Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Madis Ernits 19.06.2018, Tartu 3-16-1766 Vjatšeslav Koguti kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju 10 000 euro hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 22.06.2017. a otsus Vjatšeslav Koguti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Vjatšeslav Kogut Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja 16.05.2018. a taotlus riigi õigusabi saamiseks läbi vaatamata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.06.2017. a otsus muutmata.
3.Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 300 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 19.07.2018 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla kohaldas 27.04.2015. a käskkirjaga nr 957 (tl 38-39) kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist (spordisaali kasutamise võimaluse keelamine) ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks oli 27.04.2015 toimunud sündmus. Sektsiooni 3-1 kinnipeetav teatas valvurile, et kaebaja sülitas tema peale. Samal päeval
fikseeriti kaebajal parema silma juures punakas hematoom. Kaebaja pidas ennast konfliktis kannatanuks. Vangla kohaldas täiendavaid julgeolekuabinõusid eesmärgiga vältida edaspidiseid konflikte kaebaja ja teiste kinnipeetavate vahel ning selgitada välja juhtumi asjaolud. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse selle käskkirja tühistamise nõudes (haldusasi 3-15-1860). Tallinna Halduskohus jättis 21.06.2016. otsusega kaebuse rahuldamata. Otsus jõustus Riigikohtu 03.08.2017. a määrusega.
2.Tallinna Vangla jätkas 27.07.2015. a käskkirjaga nr 5-1/1860 (tl 41-42) eelmises punktis nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Vangla leidis, et kaebaja paiknemine avatud sektsioonis ei ole turvaline ning kaebaja enda, kaaskinnipeetavate ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks on vajalik hoida ta teistest kinnipeetavatest eraldi lukustatud kambris. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk oli konfliktolukordade ennetamine ning kriminaalmenetluse objektiivne läbiviimine. Kaebaja suhtes piirati ka muid kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega ehk vanglasisest liikumisja suhtlemisvabadust ja spordisaali kasutamist. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse selle käskkirja tühistamise või õigusvastasuse tuvastamise nõudes (haldusasi nr 3-15-2105). Halduskohus tagastas kaebuse 19.09.2015. Kohtumäärus jõustus 17.03.2016.
3.Tallinna Vangla jätkas 27.10.2015. a käskkirjaga nr 5-1/2598 (tl 44-45) punktis 1 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Vangla tõi välja, et 27.04.2015 aset leidnud intsidendi osas algatati kaks kriminaalmenetlust. Vangla märkis, et 27.10.2015 kaebajaga toimunud vestlusel sai kaebaja aru, et tekkinud konfliktid võivad korduda ning nõustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamisega. Käskkirja põhjendused kattusid 27.07.2015. a käskkirja põhjendustega. Kaebaja ei pöördunud selle käskkirja vaidlustamiseks kohtusse.
4.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 27.11.2015 (tl 69-70).
4.Kaebaja esitas 30.06.2016 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 18) mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000 eurot. Kaebaja väitis, et tema suhtes kohaldati põhjendamatult julgeolekumeetmeid nelja kuu jooksul haldusaktide nr 5-1/1860 ja 5-1/2598 alusel ning kaebajale põhjustati sellega kannatusi.
5.Tallinna Vangla jättis 15.08.2016. a otsusega nr 5-37/16/138-2 (tl 4-5) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla selgitas, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad käskkirjad on kehtivad ning kuna kaebaja käskkirju ei vaidlustanud, siis minetas ta õiguse nõuda käskkirjadega tekitatud kahju hüvitamist.
6.Kaebaja esitas 04.09.2016 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 6, 54-55 ja 90), mille halduskohus võttis menetlusse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot seoses inimväärikuse alandamisega, kuna kaebajat hoiti põhjendamatult lukustatud kambris. Kaebaja väitis, et talle tekitati kahju 27.07.2015. a haldusaktiga nr 5-1/1860 ja 27.10.2015. a haldusaktiga nr 5-1/2598 ehk täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise käskkirjadega. Kaebajat hoiti lukustatavas kambris neli kuud alusetult ja õigusvastaselt. Kaebajal ei olnud alates 27.04.2015 mingeid rikkumisi, tema käitumine oli väga hea. Vangla oleks saanud paigutada kaebaja 27.07.2015 teise sektorisse. Konflikte kaebaja ja teiste kinnipeetavate vahel põhjustas vangla, kuna kaebaja pandi kambrisse isikute juurde, kellega oli konflikt möödapääsmatu.
7.Tallinna Vangla palus kaebusele hiljem täiendatud vastuses (tl 34-36, 66-67) jätta kaebus rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus jättis 22.06.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus selgitas, et määrava tähendusega on see, et viibimine kolmanda üksuse sektsioonis 3-1, kus kaebaja paiknes 27.04.2015 toimunud konflikti ajal, võis põhjustada kaebaja elule ja tervisele ohtlikke konflikte kinnipeetavate vahel, sh ründeid kaebajale. Vastustaja hinnangul oleksid eeltoodud konfliktid ühtlasi ohuks teistele kinnipeetavatele, vanglaametnikele ja vangla julgeolekule ning kujutaksid endast raskeid õigusrikkumisi. Sellest, et kaebaja osalusel ei toimunud intsidente eraldatud lukustatud kambris, ei saa järeldada, et neid ei toimuks avatud osakonnas. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda tema paigutamist konkreetsesse üksusesse või sektsiooni. Vaidlustatud käskkirjades on märgitud, et kaebaja keeldus minemast tagasi sektsiooni 3-1, kuna seal võivad uuesti tekkida konfliktid teiste kinnipeetavatega. Ka kaebaja ise märkis kaebuses, et ta ei soovinud minna sellesse sektsiooni. Kaebaja osalusel toimusid konfliktid erinevates kambrites ja erinevate kinnipeetavatega. Vastustaja andmetel oli kaebaja käskkirjade andmise menetluses ärakuulamisel nõustunud sellega, et tema enda turvalisuse huvides tuleb tal edasi viibida eraldatud lukustatud kambris. Kaebaja ei ole sellele vastustaja väitele vastu vaielnud. Praegusel juhul näitavad asjaolud pigem seda, et ennatlik oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine 27.11.2015. Kaebajat ei paigutatud tagasi sektsiooni 3-1, ta viidi üle sektsiooni 3-2. Sellest hoolimata tekkis kaebajal koheselt pärast sellesse sektsiooni paigutamist ehk ööl vastu 28.11.2015 konflikt, kus kaebaja väitel ründas teda uus kambrikaaslane. Halduskohus leidis, et kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane, siis ei ole kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik. Halduskohus selgitas, et kaebaja kaotas sisuliselt üksnes võimaluse liikuda vähemalt nelja tunni jooksul päevas vabalt oma osakonna piires ja suhelda selle aja jooksul teiste kinnipeetavatega, kuid samal ajal oli kaebajal muid võimalusi viibida teiste isikute seltskonnas ja suhelda nendega (kambrikaaslaste olemasolu, osalemine keeleõppel). Kaebuses on üksnes lühidalt väidetud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjustas kaebajale kahju. Seda, et kaebajat oleks kuidagi mõjutanud spordisaali kasutamise keelamine, ei ole kaebaja kordagi isegi nimetanud. Kaebajale ei saa ette heita, et ta jättis esitamata käskkirjade tühistamise nõuded. Kuna enne kohtusse pöördumist tuleb läbida ka kohustuslik kohtueelne menetlus, siis ei olnud käskkirjade kehtivusaja jooksul võimalik saavutada kohtulahendit, millega käskkiri tühistatakse. Kokkuvõttes on täitmata kaks olulist kahju hüvitamise tingimust – vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane ja kaebajal ei ole tekkinud kahju. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 123-124), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Kaebaja väidab, et vestlused vanglaametnikuga toimusid 27.07.2015 ja 27.10.2015, aga kaebaja ei ole olnud nõus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Kaebaja leiab, et tal oli õigus nõuda enda paigutamist teise sektorisse. Tegelikkusele ei vasta see, et kaebaja keeldus minemast sektorisse 3-1. Kaebaja väidab, et ei soovinud istuda koos kinnipeetavaga, kellega tal toimus 27.04.2015 konflikt sektoris 3-1. Kaebajal on õigus elule ja tervisele. Käskkirja 27.04.2015 pikendamised on olnud põhjendamatud.
Kaebaja ei nõustunud mõlemal (27.07.2015 ja 27.10.2015) vestlusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega, vaid üksnes 27.10.2015 toimunud vestlusel. Kaebaja ei ole varasemalt väitnud, et 27.10.2015 vestlusel ta ei nõustunud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Käesoleval juhul ei ole küsimuse all mitte kaebaja ümberpaigutamine, vaid vanglasisene paigutamine. Vanglasisene paigutamise kord ei ole detailselt õigusaktides reguleeritud, seadusandja on jätnud haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest paigutamisel lähtutakse. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida kinnipidamiskohta ega selle tingimusi, samuti endale meelepäraseid kambrikaaslasi. Küll aga lähtub vangla kinnipeetavate paigutamisel lisaks vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevate nõuete järgimisele ka julgeoleku tagamise aspektist. Teabe- ja uurimisosakonna spetsialistid on kaebajast pädevamad julgeolekuriske hindama ja paigutamise üle otsustama. Kaebaja suhtes rakendatud julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise eesmärk oli konfliktolukordade ennetamine, mis võinuks ohustada nii kaebaja enda kui ka kaaskinnipeetavate turvalisust, samuti vangla üldise julgeoleku tagamise vajadus. Käskkirjades on iga rakendatud meedet asjakohaselt põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.06.2017. a otsus muutmata.
12.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha riigi õigusabi taotluse osas (I) ning seejärel lahendab apellatsioonkaebuse (II). I
13.Kaebaja palub 16.05.2018 ringkonnakohtule esitatud taotluses määrata kaebajale advokaat. Kaebaja peab vajalikuks riigi õigusabi korras esindaja määramist seetõttu, et olla võrdne menetlusosaline vangla juristiga.
14.HKMS § 55 lg 3 sätestab, et kohus võib jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse, kui HKMS ei näe ette teisiti. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja esitas taotluse riigi õigusabi korras esindaja saamiseks apellatsioonkaebuses ning ringkonnakohus jättis 28.09.2017. a määrusega kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus ei pidanud 28.09.2017. a määrusega vajalikuks kaebajale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi korras esindaja määramist. Kaebaja taotlusest ei nähtu, et võrreldes varasemalt lahendatud avaldusega oleks käesolevaks hetkeks asjaolud muutunud. Tulenevalt asjaolust, et ringkonnakohus on varasemalt juba lahendanud 16.05.2018. a avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud taotluse, jätab ringkonnakohus kaebaja 16.05.2018. a taotluse riigi õigusabi saamiseks HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata. II
15.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Riigikohus on selgitanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada
(RKHKo 20.04.2011, 3-3-1-94-10, p 12; 06.05.2015, 3-3-1-88-14, p 15). Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine (RKHKo 20.04.2011, 3-3-1-94-10, p 12). Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (RKHKo 13.11.2009, 3-3-1-63-09, p 16; 06.05.2015, 3-3-1-88-14, p 16). Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk suunatud tagajärgede likvideerimisele vaid ennetamisele ning julgeolekuriskide vähendamisele ja vanglal on õigus täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus.
17.Tallinna Vanglal tuli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamisel tulenevalt kaalutlusõigusest otsustada rakendatavate meetmete üle. Sealjuures tuli vanglal arvestada õigusaktide andmisel ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas, ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Asjaoludest nähtuvalt on 27.07.2015. ja 27.10.2015. a käskkirjades jõudnud järelduseni, et kaebajal võivad tekkida avatud sektsioonis kaaskinnipeetavatega konfliktid, mistõttu oli vajalik võimaliku õigusrikkumise ärahoidmiseks hoida kaebajat teistest kinnipeetavatest eraldi. Ringkonnakohtu hinnangul on kahtlemata vangla huvi vältida uusi konflikte, kuna see ohustab lisaks kaebaja enda julgeolekule vangla üldist julgeolekut. Ringkonnakohus leiab, et 27.07.2015. ja 27.10.2015. a käskkirjades kirjeldatu andis vanglale aluse jõuda järelduseni, et kaebaja paigutamine avatud sektsioonis ei ole turvaline ning kinnipeetava enda, kaaskinnipeetavate ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks oli vajalik kaebajat edasi hoida teistest kinnipeetavatest eraldi lukustatud kambris. Ringkonnakohus on seisukohal, et julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kaalumisel arvestati kõiki olulisi asjaolusid ja huve.
18.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et kaebajal ei olnud subjektiivset õigust nõuda enda paigutamist konkreetsesse sektsiooni või kambrisse. Halduskohus on sealjuures põhjendatult viidanud kaebaja 13.01.2016. a vaidele (tl 59-63p), milles kaebaja on avaldanud rahulolematust selle üle, et Tallinna Vangla on teda korduvalt paigutanud kambritesse, kus on seatud ohtu kaebaja elu ja tervis ning tal on esinenud alates 28.01.2014 Tallinna Vanglasse saabumist pidevalt konflikte teiste kinnipeetavatega. Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavate julgeolek vangistuses viibimise jooksul ning kuna vangla on leidnud, et kaebaja paigutamisel avatud sektsiooni võivad kaebajal tekkida konfliktid kaaskinnipeetavatega, oli põhjendatud kaebaja mittepaigutamine avatud sektsiooni turvalisuse ning kaebaja enda kui kaaskinnipeetavate ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks. Halduskohus on ka õigesti viidanud asjaolule, et 27.11.2015 ei paigutatud kaebajat sektsiooni 3-1 vaid sektsiooni 3-2, kus tekkis kaebajal taaskord konflikt. Seega prognoosis vangla õigesti, et paigutamisel avatud sektsiooni võivad kaebajal tekkida endale ja teistele isikutele ohtlikud konfliktid. Vangla üldise sisekorra tagamine ning vanglas viibivate isikute turvalisus ja ohutus kaalus asjaolusid arvestades üles kaebaja vabaduste piirangu.
19.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et ta ei ole olnud nõus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega 27.07.2015 ja 27.10.2015 ning viitab halduskohtu otsuse punktile 8, milles halduskohus kajastas vastustaja seisukohti kaebusele. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja on vastuses kaebusele (tl 35) selgitanud, et 27.10.2015 vestles kaebaja teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialistiga ning vestluse kulgedes sai kaebaja aru, et tekkinud
konfliktid võivad korduda ning ta nõustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamisega. Nimetatud asjaolu on märgitud ka Tallinna Vangla 27.10.2015. a käskkirjas nr 5-1/2598, kuid kaebaja on vastuväite esitanud esimest korda käesolevas haldusasjas esitatud apellatsioonkaebuses, st pärast seda, kui halduskohus on antud asjaolule tuginenud. Kuna kaebaja ei ole varasemalt käesolevas asjas julgeolekuabinõude kohaldamisega mittenõustumist väitnud, ei ole põhjust kahelda vangla 27.10.2015. a käskkirjas ja vangla poolt kaebusele esitatud vastuses, et kaebaja nõustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Ringkonnakohus selgitab, et Tallinna Vangla ei ole kinnitanud, et kaebaja oleks ka 27.07.2015 nõustunud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega, kuid Tallinna Vangla andmetel keeldus kaebaja 27.07.2015. a vestlusel üksusesse 3-1 minemast. Sellest lähtuvalt ei saa väita, et kaebaja ise ei pidanud vajalikuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise vajalikkust.
20.Kaebaja on seisukohal, et tema asemel oleks pidanud lukustatud kambrisse paigutama teise kinnipeetava. Tallinna Ringkonnakohus selgitas haldusasjas nr 3-15-1860, et kaebaja on 14.01.2016 esitanud halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse (haldusasi nr 3-16-95) enda ümberpaigutamiseks. Nimetatud taotluses on pikalt ja põhjalikult kirjeldatud kaebaja pidevaid konflikte kaaskinnipeetavatega, mh ka vaidlusalusel perioodil ja enne seda. Vangla poolt haldusasjas nr 3-16-95 esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal on mitmel korral olnud konflikt kaaskinnipeetavaga, sh on ta ise rünnanud kaaskinnipeetavat. Need kaebaja käitumist iseloomustavad andmed olid vanglale intsidendi toimumise ajal 27.04.2015 teada (Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2017. a otsus 3-15-1860). Lähtuvalt eelnevast ei pea ringkonnakohus täiendavalt vajalikuks antud küsimust pikemalt käsitleda.
21.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.06.2017. a otsuse muutmata.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu Ringkonnakohus jätkas 28.09.2017. a määrusega kaebajale Tartu Halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks vabastamiseks. Seetõttu kehtis Tartu Halduskohtu 29.09.2016. a määrusega antud menetlusabi ka apellatsioonimenetluses ja kaebaja oli vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 300 euro tasumisest. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 300 eurot) Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.