Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) taotlus Suyej Ahmed Abdul Muhimini kinnipidamiseks ning paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 09.07.2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Suyej Ahmed Abdul Muhimini määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Taotluse esitaja PPA Määruskaebuse esitaja Suyej Ahmed Abdul Muhimin Esindaja Liina Laanpere
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.07.2018. a määrus haldusasjas nr 3-18-1343 määruskaebuse esitaja suhtes muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.PPA Lõuna prefektuur pidas 06.07.2018 kell 07:37 Võru maakonnas Setomaa vallas Tiilige külas Leimani bussipeatuses kinni kaheksa meessoost isikut sh määruskaebuse esitaja. Isikul puudusid dokumendid, kuid ta väitis end olevat Bangladeshi kodanik, sündinud 25.10.2001. Isik palus 06.07.2018 kell 20:27 rahvusvahelist kaitset. Isiku varjupaigataotlus registreerimisnumber on 7001810121, kuid taotluse osas ei ole otsust veel tehtud.
2.PPA esitas 07.07.2018 Tartu Halduskohtule taotluse määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel. PPA selgitas, et määruskaebuse esitaja saabus Eestisse ebaseaduslikult, ületades Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelist ajutise kontrolljoone selleks mitteettenähtud kohas koos
grupi isikutega. Isikul dokumendid puudusid. 07.07.2018 kell 00:36 seletuskirja koostamisel muutis isik enda varasemaid isikuandmeid sh nime ja sünniaega. PPA pidas vajalikuks pidada isik kinni, kuni isiku samasuse kontroll ja isiku tuvastamine on lõpule viidud. Üheselt ei ole võimalik tuvastada isikut ja kodakondsust. Isik lahkus kodumaalt vaesuse ja rahapuuduse tõttu kuu aega tagasi ning läbis palju riike ja tema soov oli jõuda Saksamaale. Isiku kinnipidamine on vajalik varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. PPA-l oli põhjendatud kahtlus, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Tõsimeelse sooviga taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset, oleks isik võinud saabuda seaduslikult rahvusvahelisse piiripunkti ning teha seda seal. Isikul dokumentide puudumine on levinud praktika tagasisaatmise raskendamiseks. Isikul puuduvad majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Eestiga ning elukoht. Isiku eelnev käitumine viitab põgenemise ohule. Esineb reaalne oht, et vabanemise korral isik lahkub Eestist ega ole enam PPA-le menetlustoiminguteks kättesaadav. Isik on enda sõnade kohaselt alaealine (17-aastane). PPA märkis, et neil on põhjendatud kahtlus isiku sõnades tema vanuse osas. Välimuse põhjal ei ole põhjust arvata, et isik on alaealine. Seejuures on isik menetluse jooksul oma sünniaastat muutnud.
3.Tartu Halduskohtu 07.07.2018. a kohtuistungil selgitas määruskaebuse esitaja, miks ta ütles alguses enda nimeks ühe nime ja päras teise nime. Määruskaebuse esitaja väitis, et kodumaal kasutatakse nimest lühemat versiooni. Määruskaebuse esitaja väitis, et ta ei teadnud, et saabus Eestisse, vaid soovis minna Saksamaale. Määruskaebuse esitaja märkis, et kodumaal tema elu ohus ei ole, aga isa on väga haige ning ta vajab isa ravimiseks raha.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 09.07.2018. a määrusega PPA taotluse ning andis loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 07.07.2018 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Halduskohus leidis, et arvestades PPA taotluses kirjeldatud asjaolusid on isiku kinnipidamine vajalik ja põhjendatud. Halduskohus selgitas, et isiku isikusamasus on tuvastatud tema enda ütluste ja muude tõendite alusel, kuid ilma välisriigi reisidokumendi või muu isikut tõendava dokumendita ei saa PPA olla veendunud, et isik on see, kelleks ta ennast nimetab. Seega on vaja kontrollida isiku isikusamasust ja kodakondsust. Käesoleval juhul esineb põgenemise oht, kuivõrd isik on ületanud Eesti välispiiri ebaseaduslikult. Põgenemisohtu kinnitavad ka isiku eelnev käitumine, Eestiga majanduslike ja sotsiaalsete sidemete puudumine. Tõenäoline on, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, kuna isik ei ole üritanud leida seaduslikku viisi reisimiseks ega esitanud teistes Euroopa Liidu riikides viibimise ajal rahvusvahelise kaitse taotlust. Isik ei ole esitanud veenvaid põhjendusi, miks ta rahvusvahelist kaitset vajab. Võimalik ei ole tõhusalt kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid, arvestades PPA taotluse asjaolusid kogumis. Isik ületas Eesti riigipiiri ebaseaduslikult, ta on rahvusvahelise kaitse soovi avaldanud pärast seda, kui ta peeti kinni, ning võib pidada tõenäoliseks, et ta püüab väljasaatmisest hoidumise eesmärgil põgeneda. Põhjendatud on tõeste asjaolude väljaselgitamine, et menetleda isiku rahvusvahelise kaitse taotlust. Selleks tuleb tagada menetluse ajaks isiku küsitlemise võimalus ja isiku kättesaadavus. Seega on isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse proportsionaalne. PPA ametnikel on põhjendatud kahtlus isiku sõnades tema vanuse osas. Isikutel puuduvad dokumendid ja vanus on määratud isikute enda sõnade kohaselt. PPA on taotlustes leidnud, et välimuse põhjal ei ole põhjust arvata, et isikud on alaealised. PPA käsitleb isikuid täisealistena ja peab vajalikuks paigutada isikud PPA kinnipidamiskeskusesse. Seda taotlust on toetanud ka kohtuistungil osalenud lastekaitse spetsialist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.Määruskaebuse esitaja esitas 31.07.2018 määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 09.07.2018. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus on jätnud arvestamata asjaolu, et määruskaebuse esitaja on alaealine isik. Määruskaebuse esitaja perekond on nüüdseks edastanud sünnitunnistuse koopia, mis tõendab, et määruskaebuse esitaja on 17-aastane. Ka välimuse järgi ei ole võimalik järeldada, et ta on täisealine. Kohus ja PPA oleks pidanud eeldama alaealisust määruskaebuse esitaja antud sünnikuupäeva järgi. Igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse parimad huvid. Halduskohus jättis hindamata kinnipidamise proportsionaalsuse. PPA ja kohus on paljasõnaliselt leidnud, et võimalik ei ole leebemaid meetmeid kohaldada. Arvesse ei ole võetud, et Eestis on olemas võimalus alaealisele asenduskoduteenuse osutamiseks. Halduskohus ei ole õigesti hinnanud põgenemisohtu. Ebaseaduslik piiriületus ei tohiks olla määrav varjupaigataotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamisel.
6.PPA palub määruskaebusele 08.08.2018 esitatud vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Käesolevaks hetkeks on isik 17-aastane vaid oma sõnade kohaselt. PPA-l on põhjendatud kahtlus isiku sõnades tema vanuse osas. PPA on tellinud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudilt kohtuarstliku ekspertiisi määruskaebuse esitaja vanuse väljaselgitamiseks. Ekspertiis viidi läbi 01.08.2018, kuid käesolevaks ajaks PPA-le vastust ei ole saabunud. Määruskaebuse esitaja nimele on kinnipidamiskeskusesse saadetud võõrkeelsed piltideta dokumentide koopiad. Dokumentide sisu mõistmiseks on need saadetud tõlkimisse. Tegemist ei ole isikut tõendavate dokumentidega isikut tõendavate dokumentide seaduse mõttes. Isik esitas varjupaigataotluse rohkem kui 12 tundi pärast kinnipidamist. Isik on muutnud oma nime ja sünniaega mitmel korral menetluse jooksul. Seega ei saa tõsikindlalt väita, et isik on seesama isik, kellena ennast esitles. Ei saa välistada, et isik võib esineda kellegi teise nimega või kasutab teise identiteeti. Esineb põhjendatud kahtlus, et VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmed ei ole piisavalt tõhusad. Kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik, kuna on vajadus välja selgitada menetlemisel tähtsust omavad asjaolud, tagades isiku küsitlemise võimalus ning menetluse ajaks isiku kättesaadavus. Leebem meede võib takistada isiku korrektset tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Asjaolud kogumis viitavad sellele, et on reaalne oht, et vabanemise korral isik lahkub Eestist ega ole enam PPA-le kättesaadav menetlustoiminguteks. PPA jääb oma taotluses esitatud seisukohtade juurde neid üle kordamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.07.2018. a määrus haldusasjas nr 3-18-1343 määruskaebuse esitaja suhtes muutmata.
8.Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka ükski määruskaebuse väide halduskohtu järeldusi ümber. Halduskohus on piisaval määral põhjendanud, miks määruskaebuse esitaja kinnipidamine on vajalik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Riigikohus on sedastanud, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse ja antud loa puhul ei saa kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded olla alati nii
kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli tegutseda, kasutades piiratud aega ning vallates piiratud, puudulikku ja kontrollimata informatsiooni. Igal juhul on tegemist prognoosotsusega – seda nii kinnipidamise võimaliku kestuse kui ka isikust lähtuvate ohtude osas, kui viimasega põhjendatakse kinnipidamist (RKHKm 29.01.2015, 3-3-1-52-14, p 14). Riigikohtu eelviidatud seisukoht on asjakohane ka käesolevas menetluses. Miski määruskaebuses ei viita sellele, et halduskohtu järeldused on ebaõiged. Kuigi üldjuhul kontrollib ringkonnakohus määruskaebe korras halduskohtu määruse õiguspärasust selle andmise aja seisuga, peab isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise menetluses ringkonnakohus kontrollima, kas kinnipidamise alused esinevad veel ka määruskaebuse läbivaatamise ajal (RKHKm 29.01.2015, 3-3-1-52-14, p 12). Sellest tulenevalt on ringkonnakohtul kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise menetluses esitatud määruskaebuse lahendamisel võimalik võtta arvesse ka pärast halduskohtu poolt määruse tegemist muutunud asjaolusid.
10.VRKS § 17 lg 4 sätestab, et kui taotleja vanus ei ole teada ja on põhjust arvata, et isik on alla 18-aastane, käsitatakse taotlejat alaealisena. Taotleja käsitamise alaealisena või täisealisena otsustab PPA. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et isik saabus riiki ebaseaduslikult ja tal puudusid isikut tõendavad dokumendid, mille alusel oleks saanud teda tuvastada ja kontrollida tema kodakondsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevaks ajaks esitatud kohtule ühtegi sellist tõendit, millest lähtuvalt saab kinnitada, et tegemist on alaealise isikuga. Asja materjalidest nähtuvalt on isik menetluse käigus muutnud ka enda vanust. PPA on küll määruskaebusele esitatud vastuses selgitanud, et määruskaebuse esitaja suhtes on vanuse kindlaksmääramiseks tehtud ekspertiis, aga vastuse koostamise hetkel ei olnud PPA vastust veel saanud. Lisaks nähtub PPA vastusest, et määruskaebuse esitaja väidetava sünnitunnistuse näol on tegemist kinnipidamiskeskusesse saadetud piltideta dokumentide koopiaga, mis on saadetud tõlkimisse. Ringkonnakohtul puudub põhjus kahelda PPA eeltoodud väidete õigsuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eelnevast lähtuvalt jõuda järelduseni, et tegemist on alaealise isikuga. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja PPA seisukohaga, et määruskaebuse esitaja vanus ei ole teada ning pole põhjust pidada määruskaebuse esitajat alaealiseks, ei ole vajadust arvesse võtta määruskaebuses märgitud asenduskoduteenuse osutamise võimalikkust.
11.VRKS § 361 lg 21 kohaselt käsitatakse põgenemisohuna seda, kui esineb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 68 nimetatud asjaolu. VSS § 68 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui on põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema kodakondsuses ning välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Kuna puuduvad ametlikud andmed määruskaebuse esitaja isikusamasuse ja kodakondsuse kohta, siis on halduskohus ringkonnakohtu arvates õigesti leidnud, et isiku puhul esineb põgenemise oht. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole määruskaebuse esitajal olnud kindlat soovi just Eestisse tulla, vaid eesmärgiks oli liikuda Saksamaale, aga eksikombel saabus ta Eestisse. Sellest võib järeldada, et varjupaigataotlus esitati suure tõenäosusega lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Määruskaebuse esitaja ei ole ümber lükanud halduskohtu seisukohta põgenemisohu esinemise kohta ning ei ole menetluse käigus andnud veenvaid põhjendusi, miks ta vajab rahvusvahelist kaitset. Põgenemissoovi puudumist ei saa tõendada asjaolu, et ta on avaldanud soovi asuda Eestis asuvasse varjupaika. Halduskohus on õigesti arvesse võtnud määruskaebuse esitaja riiki saabumise ja siin viibimisega seotud asjaolusid, sh seose puudumist Eesti Vabariigiga. Käesoleva juhtumi asjaolud on kogumis sellised, mis annavad aluse arvata, et määruskaebuse esitaja puhul esineb arvestatav põgenemisoht.
12.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatud määruses kinnipidamise proportsionaalsust hinnanud, leides, et isiku kinnipidamine on vajalik ja põhjendatud ning tõhusalt ei ole võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Olukorras, kus isikul puuduvad Eestiga sotsiaalsed, majanduslikud ja perekondlikud sidemed, kindlaksmääratud elukoht ja töökoht, siis ei oleks järelevalvemeetmeid võimalik tõhusalt kohaldada. Arvestades isikuga seotud asjaolusid ei oleks isiku kinnipidamiskeskusse paigutamine kuni kaheks kuuks ebaproportsionaalne meede isiku suhtes. Kohtupraktikas on sedastatud, et põgenemisohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusse paigutamine ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes (RKHKm 29.01.2015, 3-3-1-52-14, p 18). Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik kaaluda VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamist, kui kinnipidamiskeskusesse paigutatava isiku puhul on tuvastatud põgenemisoht. Põgenemisohu korral isiku paigutamine varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, kus järelevalve teostamine ei ole niivõrd tõhus kui kinnipidamiskeskuses, ei tagaks eesmärki, mida käesoleval juhul taotletakse, s.o vältida isiku põgenemist. Seega on määruskaebuse esitaja kinnipidamine ja tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse nii kohane kui ka proportsionaalne meede.
13.Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.07.2018. a määruse haldusasjas nr 3-18-1343 määruskaebuse esitaja suhtes muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.