Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar, Tiina Pappel 10.08.2018, Tartu 3-18-1340 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Badar Muneeri kinnipidamiseks ning paigutamiseks Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse Tartu Halduskohtu 09.07.2018. a määrus Badar Muneeri määruskaebus Kirjalik menetlus Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet Määruskaebuse esitaja/isik, kelle kinnipidamist taotletakse Badar Muneer Volitatud esindaja Liina Laanpere
RESOLUTSIOON
Jätta Badar Muneeri määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.07.2018. a määrus Badar Muneeri osas muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri (PPA) isiku kinnipidamise protokolli kohaselt peeti Võru maakonnas Setomaa vallas Tiilige külas Leimani bussipeatuses 06.07.2018 kell 7.37 kinni B. Muneer. Isikul puudusid dokumendid, kuid ta väitis end olevat Pakistani kodanik, sündinud 25.08.2000. Isik palus 06.07.2018 kell 18.26 rahvusvahelist kaitset. Isiku varjupaigataotlus registreeriti nr 7001810118, kuid taotluse osas ei ole otsust veel tehtud.
2.PPA esitas 07.07.2018 Tartu Halduskohtule taotluse B. Muneeri kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel. Taotluse põhjendused: Isikul puudub välisriigi reisidokument või muu isikut tõendav dokument. Esialgselt ütles isik oma sünniaastaks 2002, hiljem 2000. Vajalik on isiku kinnipidamine kuni isikusamasuse kontroll ja isiku tuvastamine on lõpule viidud. Järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi olla tõhus. Põgenemiseohuna on käsitletav ka see, et esinevad väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 68 nimetatud asjaolud. Isik on kinni peetud Eesti välispiiri
ebaseadusliku ületamise tõttu, kuna saabus Eestisse ebaseaduslikult, ületades Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelist ajutist kontrolljoont koos grupi isikutega selleks mitteettenähtud kohas. Esineb põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses ja kodakondsuses. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isiku algne plaan oli jõuda Saksamaale ja paluda seal varjupaika. Puuduvad andmed, et isik oleks üritanud leida seaduslikku viisi reisimiseks ning pöördunud mõne Schengeni riigi saatkonna poole, et viisat või elamisluba taotleda ja seaduslikult piire ületada. Isiku käitumine viitab, et tahtlus oli suunatud ebaseaduslikule Euroopasse sisenemisele. Rahvusvahelise kaitse taotlemine ei oleks sellisel juhul eesmärk, vaid vahend, et jõuda Euroopasse. Asjas tuvastatud asjaolud kogumis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Põhjendatud on kahtlus isiku sõnades enda vanuse osas. Välimuse põhjal ei ole põhjust arvata, et isik on alaealine. Isik on menetluse jooksul oma sünniaastat muutnud. PPA käsitleb isikut täisealisena tulenevalt VRKS § 17 lg-st 4.
3.07.07.2018 kohtuistungil selgitas B. Muneer, et ta on sündinud 25.08.2000, tema dokumendid on Pakistanis. Ta märkis, et agent lubas ta Poola saata ja sealt Saksamaale, aga teda peteti. Ta soovib elada Eestis ega soovi tagasi minna. Halduskohus tegi teatavaks kohtumääruse resolutiivosa, mille kohaselt kohus andis PPA-le loa B. Muneeri kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 07.07.2018 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 09.07.2018. a määrusega PPA taotluse ning andis loa B. Muneeri kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 07.07.2018 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Määruse põhjendused: Arvestades PPA taotluses kirjeldatud asjaolusid on isiku kinnipidamine vajalik ja põhjendatud. Ilma välisriigi reisidokumendi või muu isikut tõendava dokumendita ei saa PPA olla veendunud, et isik on see, kelleks ta ennast nimetab. Seega on vaja kontrollida isiku isikusamasust ja kodakondsust. Oluline on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine. Esineb põgenemise oht, kuivõrd isik on ületanud Eesti välispiiri ebaseaduslikult. Põgenemisohtu kinnitavad ka isiku eelnev käitumine, Eestiga majanduslike ja sotsiaalsete sidemete puudumine. Tõenäoline on, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, kuna isik ei ole üritanud leida seaduslikku viisi reisimiseks ega esitanud teistes Euroopa Liidu riikides viibimise ajal rahvusvahelise kaitse taotlust. Isik ei ole esitanud veenvaid põhjendusi, miks ta rahvusvahelist kaitset vajab. Võimalik ei ole tõhusalt kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid, arvestades PPA taotluse asjaolusid kogumis. Isik ületas Eesti riigipiiri ebaseaduslikult, ta on rahvusvahelise kaitse soovi avaldanud pärast seda, kui ta peeti kinni ning võib pidada tõenäoliseks, et ta püüab väljasaatmisest hoidumise eesmärgil põgeneda. Põhjendatud on tõeste asjaolude väljaselgitamine, et menetleda isiku rahvusvahelise kaitse taotlust. Selleks tuleb tagada menetluse ajaks isiku küsitlemise võimalus ja isiku kättesaadavus. Seega on isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse proportsionaalne. Käesolevas asjas oli PPA ametnikel põhjendatud kahtlus isiku sõnades tema vanuse osas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.B. Muneer esitas 31.07.2018 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 09.07.2018. a määrus ja teha uus määrus, millega vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuse põhjendused: Kohus jättis arvestamata, et B. Muneer on alaealine, mida tõendab perekonna poolt edastatud ID-kaardi koopia. B. Muneeri välimuse järgi ei ole võimalik järeldada, et ta on täisealine. Kohus
ja PPA oleks pidanud eeldama alaealisust B. Muneeri antud sünnikuupäeva järgi. Kohus jättis hindamata kinnipidamise proportsionaalsuse. PPA ja kohus on paljasõnaliselt leidnud, et võimalik ei ole leebemaid meetmeid kohaldada. Arvesse ei ole võetud, et Eestis on olemas võimalus alaealisele asenduskoduteenuse osutamiseks. Kohus ei ole õigesti hinnanud põgenemisohtu. Ebaseaduslik piiriületus ei tohiks olla määrav varjupaigataotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamisel.
6.PPA esitas 08.08.2018 vastuse, milles ta palub jätta B. Muneeri määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.07.2018. a määrus muutmata. PPA põhjendused: Kinnipidamiskeskuses avastati isiku juurest kokkukägardatud koopia Pakistani ID-kaardist B. Muneeri (sünd. 25.08.2000) nimele. Dokumendikoopiat ei esitanud isik ametnikele menetluse käigus ega kohtuistungil. Kui dokumendis olevat sünniaega pidada tõeseks, saab isik peatselt täisealiseks. Peaaegu 18-aastase isiku paigutamist kinnipidamiskeskusesse ei saa pidada lubamatuks. B. Muneeri näol ei ole tegemist saatjata alaealisega, vaid ta reisis Venemaale koos onuga J. Zaibiga, kes on ka kinnipidamiskeskuses. Isiku puhul esineb kõrgendatud oht Eestist põgenemisele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et B. Muneeri määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohus on 09.07.2018. a määruses piisaval määral põhjendanud, miks PPA taotluses nimetatud isiku kinnipidamine on vajalik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Määruskaebuse esitaja väitel jättis halduskohus arvestamata, et B. Muneer on alaealine, mida tõendavat tema perekonna poolt edastatud ID-kaardi koopia. Vaidlustatud kohtumäärusest (p 12) nähtuvalt on halduskohus leidnud, et PPA ametnikel oli põhjendatud kahtlus isiku sõnades tema vanuse osas ning lähtudes VRKS § 17 lg-s 4 sätestatust otsustab PPA taotleja käsitamise alaealisena või täisealisena ning PPA leidis taotluses, et välimuse põhjal ei ole põhjust arvata, et isik on alaealine. PPA 08.08.2018. a vastuses märgitu kohaselt avastati alles kinnipidamiskeskuses isiku juurest kokkukägardatud koopia Pakistani ID-kaardist B. Muneeri (sünd. 25.08.2000) nimele. Ringkonnakohtul puudub põhjus kahelda PPA eeltoodud väite õigsuses. B. Muneer väitis kohtuistungil, et tema dokumendid on Pakistanis ning PPA-le ega ka halduskohtule ei esitanud isik eelmainitud ID-kaardi koopiat, seega ei saanud kohus sellega ka määrust tehes arvestada. Kuna halduskohus nõustus PPA hinnanguga, et pole põhjust arvata, et isik on alla 18-aastane, siis puudus halduskohtul vajadus arvesse võtta määruskaebuses märgitud asenduskoduteenuse osutamise võimalikkust. Samas saab käesolevas asjas tõdeda, et kui isiku juurest leitud ID-kaardi koopialt nähtuvat sünniaega pidada tõeseks, saab isik juba lähiajal, s.o 25.08.2018 täisealiseks. Peaaegu 18-aastase isiku paigutamist kinnipidamiskeskusesse ei saa pidada lubamatuks. Seejuures ilmneb asja materjalidest, et B. Muneeri näol ei ole tegemist saatjata alaealisega, vaid ta reisis Venemaale koos onuga J. Zaibiga, kes on ka kinnipidamiskeskusesse paigutatud ning B. Muneer on 07.07.2018. a kohtuistungil ka märkinud, et ta soovib koos J. Zaibiga elada kinnipidamiskeskuses.
10.Määruskaebuse esitaja väitel on halduskohus jätnud hindamata kinnipidamise proportsionaalsuse. Ringkonnakohus määruskaebuse esitaja väitega ei nõustu. Halduskohus on määruses (p-d 6-11) kinnipidamise proportsionaalsust hinnanud, leides, et isiku kinnipidamine
on vajalik ja põhjendatud ning tõhusalt ei ole võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid.
11.Määruskaebuse esitaja väitel ei ole halduskohus põgenemisohtu õigesti hinnanud. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega. Esmalt märgib ringkonnakohus, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse ja antud loa puhul ei saa kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli tegutseda, kasutades piiratud aega ning vallates piiratud, puudulikku ja kontrollimata informatsiooni. Igal juhul on tegemist prognoosotsusega – seda nii kinnipidamise võimaliku kestuse kui ka isikust lähtuvate ohtude osas, kui viimasega põhjendatakse kinnipidamist (Riigikohtu 29.01.2015. a määrus nr 3-3-1-52-14, p 14). Riigikohtu eelviidatud seisukoht on asjakohane ka käesolevas menetluses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määruskaebuse esitaja ümber lükanud halduskohtu seisukohta põgenemisohu esinemise kohta. Seejuures ei ole halduskohus tuginenud üksnes ebaseadusliku piiriületuse asjaolule, nagu määruskaebuses väidetakse, vaid halduskohus on määruses viidanud ka muudele asjaoludele, nagu kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema kodakondsuses, pole saanud luba ega õigust Eestis viibida, Eestiga majanduslike ja sotsiaalsete sidemete puudumine. Halduskohus on õigesti arvesse võtnud määruskaebuse esitaja riiki saabumise ja siin viibimisega seotud asjaolusid; m.h seda, et B. Muneer saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult ning tema tegelikuks eesmärgiks on jõuda Saksamaale. Määruskaebuse esitaja ei ole seadnud kahtluse alla halduskohtu väite õigsust, et määruskaebuse esitajal puudub seos Eesti Vabariigiga. Seega on käesoleva juhtumi asjaolud kogumis sellised, mis annavad aluse arvata, et määruskaebuse esitaja puhul esineb arvestatav põgenemisoht.
12.Kohtupraktikas on ka sedastatud, et põgenemisohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusse paigutamine ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes (Riigikohtu 29.01.2015. a määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik kaaluda VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamist, kui kinnipidamiskeskusesse paigutatava isiku puhul on tuvastatud põgenemisoht. Põgenemisohu korral isiku paigutamine varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, kus järelevalve teostamine ei ole niivõrd tõhus kui kinnipidamiskeskuses, ei tagaks eesmärki, mida käesoleval juhul taotletakse, s.o vältida isiku põgenemist. Seega on määruskaebuse esitaja kinnipidamine ja tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse nii kohane kui ka proportsionaalne meede.
13.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus B. Muneeri määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.07.2018. a määruse B. Muneeri osas muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.