Rahvastik › Välismaalased

esitamiseks, ei ole hinnatud haldusakti mõju temale, tema vanematele ning ei ole hinnatud mõju, mis kaasneb haldusaktiga tema kasuisale, kes on Eesti põliselanik. Kaebaja kasuvanemad jäeti üldse ärakuulamata enne otsuse tegemist. Kaebaja hinnangul on haldusakt ka sisuliselt õigusvastane, kuivõrd kaebaja ja kaebaja vanemate (isikud, keda kaebaja loeb kolmandateks isikuteks) põhiõiguste piiramise otsustamisel diskretsiooniõiguse väära kasutamise, ebaproportsionaalsuse ning kohaldatud piirangu legitiimse eesmärgi puudumise tõttu. Lisaks asetatakse perekond ebamõistlikkusse majanduslikku olukorda, mis paratamatult tekib pidavate reisidega seonduvalt Vene Föderatsiooni ja Eesti vahel ning tekkida võib isegi olukord, kus perekonnaliikmed ei näe üksteist lähima viie aasta jooksul. Täiendavalt on kaebaja seisukohal, et VMS § 237 lg 1 tõlgendamine otsuses toodud viisil on vastuolus PS 11, § 12 lg 1 , § 19, § 26, § 27 ja § 36. Kaebaja pool on välja toonud kaebajat iseloomustavaid materjale, esitatud on dokumente kaebaja koolituste kohta ja suhtlemisel lähikondlastega. Kaebaja on taotlenud Politsei- ja Piirivalveameti 31.10.2017 otsuse nr 15.3-3.4/2017/81581 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise tühistamist. 09.05.2018 on kaebaja pool esitanud taotluse koos dokumentidega asja materjalide juurde võtmiseks. Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata ning taotleb jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastuseks kaebajale märgib PPA, et kaevatav otsus on põhjendatud ning kaalutlusvigadeta, haldusorgan on selgitanud piisava põhjalikkusega välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu ning vaidlusalused kaalutlused nähtuvad vaidlusaluses haldusaktis. Kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamisest. Vastustaja märgib, et Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja 06.10.2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-15-5626 mõisteti kaebaja süüdi KarS § 184 lg 1 ja § 214 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi ning kaebaja poolt toime pandud teod annavad igati aluse pidada kaebajat ohtlikuks Eestis avalikule korrale, kaebaja on ka vaatamata eelnevale korduvale karistatusele samaliigiliste kuritegude toimepanemisega jätkanud oma õigusvastast ja kuritegelikku käitumist. Ükski kaebaja poolt toimepandud kuritegudest ei ole olnud juhuslikku laadi, vaid tegemist on olnud eesmärgipärase planeeritud kuritegevusega. Tegemist on narkootilise aine suures koguses käitlemisega varalise kasu saamise eesmärgil, mis on ohtlik avalikule korrale ning riigil on õigus hinnata, kas kriminaalkorras karistatud välismaalane ka pärast kinnipidamiskohast vabanemist on ohuks avalikule korrale. PPA on märkinud, et uimastikuriteod on rahvatervisevastased kuriteod ning EIK on hinnanud uimastikuriteod raskeimateks kuritegudeks.

Vastustaja juhib tähelepanu, et olgugi, et kaebaja on läbinud vanglas sotsiaalprogrammid, on kaebaja toime pannud jätkuvalt kuritegusid. Vastustaja viitab ka kaebaja lähikondlaste ringile ning märgib, millist isikut saab pidada välismaalase puhul perekonnaliikmeks. Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus 1.Kohus, tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 2.Asja materjalide kohaselt tunnistas PPA 31.10.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/8158-1 VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks A. Filimonovile väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa, koostas väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 7 alusel lahkumisettekirjutuse ning VSS § 7 lg 2 ja § 74 lg 2 alusel kohaldas sissesõidukeelu 5 aastaks peale lahkumiskohustuse täitmist. A.Filimonov on seda ettekirjutust kohtus vaidlustanud. A. Filimonov kannab hetkel karistust Tartu Vanglas. Alexey Filimonov on sündinud Eesti Vabariigis, on rahvuselt venelane ja omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, tema emakeeleks on vene keel. 3.Kaebaja puhul on välja toodud, et isik on kuuel korral kriminaalkorras karistatud ning korduvalt ka väärteokorras karistatud. Kaebajat karistati esimest korda 2006. aastal kui kaebaja oli 16-aastane narkootilise ja psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise tõttu. 2006. a mõistetud karistus pöörati täitmisele Harju Maakohtu 27.03.2007 määrusega, mille kohaselt kaebaja ei allunud kriminaalhooldusele, ei elanud kindlaks määratud kohas, ei ilmunud registreerimisele ning ei täitnud talle pandud lisakohustusi. 2006. aasta süüdi mõistmise ja 2007. aasta karistuse täitmisele pööramise ajavahemikul oli kaebaja suhtes alustatud viis uut kriminaalasja, mille kaebaja sooritas, kuna oli võlgu inimestele. Pärast seda, kui kaebaja oli vabaduses olnud ligikaudu 5 kuud, mõisteti Harju Maakohtu 17.01.2008.a otsusega kaebaja süüdi varguse (KarS § 199 lg 2 p-de 4-5 alusel), röövimise (KarS § 200 lg 2 p-de 4, 8, 10 alusel) ja avaliku korra raske rikkumise eest lõhkeseadeldisega ähvardades (KarS 263 p 3 alusel). 17.04.2009 arutati Viru Maakohtus kaebaja ennetähtaegse vabanemise üle, kuid jäeti tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest vabastamata, sest kaebaja kohta koostatud iseloomustusest nähtus, et tema varasem käitumine, toimepandud kuritegude korduvus ja iseloom viitavad tema ohtlikkusele. Kaebajat karistati vangistuse ajal 12 korda distsiplinaarkorras, millest kohus järeldas, et ta ei ole teinud enda jaoks tema sotsiaalset ohtlikust alandavaid järeldusi ega muutnud oma käitumist. Kohus võttis arvesse ka asjaolu, et kaebajat on varem kriminaalkorras karistatud ning viimased kuriteod (15 episoodi) pani toime katseajal, millest nähtub, et võimaluse tekkimisel eirab ta jätkuvalt kehtestatud käitumisreegleid ega ole oma eelnevast karistusest järeldusi teinud. Kaebaja vabastati eeltoodud karistuse kandmisest tingimisi ennetähtaega 07.12.2009. Vastustaja märgib lisaks, et juba tookord tõi kaebaja välja asjaolud, et ta on asunud paranemisteele kuid juba 04.10.2010 otsusega (kriminaalasi nr 1-10-10506) mõisteti kaebaja süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5 ja 9 alusel (võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult, kuid vägivalda kasutamata, süstemaatiliselt). Ka sellel ajal oli kaebaja seisukohal, et kaebaja asub paranemisteele ja ei pane toime uusi kuritegusid. Kaebaja karistusaja lõpp oli 20.04.2012. Harju Maakohtu 11.09.2013 kohtuotsusega (kriminaalasja nr 1-13-4992) mõisteti kaebaja süüdi KarS § 199 lg 2 p 5,7,9; § 200 lg 2 p 4 järgi (võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult, kuid vägivalda kasutamata, grupi poolt, süstemaatiliselt ning röövimine isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise või tapmise seoses röövimisega või muul omakasu motiivil või väljapressimises).

Harju Maakohtu 14.10.2014 otsusega (kriminaalasi nr 1-14-7912) mõisteti kaebaja süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 alusel (võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud süstemaatiliselt). Antud asjas leidis kohus, et kuna kaebajal puudus töökoht ja ilmselgelt ka legaalselt saadav sissetulek, siis varastamine on töötu ja sissetulekuta kaebaja elustiiliks ja sellisel viisil hangib kaebaja endale elatusvahendeid. 23.01.2015. a vabanes kaebaja tingimisi enne tähtaega (Harju Maakohtu 12.01.2015 kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-14-7912). Eelnimetatud määruse tegemisel võttis kohus arvesse, et kaebaja avaldas valmisolekut tegeleda oma alkoholi- ja narkootikumide probleemiga. Kohus pidas eeltoodut oluliseks, kuna kaebaja puhul on kuritegude toimepanemise üheks soodusteguriks alkoholi ja narkootikumide tarvitamine. Kaebaja tunnistas probleeme alkoholiga ning enda sõnul oli motiveeritud alkoholist hoiduma. Narkootikumide osas leidis ta, et see ei paku tegelikult rahuldust ning sellest saab ta hoiduda. Kaebaja on märkinud, et püüdleb õiguskuuleka elu poole ning osalus vangistuse ajal sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ mõjub talle positiivselt. Kohus uskus, et tookordne vanglas viibimine on pannud kaebaja mõistma, et toimepandud kuritegudele järgnevad tema igapäevast elu ja heaolu oluliselt piiravad tagajärjed ning ta on enda õigusvastasest käitumisest ka vajalikud järeldused teinud ning oskab edaspidises elus järgida seaduskuulelikkust. Harju Maakohtu 06.10.2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-15-5626 mõisteti kaebaja süüdi KarS § 184 lg 1 ja § 214 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda eest, isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise, omastamise, süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamise, asja tahtliku rikkumise või hävitamise, kelmuse või väljapressimise, grupi poolt). Kaebajale mõisteti karistuseks 4 aastat ja 2 kuud vangistust, mida ta hetkel kinnipidamisasutuses kannab.

4.Tartu Vangla on teinud PPA-le taotluse 04.05.2017Alexey Filimonovi suhtes elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Sellest lähtuvalt on PPA asunud asja menetlema ning teatanud asja menetlemisest ka A. Filimonovit. 5.Kohus nõustub PPA 31.10.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/8158-1 ning leiab, et otsus on igati õiguspärane. 6.Kohus nõustub sellega, et riigil on õigus hinnata, kas kriminaalkorras karistatud välismaalane ka pärast kinnipidamiskohast vabanemist on ohuks avalikule korrale, sest riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil. Kuna kaebaja on hetkel 27-aastane, olles eelneva 11 aasta jooksul (alates 2006) 6-l korral kriminaalkorras karistatud, olles enamuse eelnimetatud ajast viibinud kinnipidamisasutustes, on ebausutav, et kaebaja asub paranemisteele , kuna kaebaja on juba omandanud retsidiivse käitumise. Halduskohus möönab, et kui võtta arvesse, et korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosus on väga kõrge, siis on alust arvata, et kaebaja kujutab ka pärast vangistusest vabanemist ohtu avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele.

Kohus märgib, et PPA on kaevatavas otsuses selgitanud, et uimastikuriteod on rahvatervisevastased kuriteod ning viidatud on ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele, kus on märgitud, et uimastikuriteod on raskemad kuriteod, mistõttu on avaliku korra huvides PPA õigesti asunud seisukohale, et isik on ohtlik avalikule korrale, mis kaalub üles A. Filimonovi isiklikud huvid. Seega on põhjendatud PPA otsus osas, mis puudutab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, kuna välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. 7.Samuti nõustub kohus samadel põhjustel vastustajaga selles, et A. Filimonovile on tehtud lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Hetkel viibi küll A. Filimonov kinnipidamisasutuses, kuid sealt vabanemisel on A. Filimonovil kui välismaalasel kohustus lahkuda Eestist. Lahkumisettekirjutus kuulub koheselt täitmisele väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)§ 7 lg 2 ja § 72 lg 2 p 7 alusel ning isik saadetakse Venemaa Föderatsiooni. Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igat juhtumit iseseisvalt ja kaalutakse kõiki asjaolusid, mida antud juhul PPA teinud on. VSS § 74 lg 2 lubab sissesõidukeeldu rakendada viieks aastaks. 8.VSS § 29 sätestab sissesõidukeelu kohaldamise alused. Vastustaja tugines kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel VSS § 29 lõike 1 punktidele 1 ja 7. VSS § 29 lg 1 p 1 kohaselt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi ja teiste Euroopa riikide julgeolekut ja avalikku korda, VSS § 29 lg 1 p 7 lubab sissesõidukeelu kohaldamist, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Kaebaja ohtlikkus nähtub eelkõige Tartu Vangla poolt koostatud materjalidest.

11.Kohus märgib kaebaja poolt märgitud 3. isikute kohta, et kohus ei ole neid menetlusse kaasanud 3. isikutena. Kuna selle kohta ei ole esitatud ühtki taotlust, puudus kohtul vajadus ka selle kohta kohtumäärus teha. Kaebuse koostaja on kaebaja vanemad Aleksandr Filimonovi ja Valentina Filimonova 3. isikutena vaid kaebuse preambulas ära märkinud. Mis puudutab kaebuse esitaja taotlust kaebaja Alexey Filimonovi ja tema vanemate Aleksandr Filimonovi ja Valentina Filimonova ülekuulamist kohtuistungil, on selle küsimuse kohus lahendanud kohtumäärusega 29.03.2018. Samas on viidatud kaebuses ka Aleksandr Filimonovi ja Valentina Filimonova õiguste rikkumisele, mille kohta märgib kohus, et nimetatud isikute õiguste rikkumise üle kohus lahendit ei tee, kuna nimetatud isikud ei ole menetlusosalised halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 15 mõistes. Nimetatud isikud saavad esitada vajadusel kaebuse enda õiguste kaitseks iseseisvalt. 12.Kohus peab antud asjas väheoluliseks kaebaja väiteid sellele, et missugused on tagajärjed kaebajale kui ta ei saa jääda Eestisse ning sellele, et tema sidemed katkevad vanematega pärast tema väljasaatmist. Samuti on väheoluline hetkel see, et kaebaja on vanglas olles läbinud sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“, „Vihajuhtimine“, kuna see ei ole kaebajat positiivselt mõjutanud. Asjas ei oma ka tähtsust kaebajale väljastatud tunnistused läbitud kursuste kohta ja tema õpingud vanglas, kuna õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üle kaebaja subjektiivsed huvid ning asjaolu, et kaebaja on korduvalt viibinud vangistuses ning on ka väärteokorras karistatud, annab alust arvata, et kaebaja ei ole motiveeritud elama seaduskuulekalt ega austa Eesti Vabariigi õiguskorda. Lisaks tuleb märkida, et kaebajat on ka vanglas distsiplinaarkorras karistatud. Samas on küll kaebaja Eestis sündinud, kuid omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust ja tema emakeeleks on vene keel, kaebaja eesti keele taset on hinnatud B1, mis on vanglas omandatud. 13.Mis puudutab kaebaja lähikondlasi – kaebaja ema ja isa, kelle selgitustega soovis kaebaja tõendada perekonna lähedasi suhteid, märgib kohus, et kaebaja on täiskasvanud isik ning välismaalaste seaduse järgi on täisealise isiku perekonnaliikmeks tema abikaasa ja lapsed, mitte ema ja isa, seega puudus kohtul vajadus nende isikute ülekuulamiseks ning veelgi vähem 3. isikuna kaasamiseks. Kohus märgib, et antud juhul puudub kaebajal perekond, kaebaja on vallaline ja lapsi ei ole, ning puudub ka erakorraline sõltuvussuhe vanematega. Kohus peab usaldusväärseks PPA ja vangla poolt esitatud sellekohaseid materjale ja selgitusi, millest antud asjas saab lähtuda. Siiski kohus möönab, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine raskendab kaebajal pärast vanglast vabanemist lähisugulastega kohtumist, on kaebaja poolt toime pandud teod rasked ja kaaluvad üles kaebaja isiklikud huvid viibida Eestis. Kohus viitab Euroopa Inimõiguse Kohtu lahenditele (Boujlifa vs Prantsusmaa; Baghli vs Prantsusmaa, El Boujaidi vs Prantsusmaa), mille kohaselt võib kuriteo raskus kaaluda üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal. Kohus lisab, et sissesõidukeeld ei ole kaebaja puhul tähtajatu, vaid viie aasta möödudes saab kaebaja taas Eestisse pöörduda. 14.Seega on põhjendatud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine (VMS § 241 lg 1 p 2) ning talle lahkumisettekirjutuse tegemine (VSS § 7 lg 2), et kaitsta avalikku korda Eestis. Lahkumisettekirjutus kuulub koheselt täitmisele VSS § 72 lg 2 p 7 alusel pärast vanglast vabanemist ning tulenevalt VSS § 74 lg 2 kohaselt on sissesõidukeeld 5 aastaks.

15.Kokkuvõtlikult on vastustaja õigesti toiminud, menetlusnormide rikkumist kohus ei täheldanud antud asja menetlemisel, haldusakt on antud kehtiva õiguse alusel, on piisavalt hästi motiveeritud, kaalutletud ja antud selleks pädeva ametiisiku poolt. Kaebaja suhtes ei ole rikutud halduse üldtunnustatud põhimõtteid ega põhiseaduslikke õigusi. Kaebaja viited PS § 11, 12, 19, 26, 27 ja 36 on asjakohatud ja otsitud. Kohus rõhutab veel, et kaebaja suhtes ei ole rikutud tema subjektiivseid õigusi, eneseteostusõigust, võrdse kohtlemise õigust, kuna antud küsimuses tuleb lahendada igat juhtumit iseseisvalt ja ei ole olnud võrrelda kedagi teist samas olukorras; antud asjas ei ole võimalik rääkida perekonna puutumatusest ja perekonna lahutamisest, kuna kaebajal puudub perekond; kaebajat ei puuduta ka see Põhiseaduse säte, et ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata, kuna kaebaja ei ole Eesti kodanik. Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata. 16.Kaebaja pool on esitanud kohtule Aleksandr Filimonovi poolt koostatud elulookirjelduse kaebaja kohta, millel pole antud asjas tähtsust ning kohus jätab selle tähelepanuta. Samas jätab kohus tähelepanuta muud kaebaja poolt esitatud kaebajat iseloomustavad materjalid (iseloomustused, tunnistused), sest kohus on nõustunud PPA-ga selles, et kaebajale vaidlustatava otsuse tegemise põhjustas kaebaja kuritegelik käitumine Eestis, mis ohustab avalikku korda ning kaalub üle kõik muud tõendid, mistõttu puudus vajadus hinnata kaebaja poolt esitatud muud iseloomustavat materjali. 17.09.05.2018 on kaebaja pool esitanud kohtule täiendava taotluse ( dokumendid), mis on esitatud hilinenult (kohtumäärus 29.03.2018 tlk 130), kuna kohtumääruse kohaselt võisid kuni 02.05.2018 menetlusosalised esitada täiendavaid dokumente ja menetluskulusid, mistõttu jätab kohus esitatu asja juurde võtmata ja tagastab. 18.Kohus on lähtunud otsuse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 19.Menetluskuludest: HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PPA ei ole menetluskulude nimekirja esitanud, kaebaja on tasunud riigilõivu, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud ja täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 22.05.2019.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 22.05.2019.a otsus Resolutsioon

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.