.08.2017 väärteoasja nr 230217005549 otsuses (tl 36-37p), et A.V. pani tahtlikult toime mitmeid enamohtlikke liiklusalaseid süütegusid ning seadis oma tegevusega ohtu nii teiste isikute vara kui ka kaaskodanike elu ja tervise. 31.05.2017 väärteoprotokolli kohaselt ei olnud mootorratta juhil juhtimisõigust, sõiduk oli kehtestatud korras Eestis registreerimata ja puudus tehnonõuetele vastavuse kontroll, liikluskindlustus ning Eesti riiklik registreerimismärk. Juht eiras alarmsõidukitelt erilise helisignaaliga ning sinise ja punase vilkuriga antud peatumismärguandeid. A.V. juhtis 21.04.2017 kl 23:19 mootorratast Tallinnas Narva mnt 91 kiirusega 97 km/h, ületades asulas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h. Enne Narva mnt ja Kelluka tee ristmikku rikkus ta teekattemärgise 915 „Eraldussaar“, millest üle sõita ei tohi, nõudeid ja sõitis vastassuunavööndisse. Narva mnt ja Kelluka tee ristmiku juures ei kohandanud ta oma sõiduki kiirust vastavaks oma sõidukogemusele ja teeoludele ning takistusest möödudes ei hoidnud ohutut külgvahet ja riivas seisvat politseibussi. Oma tegevusega põhjustas ta liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS-ile SEB Liising. Pärast liiklusõnnetuse toimumist ei jäänud ta sündmuskohal seisma ega teavitanud juhtunust häirekeskust, vaid põgenes sündmuskohalt. A.V. rikkus Narva mnt-l enne Vormsi tn ristmikku teekattemärgise 915 „Eraldussaar“ nõudeid ja sõitis eesliikuvatest sõidukitest mööda reguleerimata ülekäigurajal vastassuuna kaudu. A.V. tegi Narva mnt-l kiriku juures möödasõidu üle ühekordse pidevjoone. Narva mnt 150a ja 150b juures sõitis mootorrattaga mööda haljasala ning mööda vastassuuna jalgratta- ja jalgteed.
3.Harju Maakohus jättis 04.10.2017 määrusega asjas nr 4-17-4812 A.V.u kaebuse vastustaja 23.08.2017 otsuse peale läbi vaatamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.10.2017 määrusega maakohtu määruse muutmata ja see jõustus 30.10.2017 (tl 40-41p ja tl 42-44).
4.Kaebaja esitas 19.10.2017 vastustajale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks 21.04.2017 toimunud otsasõidu tõttu summas 35 000 eurot.
5.Vastustaja jättis 21.12.2017 otsusega nr 1.2-3/55-2 kaebaja taotluse rahuldamata. Põhjendused:
5.1.Ohu tõrjumiseks sõiduki sundpeatamine, mille tagajärjel tekkis kaebajale kahju, toimus riikliku järelevalve käigus. Seega tuleb asi lahendada riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid kahju olemasolu, selle suurust ja vastustaja süüd.
5.2.Väärteoasja materjalidest nähtub, et A.V.u juhitud mootorratta kiiruseks mõõdeti Tallinnas 101 km/h (lõplik kiirus 97 km/h), seega ületas juht asulas lubatud sõidukiirust ca 50 km/h. Sellest anti teada eesliikuvale patrullile ja paluti mootorratas peatada. Patrull andis peatumismärguande, lülitades sisse sinise-punase vilkuri. Mootorratas eiras peatumise märguannet ja möödus patrullist. Seejärel anti mootorratturile sinise-punase vilkuri ja helisignaaliga peatumismärguanne, mootorrattur eiras talle antud kohustuslikku peatumismärguannet ning jätkas sõitu. Kloostrimetsa teel oli patrullsõiduki kiirus 150 km/h, mootorratta oma tuntavalt suurem. Asitõendi vaatlusprotokollist ja videosalvestiselt nähtub, kuidas mootorratas sõidab korduvalt vastassuunavööndis. Samuti nähtub, et mootorratas möödub eesseisvast politseisõidukist vasakpoolse teepeenra kaudu. Vasakul sõidutee ääres ootepaviljoni juures on näha, et inimene jookseb ootepaviljoni taha. Autopatrull üritas mootorratast peatada, blokeerides tee Narva mnt ja Kelluka tn ristmikul. Mootorratas „pressis“ ennast bussi ja piirdeaia vahelt läbi, tekitades selliselt bussile vigastused. Mootorrattur jätkas sõitu suurel kiirusel, vältides kahte vastu tulnud patrulli. Seega üritas politseiametnik A.V.u juhitud mootorratast korduvalt peatada, A.V. eiras teadlikult ja tahtlikult peatumismärguandeid ning möödus korduvalt tema peatamiseks kasutatud tõketest.
2(9)
3-18-154
5.3.Väärteoasjas tuvastati, et A.V.u eesmärk oli politsei korraldusi eirata ning pääseda peatumisele järgneda võivast karistusest. Kuna A.V. tekitas oma käitumisega ohu kaasliiklejatele, oli tegemist kõrgendatud ohuga korrakaitseseaduse (KorS) § 5 lg 4 tähenduses. Jõustunud kohtulahendiga väärteoasjas nr 4-17-3877 leidis tuvastamist, et mootorratta juht oleks pidanud aimama sundpeatamise kohaldamise võimalust hetkel, kui ta põikas oma mootorrattaga kõrvale politsei poolt korraldatud teesulgudest. Vastustaja poolt teostatud peatumise märguanded olid nõuetekohased ja politseinikel oli õigus teostada sundpeatamist KorS § 45 lg 5 tähenduses, s.t politseisõiduki valitud sundpeatamise viis ja taktika (tagant otsasõit ees liikuvale mootorrattale, mille juht eiras politseiametnike korduvaid korraldusi sõiduki peatumiseks, tegi ohtlikke manöövreid ja ületas lubatud sõidukiirust) olid kõige säästvamad, proportsionaalsed ja õigustatud. Kaebaja kinnitab 19.07.2017 taotluses enda arusaamist, et politsei andis nõuetekohased peatumise märguanded, mida mootorratta juht A.V. teadlikult eiras. Harju Maakohus tuvastas väärteoasjas nr 4-17-3877, et teenistussõiduki kasutamine sundpeatamiseks ei olnud õigusvastane. Materjalide põhjal valis patrullpolitseinik sundpeatamise, kuna kõik teised võimalikud viisid A.V.u peatamiseks olid ammendunud. Vastustaja tegevuses esines õigusvastasust välistav asjaolu karistusseadustiku (KarS) § 30 järgi.
5.4.Vastustaja ei ole õigusvastase tegevusega kaebajale kahju tekitanud. Õigusvastaselt toimis mootorratast juhtinud A.V., kes 21.04.2017 toimunud sündmuste käigus pani toime liiklusseaduse (LS) § 201 lg 1, § 207, § 223 lg 1, § 227 lg 3, § 230 lg 1, § 231, § 234 lg 1, § 237 lg 1 ja § 242 lg 1 ning liikluskindlustuse seaduse § 81 järgi kvalifitseeritavad väärteod ja keda on karistatud 23.08.2017 otsusega väärteoasjas nr 230217005549. Vastustajal puudub süü (RVastS § 9 lg 1).
6.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja poolt tekitatud mittevaralise kahju õiglaseks hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Põhjendused:
6.1.Vastustaja rikkus kahjuhüvitamise taotluse rahuldamata jätmisega Eesti Vabariigi põhiseadusest (PS) tulenevaid kaebaja subjektiivseid õigusi elule (§ 16) ja tervisele (§ 28), samuti kaebeõigust. Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega ole kasutanud kaalutlusõigust ja jõudis seeläbi taotluse lahendamisel ekslikule seisukohale. Vastustaja pidi kaaluma, kas meede on kaebaja isikut ja temaga kaasnevat olukorda arvestades proportsionaalne, vajalik ning kooskõlas PS-iga. Vastustaja pidanuks kaaluma, kas kaebaja põhiõiguste riive elule ja tervisele taotluse rahuldamata jätmise kaudu on põhjendatud ja proportsionaalne meede.
6.2.Kaebaja ei nõustu, et Harju Maakohus on väärteoasjas nr 4-17-3877 tuvastanud, et teenistussõiduki kasutamine sundpeatamiseks ei olnud õigusvastane. Politseiametniku juhitud politseisõiduk rammis teadlikult ja tahtlikult liikuvat mootorratast, sõites sellele tagant otsa. Politseiametnik pani oma õigusvastase tegevusega mootorrattal viibiva kaassõitja elu ohtu. Kaebaja on süütu isik, kes kaasati sündmustesse, mis lõppesid talle valu ja kannatuste tekitamisega, s.o kaebaja kukkumise tagajärjel tekkis tervisekahjustus ja psühholoogiline vapustus. Kaebajal tuvastati Ida-Tallinna Keskhaiglas parema rangluu, keskmise kolmandiku olulise nihketa murd. Politseiametnike tegevus ei olnud õiguspärane. Sõiduki sundpeatamiseks on seadusandja näinud ette konkreetse regulatsiooni KorS-is, kuid politseisõidukiga teise liikuva sõiduki rammimist meetmena märgitud pole ja seega oli politsei poolt sõiduki sundpeatamine õigusvastane. KorS § 45, § 74 lg 2 ja § 781 koostoimes võib sõiduki sundpeatamiseks teesulu tekitada seisva teenistussõidukiga. Ka LS § 12 lg 2 kohaselt lubatakse teenistussõidukit tehnilise tõkkena kasutada, aga sõidukiga rammimist ei ole ette nähtud.
6.3.Vastustaja edastatud materjalidest ja videosalvestistest nähtub, et politseiametnikud kasutasid sõiduki sundpeatamiseks valesid võtteid. Videosalvestiselt on näha, et
3(9)
3-18-154
politseisõidukid püüavad mootorratast sundida peatuma teesuluga, kuid nad on seda valesti teinud, sest see ei tõkestanud mootorratta edasiliikumist. Pigem tekitasid politseinikud ise ohtliku olukorra liikluses. LS § 84 lg 5 kohaselt peab eritalituse sõiduki juht samas paragrahvis nimetatud õigusi kasutades tagama liikluse ohutuse. Kaebaja tundis kaasreisijana, et politseiametnikud ei võimaldanud tagaajamisel mootorrattajuhil enam vabatahtlikult peatuda. Politseisõiduk, mis ajas mootorratast taga, ei hoidnud ohutut pikivahet, et mootorrattur saaks veenduda ohutus peatumises. Videosalvestiselt on ilmekalt näha, et kui mootorrattur võtab hoo maha, et peatuda, siis kiirendab mootorratta taga liikuv politseisõiduk liikumist ning läheneb ohtlikult ligidale mootorrattale, mistõttu mootorratta juht uuesti kiirendab, vältimaks kokkupõrget. Politseisõidukites puudusid sundpeatamise vahendid. Politseiametnikul on alati õigus ja võimalus lõpetada tagaajamine. Ükski õigusakt ei nõua õiguskaitseorganitelt iga hinna eest sõiduki sundpeatamist. Teadaolevalt ei olnud mootorratta juht eelnevalt pannud toime ühtegi kuritegu, mis põhjustanuks tema vältimatu peatamise. Politseiametnike ebaseaduslik tegevus on põhjuslikus seoses kaebajale tervisekahjustuse ja psühholoogilise vapustuse tekitamisega.
7.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi 21.12.2017 otsuses toodud põhjenduste juurde ja märkis täiendavalt:
7.1.A.V.u juhitud mootorratta kiirus ületas tunduvalt asulas lubatud sõidukiirust (kohati 160 km/h ja enam), mootorratta juht eiras korduvalt peatumise märguannet, korraldatud teesulud ei mõjunud, juht jätkas suurel kiirusel liikumist kesklinna poole, tekitades selliselt ohu nii endale kui ka teistele liiklejatele, sh kaebajale. Harju Maakohus on väärteoasjas nr 4-17-3877 tuvastanud, et tegemist oli kõrgendatud ohuga KorS § 5 lg 4 tähenduses. Peatumismärguande saamisel peab juht sõiduki peatama (LS § 38). KorS § 45 lg-s 5 ei ole sõiduki sundpeatamise vahendid ammendavalt kindlaks määratud. KorS § 781 kohaselt on politsei erivahendid tehniline tõke ja sundpeatamise vahend. Mootorratta juht eiras politseiametnike poolt antud sõiduki peatamise märguannet ja kasutas teesulgudest möödapääsemiseks mootorrattale liiklemiseks mitteettenähtud kohti, sh kõnniteed. Vastustaja oli õigustatud korrakaitselistel kaalutlustel, vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks ja põgeneva kahtlustatava kinnipidamiseks peatama mootorratta sunniga. Kõige leebemad sunnivahendi rakendamise võimalused olid ammendunud ja mootorratta kiirus oli väikseim kiiruse mõõtmisest kuni kinnipidamiseni, samuti puudusid lähedalolevad kaasliiklejad. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimeste tervise kahjustamisest, valu põhjustamisest ning isiku ja inimväärikuse alandamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu (Riigikohtu 10.01.2008 otsus asjas nr 3-3-65-07, p 20). Politseiametnik hindas olukorda vahetult. Sõiduki peatamine sunniga toimus vastavalt vahetu sunni kohaldamise alustele ja põhimõtetele ning oli mõõdupärane. Vastustaja jättis kasutamata relva kui äärmusliku sunnivahendi. Riigi poolt ohu mittetõrjumine või ohtlikule olukorrale reageerimata jätmine võib viia olukorrani, kus need, kelle õiguste kaitseks ja korra tagamiseks vastustaja ellu on kutsutud, kaotavad usalduse nii vastustaja kui ka riigi vastu. KorS §-s 781 märgitud erivahendite loetelu ei ole ammendav. KorS § 45 ei anna kinnist loetelu sundpeatamise taktikast ja vahenditest. Teenistussõiduki kasutamine erivahendina ei ole seadusega keelatud. KorS-i eelnõu seletuskirjas on toodud teenistussõiduki kasutamine erivahendina vaid näidetena olukordadest, kus võib esineda vajadus selle kasutamiseks sõiduki sundpeatamiseks. Liiklusjurist vandeadvokaat Indrek Sirk kommenteeris vaidlusaluseid sündmusi Postimehes, selgitades, et kogu maailmas, ka demokraatlikes riikides, on levinud võtteks sõiduki teelt välja rammimine. Ka muud sõiduki sunniga peatamise tehnilised vahendid (nt siil) võivad kombineerituna peatatava sõiduvahendi kiiruse ja muude asjaoludega tuua kaasa tõsised
4(9)
3-18-154
tagajärjed sõidukile või selles viibijatele. Seega ka muude erivahendite kasutamine ei välistanuks kaebajale kahju tekkimist. Tulirelva kasutamine sõiduki peatamiseks (KorS § 81) on erandlik ja nö viimane vahend. Kaebaja seisukoht, et teenistussõidukit võis kasutada vahetu sunnina vaid seisvas asendis, on väär. Vahetult pärast sunni kohaldamist tagas vastustaja esimesel võimalusel kaebajale esmaabi andmise ja kutsus kiirabi.
7.2.A.V. seadis ohtu kaebaja ja kolmandate isikute elu. A.V. on sotsiaalmeedias avaldanud, et tal on piinlik ja ta tunneb ennast süüdi. Kaebaja on ekslikult viidanud KarS §-le 27, sest haldusmenetluses tuleb vastutuse alus RVastS-ist. Kaebaja ei ole tõendanud vastustaja õigusvastast tegevust ja vastustaja on tõendanud süü puudumist.
7.3.Kaebaja tegevus kaassõitjana oli piiratud, kuid kaebaja kaasati sündmustesse A.V.u poolt, kel oli võimalus täita ohutult peatumise korraldus. 01.06.2017 tunnistaja ülekuulamise protokollist väärteoasjas nr 230217005498 nähtub, et kaebaja ei teinud kordagi midagi endast olenevat selleks, et mootorratta juht oleks sõiduki peatanud, arvestades, et kaebaja oli aru saanud peatumise märguandest. Kaebaja, kes on pikemat aega tegelenud motokrossiga, pidi ette nägema võimalikke tagajärgi, sh tervisekahju tekkimise võimalust. Kaebajal oli võimalus anda juhile märku, et ei soovi sündmustes osaleda. Kaebaja keeldus vastamast küsimusele: „Kes juhtis mootorratast?“, põhjusel, et see võib teda ennast süüstada. Sellest võib järeldada, et kaebaja osales sündmustes enda tahtel. Kaebaja on igati õigustanud A.V.u käitumist. Politsei ülesandeks on mh süütegude ennetamine (politsei ja piirivalve seaduse § 3) ja vastustaja on tõendanud A.V.u õigusvastase tegevuse, mistõttu on kaebaja pöördunud kahjunõudega vale isiku poole.
7.4.Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas vastustaja rikkus kaebaja kaebeõigust.
7.5.Vastustaja tegevus oli kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega asjas nr 3-1-1-139-04 (p 12). Eelnevalt kasutati kõiki võimalusi, et sõidukit peatada. Ka Harju Maakohus leidis 27.07.2017 määruses asjas nr 4-17-3877, et kuna kõik võimalikud viisid mootorratta peatamiseks olid ammendunud, esines politseiniku tegevuses õigusvastasust välistav asjaolu, mistõttu ei ole vastustaja tegevus õigusvastane. Vastustaja ei ole kaebajale väidetava kahju põhjustaja ega vastutav kaebajale tekkinud kahjude eest.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebusest nähtuvalt taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et politseiametnikud sundpeatasid patrullsõidukiga mootorratta, millel kaebaja oli kaassõitja, sellele tagant otsa sõites, tekitades sellega kaebajale füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Erinevalt vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotlusest, ei põhjenda kaebaja kohtule esitatud kaebust muude vastustaja väidetavalt õigusvastaste toimingutega (nt kaebaja kohtlemine pärast kokkupõrget).
9.KorS § 1 lg 4 kohaselt määrab korrakaitseorgani tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku järelevalve menetluse või süüteomenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk. KorS § 2 lg 4 kohaselt on riiklik järelevalve korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et A.V.u juhitud mootorratas ületas tunduvalt asulas ettenähtud sõidukiirust, kujutades sellega tõsist ohtu nii endale, kaebajale kui ka teistele liikluses osalejatele. Vastustaja korrakaitseorganina oli kohustatud korrarikkumise ja sellega kaasneva ohu kõrvaldama. Vaidlusaluse sundpeatamise eesmärk ei olnud soov juhti tingimata karistada, vaid oht liiklusest kõrvaldada. Järelikult tehti sundpeatamise toiming haldusmenetluses ja kaebaja kahju hüvitamise kaebus tuleb lahendada RVastS-i alusel.
5(9)
3-18-154
10.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel kindlaks teha, kas isikule on kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ning kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos.
11.Vaidluse all ei ole kaebajale mootorrattalt kukkumise tagajärjel tekkinud tervisekahju. See on fikseeritud Ida-Tallinna Keskhaiglas. Kaebaja väidab ka, et sai psühholoogilise trauma, ent selle tõendamiseks ei ole kohtule tõendeid esitatud. Mittevaralise kahju tekkimine üleelatu ja saadud tervisekahju tagajärjel on iseenesest usutav. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et tervisekahju tekkis vastustaja sundpeatamise toimingu tagajärjel – kaebaja kukkus mootorrattalt. Seos kaebajale tekkinud kahju ja vastustaja tegevuse vahel on olemas. Järgmisena tuleb tuvastada, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane.
12.Kohtu hinnangul on väärteoasja materjalidest, vastustaja selgitustest ja esitatud tõenditest ning kohtule esitatud videomaterjalist üheselt tuvastatav, et A.V.u juhitud mootorratas ületas tunduvalt asulas lubatud sõidukiirust ja rikkus mitmeid liikluseeskirju, tekitades sellega ilmselgelt liiklusohtliku olukorra ja ohustades mh teisi liikluses osalejaid. Samuti eiras ta politseiametnike antud peatumise märguandeid, manööverdas teesulgudest mööda ja püüdis põgeneda.
13.Kohtule esitatud videolt nr 1 nähtub, et 21.04.2017 kl 22:18:321 möödus mootorrattas patrullsõidukist väga kiiresti (võrreldes teiste sõidukite kiirusega). Pärast ca 10 sekundi möödumist suundus patrullsõiduk mootorrattale järele. Hoonetest ja liiklusmärkidest möödumisel ning teekattelt on näha, et teenistussõidukil oli sisse lülitatud sinine-punane vilkur. Samuti on videolt nr 1 näha, et ka eessõitval teenistussõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur (vt kl 22:18:50). Pirita teel liikumisel on näha, et teised sõidukid aeglustavad (pidurituled süttivad) ja proovivad suunduda teepeenrale, et võimaldada patrullsõidukil teel takistuseta liikuda. Samuti võib videost nr 2 näha (kl 22:20:49–22:22:07), et patrullsõidukilt antakse ees sõitvale mootorrattale märku peatumiseks ühel ajal sinise ja punase töötava vilkuriga. Videolt nr 3 on näha (kl 22:24:49–22:24:55) siniste vilkuritega politseisõidukit, millega politseiametnikud üritasid sulgeda mootorratta läbipääsu sõidutee vastassuuna vööndist, ent kl 22:24:53 sõidab mootorratta juht vastassuuna vööndit eraldavale eraldusribale ja edasi vastassuunavööndist selle kõrval asuvale kõnniteele (kl 22:24:56–22:24:57). Mootorratas manööverdas mööda teesuluks paigaldatud siniste vilkuritega politseibussist. Kl 22:24:59 jätkab mootorratta juht vastassuunavööndis kasvava kiirusega sõitmist. Kl 22:25:02 on näha, et vastassuunavööndist läheneb siniste vilkuritega sõiduk, kõik (mootorrattur ja patrullsõidukite juhid) jätkavad sõitmist. Mootorratta järel sõitva patrullsõiduki möödudes jäävad samas sõidusuunas sõitvad teised sõidukijuhid teepeenrale seisma. Videolt nr 4 on näha, et mootorratta juht ei peatu ka kl 22:26:53 vastassuunavööndist ette sõitnud sõidukile vaatamata. Kl 22:27:08 on keset teed asuval teekattemärgisel (pikkade kriipsudega katkendjoon vastassuunavööndite vahel) siniste vilkuritega sini-valgetes värvides politseisõiduk, millest mootorrattur möödub kl 22:27:11– 22:27:13 vastassuunavööndi sõidurada ja selle ääres asuvat jalakäijate teed eraldavat mururiba mööda, sõites kl 22:27:13–22:27:16 vastassuunavööndi kõnniteel ning seejärel mururiba ja
Kohus viitab videol märgitud kuupäevale ja kellaajale. Kellaaeg erineb kirjalikes materjalides kajastatust ca 1 tunni võrra.
14.KorS §-s 7 on sätestatud proportsionaalsuse põhimõte. Korrakaitseorgan järgib riiklikku järelevalvet teostades järgmisi põhimõtteid: 1) kohaldab mitmest sobivast ja vajalikust riikliku järelevalve meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab; 2) kohaldab ainult sellist riikliku järelevalve meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda; 3) kohaldab riikliku järelevalve meedet vaid nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada.
15.Kuna mootorrattur tekitas liikluses ilmselgelt liiklusohtliku olukorra, ei allunud politseiametnike peatumise märguannetele, ei peatunud teesulgude juures ja üritas põgeneda, siis tuli politseiametnikel kasutada muid tõhusamaid vahendeid ohu kõrvaldamiseks ja mootorratta peatamiseks. Leebemad meetmed ei olnud piisavalt tõhusad ja mootorrattur eiras neid tahtlikult. Jätkuv tagaajamine olnuks teisi liiklejaid ohustav. Mootorratas sooritas politsei eest põgenedes ohtlikke manöövreid – sõitis vastassuuna vööndis, kõnniteel ning seadis sellega ohtu teiste liiklejate elu ja tervise. Arvestades kiiruse ületamisega kaasnevat liiklusohtu linnas, ei saanud vastustaja jääda ära ootama tagaajamise tulemust. Vastustaja pidi tegutsema kiirelt. Samuti ei olnud asjakohaseks alternatiiviks mootorratturi nö minemalaskmine, sest sellega oleks vastustaja tolereerinud mootorratturi liiklusohtlikku käitumist ja jätnud kõrvaldamata tema tekitatud ohu. Sellise käitumisega oleks rikutud teiste isikute õigust elu, tervise ja vara kaitsele. Mootorratta juht suundus suurel kiirusel linnas tihedama liiklusega alale ja seega suurenes võimaliku liiklusõnnetuse oht ehk oht kahjustada teiste inimeste elu, tervist ja vara. Kuna tegemist oli kõrgendatud ja vahetu ohuga (KorS § 5 lg-d 4 ja 5), oli vastustaja korrakaitseorganina kohustatud sellele reageerima ja ohu kõrvaldama. Põhjendamatu on eeldus, et vastustaja peab lubama liiklusnõudeid ja politsei korraldusi eiravaid juhte takistamatult ja karistamatult liikluses osaleda.
16.KorS § 45 lg 5 sätestab, et kui isik ei täida sõiduki peatamise märguannet, võib sõiduki sundpeatada, korraldades teesulu või kasutades sõiduki sundpeatamise vahendit või relva või muud erivahendit KorS 5. peatükis sätestatud korras. KorS § 74 lubab vahetuks sunniks kasutada erivahendit. Erivahendiks on KorS § 781 p 7 järgi sõiduki sundpeatamise vahend. KorS ega ükski muu õigusakt ei sätesta, mida täpsemalt on sõiduki sundpeatamise vahendi all silmas peetud ja mida võib sellel otstarbel kasutada. Seega ei ole sõiduki kasutamine sundpeatamise vahendina keelatud. Praegusel juhul oli sundpeatamise eesmärk peatada liikluseeskirju rikkuv ja lubatud kiirust ületav mootorratas. Kuna mootorrattur manööverdas seisvate politseisõidukitega tekitatud teesulgudest mööda, siis järelikult ei olnud seisva sõiduki kasutamine sundpeatamise vahendina tõhus. Kohtu hinnangul oli vastustaja valitud meede – sõidukiga tagant otsasõit – praeguses olukorras sobiv, vajalik ja proportsionaalne meede. Sobiv seetõttu, et võimaldas mootorratta juhi liiklusest kõrvaldada. Vajalik selleks, et tagada liiklusohutus, mida mootorrattur ohustas. Proportsionaalne seetõttu, et leebemate meetmete kasutamine osutus ebatõhusaks. Siili ja tulirelva kasutamine võinuks tuua kaasa oluliselt raskemad tagajärjed ja mitte ainult mootorrattal sõitjatele. Suurel kiirusel sõitva mootorratta rehvide lõhkumine siiliga toob kaasa mootorratta juhitamatuse, kukkumise ja suure tõenäosusega sõitjate surma. Tulirelva kasutamine linnas, kus lähedal asuvad elumajad, sõiduteel olid teised liiklejad ja samuti võisid liiklejad olla kõrvalasuval kõnniteel, oleks olnud ilmselgelt enam ohtlikum. Samuti olnuks ohtlikum sõita mootorrattale otsa eestpoolt, sest laupkokkupõrke tagajärjel tekkiva jõuga kaasnevad vigastused oleksid üldteadaolevalt oluliselt raskemad kui tagant otsasõidu korral. Vastustaja selgitustest ja esitatud videolt nähtub, et mootorrattale sõideti tagant otsa hetkel, kui ta oli kiirust vähendanud, millega vähendati
7(9)
3-18-154
mootorrattal sõitjatele kaasnevaid kahjusid. Samuti kutsus vastustaja kohe pärast otsasõitu esmaabi andmiseks kiirabi.
17.Kaebaja ei ole viidanud ühelegi teisele meetmele, mis oleks olnud sama tõhus mootorratta peatamiseks, kuid tema õigusi vähem kahjustav. Sõidukiga otsasõit põhjustas küll kaebajale tervisekahju, kuid mootorratta peatamata jätmisel võinuks kaebaja liiklusõnnetuse tagajärjel saada veel suuremaid vigastusi. Samuti võinuks viga saada teised liikluses osalejad. Põhjendamatu oleks olnud lasta mootorratast takistamatult edasi kihutada ja teiste isikute elusid ohustada üksnes põhjusel, et mootorrattal oli ka kaassõitja, kes oleks mootorratta sundpeatamise käigus võinud viga saada. Mootorratas tuli peatada. Kaebajale tekkinud kahju oli sellega paratamatult kaasnev tagajärg. Vastustaja valitud meede oli kohtu hinnangul põhjendatud ja õiguspärane. Kaebaja saanuks ka ise mootorratta juhti peatuma veendes tekkinud olukorda vältida.
18.Kaebaja selgitused teesulu vale kohaldamise kohta on alusetud. See, et mootorratas mahub teesuluks paigaldatud mootorsõidukist mööda manööverdama, ei tähenda, et juhil puudub kohustus peatuda. Ilmselgelt oli teesulu eesmärgiks mootorratas peatada ja juht pidi sellest aru saama. Vastustaja selgitustest ja esitatud videotelt nähtub, et mootorratas “pressis” politseibussi ja piirdeaia vahelt läbi, seega oli mootorratturile teada politseiametniku eesmärk ning tal oli ilmselge kavatsus politsei peatamiskatseid vältida ja põgeneda.
19.Kaebaja väited mootorratturi soovi kohta mootorratas peatada ei ole usutavad ega kooskõlas videotelt nähtuva käitumisega. A.V.ul oli korduvalt võimalus mootorratas vabatahtlikult peatada, kuid ta ei teinud seda. Mootorratta saanuks peatada sujuva kiiruse vähendamisega, mis hoidnuks ära tagasõitva politseisõidukiga ootamatu kokkupõrke. A.V. ei teinud seda, vaid suurendas kiirust. Ilmselgelt ei olnud kiiruse lisamine tingitud kokkupõrke vältimise, vaid põgenemise soovist. Politsei asus mootorratast jälitama just põhjusel, et see ületas lubatud kiirust. Seega põhjustas politsei poolse jälitamise A.V. oma õigusvastase käitumisega, mitte vastupidi.
20.Kaebajal on õigus selles, et tal on PS §-de 16 ja 28 järgi õigus elu ja tervise kaitsele, kuid samasugune õigus on ka teistel isikutel, keda A.V. mootorrattal kihutades ohustas. Kaebaja õigused ei ole kaalukamad teiste isikute samasugustest õigustest. Vastustajal puudusid vaidlusalusel juhul muud võimalused peatada liiklusohtu kujutavat mootorratast ilma, et sellega ei oleks kaasnenud kaebajale kahju. Pealegi hoiti mootorratta sundpeatamisega ära tekkida võinud suurem kahju (püsiv tervisekahjustus, surm).
21.Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et mootorratturi sundpeatamine sellele tagant otsasõitmisega oli õiguspärane. Kuna antud juhul puudus õigusvastane tegu, siis puudus ka PS §-st 25 ja RVastS § 7 lg-st 1 tulenev alus kaebajale tekkinud kahju hüvitamiseks.
22.RVastS § 16 lg 1 järgi võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Sama paragrahvi lg 2 p 1 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, ei saa sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles põhiõiguste või -vabaduste piiramise põhjustas isik ise või see toimus tema huvides. Praegusel juhul kasutas vastustaja mootorrattale otsasõitu mootorratta sundpeatamise vahendina mh ka kaebaja enda huvides, et vältida mootorrattal suurel kiirusel sõitmisega kaasneda võivaid oluliselt raskemaid tagajärgi. Seetõttu ei ole põhjendatud kahju hüvitise väljamõistmine ka selle sätte alusel.
23.Kaebaja ei ole põhjendanud, mismoodi rikkus vastustaja tema kaebeõigust. Kaebaja on saanud vastustaja otsuse peale kohtule edasi kaevata ja kohus vaatas tema kaebuse sisuliselt
8(9)
3-18-154
läbi. Samuti puudusid kaebajal takistused pöörduda otse kahju hüvitamise kaebusega kohtu poole. Seega on väited kaebeõiguse rikkumise kohta põhjendamatud.
24.Kohus nõustub vastustaja väitega, et kaebajaga juhtunus oli süüdi A.V., kes käitus õigusvastaselt, rikkus LS-i nõudeid ega allunud politseiametnike seaduslikele korraldustele. Seega on kaebajal võimalik pöörduda kahju hüvitamise nõudega A.V.u vastu.
25.Kaebus jääb rahuldamata.
26.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega esitanud kohtule tähtaegselt kuludokumente, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
27.Kuna kaebaja taotleb kahju hüvitamist tervisekahjustamise eest, siis on praegune kaebus riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 järgi riigilõivuvaba. Kaebuselt tasuti riigilõivu 250 eurot. Kohus tagastab enam tasutud riigilõivu omal algatusel (HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8).
/allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.