Otsuse avalikult teatavaks 16.07.2018, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-17-2888
Haldusasi
M.R. kaebus kaebajal soodustingimustel pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti 31.08.2017 otsuse nr 49111 tühistamiseks osas, milles ei arvatud M.R. töötamist perioodil 05.12.1990-01.08.1994 avaliku teenistuse staaži hulka ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja avaldus uuesti läbi
Kohtuistung 05.03.2018, Tallinnas, millel mindi üle kirjalikule menetlusele
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Lugeda tuvastatuks, et lisaks Sotsiaalkindlustusameti 31.08.2017 otsuses nr 49111 tuvastatud avalikul teenistuse staažile tuleb M.R.i avaliku teenistuse staaži hulka lugeda töötamine Mahtra Rohelise vööndi metsamajandi looduskaitse inspektorina ajavahemikul 05.12.1990 kuni 31.12.1990 (27 päeva) ja töötamine Riigimetsamaade Mahtra Talituses metsakasutusnõuniku ametikohal ajavahemikus 1.03.1991-1.08.1994 (kokku 2 aastat ja 5 kuud).
3.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus tuvastada, et tema avaliku teenistuse staaži hulka tuleb lugeda töötamine Mahtra Rohelise vööndi metsamajandis 01.01.1991-29.02.1992.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.08.2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.15.08.2017 esitas M.R. Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pensioniavalduse ja dokumendid soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks RPKS ja ATS § 113 alusel. Koos avalduse ja dokumentidega esitas ta selgituse perioodide 1.01.1991 kuni 29.02.1992 ja 1.03.1992 kuni 1.08.1994 osas.
2.31.08.2016 otsusega nr 49111 otsustas SKA suurendada M.R. soodustingimustel vanaduspensioni 25% võrra vastavalt ATS § 113 lg 7 p 3. Sama otsusega ei arvatud ATS § 113 alusel M.R. töötamist perioodil 05.12.1990-01.08.1994 pensioni suurendamiseks õigust andva ametniku teenistusstaaži hulka (05.12.1990-01.01.1991 (26 päeva) looduskaitse inspektorina ja 01.01.1991-29.02.1992 (1 aasta 1 kuu 28 päeva) metsamajanduse insenerina ning 01.03.199201.08.1994 Riigimetsamaade Mahtra Talituses nõuniku ametikohal (2 aastat ja 5 kuud). Otsuse kohaselt nimetatud ametikohad looduskaitse insener, metsamajanduse insener ja nõunik Vabariigi Valitsuse 19.03.2002 määruse nr 97 „Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olnud asutuste ja organisatsioonide nende ametikohtade loetelu, kus töötatud aeg arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka“ § 2 lg 1 nimetatud ei ole ja ei saa arvata avaliku teenistuse staaži hulka.
3.M.R. esitas nimetatud otsusele vaide, mis jäeti SKA 28.11.2017 vaideotsusega nr 1.110/42226 rahuldamata.
4.28.12.2017 saabus Tallinna Halduskohtule M.R.i kaebus, milles kaebaja soovib pärast nõuete täpsustamist tema soodustingimustel pensioniõigusliku staaži tuvastamist ja Sotsiaalkindlustusameti 31.08.2017 otsuse nr 49111 tühistamist osas, milles M.R. töötamist perioodil 05.12.1990-01.08.1994 ei arvatud avaliku teenistuse staaži hulka ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamist vaadata kaebaja avaldus uuesti läbi.
5.8.01.2018 määrusega võttis kohus M.R.i kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse. Asjas toimus kohtuistung 3.05.2018, millel mingi üle kirjalikule menetlusele.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
6.Kaebuse esitaja leiab, et Sotsiaalkindlustusamet jättis oma 31.08.2016 otsusega õigusvastaselt ja tema poolt esitatud dokumente arvestamata tema pensioni suurendamiseks õigust andva ametniku teenistusstaaži hulka õigusvastaselt arvamata kaebaja töötamise perioodil 05.12.1990-01.08.1994. Sellest ajast töötas ta 27 päeva (05.12.1990-01.01.1991) (kaebajal ekslikult avalduses 26 päeva) looduskaitse inspektorina, 1 aasta 1 kuu ja 28 päeva
(01.01.1991-29.02.1992) metsamajanduse insenerina ning 2 aastat ja 5 kuud (01.03.199201.08.1994) Riigimetsamaade Mahtra Talituses nõuniku ametikohal. Ja põhjendab seda alljärgnevalt:
6.1.Kaebaja märgib, et kõigil neil juhtudel on teda ametnikuks oldud aja jooksul viidud üle järgmisele ametikohale seoses elukoha või käesolevat asja puudutavas osas seoses asutuse struktuuri muutustega.
6.2.Kaebaja leiab, et Vabariigi Valitsuse 19.03.2002 määruse nr 97 „Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olnud asutuste ja organisatsioonide nende ametikohtade loetelu, kus töötatud aeg arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka“ (edaspidi määrus nr 97) § 2 lõike 1 punktide 12, 13 ja 15 kohaselt on ametikohad, mis eeldasid avaliku võimu ülesannete täitmist: looduskaitse jaoskonnainspektor; metsavalve (vanem)insener; metsakaitse (vanem)insener; metsakasutuse (vanem)insener; Talituse direktor (peametsaülem), direktori asetäitja.
6.3.Kaebaja selgitab, et 05.12.1990 viidi ta üle looduskaitse inspektori ametikohale, kuna asutuse struktuuri muudeti – töö sisu jäi samaks ja 01.01.1991 viidi kaebaja üle metsamajanduse inseneri ametikohale. Eesti NSV Metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi Mahtra RV Metsamajandi direktori 9.01.1990 käskkirjaga nr 1-7/5 „Ümberkorraldustest metsamajandi koosseisudes“ (p 2.1) likvideeriti ajutiselt metsakaitse ja -valve inseneri ametikoht ning ülesanded pandi kutsekaasluse korras looduskaitse inspektorile. 31.10.1990 käskkirjaga nr 1-7/95 „Muudatused metsamajandi töökohtades“ likvideeriti alates 1.01.1991 muu hulgas metsakaitse ja –valve inseneri ja looduskaitse inseneri ametikohad ning 5.12.1990. a käskkirjaga nr 1-7/110 moodustati alates 1.01.1991 sisuliselt eelnimetatud likvideeritud ametikohtade asemele metsamajanduse inseneri ametikoht. 31.12.1990. a käskkirjaga nr 2-1/142 viidi M.R. üle alates 01.01.1991. a looduskaitse inseneri ametikohalt metsamajanduse inseneri ametikohale.
6.4.Kaebaja rõhutab, et käskkirjades märgitud looduskaitse inspektori asemel looduskaitse inseneri ametikoha nimetamine käskkirjas on ilmne eksimus. Seda kinnitab asjaolu, et struktuuris ei olnud looduskaitse inseneri ametikohta, samuti asjaolu, et 5.12.1990. a käskkirjaga nr 2-1/131 on M.R. üle viidud metsakultuuride inseneri ametikohalt looduskaitse inspektori (mitte inseneri) ametkohale. Eesti NSV Metsakoodeksi § 1 „Eesti NSV metsaseadusandluse ülesanded“ kohaselt on Eesti NSV metsaseadusandluse ülesanne reguleerida metsasuhteid eesmärgiga tagada metsade ratsionaalne kasutamine, nende valve ja kaitse, taastootmine ja tootlikkuse tõus. Kõike eeltoodut arvestades täitis M.R. määruses nr 97 § 2 punktides 12, 13 ja 15 nimetatud ametikohtade (metsavalve, -kaitse ja -kasutuse insener) ülesandeid, mis eeldasid avaliku võimu ülesannete täitmist, sest metsamajanduse inseneri ülesandeks oli Eesti NSV Metsakoodeksis toodud nõuete järgimine ja täideviimine.
6.5.Kaebaja selgitab, et Mahtra RV Metsamajandi direktori 28.02.1992. a käskkirjaga nr 21/12 viidi seoses metsamajandite likvideerimisega alates 01.03.1992. a üle kõik metsamajandi töötajad ja viidatud käskkirja punkti 10 kohaselt viidi M.R. üle Riigimetsamaade Mahtra Talituse koosseisu metsamajanduse insenerina. Riigimetsamaade Mahtra Talituse peametsaülema 02.03.1992. a käskkirjaga nr 2/1 võeti M.R. üleviimise korras tööle alates 01.03.1992. a metsakasutusnõunikuna. Riigimetsamaade Mahtra Talituse põhimääruse kohaselt oli talitus metsavalve asutus. Seega täitsid metsavalve ülesandeid kõik talituse töötajad. M.R. osales metsaoksjonite komisjoni koosseisus ja läbiviimises, koordineeris talumetsades tehtavat tööd ning talunike abistamist metsamajanduslike küsimuste lahendamisel. Samuti täitis ta peametsaülema asetäitja ülesandeid aastatel 1992-1994, mis vastab määruses nr 97 § 2 lõike 1 punktis 5 nimetatud ametikoha (peametsaülem) ülesannetele.
6.6.Kaebaja on seisukohal, et 20.10.1993. a jõustunud metsaseaduse § 3 punkti 6 kohaselt loetakse metsamajandamiseks metsa kasvatamist, kasutamist, -kaitset ja -valvet. Sellest tulenevalt täitis M.R. sisuliselt ka metsakasutuse, -kaitse, -kultuuride ja -valve inseneri (määruse nr 97 § 2 punktid 13–15) tööülesandeid. Eesti NSV Metsakoodeksi § 127 sätete kohaselt teostasid metsavalvet ja -kaitset vastav metsavalve, kellel oli koodeksi § 128 alusel õigus tõkestada ja vältida metsakasutamiseks kehtestatud eeskirjade ja korra rikkumisi ning muud metsale kahju tekitavat tegevust. Metsaseaduse (jõustumiskuupäev 25.11.1993, kehtetuks muutumise kuupäev 09.01.1999) § 21 lõike 1 kohaselt olid riigi metsavalvetöötajateks Metsaameti ja tema struktuuriüksuste töötajad, kes tegelesid metsade valve ja kaitsega. Lähtudes käsitletud paragrahvi lõikest 2 oli riigi metsavalvetöötajal õigus kontrollida metsa kasvatamise, kaitse ja kasutamise ning väljaspool metsamaad kasvavate puude ja põõsaste ning nende rühmade raie, samuti metsamaterjali veo ja metsamaterjaliga sooritatavate tehingute seaduslikkust, sõltumata kontrollitava objekti omandivormist ja asukohast. Kaebaja selgitab, et töötades metsamajanduse inseneri ja metsakasutusnõunikuna oli ta metsavalvetöötaja, kellele tulenevalt kehtinud õigusaktidest ja riikliku metsavalve põhiülesannetest (Eesti Vabariigi riikliku metsavalve määrustik. Kinnitatud VV 15.04.1992 määrusega nr 120; RT 1992, 15, 243) oli tal õigus tõkestada õigusrikkumisi, määrata vastavalt pädevusele halduskaristusi, teostada õigusrikkumise asjaolude väljaselgitamiseks vajalikke läbivaatusi ning kohaldada halduskinnipidamisi. Samuti oli metsavalve töötaja kohustatud rakendama abinõusid õiguserikkumisega riigile tekitatud kahju sissenõudmiseks.
6.7.Kohtuistungil selgitas kaebaja, et tal oli ka relvakandmise õigus ja samuti olid talle väljastatud erivahendid (kumminui ja käerauad), mis näitab veelkord, et ta täitis riigivõimu teostamise ülesandeid.
6.8.Kaebaja väidab, et ta on oma kolleegide tööraamatutes näinud minu kandele sarnast tööstaaži kannet (2 a 9k), mis on hilisemal ajal parandatud tulenevalt ametinimetuste ühtlustamisest.
6.9.Kaebuse esitaja ei esitanud tähtaegselt menetluskulude väljamõistmise nõuet ega nimekirja.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
7.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele põhiosas vastu. Vastustaja toob välja, et ATS § 113 lõike 2 kohaselt säilib isikul, kellel on seisuga 1.4.2013 täitunud vajalik teenistusstaaž riikliku vanaduspensioni suurendamiseks enne 1.4.2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse (edaspidi kehtetu ATS) alusel, õigus riikliku vanaduspensioni suurendamisele sõltuvalt teenistusstaaži pikkusest. ATS § 113 on alusel õigus riikliku vanaduspensioni suurendamisele isikul, kellel tekkis sellele õigus kehtetu ATS alusel. Kehtetu ATS § 57 kohaselt suurendatakse ametnikule määratud riiklikku vanaduspensioni vähemalt 10aastase kehtetu ATS § 153 alusel arvutatud teenistusstaaži olemasolul sõltuvalt teenistusstaaži pikkusest. Kehtetu ATS § 182 lõike 1 kohaselt arvatakse isikule, kes kehtetu ATS jõustumisel 1.1.1996 oli teenistuses, teenistusstaaži hulka enne kehtetu ATS jõustumist riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustes ja nimetatud asutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides ametikohtadel, mis eeldasid avaliku võimu ülesannete täitmist, töötatud aeg, välja arvatud teenistusaeg endise NSV Liidu julgeolekuorganites või relvajõududes.
Vastavalt kehtetu ATS § 182 lõikele 3 kehtestatakse ametikohtade loetelu riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides, kus töötatud aeg vastavalt käesoleva seaduse § 153 punktile 1 ja ATS § 182 lõikele 1 arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka, Vabariigi Valitsuse määrusega. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olnud asutuste ja organisatsioonide ametikohtade loetelu, kus töötatud aeg arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka, kehtestati Vabariigi Valitsuse 19.3.2002 määrusega nr 97 (edaspidi määrus). Määruse § 2 lõikes 1 on toodud ammendav loetelu metsamajandites või riigimetsamaade talitustes avaliku võimu ülesannete täitmist eeldanud ametikohtadest ning selles loetelus ei ole nimetatud metsamajanduse inseneri ega metsakasutuse nõunikku. Pädevus loetelu kehtestamiseks, seega ka muutmiseks ja täiendamiseks on üksnes Vabariigi Valitsusel. Seega puudub alus arvata M.R.i ATS § 113 alusel vanaduspensioni suurendamiseks õigust andva avaliku teenistuse staaži hulka töötamist Mahtra Rohelise Vööndi Metsamajandis metsamajanduse insenerina perioodil 1.1.1991 kuni 29.2.1992 ning Riigimetsamaade Mahtra Talituses metsakasutuse nõunikuna perioodil 1.3.1992 kuni 1.8.1994. Kohtuistungil nõustus vastustaja sellega, et M.R.i töötamist ajavahemikul 05.12.199031.12.1990 (27 päeva) Mahtra RV Metsamajandis looduskaitse inspektorina saab lugeda ATS § 113 alusel vanaduspensioni suurendamiseks õigust andva avaliku teenistuse staaži hulka.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt ja põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
9.Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 182 lõike 1 kohaselt arvatakse teenistusstaaži hulka enne avaliku teenistuse seaduse jõustumist riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustes töötatud aeg ja nimetatud asutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides ametikohtadel, mis eeldasid avaliku võimu ülesannete täitmist, töötatud aeg, välja arvatud teenistusaeg endise NSV Liidu julgeolekuorganites või relvajõududes.
10.ATS § 182 lg 2 ja 3 kohaselt kehtestab ametikohtade loetelu riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides, kus töötatud aeg vastavalt seaduse § 153 punktidele 1 ja käesoleva paragrahvi 1. lõikele arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka, Vabariigi Valitsuse määrusega. Tulenevalt ATS § 182 lõikest 3 kehtestas Vabariigi Valitsuse 19.03.2002 määrusega nr 97 (edaspidi Määrus nr 97) „Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olnud asutuste ja organisatsioonide nende ametikohtade loetelu, kus töötatud aeg arvestatakse avaliku teenistuse staaži hulka“. Nimetatud määruse § 1 kohaselt arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka ENSV Metsamajanduse ministeeriumile, ENSV Põllumajanduse ja Varumise ministeeriumi Metsamajanduse Peavalitsusele, ENSV Ministrite Nõukogu Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsusele, ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse ministeeriumile, ENSV Looduskaitse ja Metsamajanduse komiteele ja Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumile allunud metsamajandites ja metskondades, Metsaameti riigimetsamaade talitustes ja metskondades, Metsainstituudis, Metsakatsejaamas ning kaitsealade administratsioonides riikliku järelevalve funktsioone teostanud, määruse nr 97 §-s 2 loetletud ametikohtadel töötatud aeg. Määruse nr 97 § 2 lõikes 5 on toodud loetelu metskondade ametikohtadest, mis eeldasid avaliku võimu ülesannete täitmist. Määruses toodud ametikohtade loetelus ei olnud käesolevasse asja puudutavalt metsamajandite ja riigimetsamaade talituse osas (§ 2 lg 1) vastavalt metsamajanduse inseneri, millel kaebaja töötas 01.01.1991-29.02.1992 (1 aasta 1 kuu ja 28
päeva) ja talituses nõuniku, millel kaebaja töötas 01.03.1992-01.08.1994 (2 aastat ja 5 kuud), ametikohta.
11.Kohus leiab, et kuigi senini on ATS tänaseks kehtetu redaktsiooni § 182 lg 1 ja lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud ametikohtade loetelu käsitletud ammendavana, ei ole selline seaduse tõlgendus ainuvõimalik ja arvestades seaduse ja Määrusega nr 97 reguleeritud õigussuhteid ning nendega seotud ajaloolisi asjaolusid, ka mõistlik ja õiglane. Kohus on seisukohal, et seaduse kitsas tõlgendus on sisuliselt vastuolus Põhiseaduse §-ga 12, sest diskrimineeriks sellisena neid inimesi, kes teostasid avalikku võimu ja olid sisuliselt riigiametnikud ametikohtadel, mille nimetused erinevad nimekirjas toodutest, kuid milledel täidetud tööülesanded olid sisuliselt ainult avalikus teenistuses olevatele ametnikele omased ja seotud riigivõimu teostamisega. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtul on tulenevalt Riigikohtu poolt korduvalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses väljendatud seisukohale kohustus võimalusel õigusakte tõlgendada kooskõlas Põhiseadusega ja juhul, kui see ei ole võimalik, jätta vastav õigusakt rakendamata ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.
12.Käesoleval juhul leiab kohus, et Määruse nr 97 aluseks olnud ATS-i § 182 lg 1 ja lg 3 koostoimes on võimalik tõlgendada nii, et need ei välista lõplikult võimalust, et ka nimekirjas nimetatud ametikohtadega erinevatel ja sageli taasiseseisvumisjärgse ajajärgu eripärast tulenevatel põhjustel mitte täpselt samasid nimetusi kandnud ametikohtadel töötanud ja avalikku võimu teostanud isikute töötamist saab lugeda võrdseks Määruses nr 97 toodud ametikohtadel töötamisega. Kohus märgib siinkohal asjaolu, et ATS § 182 lg 1 ja määruse nr 97 lg 2 pealkirjast ja tekstist tulenevalt on nimekirjas ametikohad, mis eeldasid avalikku võimu ülesannete täitmist. Tõlgendades seadust grammatiliselt võib sellest loogiliselt järeldada, et lisaks avaliku võimu teostamist eeldanud ametikohtadele on olemas ka ametikohad, mis nende nimetuse järgi ei eeldanud paratamatult avaliku võimu ülesannete täitmist, kuid võisid siiski tegeliku töö sisuna vastavate tööülesannete olemasolul seda samal määral nõuda. Teisisõnu täitsid nendel ametikohtadel töötanud inimesed tegelikult ametnikena avaliku võimu ülesandeid ja ametiasutustel ning kohtul on võimalik vajadusel ja eriti isikute õigusi puudutavate küsimuste (nende hulka kuuluvad kohtu veendumusel kindlasti ka pensionitega seotud soodustused) lahendamisel vastavad asjaolud kindlaks teha ning neid otsustamisel arvesse võtta. Kohus leiab, et kui seadusandja oleks soovinud sellise tõlgenduse välistada, oleks ta näiteks § 182 lg 1 sõnastuses pärast sõna „arvatakse“ kasutanud välistavat sõna „ainult“. Seda seadusandja teinud ei ole ja seetõttu loeb kohus võimalikuks hinnata asja lõplikul lahendamisel esitatud tõendeid, mis seostuvad kaebaja töö ja täidetud ametiülesannetega, ning alles seejärel langetada lõplik otsus kaebuse osas.
13.Kohus käsitleb kõigepealt kaebaja töötamist Mahtra RV Metsamajandis ajavahemikul 05.12.1990 kuni 31.12.1990 looduskaitse inspektorina (I), seejärel kaebaja töötamist Riigimetsamaade Mahtra Talituse metsamajanduse inseneri ametikohal 01.01.1991-29.02.1992 (II) ning viimasena samas talituses töötamist metsakasutusnõuniku ametikohal 01.03.199201.08.1994 (III). I
14.Käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust, et kaebaja töötas Mahtra RV Metsamajandis ajavahemikul 05.12.1990 kuni 31.12.1990 looduskaitse inspektorina. Seda kinnitab tõendina Mahtra RV Metsamajandi direktori T. Kalmeti käskkiri 05.12.1990 nr 2-1/131, mille § 2 nähtub, et M.R. on viidud alates 05. dets. 1990.a. metsakultuuride inseneri ametikohalt looduskaitse inspektori ametikohale. Looduskaitse inspektori ametikoht (rajooni- või jaoskonna) on toodud Määruse nr 97 §-s 2. Nähtuvalt kaebaja poolt osaliselt vaidlustatud
otsusest nr 49111 on vastustaja küll selle põhjendustes esialgu õigesti märkinud, et kaebaja töötas looduskaitse inspektorina, kuid on otsustamisel märkinud muuhulgas, et loodukaitse inseneri ametikoht ei ole toodud Määruse nr 97 § 2 lg 1 nimekirjas ja seetõttu ei saa töötamist sellel ametikohal arvata avaliku teenistuse staaži hulka. Kohus märgib, et kaebaja ei vaidlustanud seda perioodi esitatud vaides ja seetõttu ei leia nimetatud küsimus kajastamist 28.11.2017 vaideotsuses nr 1.1-10/42226. Kohtuistungil esitatud menetlusosaliste seisukohtadest ja esitatud tõenditest lähtudes leiab kohus, et vastustaja on vaidlustatud otsuses nr 49111 lõpliku otsuse langetamisel ekslikult asunud seisukohale, et kaebaja töötas looduskaitse insenerina. Ilmselt viis sellise eksimuseni Mahtra RV Metsamajandi direktori 31.10.1990 käskkiri nr 2-1/142 (tl 8), mille § 2 on ekslikud märgitud, et M.R. viiakse üle looduskaitse inseneri ametikohalt metsamajanduse inseneri ametikohale. Kohus märgib, et nõustub sarnaselt vastustaja esindajaga, et tegemist oli eksimusega käskkirja vormistamisel. Nimelt nähtub nii Mahtra RV Metsamajandi direktori T. Kalmeti 05.12.1990 käskkirjast nr 2-1/131 (tl 10), kui ka kaebaja tööraamatu väljavõttest (tl 20), et kaebaja on 05.12.1990 üle viidud looduskaitse inspektori ametikohale ehk ametikohale, mis on nimetatud Käskkirjas nr 97.
15.Eeltoodut arvesse võttes loeb kohus tuvastatuks, et kaebaja oli ajavahemikul 05.12.1990 kuni 31.12.1990 (27 päeva – kaebuses ekslikult 26 päeva) ametikohal, millel töötamine loetakse avaliku teenistuse staaži hulka vastavalt 01.04.2013 jõustunud ATS § 107 lg 1 p1. II
16.Käesolevas asjas on sisuline vaidlus küsimuse üle, kas kaebaja töötamist Riigimetsamaade Mahtra Talituse metsamajanduse inseneri ametikohal 01.01.1991-29.02.1992 saab lugeda avaliku teenistuse staaži hulka.
17.Kohus märgib seda küsimust lahendama asudes kõigepealt, et metsamajanduse inseneri ametikohta ei ole Määruse nr 97 § 2 lg 1 toodud loetelus ja selle üle vaidlust ei ole.
18.Kaebaja leiab, et vaatamata asjaolule, et ta töötas formaalselt 01.01.1991-29.02.1992 Mahtra RV Metsamajandi metsamajanduse inseneri ametikohal, tuleb ka see periood arvestada tema avaliku teenistuse staaži hulka. Kaebaja väidab, et 31.10.1990 käskkirjaga nr 1-7/95 „Muudatused metsamajandi töökohtades“ likvideeriti alates 1.01.1991 muu hulgas metsakaitse ja –valve inseneri ja looduskaitse inseneri ametikohad ning 5.12.1990. a käskkirjaga nr 1-7/110 (tl 7) moodustati alates 1.01.1991 sisuliselt eelnimetatud likvideeritud ametikohtade asemele metsamajanduse inseneri ametikoht, millele ta nimetati ametisse alates 01.01.1991. Kaebaja väidab, et seetõttu täitis ta sisuliselt Määruse nr 97 § 2 punktides 12, 13 ja 15 nimetatud ametikohtade (metsavalve, -kaitse ja -kasutuse insener) ülesandeid, mis eeldasid avaliku võimu ülesannete täitmist, sest metsamajanduse inseneri ülesandeks oli Eesti NSV Metsakoodeksis toodud nõuete järgimine ja täideviimine.
19.Kohus loeb käesolevas asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et kaebaja viidi Mahtra RV Metsamajandi direktori 31.12.1990 käskkirjaga isikulise koosseisu kohta nr 2-1/142 (tl 8) alates 01.01.1991 isiklikul nõusolekul looduskaitse inseneri (kaebaja väitel ja eelmises osas tõendamist leidnult looduskaitse inspektori) ametikohalt metsamajanduse inseneri ametikohale, millel ta töötas kuni 29.02.1992. Nimetud ametikoha töökohustused pidid vastavalt Mahtra RV Metsamajandi direktori kt 05.12.1990 käskkirjale Ametikoha moodustamine nr 1-7/110 (tl 7) punktile 2 välja töötama ökonomist ja kaadrite inspektor. Nimetatud ametikoha – metsamajanduse inseneri - töökohustusi määratlevat dokumenti käesoleva kohtumenetluse ajal leida ei õnnestunud.
20.Kohus märgib, et vastavalt Keskkonnaministeeriumilt välja nõutud dokumentidega koos 18.04.2018 esitatud seisukohale (tl 115-116) reguleeris sel ajal metsavalve koosseisu kuulumist
kõigepealt muuhulgas Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse ministri 25.06.1976. a käskkiri nr 125 „NSVL riikliku metsavalve koosseisu kuuluvate töötajate loetelu ja ametitunniste kinnitamise kohta“, mille lisas 4 toodud loetelus on nimetatud 30 ametikohta, kuid metsamajanduse inseneri ametikohta selles ei sisaldu. Teiseks reguleeris seda ENSV Ministrite Nõukogu 1982. a määrus nr 353, mille punkti 3a kohaselt loeti mh riiklike metsamajandusorganite struktuuriüksuste insenerid riiklikeks inspektoriteks. Samas leidis Keskkonnaministeerium, et tegemist ei ole siiski konkreetse ametikoha nimetusega vaid üldpõhimõtte kirjeldusega. Kohus mõistab seda nii, et iga inseneri ametikoha täpsemad tööülesanded tuli määratleda metsamajandusorganitel endil, mida tõendab ka eelpoolnimetatud Metsamajandi direktori kt 05.12.1990 käskkiri. Keskkonnaamet toob oma vastuses täiendavalt välja, et Määruses nr 97 on varasemad riikliku metsavalve ametikohad loetletud vaid osaliselt, sest selline oli tollel hetkel Vabariigi Valitsuse seisukoht. Selle seisukoha kohta on Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-07-1233 öelnud 29.03.2009 antud kohtuotsuses järgmist (punktid 15 ja 16): „ATS § 182 lg 3 kohaselt kehtestab ametikohtade loetelu riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides, kus töötatud aeg vastavalt käesoleva seaduse § 153 punktile 1 ja käesoleva paragrahvi 1. lõikele arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka, Vabariigi Valitsus määrusega. Seadusest ei saa järeldada, et valitsusele tehti kohustuseks kehtestada näitlik või lahtine loetelu. Selliseks tõlgenduseks ei anna alust ka määrus nr 97 ise, mis nimetab konkreetsed asutused ja ametikohad neid asutustes, millistel töötatud aeg arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka. /.../ Ringkonnakohus leiab, et riigil on lai otsustusruum otsustamaks, millistel ametikohtadel töötamist võrdsustada avaliku teenistusega vastava staaži arvesse võtmise mõttes. Pensioniõigusliku staaži suurendamisega kaasneksid riigile olulised rahalised kulutused. Kõigi ametikohtade ühesuguse kohtlemise välistab seetõttu riigi rahaliste vahendite piiratus. Seadusandja otsustus pensioni sätestamisel ei saa kaasa tuua kõigi samaväärse tähtsusega ameti- või töökohtadel töötanud isikute ootust pensioni saamiseks.“ Keskkonnaministeerium lisab, et ta on küll teinud mitmel korral Vabariigi Valitsusele ettepaneku määruses nr 97 toodud ametikohtade loetelu täiendamiseks, kuivõrd riikliku metsavalve töötajate ametikohtade osas valitseb nimetuste paljusus ja sellest on tekkinud palju segadust, kuid Vabariigi Valitsus on need ettepanekud tagasi lükanud.
21.Kohus märgib siinkohal eraldi, et nõustub suures osas selle osaga Ringkonnakohtu seisukohast, et seadusega tehti Vabariigi Valitsusele tehti kohustus kehtestada mitte näitlik või lahtine loetelu nendest ametikohtadest, vaid et nimetatud nimekirja kinnitanud määrus ise ei võimalda seda nimekirja laiendavalt tõlgendada. Samas ei nõustu kohus Ringkonnakohtu seisukohaga selles osas, et kõigi ametikohtade ühesuguse kohtlemise välistab riigi rahaliste vahendite piiratus ja et seadusandja otsustus pensioni sätestamisel ei saa kaasa tuua kõigi samaväärse tähtsusega ameti- või töökohtadel töötanud isikute ootust pensionite saamiseks. Kohus märgib, et on juba eelpool leidnud, et selline seisukoht oleks sisuliselt vastuolus Põhiseaduses toodud võrdse kohtlemise printsiibiga. Lisaks leidis kohus, et seadusandja ei ole selgesõnaliselt välistanud, et kohtul oleks võimalik vastavate asjaolude ilmnemisel ka sõltumata kehtestatud nimekirjast avaliku teenistuse staaži tuvastada. Kohus märgib, et tekkinud olukorras, kus Vabariigi Valitsus on Keskkonnaministeeriumi väitel teinud mitmel korral Vabariigi Valitsusele ettepaneku määruses nr 97 toodud ametikohtade loetelu täiendamiseks, kuivõrd riikliku metsavalve töötajate ametikohtade osas valitseb nimetuste paljusus ja sellest on tekkinud palju segadust, kuid Vabariigi Valitsus on olukorra lahendamise ettepanekud tagasi lükanud, leiab kohus, et isikute võrdse kohtlemise tagamiseks Põhiseaduse mõtte kohaselt ei saa lähtuda ainult Vabariigi Valitsuse kehtestatud määrusest ja sisuliselt tõendamata asjaolust, et penisoniõigusliku staaži suurendamisega kaasneksid riigile olulised rahalised kulutused Kohus on seisukohal, et seadust saab ja tuleb käesoleval juhul tõlgendada põhiseaduse § 12 mõttele vastavalt.
Kohus märgib oma seisukohta põhjendades, et esiteks ei saa eeldada igal üksikul juhul penisoniõigusliku staaži tuvastamisel üldist ja veel vähem olulist mõju riigieelarvele. Teiseks ei ole sellisel avaliku teenistuse staaži sellisel kohtulikul tuvastamisel tegemist nimekirja täiendamisega uute ametikohtadega, mis väljuks kohtu pädevusest. Küll aga on kohtul tekkinud olukorras kaheldamatult tema poole pöördumisel kohustus tagada isikute õiguste kaitse ja võrdse kohtlemise tagamine Põhiseaduse mõttes.
22.Kohus leiab, et juhul, kui isik kohtumenetluses kogutud tõendite valguses täitis sisuliselt avaliku võimu ülesandeid vaieldamatult ja võrdelt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud nimekirjas olevatel ametikohtadel töötanud isikutega, kuid tulenevalt Eesti Vabariigi taasiseseisvumisjärgsel ajal valitsenud õiguslikust ja mõistelisest korrastamatusest ning võimatusest ette näha tol ajal kasutatud ametinimetuste seost tulevikus kehtestatavate pensioniõigusliku staaži ametikohtade loeteluga ja oma õigusi koheselt kaitsta, puudub õigustus isiku ebavõrdseks kohtlemiseks võrreldes nende isikutega, kelle ametinimetus on loetelus olemas. Kohus märgib, et sisuliselt samas olukorras on riik seoses tervistkahjustava tööga seotud sooduspensionile õigust andva staaži määramisel. Üldiselt tunnustatud praktika kohaselt on kohtul sellistel juhtudel õigus ja ka kohustus iga juhtumi korral eraldi tuvastada tervistkahjustavates tingimustes töötamine. Võrreldes avaliku võimu teostamisega on vastav valdkond palju laiem ja hõlmatud inimeste töökohtade arv palju suurem hõlmates sisuliselt kogu majandussääri. Ka lükkab sellise üksikul kaebusel põhineva meetodi kasutamise võimalikkus selles sfääris sisuliselt ümber ringkonnakohtu esitatud riigile võimalikult tekkivate prognoosimatute liigsete ja oluliste rahaliste kulutuste argumendi, sest võimalike vastavate taotluste-kaebuste arv on avaliku teenistuse osas metsamajanduse valdkonnas ilmselgelt oluliselt väiksem.
23.Kohus peab siinkohal oluliseks veel välja tuua moraalse argumendi – avaliku teenistuse staaži tuvastamata jätmise puhul karistaks riik neid üldist tunnustamist väärivaid inimesi, kes on osa või isegi kogu oma töise elu pühendanud kõigi riigi elanike avalike ja ühiste huvide teenimisele ja talunud oma töökohaga seotud piiranguid seoses teenistuseetikaga ja õigusega materiaalsele heaolule (alates reeglina väiksemast palgast avalikus sektoris võrreldes erasektoriga ja lõpetades mitmel oma teadmistele ja oskustele vastaval ametikohal töötamise ning äritegemise keeluga (vt näiteks Eesti Vabariigi riikliku metsavalve määrustik p.26-33 tl 127). Kaheldamatult ei oleks selline lähenemine kooskõlas isikute võrdse kohtlemise põhimõttega kõige laiemas plaanis ja vähemalt käesoleva otsuse langetanud kohtuniku õiglustundega.
24.Eeltoodule vaatamata leiab kohus, et käesolevas asjas ei ole ajaperioodi 01.01.1991 kuni 29.02.1992 osas tõendamist leidnud, et kaebaja oleks täitnud sel ajal avaliku võimu teostamisega seotud ülesandeid võrdselt nimekirjas toodu ametikohtadel töötanud isikutega. Vaatamata kohtu täiendavatele järelepärimistele ei ole kohtul seoses kaebaja töötamisega sel ajaperioodil ühtegi usaldusväärset ja selget tõendit, mis kinnistaks, et kaebaja täitis sel ajal avaliku võimu ülesandeid. Kohus leiab, et kaebaja väited nagu oleks 5.12.1990. a käskkirjaga nr 1-7/110 moodustatud alates 1.01.1991 31.10.1990 käskkirjaga nr 1-7/95 „Muudatused metsamajandi töökohtades“ alates 1.01.1991 likvideeritud metsakaitse ja –valve inseneri ja looduskaitse inseneri ametikohtade asemele metsamajanduse inseneri ametikoht. Nähtuvalt 5.12.1990 käskkirja nr 1-7/110 punktist 2 ei ole likvideeritud ametikohtade ülesanded automaatselt üle läinud loodud metsamajanduse insenerile, vaid viimase ametikoha töökohustused tuli alles välja töötada vastavalt käskkirja nr 1-7/119 punktile 2 ökonomistil ja kaadrite inspektoril.
25.Kohus märgib, et on küll tõenõoline, et osa või isegi enamus vastavate ametikohtade ülesannetest kanti üle uuele ametikohale, kuid käesoleval juhul puuduvad kohtu hinnangul
selles osas kaebaja avaliku teenistuse staaži tõendamisel positiivse otsuse langetamiseks vajalikud dokumentaalsed tõendid. Kohus märgib, et ka selles küsimuses tunnistusi andnud H. H. puudus täpne ülevaade kaebaja tööülesannetest ja tema kokkupuude oli kaebajaga sel perioodil väga vähene tulenevalt erinevates kohtades töötamisest. Kaebaja enda väiteid ei saa kohus muude olemasolevate tõendite valguses pidada otsustatavateks, sest nende usaldusväärsus on vähemalt teoreetiliselt küsitav seoses kaebaja huvitatusega menetluse tulemusest. Kaebaja poolt riigivõimu ülesannete täitmist sel perioodil ei tõenda ka üski muu menetluse käigus kogutud tõend. Seetõttu jätab kohus kaebaja taotluse avaliku teenistuse staaži tuvastamiseks perioodi 01.01.1991- 29.02.1992 osas rahuldamata. III
26.Kohus loeb viimase vaidlusaluse perioodi - 01.03.1992-01.08.1994 - osas tõendatuks, et kaebaja viidi Mahtra RV metsamajandi direktori 28.02.1992 käskkirjaga nr 2-1/12 (tl 41- 43) seoses metsamajandi reorganiseerimisega üle Riigimetsamaade Mahtra Talituse koosseisu metsamajanduse inseneri ametikohale ja 2.03.1992 Riigimetsamaade Mahtra Talituse Peametsaülema käskkirjaga nr 2/1 võeti üleviimise korras alates 1.03.1992 tööle metsakasutusnõuniku ametikohale. Nimetatud ametikohal – metsakasutusnõunik – töötas M.R. kuni 1.08.1994, mil ta võeti tööle Rapla Metsaametisse seoses Mahtra osakonna reorganiseerimisega inspektori ametikohale.
27.Kohus märgib, et Riigimetsamaade Mahtra Talituse põhimääruse p 1 kohaselt oli talitus Eesti Vabariigi Metsaameti alluvuses tegutsev piirkondlik riikliku metsavalve asutus, kes on Eesti Metsafondi osafondi hoidjaks metsakasvatuse, kasutuse ja kaitse korraldaja. Riigimetsamaade Mahtra Talituse põhimääruse p. 6 kohaselt (tl 47-48) oli talituse põhiülesandeks „Eesti Metsafondi osafondi tulude laekumise korraldamine, kulude kavandamine ja sihipärase kasutamise kontroll“. Põhiülesande täitmiseks oma tööpiirkonnas tuli talitusel muuhulgas vastavalt Põhimääruse p.7.1 pidada arvestust metsade pindala ning puiduvaru üle ning prognoosida metsade kasutamise määrad, p.7.2. koordineerida ja kontrollida metsamajanduskavade täitmist ja metsamajandustöödeks ettenähtavate vahendite sihtotstarbelist kasutamist, p.7.3. korraldada riigimetskondade vahendusel raiefondi ettevalmistamist ja kasvava metsa müüki oma tööpiirkonna riigimetskondades ning rahaliste vahendite laekumist osafondi pangaarvele, p.7.4 kontrollida vajadusel riigimetskondade raielankidel kasvava metsa materiaalset ja rahalist hindamist, p. 7.8. kaitsta riigi kui omaniku õigusi riigimetsamaade omandiküsimustes. Vastavalt põhimääruse punktidele 8.1. oli talitusel õigus kontrollida oma volituste piires metsades Eesti Vabariigi metsaseaduse vastuvõtmiseni ENSV metsakoodeksi ja teiste Eesti vabariigis kehtivate normatiivaktide, Eesti Vabariigi Riikliku Metsaameti ja tema teenistuste otsuste täitmist, 8.2. kontrollida metskondade rahaliste vahendite sihtotstarbelist kasutamist, 8.3. vormistada ettekirjutusi, protokolle, määrata halduskaristusi ja nõuda sisse riigile tekitatud kahju ning tõstatada rikkumises süüdiolevate isikute vastutusele võtmist vastavalt kehtivale korrale, p.8.6. peatada riigimetsades kehtivale korrale mittevastav tegevus või ebaratsionaalne metsakasutus, p.8.7. teha ettepanekuid riigimetsamaade ja looduskeskkonna kasutamist, mõjutamist või ohustamist reguleeriva seadusandluse täiendamiseks või muutmiseks. Kohus on seisukohal, et kõik need ülal loetletud ülesanded näitavad selgelt, et Riigimetsamaade Mahtra Talitus oli riigivõimu teostav asutus ja tema vastavate põhiülesannete täitmisega seotud ametiülesannetega töötajad olid vaieldamatult avalikku võimu teostavateks isikuteks.
Kohus märgib, et nähtuvalt nii Mahtra RV Metsamajandi direktori 28.02.1992 käskkirja nr 21/12 punktist 10 (tl 42 pöördel), kui ka talituse peametsaülema 2.03.1992 käskkirjast nr 2/1, oli talituse koosseisus selle loomisel 3 töötajat – peametsaülem, metsakasutusnõunik ja raamatupidaja-ökonomist, hiljem lisandus neile tunnisaja H. H. kinnitusel inspektor.
28.Kohus on seisukohal, et arvestades talituse koosseisu ja tööülesandeid ning selle peametsaülema H. H. poolt kohtus tunnistajana antud selgitusi (kohtuistungi salvestus 11:06:48-11:57:36), on üheselt tuvastatud, et vaatamata kaebaja ametikoha metsakasutusnõunik puudumisele määruse nr 97 loetelust, täitis kaebaja metsakasutusnõuniku nimetusega ametikohal vaieldamatult avaliku võimu teostamisega seotud ülesandeid. Seoses ametinimetusega “metsakasutusnõunik“ selgitas H. H. kohtuistungil, et selle kasutuselevõtt oli eelkõige tulenev soovist eemalduda nõukogudeaegsest ametinimetusest metsakasutusinsener, mitte aga eelkõige mingitest muutunud ametikohustustest (11:29.58-) Neid tuli seoses metsavalve ümberkorraldamisega pigem just kontrolli osas juurde. Kohus märgib, et Määrus nr 95 § 2 p 15 on avaliku võimu ülesannete täitmist eeldanud ametikohana toodud metsakasutuse (vanem)insener. Lisaks toob kohus siinkohal välja, et nähtuvalt Lisast nr 1 Eesti Riikliku Metsaameti käskkirjale 31. juulist 1992. nr 67 oli Riigimetsamaade talituses riikliku metsavalve koosseisu kuuluvate töötajate loetelus peametsaülem ja tema asetäitja ning metsainspektor või muud töötajad metsainspektori ülesannetes ehk vastav käskkiri nägi sisuliselt ette selge õigusliku võimaluse kasutada metsainspektori ametinimetuse asemel muid ametinimetusi. Kohus märgib, et metsa(kasutus)inspektori ja nõuniku ametiülesandeid kirjeldavate tõenditena saab käesolevas asjas kaudsete tõenditena arvesse võtta tl 96-97 toodud Alutaguse Talituse töökirjeldused, millest nähtub nii metsainspektori kui nõuniku poolt täidetud tööülesannete ulatus kui ka see, et need on selgelt avaliku võimu teostamist eeldavad ülesanded, kusjuures mõlemal on õigus rakendada sanktsioone. Kohus möönab, et need tõendid ei puuduta otseselt Mahtra talitust, kuid on seisukohal, et need iseloomustavad tolleaegseid arusaamu ja suundi tööülesannete jagamisel. Lisaks kinnitavad kohtu sellist arusaama ka tunnistaja H. H. ütlused kohtuistungil.
29.Kohus märgib, et eelmises punktis toodu näitab üheselt, et kirjeldatud ajaperioodil toimusid metsamajanduses ja metsakorralduses väga sagedased ja suured muudatused, mis kestsid tegelikus elus edasi ka pärast käesolevas otsuse osas käsitletavat perioodi. Vaatamata neile muudatustele tuli metsavalves ja ka konkreetses talituses erinevate ametinimetuste all töötanud inimestel täita neid, vaieldamatult avaliku võimu teostamist eeldavaid, ülesandeid, mida neile pandi nii seaduse, alamalseisvate õigusaktide kui ka ametiülesannetega. Kohus on seetõttu jätkuvalt eelnevalt väljendatud seisukohal, et valitsuse kehtestatud ametikohtade loetelu ei saa olla lõpliku otsuse langetamise avaliku teenistuse staaži määratlemisel lõplikult siduv ja kohtul on võimalik kõiki tõendeid arvestades tuvastada konkreetse isiku avaliku teenistuse staaž ka juhul, kui vastav ametikoht ei ole mingil põhjusel loetellu (nimekirja) lisatud.
30.Kohus peab vajalikuks eraldi välja tuua veel kaks täiendavat kogutud tõenditega seotud asjaolu, mis kohtu arvates üheselt kinnitavad, et kaebaja täitis vähemalt Riigimetsamaade Mahtra Talituses avaliku võimu ülesandeid.
31.Kõigepealt toob kohus välja, et kaebaja on kohtule esitanud mitmed käskkirjad, millele tema riigi esindajana on alla kirjutanud ja mis tõendavad tema poolt riigivõimu teostamist Riigimetsamaade Mahtra Talituses töötatud ajal. Nii on kaebaja muuhulgas allkirjastanud 29.05.1992 käskkirjad nr 1/12, 1/13 ja 1/14, millega anti riigi metsamaid ajutusse kasutusse eraisikule kuni maaomandusse andmiseni kooskõlas maareformi seadusega (tl 15 pöördel, 16). Samuti on ta 01.06.1992 käskkirjaga nr 1/15 ja 14.08.1992 nr 1/22 langetanud personalipoliitikasse puudutanud otsuseid. Asjaolu, et M.R. pidi kindlasti täitma avaliku võimu teostamise ülesandeid käesolevas osas käsitletava perioodi sees, näitab ka tema määramine Rapla Metsaameti Peametsaülema 25.aprilli 1994 a. käskkirjaga nr. 9 tema asendajaks 02.06.1994. See käskkiri ja ka eelpoolmainitud käskkiri ning H. H. tunnistused kohtuistungil
(kohtuistungi salvestus 11:43.30- ) näitavad selgesti, et sisuliselt täitis kaebaja kogu selle perioodi jooksul vajadusel ka peametsaülema asetäitja (abimetsaülema) kohustusi, kuigi tulenevalt talituse väiksusest vastavat ametikohta eraldi ei loodud.
32.Kohus loeb tunnistaja ütlustega tõendatuks (kohtuistungi salvestus 11:51:24 -) ka asjaolu, et M.R.il oli kindlasti ametist tulenev õigus erivahendite kasutamiseks ja talle olid väljastatud riigi poolt erivahendid ise (kumminui ja käerauad) ja on võimalik, et ka õigus ameti(tuli)relva kasutamiseks ning vastav ametirelv. See näitab kohtu arvates täiendavalt, et kaebaja täitis vaieldamatult riigivõimu teostamise ülesandeid.
33.Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et käesoleval juhul on üheselt tõendamist leidnud, et ajavahemikul 01.03.1992-01.08.1994 töötades Riigimetsamaade Mahtra Talituse metsakasutusnõuniku ametikohal, teostas kaebaja sisuliselt tegelikult ja reaalselt riigiametnikuna avalikku võimu ja see periood on võimalik ja tuleb lugeda tema avaliku teenistuse staaži hulka erinevalt vastustaja 31.08.2017 otsusega tuvastatust. Kohus rahuldab seetõttu ka kaebaja kohustamiskaebuse ja kohustab Sotsiaalkindlustusametit pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist uuesti üle vaatama oma 31.08.2017 otsuse nr 49111.
34.Kuna menetlusosalised ei ole menetluskulude väljamõistmist õigeaegselt seaduses sätestatud vormis taotlenud, jäävad menetluskulud vastavalt HKMS § 109 lg 1 nende endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.