3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. novembri 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-1269 osas, millega kaebus rahuldati ja vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulud. Teha asjas uus otsus.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
6.Asendada kohtuotsuses selle avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X ja tema registreeritud elukaaslase nimi tähemärgiga Y.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 17. oktoobril 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-17-1269 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX ja YY sõlmisid 19.10.2016 kooselulepingu ja taotlesid selle andmete rahvastikuregistrisse kandmist. Harju Maavalitsus keeldus registrikande tegemisest.
2.XX esitas 14.06.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Harju Maavalitsuse kohustamiseks kooselulepingu sõlmimise kohta andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks ja kooseluseaduse (KooS) rakendusaktide vastu võtmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu poolt õiglaseks peetud määras. Kohus luges kaebuse kohustamisnõudes mittetähtaegseks ja lõpetas menetluse. Kaebaja põhjendas kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. Kooseluseadus näeb ette rakendusnormide kehtestamise eraldi seadusega, aga sellist seadust ei ole kehtestatud. See toob kaasa õigusliku ebaselguse ja vajaduse arvukateks kohtuvaidlusteks. Kaebajat kui samasoolise paari poolt on seeläbi koheldud diskrimineerivalt võrreldes abielu pooltega. Rikutakse kaebaja õigust perekonnaelu kaitsele, eraelu puutumatust ja inimväärikuse alandamise keeldu. Kooseluseaduse rakendamise seaduse vastu võtmata jätmise tõttu on kaebajal raskendatud või kohtuväliselt võimatu muu hulgas järgmiste õiguste teostamine: - muuta rahvastikuregistris perekondlikku staatust; - võtta kooselulepingu alusel partneri perekonnanime; - olla partneri seadusjärgsete pärijate ringis; - välistatud on ühisomandisse asjade soetamine; - õigus otsustada partneri ravikäigu üle; - lõpetada kooselu KooS-s sätestatud alustel; - partneri surma korral saada seaduses sätestatud alustel toitjakaotust; - esitada tööandjale rahvastikuregistri tõendit elukaaslase legaliseerimiseks ID piletite kasutajana; - üleelanud partnerina saada kätte partneri surnukeha ning otsustada partneri surma korral tema haua valimise, mulda sängitamise jms protseduuride üle; - töövõime kaotamisel realiseerida õigust saada partnerilt ülalpidamist; - olla kindel, et tema partner ei sõlmi lugematus koguses teisi kooselulepinguid, mis looks uusi varasuhteid ja mis võiks kahjustada kaebaja ja ka võlausaldajate huve. Kuna kaebaja töötab Soomes ja tema elukaaslane elab Eestis, pidi kaebaja Soomes maksusoodustuse saamiseks esitama Soome ametiasutusele kooselulepingu, milleks poleks olnud vajadust, kui andmed oleks kantud rahvastikuregistrisse. Lahendis Oliari jt vs Itaalia tunnustas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), et samasooliste isikute kooselu on perekonnaelu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 tähenduses ning lepinguosalisel riigil tuleb tagada samasooliste isikute kooselu õiguslik tunnistamine. Ei piisa, et samasoolised paarid saavad omavahelisi õigussuhteid reguleerida erinevate tsiviilõiguslike lepingutega. Abiellumise võimaluse puudumise korral on 2(9)
3-17-1269 samasoolistel paaridel põhjendatud eriline huvi õiguslikult kaitstud kooselu vormi vastu, millega tagatakse ilma takistusteta sarnaselt abielu instituudiga poolte õigused ja kohustused. Rakendusaktide kehtestamata jätmine on oluline rikkumine. Normi kehtestamise kohustus tulenes KooS §-st 26 koostoimes PS §-dega 13 ja 14. Kehtiv normistik ei vasta õigusselguse põhimõttele. Kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute hulka, arvestades et kooselulepingu on sõlminud 43 paari.
Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.
Rahvastikuregistrisse kande tegemata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks puudub alus, sest kaebaja ei ole seda keeldumist kohustamisnõudega õigeaegselt vaidlustanud. Seadusandja tegevusetus ei ole õigusvastane, sest puudub norm, mis kohustaks samast soost elukaaslaste vahelisi õigussuhteid mingil kindlal viisil reguleerima või konkreetse sisuga KooS rakendusakti kehtestama. KooS rakendusaktide vastuvõtmine eeldab konstitutsiooniliste seaduste muutmist. Lihtseadusest ei saa tuleneda Riigikogu kohustus konstitutsiooniliste seaduste muutmiseks. Riigikogu liikmetel ei ole demokraatia põhimõttest tulenevalt õigust panna Riigikogu järgmist koosseisu sundolukorda. Kaebajal puudub õigus, mida õiguspärase ootuse põhimõtte alusel oleks alus jätkuvalt nõuda. Kuna kaebaja ei ole tegelikult oma õigusi teostama asunud, ei saa talle olla tekkinud kahju. EIK lahendatud asjas Oliari jt vs Itaalia olid asjaolud erinevad, sest Itaalias ei olnud kooseluseadusega sarnast akti vastu võetud, kuid Itaalia konstitutsioonikohus oli korduvalt kutsunud seadusandjat üles seda tegema. Riigikohus ei ole kooseluseaduse või selle rakendusaktide puudumist põhiseadusevastaseks tunnistanud ega Riigikogule sellekohast üleskutset esitanud. Olukorras, kus rakendusaktide vastu võtmata jätmise osas ei ole Riigikohus põhiseadusvastasust tuvastanud ning seadusandjat ei ole kohustatud kõnealuseid rakendusakte vastu võtma, ei saa KooS rakendusaktide vastu võtmata jätmise näol olla tegemist avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega. Kaebaja ei kuulu eriliselt kannatanud isikute gruppi. Kahjunõude saaks esitada samasuguste väidetega hoomamatu hulk isikuid.
4.Tallinna Halduskohtu 14.11.2017 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tuvastati, et kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmine on õigusvastane. Vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 117,50 eurot ning jäeti ülejäänud osas menetluskulud poolte endi kanda. Täidetud on RVastS § 14 „Õigustloova aktiga tekitatud kahju“ lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused. Õigustloova akti andmata jätmise korral on kahju hüvitamise eelduseks isikule kahju tekkimine, kahju põhjustamine avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, sellise rikkumise ja kahju tekkimise vahel põhjusliku seose olemasolu, rikutud kohustuse aluseks oleva normi otsekohaldatavus ja isiku kuulumine eriliselt kannatanud isikute rühma. Seaduseelnõud kooseluseaduse kehtetuks tunnistamiseks on Riigikogu tagasi lükanud. Menetluses on kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu (114 SE), mille vastuvõtmise aeg ei ole ennustatav. Riigikogu tegevusetus kooseluseaduse rakendusnormide kehtestamisel on süüline.
3(9)
3-17-1269 Kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma. 04.10.2017 seisuga oli kooselulepingu sõlminud 59 paari, nende hulgas selliseid paare, kes saaks sõlmida abielu. Kaebajal puudub õigus nõuda, et kooselulepinguga hõlmatud paarisuhteid reguleeritaks sarnaselt abieluga. Seetõttu ei saa kaebajal olla ka sellel alusel kahju hüvitamise õigust. KooS-st tulenevalt on riigil kohustus reguleerida üksnes registrikannete tegemine ning suhtlemis- ja lapsendamisõigus. Kaebaja õigusi saab rikkuda õigusselgusetus ja asjaolu, et kooselulepingu andmeid ei ole võimalik kanda rahvastikuregistrisse ja valitud varasuhet abieluvararegistrisse. Ebaselgus õigusloomes seab ühe ühiskonnagrupi (kooselulepingu sõlminud paarid, kelle hulgas eristuvad samasoolised kooselupaarid) olukorda, kus järjekindlalt ning erinevates olukordades puudub kindlustunne selles, kuidas mingi kooselulepinguga reguleeritud eluline olukord laheneb ja millise viisi kehtiva õiguse tõlgendamiseks valib näiteks konkreetset juhtumit lahendav ametnik või asutus. See riivab isiku eraelu puutumatust ning võib kujutada endast seeläbi väärikuse alandamist. Vähemalt kooselulepingu ja sellest tuleneva varasuhte registrisse kandmise võimatus on rakendusaktide vastu võtmata jätmise tõttu kaebajale kahju tekitanud. Kooselu tõendamine Soome kooselulepinguga ei riku kaebaja inimväärikust ega era- või perekonnaelu puutumatust. Kuna kaebaja ja tema partner valisid varasuhte liigiks lahusvara, ei ole kaebaja väide ühisvara võimatusest asjakohane. Kaebajal ja tema partneril on võimalik pärimisega seotud õigusi kasutada testamendi ja muude tahteavalduste tegemisega. KooS ei näe sellekohaseid õigusi ette. Võlaõigusseaduse §-st 767 tulenevalt võib otsustusvõimetu patsiendi omasteks lugeda ka muid patsiendile lähedasi isikuid, kui see tuleneb patsiendi elukorraldusest (notariaalne kooseluleping on vaieldamatult sellise elukorralduse määravaks tõendiks). Lisaks saab isik oma eluajal väljendada tahet tema surma järel nt matuse korraldamise üksikasjade kohta, et vältida võimalikke erimeelsusi registreeritud kooselupartneri ja sugulaste vahel. KooS § 2 lg 1 välistab kooselulepingu sõlmimise isikute vahel, kellest vähemalt üks on kooselulepingu sõlmimise ajal abielus või kellel on kehtiv kooseluleping. Seejuures on notaril kohustus kontrollida kooselulepingu sõlmimise eeldusi (KooS § 3 lg 3). Ehkki see võib olla registrikandeta keeruline, ei saa seda pidada väärikust alandavaks. Kaebajal on võimalik kooseluleping lõpetada. Kaebaja väited toitjakaotuspensioniga seoses on hüpoteetilised ja selline nõue ei tugine KooS-le. Registreeritud elukaaslaste ülalpidamiskohustus on sarnane abikaasade ülalpidamiskohustusele ning mõlemal juhul tuleks vabatahtlikust maksmisest keeldumise korral algatada vastavasisuline kohtumenetlus. Riigikogu on seadnud endale ise kohustuse kooseluseaduse rakendusaktid kehtestada hiljemalt 01.01.2016. Sellise kohustuse rikkumise eelduseks ei ole kohtu poolt õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusevastasuse tuvastamine. Rikutud kohustuse aluseks on PS §-d 13 ja 14 (õigus korraldusele ja menetlusele, millele vastab riigi kohustus kehtestada normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse. KooS §-st 26 koostoimes põhiseaduse §-dega 13 ja 14 tuleneb riigi kohustus kõrvaldada õigusselgusetus küsimustes, mida KooS ei reguleeri. Ehkki riigil on selles osas väga suur kaalutlusruum, siis ei saa sel põhjusel väita, et otsekohalduv norm puuduks. Õigusselgeks ei saa pidada olukorda, kus seadusandja on pidanud vajalikuks ja 4(9)
3-17-1269 otstarbekaks reguleerida kooselulepingu sõlmimisega seotud õiguslikud järelmid eraldi vastu võetavas rakendusseaduses, kuid seda ei tehta. Riigi kohustuse rikkumine on oluline. Olulisus sõltub põhiõiguste piirangu intensiivsusest. Kaalul olevad kaebaja põhiõigused on olulised. Kohustuse rikkumine muutus oluliseks alates 2016. aastast. Kahju hüvitamise üle otsustamisel ei ole oluline, et kaebaja ei vaidlustanud rahvastikuregistri kande tegemisest keeldumist tähtaegselt. Sellise õiguskaitsevahendi kasutamine ei oleks tõenäoliselt kahju tekkimist ära hoidnud. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on erandlik ning õigustatud väärikuse alandamise raskusega. Samasooliste kooselupaaride jaoks on oluline, et registreeritud elukaaslase seisund (ning selle samaväärsus või erinevus abikaasa omast) oleks õiguslikult selge, kuid praegusel juhul ei ole rahaline hüvitis põhjendatud. Rikkumine ei ole kaebaja poolt kooselulepingu sõlmimise aega arvestades pikaajaline ning muid probleeme peale Soomes kooselu tõendamise vajaduse ei ole kaebaja tõendanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 14.11.2017 otsus osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, ja uue otsusega rahuldada kaebus tervikuna. EIK praktikast tulenevalt kuulub samasooliste isikute püsiv faktiline kooselu EIÕK art 8 kaitsealasse ja on perekonnasuhe. Sama- ja erinevast soost paaride erinevat kohtlemist ei saa õigustada PS §-dega 26 ja 27. EIK praktikast tulenevalt tuleb samasooliste partnerite kooselu õiguslikult reguleerida (Oliari jt vs Itaalia). Seejuures ei saa pidada piisavaks, kui kohtud asuvad seadusandja puudujääke korvama kaasusepõhise lähenemisega, sest vältida ei ole võimalik kohtupraktika lahknevusi ja kohtuprotsessid venivad. Riik ei ole täitnud oma kohustust tagada samasooliste isikute kooselu õiguslik tunnustamine, kui ka kõige lihtsamate igapäevaste toimingute tegemiseks peab pöörduma kohtusse. Kui olukord on reguleerimata, siis on kohtu ja täidesaatva võimu kohustuseks selline normistik luua. Viidatud asjas mõistis EIK igale kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitiseks 5000 eurot. Hüvitise väljamõistmine oli põhjendatud ka praegusel juhul. Vastustaja väide, et KooS ei ole jõustunud, on ekslik. Selline olukord oleks juba iseenesest EIÕK rikkumine. Ilma rakendusnormideta on kaebaja õiguste kaitse illusoorne. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt heteroseksuaalsete paaridega, sest neil on võimalik abielluda, kuid kaebajal ei ole sarnase tunnustuse saamine oma suhtele võimalik, sest kooselulepingu sõlmimine on küll võimalik, kuid sellest tulenevaid õigusi ei saa praktikas kasutada. Selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks pole õigustust. Isegi kooseluseaduse rakendusnormide kehtestamine ei kõrvaldaks ebavõrdset kohtlemist, sest kooselulepingu sõlminud isikutel ei ole võimalik lepingu sõlmimisel partneri perekonnanime võtmine. Saksamaa kohtupraktikas on peetud vajalikuks samast ja erinevast soost partnerite võrdset kohtlemist perekonnanime muutmisel, tulumaksu arvestamisel, pärimise ja kinkimisega seotud maksusoodustuste tegemisel, partneri surma korral toetuse maksmisel. Ka Austria kohtupraktikas on nõutud sama- ja heteroseksuaalsete paaride võrdset kohtlemist.
Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
5(9)
3-17-1269 Praeguse kohtuasja asjaolud ei ole võrreldavad asja Oliari jt vs Itaalia asjaoludega. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel teeb kohus individuaalse otsuse ja kõrvalekaldumine EIK lahendites välja mõistetud hüvitiste suurusest on lubatav. Halduskohus on rahalise hüvitise välja mõistmata jätmist põhjendanud. Hüvitiseks võib olla ka kohtuotsuse resolutsioonis rikkumise tuvastamine. Õigustloova akti andmata jätmise korral peaks rahaline hüvitis olema üldjuhul välistatud. Rahalise hüvitise väljamõistmine võib kaasa tuua hoomamatu hulga hüvitisenõudeid riigi vastu ja kahjustada oluliselt avalikku huvi.
7.Justiitsministeeriumi vastuapellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati, ja jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Seadusandja kohustus õigustloova akti kehtestamiseks saab tuleneda üksnes põhiseadusest, mitte aga kooseluseadusest. Demokraatia põhimõttega oleks vastuolus, kui Riigikogu koosseis saaks kohustada järgmist koosseisu õigustloova akti kehtestamiseks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.04.2018 määruse p 34). Seetõttu ei olnud halduskohtul võimalik rahuldada tuvastamisnõuet ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata. Õiguspoliitilised valikud samasooliste isikute õigussuhete reguleerimise küsimuses on seadusandja otsustuspädevuses. Kooseluseaduse rakendusaktide andmata jätmine või samasooliste õigussuhete täiendavalt mingil kindlal viisil reguleerimata jätmine kaebaja eraelu puutumatust ja inimväärikust ei riku. Ühiskonnas valitsevad hoiakud ja tõekspidamised ei muutu üleöö ja neid ei saa muuta sunniviisiliselt. Seadusandja peab arvestama kõikide ühiskonnagruppide ja ühiskonna kui terviku huvidega ja vastavalt demokraatia ja legitiimsuse põhimõttele ka valijate tahtega. Eesti ühiskonnas valitsevad hoiakud praegu kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist pigem ei toeta. Kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmine ja muude kooseluseadusest tulenevate õiguste realiseerimine kaebajal tegelikkuses takistatud ei ole. Rahvastikuregistrisse on kantud nii kooselulepingute andmeid kui ka lapsendamise andmeid. Rakendusaktide kehtestamise kohustust ei tulene ka rahvusvahelisest õigusest. Rahvusvahelistest lepingutest (sh EIÕK) ei saa tuleneda lepinguosalisele riigile kohustusi, millega lepinguosaline ei saanud vastava lepingu sõlmimisel (ratifitseerimisel) arvestada. Võttes arvesse, et EIÕK ratifitseeriti Eesti Vabariigi poolt 1996. aastal, on selge, et EIK praktika, millele on kaebuses tuginetud, ei saa Riigikogu jaoks olla siduv küsimustes, mille osas puudub rahvusvaheline konsensus ja millega Riigikogu ei saanud konventsiooni ratifitseerides arvestada. Isegi kui nõustuda, et seadusandja oma kohustusi rikkus, ei olnud rikkumine oluline RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Eristada tuleb õigusselgusetust, põhiseadusevastast õigusselgusetust ning avaliku võimu kandja kohustuste olulist rikkumist põhiseadusevastase õigusselgusetuse kõrvaldamisel (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-53-13, p 16). Olukorras, kus kooseluseaduse rakendusaktide andmata jätmise põhiseadusvastasus ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses nõuetekohaselt tuvastatud ning antud seejuures seadusandjale mõistlik aeg põhiseadusvastase olukorra kõrvaldamiseks, ei ole võimalik asuda seisukohale, et kooseluseaduse rakendusaktide andmata jätmise näol saaks olla tegemist seadusandja olulise rikkumisega.
XX vastuses palutakse jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
6(9)
3-17-1269 Vastustaja on ekslikult seisukohal, et EIK lahendid ei ole Eesti jaoks siduvad, sest nendega ei saanud EIÕK ratifitseerimisel arvestada. Riigikohus selgitas 25.03.2004 otsuse nr 3-4-1-1-04 p-s 18, et põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kohaldamise vastavuse EIÕK-ga ja selle kohaldamispraktikaga. Põhiseadusest tulenev miinimumstandard eraelu puutumatuse ja inimväärikuse kaitseks ei ole tagatud. EIK leidis asjas Oliari jt vs Itaalia (p 170), et probleemseks osutub ka olukord, kus siseriiklikud kohtud üritavad seadusandja tegemata tööd korvata ja hakkavad asju lahendama kaasusepõhiselt. Riik ei ole täitnud oma kohustust tagada samasooliste isikute kooselu õiguslik tunnustamine, kui ka kõige lihtsamate igapäevaste toimingute tegemiseks peab pöörduma kohtusse. Paratamatu kohtute erinevast tõlgendusest tõusetuv õigusselgusetus ja pikad menetlusprotsessid ei saa olla aluseks samasooliste isikute kooselu õiguslikuks tunnustamata jätmiseks. Lahendist järeldub, et konventsioonis sätestatud õiguste rikkumine on juba olukord, kus analoogia abil tuleb seadusi tõlgendada rakendusnormide puudumise tõttu ning isikul tuleb oma õiguste kaitseks pidevalt kohtusse pöörduda. Saksamaa ja Austria põhiseaduskohtud, EIK ja 23.05.2011 arvamuses ka õiguskantsler on selgitanud, et samasoolistele ja erisoolistele paaridele erinevate õiguste andmine on õigusvastane. Nii on õigusvastane ka olukord, kus kooselulepingu sõlmimisel ei ole võimalik ühel partneril võtta teise partneri perekonnanime. Samasoolised paarid on pandud halvemasse olukorda ja neid sildistatakse. Rahva tahe väljendub põhiseaduses, mistõttu ei oma vastustaja välja toodud uuringud tähtsust. EIK praktikast tulenevalt on liikmesriikidel kohustus samasooliste kooselu reguleerida viisil, mis tagab nende võrdsuse abikaasadega. Selle kohustuse rikkumise eest on EIK välja mõistnud hüvitised (Orlandi jt vs Itaalia).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.EIK selgitas menetlusosaliste poolt viidatud lahendis, et kohtulahendi tegemise ajaks 2015. aastal on Euroopa riikide enamik näinud ette samasooliste kooselu registreerimise võimaluse ja seega tuleb õigust samasoolistel paaridel oma kooselu registreerida pidada EIÕK art 8 järgi nõutavaks. Liikmesriikidel ei ole valikut otsustamisel, kas samasooliste paaride kooselu reguleerida, kuid neil on teatav otsustusruum, kuidas täpselt selline registreerimine peab toimuma ja millised on õigusnormid, mis sellist suhet reguleerivad (p 177–178). Seejuures peab registreeritud kooselu puhul olema reguleeritud vähemalt suhte poolte vastastikused õigused ja kohustused, sh moraalne ja varaline toetus, ülalpidamiskohustused ja pärimine (p 169 edasiste viidetega).
10.Praeguse vaidluse asjaolud ei ole viidatud kohtuasja asjaoludega samasugused või väga lähedased. Itaalias oli kohtupraktika nõudnud kooselu registreerimist ja asjakohaste normide olemasolu, ent seadusandja ei olnud asjakohaseid norme kehtestanud ja kohtuotsuseid ei järgitud viisil, mis võimaldaks neid pidada seaduse normidega võrreldavaks. Seejuures viitas EIK ka kohtute ülekoormatusele, mis takistab üksikisikutel tõhusat juurdepääsu efektiivsele õiguskaitsele. KooS regulatsioon määratleb üldiselt peamised registreeritud kooselu poolte vastastikused õigused ja kohustused, sh ülalpidamiskohustuse. Isegi kui normid on sõnastatud ebaselgelt, on Eesti kohtusüsteem hõlpsasti juurdepääsetav ning kohtumenetlus toimub halduskui tsiviilasjades mõistliku aja jooksul. Seejuures on ette nähtud õiguskaitsevahendid ka kohtumenetluse ajaks (hagi tagamine, esialgne õiguskaitse).
11.Seetõttu ei saa registreeritud kooselu pooltel olla sedavõrd suurt ebaselgust suhte õiguslikul tunnustamisel, kui oli 2015. aastal Itaalia õiguskorras. Ringkonnakohus on seisukohal, et poolte 7(9)
3-17-1269 vaidlused või vaidlused avaliku võimu institutsioonidega, mis KooS ebaselgusest tekivad, on võimalik lahendada kohtupraktika kaudu. Erinevalt kohtuasjas Oliari jt vs Itaalia käsitletust ei ole Eestis võimalik välja tuua halduspraktikat, mis kinnitaks, et kohtulahendeid selles valdkonnas avaliku võimu institutsioonide poolt ei täideta. Riigikogu passiivsusest kooseluseaduse rakendusnormide kehtestamisel ei saa teha vastupidist järeldust. Kohtupraktikas ei ole arvukalt juhtumeid, kus kaebajad oleks soovinud avaliku võimu organite trahvimist kohtuotsuste täitmata jätmise eest kooseluseaduse rakendamisel.
12.Seetõttu ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik järeldada kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatuse või inimväärikuse rikkumist pelgalt õigusnormide ebaselgusest. Kooselu registreerimine on Eesti õiguskorras ette nähtud, nagu ka partnerite vastastikused õigused ja kohustused.
13.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas asjas nr 5-17-42 tehtud lahendis, et vaidlust lahendav kohus peab välja selgitama, milliseid kaebaja õigusi rikuti, kui mõned elulised asjaolud on jäetud seadusandja poolt õiguslikult reguleerimata, ning lisaks tuvastama, et vajalikud normid puuduvad ning neid ei ole võimalik leida ka sätete põhiseaduskonformsel tõlgendamisel ja ilmnenud lünka ei ole võimalik ületada õigusteaduses ja kohtupraktikas tunnustatud tõlgendamismeetodite abil. Vaid selliste tõlgendamise teel ületamatute regulatsioonilünkade olemasolu korral on võimalik asuda seisukohale, et rikutud on üksikisiku PS §-dest 13 ja 14 tulenevat õigust menetlusele ja korraldusele õigusselguse põhimõtet järgival viisil. Sellise järelduse tegemiseks tuleb esmalt tuvastada, milliste eluliste asjaolude osas puudub vajalik normistik.
14.Halduskohus ei ole selliseid olukordi, kus kaebaja õigused on jäänud kaitseta, välja toonud. Vastupidi, mitmel juhul on halduskohus tuvastanud olukorra, kus kaebaja ei ole soovinud mõnda sellist õigust kasutada, mille kasutamise õigus on talle põhimõtteliselt antud KooS-ga või milline õigus on abikaasadel. Kaebaja väide praktilistest probleemidest ei ole piisavalt selgelt määratletud ega ära näidatud, millised on need igapäevased kõige lihtsamad olukorrad, kus haldusorganid kaebaja õigusi ei ole tunnustanud. Väide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest perekonnanime muutmisel, tulumaksu arvestamisel, pärimise ja kinkimisega seotud maksusoodustuste tegemisel ja partneri surma korral toetuse maksmisel ei ole samuti seotud kaebaja ja tema partneri vaheliste või nende ja mõne avaliku võimu institutsiooni vaheliste juba aset leidnud suhetega. Tõenditest ei nähtu, et kaebaja avaldas kooselu registreerimisel soovi muuta oma perekonnanime või ta on saanud pärandi või kingituse, millelt tal tuli maksta tulumaksu, mida ei oleks pidanud maksma samadel tingimustel abikaasa. Väited ebavõrdsest kohtlemisest partneri surma korral toetuse maksmise reeglites– arvestades, et KooS ei näe ette erinorme pärimisele, mis abikaasade puhul on ette nähtud, ning EIÕK selgitas viidatud lahendis otsesõnu, et pärimisõiguste küsimus samasooliste paaride registreeritud kooselu reguleerimisel on nõutav ning konventsiooni liikmesriikidel puudub selles osas valikuvabadus – on küll õiged ja annavad aluse pidada lünka seaduses põhiseadusevastaseks, kui selle ületamine ei ole võimalik grammatilist tõlgendusmeetodit kõrvale jättes, ent ei puuduta kaebaja õigusi. Kaebajat ei ole ilma jäetud õigusest pärandada oma vara partnerile ega ole teda praktikas ilma jäetud sellisest pärandist, mille ta oleks võinud saada, kui selline õigus oleks tal olnud abielusuhtes.
15.Ainsana on kaebaja ära näidanud enne kohtusse pöördumist tema õiguste rikkumise kooseluseadusega reguleeritud kooselu registreerimise järel sellekohaste andmete 8(9)
3-17-1269 rahvastikuregistrisse kandmata jätmise ja sellest tulenevad praktilised raskused kooselu tõendamisel. KooS § 3 lg 4 näeb ette, et kooselulepingu andmed kantakse rahvastikuregistrisse perekonnaseisutoimingute seaduses sätestatud korras. Sätte sõnastusest saab järeldada, et kooselulepingu andmed tuleb kanda rahvastikuregistrisse igal juhul, küll aga reguleeritakse perekonnaseisutoimingute seaduses küsimused, kes andmed registripidajale esitab, millised andmed registris kajastuvad jms küsimused. KooS § 18 ja § 19 lg 2 näevad ette ka rahvastikuregistrisse kannete tegemise kooselulepingu lõpetamise korral. Seadusandja tahet ei saa mõista nii, et rahvastikuregistrisse kande tegemist ei peetud mõnel juhul vajalikuks või sellise kande tegemist ei soovitud. Seda ei saa järeldada ka viidatud normide sõnastusest. Kooseluseadus kasutab ka mõistet „registreeritud elukaaslane“. See mõiste seondub elukaaslase andmete registrisse kandmisega. KooS ega muud õigusaktid ei näe ette ühtegi teist registrit, kuhu sellised andmed kantakse seadusega sätestatud korras. Seega ei ole lünk perekonnaseisutoimingute seaduses mitte näilik (st seadusandja ei soovinudki neid küsimusi reguleerida), vaid tegelik seaduselünk. Sellist lünka saab ületada õigusnormide (perekonnaseisutoimingute seaduse) põhiseadusega kooskõlalise tõlgendamise abil ja kanda andmed rahvastikuregistrisse samasuguses korras nagu abielulepingu sõlmimisel. Maavalitsuse varasem keeldumine andmete registrisse kandmisest ei tähenda, et kaebaja on minetanud õiguse nõuda nende andmete registrisse kandmist. Keelduvast haldusaktist ei saa sellist järeldust ringkonnakohtu arvates teha. Kaebaja õiguste rikkumine andmete registrisse kandmata jätmisel on kestev ning kaebajal ei ole keelatud esitada uuesti taotlust kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks. Registripidajal lasub KooS § 3 lg-st 4 tulenev kohustus andmed rahvastikuregistrisse kanda.
16.Seetõttu ei ole kaebaja ära näidanud enda õiguste rikkumist ning kahju hüvitamiseks ega ka tuvastamisnõude rahuldamiseks ei ole praegustel asjaoludel alust.
17.Seetõttu tuleb kaebaja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja vastustaja vastuapellatsioonkaebus rahuldada. Halduskohtu otsus tuleb osas, milles kaebus rahuldati, tühistada ja uue otsusega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, ei ole neid HKMS § 109 lg 1 järgi võimalik kaebajalt välja mõista. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
19.Halduskohus määras kohtuotsuse avaldamisel asendada selle tekstis kaebaja nimi tähemärgiga X. Seda tuleb teha ka ringkonnakohtu otsuses, samuti asendada tähemärgiga Y kaebaja registreeritud elukaaslase nimi kohtuotsuse p-s 1.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.