Alexey Filimonovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31.10.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/8158-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 23.05.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Alexey Filimonovi apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/apellant – Alexey Filimonov, esindaja Vitali Denikin
volitatud
Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
RESOLUTSIOON
1.Jätta Alexey Filimonovi apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 23.05.2018. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 22.05.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 31.10.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/8158-1, millega tunnistas kehtetuks A. Filimonovile väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa, tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (kinnipidamisasutusest vabanemisel) ja kohaldas sissesõidukeelu 5. aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. A. Filimonov on sündinud Eestis, kuid omab Vene Föderatsiooni kodakondsust. Välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Otsuse põhjenduste kohaselt kujutab A. Filimonov ohtu avalikule korrale, kuna ta on kuuel korral kriminaalkorras karistatud, muu hulgas rahvatervisevastase kuriteo (uimastikuriteo) eest ning ta on korduvalt karistatud ka väärteokorras. Samas otsuses leidis PPA Tartu Vangla seisukohale viidates, et A. Filimonov kujutab pärast vanglast vabanemist avalikule korrale ja julgeolekule ka tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu, mis õigustab talle lahkumisettekirjutuse tegemist ning sissesõidukeelu kohaldamist.
2.A. Filimonov esitas otsuse peale vaide, mille PPA jättis 20.12.2017. a vaideotsusega rahuldamata.
3.A. Filimonov esitas 12.01.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus PPA 31.10.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/8158-1 tühistada. Kaebuse kohaselt ei ole vastustaja haldusakti andmisel järginud haldusmenetluse vorminõudeid, mistõttu on haldusakt formaalselt õigusvastane. Haldusorgan on rikkunud nii kaebaja kui kaebaja kasuvanemate õigust olla ära kuulatud, samuti on rikutud haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja põhiõigusi. Kaebaja heidab PPA-le ette, et kuigi temale anti võimalus vastuväidete esitamiseks, jäeti tema kasuvanemad ära kuulamata, samuti ei ole hinnatud haldusakti mõju temale ega tema kasuvanematele. Kaebaja hinnangul on haldusakt sisuliselt õigusvastane diskretsiooniõiguse väära kasutamise, ebaproportsionaalsuse ning kohaldatud piirangu legitiimse eesmärgi puudumise tõttu.
4.Tartu Halduskohus leidis, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja jättis 23.05.2018. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu hinnangul on vastustaja õigesti toiminud, menetlusnormide rikkumist kohus ei täheldanud, haldusakt on antud kehtiva õiguse alusel, piisavalt hästi motiveeritud, kaalutletud ja antud selleks pädeva ametiisiku poolt. Kohus nõustus vastustajaga, et riigil on õigus hinnata, kas kriminaalkorras karistatud välismaalane on ka pärast kinnipidamiskohast vabanemist ohuks avalikule korrale, sest riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil. Kohus nõustus ka sellega, et 27-aastane kaebaja, kes on eelneva 11 aasta jooksul (alates 2006. a) kuuel korral kriminaalkorras karistatud ja enamuse nimetatud ajast viibinud kinnipidamisasutuses, on omandanud retsidiivse käitumise. Kohus märkis, et kuna korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosus on väga kõrge, siis on alust arvata, et kaebaja kujutab ka pärast vangistusest vabanemist ohtu avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele. Halduskohtu hinnangul ei ole vastustaja rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Kaebajale anti võimalus oma arvamuste ja vastuväidete esitamiseks enne haldusakti andmist, samuti on kaebajal olnud võimalus esitada vastuväited vaide esitamisel. Kaebaja kasuvanemate osas leidis halduskohus, et nad ei ole antud asjas isikud, kelle arvamust PPA oleks pidanud küsima. Halduskohus möönis, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine raskendab kaebajal pärast vanglast vabanemist lähisugulastega kohtumist, kuid kaebaja toime pandud teod on rasked ja kaaluvad üles kaebaja isikliku huvi viibida Eestis. Kohus asus seisukohale, et kaebaja suhtes ei ole rikutud halduse üldtunnustatud põhimõtteid ega tema põhiseaduslikke õigusi ning kaebaja viited Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-de 11, 12, 19, 26, 27 ja 36 rikkumisele on asjakohatud ja otsitud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas 22.06.2018 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu 23.05.2018. a otsuse peale. Kaebaja palub apellatsioonkaebuse rahuldada, halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus PPA 31.10.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/8158-1 tühistamiseks. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud ja osaliselt hindamata jätnud asjas kogutud tõendid ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi ning seetõttu jõudis kohus otsuse tegemisel ebaõige järelduseni, et PPA 31.10.2017. a otsus on õiguspärane. Halduskohus jättis peaaegu täies ulatuses käsitlemata kaebaja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid ja neil põhinevad väited, samuti jättis kohus põhjendamatult üle kuulamata ja kaasamata kolmandad isikud ehk kaebaja kasuvanemad ning on seeläbi rikkunud olulises ulatuses kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalune haldusakt on sisuliselt õigusvastane kaebaja ja kolmandate isikute põhiõiguste piiramise otsustamisel diskretsiooniõiguse väära kasutamise, ebaproportsionaalsuse ning kohaldatud piirangu legitiimse eesmärgi puudumise tõttu. Sisuliselt ei ole vastustaja ega ka kohus arvestanud isiku elamisloa kehtetuks tunnistamise, väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga, samuti Vene Föderatsiooniga sidemete puudumist. Sellega rikutakse nii kaebaja kui ka kolmandate isikute põhiõigusi. Kaebaja puhul ei ole hinnatud sissesõidukeelu kohaldamise vajadust, selle kestust ning ei ole lähtutud proportsionaalsusest. 26.03.2019 esitatud täiendavas seisukohas viitab kaebaja 19.02.2019 haldusasjas nr 3-17-1545 tehtud Riigikohtu otsusele, millest nähtuvalt on lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). Samast otsusest lähtuvalt märkis kaebaja, et VSS § 7 lg-s 2 on sätestatud lahkumisettekirjutusega reguleeritavad küsimused ning et üksnes „vajaduse korral“ kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 74 reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid. VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Käesolevas asjas ei ole hinnatud sissesõidukeelu kohaldamise vajadust, selle kestust ning ei ole lähtutud proportsionaalsusest, jättes täielikult arvestamata A. Filimonovi ja tema vanemate seoseid. Kaebaja viitab samuti sellele, et kohtupraktikas ei peetud näiteks vajalikuks välja saata elamisloa alusel Eestis elavat Gruusia kodanikku, kes tulistas 2017. a veebruaris Tallinnas asuvas hotellis teist meest jalga. Riigikohus ei hinnanud piisavalt põhjendatuks Tallinna Ringkonnakohtu otsust mõista sellele isikule lisakaristusena riigist väljasaatmine ja kaheksa aasta pikkune sissesõidukeeld (vt RKKK 22.03.2019. a otsus asjas nr 1-17-9941). Samuti on
Riigikohus märkinud, et KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõuet tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt RKKrK 12.03.2012. a otsus asjas nr 3-1-2-1-12, p 9.2). Samuti saab kaebajat avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kolleegium viitas haldusasjas nr 3-17-1545 tehtud lahendis ka sellele, et automaatselt ei ole võimalik teha järeldust, et oht avalikule korrale on tegelik.
6.Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja leiab esitatud vastuses apellatsioonkaebusele, et vaidlustatud halduskohtu ja PPA otsused on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. VMS § 241 lg 2 kohaldamisel kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. PPA on seda kõike oma otsuse tegemisel hinnanud ja vastavad seisukohad oma otsuses ka välja toonud. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles kaebaja subjektiivsed huvid, sest kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja väited enda muutumisest on paljasõnalised ning ei ole veenvad, arvestades tema viimaste kuritegude iseloomu, mis olid planeeritud ning tahtlust nõudvad. Kaebaja kannab karistust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja väljapressimise eest. Varem on kaebajat karistatud narkootilise ja psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise, varguse, avaliku korra raske rikkumise ja röövi eest. Kaebaja viimane tegu oli ohtlikum kui varasemad. Võttes arvesse kaebaja süütegusid, sh nende iseloomu, ei ole võimalik jaatada erinevate isikute, sh kaebaja pereliikmete poolt kirjutatud positiivsete iseloomustuste alusel, et kaebaja ei ole enam ohtlik. Ka kaebaja käitumisest vanglas ei saa järeldada, et temast lähtuv oht oleks vähenenud, sest kaebajat on vanglas korduvalt karistatud distsiplinaarkorras. Vastustaja rõhutab täiendavas vastuses apellatsioonkaebusele, et kuigi Riigikohtu uuemast praktikast tulenevalt on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll, ei pruugi menetluslik viga igal üksikjuhul tingida haldusakti tühistamist. Kuna kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu, siis üksnes võimalik menetluslik viga ei peaks kaasa tooma lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas haldusakti tühistamist. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja poolt toime pandud süüteod on selliseid, mis kinnitavad temast lähtuvat tegelikku (tõenäosus) ja piisavalt tõsist (kahjuliku tagajärje olulisus) ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebaja viimase süüteo järgsest käitumisest vanglas ei saa järeldada, et temast lähtuv oht oleks vähenenud, sest kaebajat on korduvalt karistatud ka distsiplinaarkorras. Riigikohus on haldusasjas nr 3-17-1545 tehtud otsuses toonud välja, et narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus ning narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale. Eelnevalt nimetatud haldusasjas pidas Riigikohus oluliseks seda, et isikut ei olnud süüdi mõistetud grupiviisilises tegutsemises või vägivallaga seotud süütegudes. Kaebaja süüteod ei ole aga olnud juhuslikku laadi, vaid tegemist on olnud eesmärgipärase planeeritud tegevusega. Erinevalt haldusasja nr 3-17-1545 asjaoludest, on kaebaja süüdi mõistetud nii
grupiviisilises tegutsemises kui ka vägivallaga seotud süütegudes. Kaebaja on korduvalt käitunud ka teiste isikute vara kahjustavalt. Kuna kaebajat on korduvalt karistatud nii kriminaalkorras kui ka väärteokorras ning kaebaja süütegudest nähtub retsidiivsus, siis saab järeldada, et ta kujutab endast tegelikku ohtu ehk on tõenäoline, et vabaduses ta jätkab süütegude toime panemist. Võttes arvesse kaebaja süütegusid ja nendega seotud asjaolusid, siis saab jaatada ka kahjuliku tagajärje olulisust, sest isiku käitumises on viiteid, et ta võib reaalselt ohustada teisi isikuid. Riigikohus asus haldusasjas nr 3-17-1545 tehtud lahendis seisukohale, et kaebaja puhul ei ole ületatud kõrgendatud ohulävend (ta ei kujuta tegelikku ohtu), mistõttu ei ole alust isiku väljasaatmiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks. Käesolevas asjas kujutab aga kaebaja endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu, mistõttu on teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmise eesmärgil põhjendatud kaebaja Eesti Vabariigist väljasaatmine ning temale sissesõidukeelu kohaldamine. Kuigi Riigikohus on viidatud lahendis asunud seisukohale, et lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohast, on Riigikohus kolme kaasuse puhul, kus PPA kolme otsustust sisaldav haldusakti õiguspärasuse kontroll jõudis Riigikohtusse, otsustanud pärast 19.02.2019 isikute poolt esitatud kassatsioonkaebusi siiski menetlusse mitte võtta (haldusasjad nr 3-17-1183, 3-17-946 ja 3-17-1674) ning sellega on PPA haldusaktid jõustunud. Seega ei pruugi Riigikohtu poolt 19.02.2019. a lahendis esile toodud menetluslik viga igal üksikjuhul tingida haldusakti osalist (lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas) tühistamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et A. Filimonovi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi.
8.Asja materjalidest nähtuvalt tunnistas PPA kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 3 kohaselt kaalutakse pikaajalise elaniku elamisloa viidatud alusel kehtetuks tunnistamisel välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, artikli 12 lg 1 järgi võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Direktiivi 2003/109 peamine eesmärk on liikmesriikides pikaajaliselt elavate kolmandate riikide kodanike integratsioon (vt Euroopa Kohtu otsused asjas C-508/10, p 66 ning CGIL ja INCA asjas C-309/14, p 21). Sellise meetme võtmine ei saa olla automaatselt ette nähtud kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärjena, vaid vajab juhtumipõhist hindamist, mis peab hõlmama eeskätt artikli lõikes 3 nimetatud tegureid (s.o elamise kestus, isiku vanus, tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga) (Euroopa Kohtu 07.12.2017. a otsus asjas C-636/16).
9.Ka Eesti kohtupraktika järgi peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel oht avalikule korrale olema „reaalne ja piisavalt tõsine“, kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel, et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (RKHK 13.04.2016. a otsus asjas 3-3-1-2-16, p 14). Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust (RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 19). Seega on PPA-l otsuse tegemisel ulatuslik kaalumisruum.
10.Käesolevas haldusasjas taandub vaidlus põhiliselt sellele, kas kaebaja senine käitumine on hõlmatud mõistega „tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule“ ning kas PPA on piisavalt kaalunud kõiki kaebajaga seotud asjaolusid. HMS § 4 lg 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 3 ls 1).
11.PPA otsuses kaebajast lähtuva ohu olemust selgelt ei määratlenud. PPA viitas otsuses küll Tartu Vangla seisukohale (otsuse p 15), et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka pärast vanglast vabanemist, kuid enda selget hinnangut ohu tõsidusele ja tegelikkusele ei väljendanud. Kuivõrd PPA põhjendusel oli pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine tarvilik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist, võib siiski järeldada, et ka PPA pidas kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks ja piisavalt tõsiseks. PPA põhjendab ohtu avalikule korrale kaebaja korduvatest ja järjest raskemateks muutunud kuritegudest tekkinud käitumismustriga (otsuse p 13), kuid ei põhjenda, milles seisneb kaebajast lähtuv oht riiklikule julgeolekule. Seetõttu hindab ringkonnakohus järgnevalt kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale.
12.Halduskohus asus kaebajaga seotud asjaolude hindamisel seisukohale, et ohtu, et kaebaja jätkab kuritegude toimepanemist, sh vägivalda kasutades, saab pidada reaalseks, kuna olles alates 2006. a kuuel korral kriminaalkorras karistatud, on kaebaja omandanud retsidiivse käitumise. Ka leidis halduskohus, et kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale saab pidada piisavalt tõsiseks, sest kaebaja teod on olnud ohtlikud isikute tervisele, võimalik, et ka elule. Halduskohus leidis, et ka vara ohustamise kohta ei ole õige väita, et see oht ei ole tõsine. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et vastustaja lähtus kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamisel õigetest asjaoludest, kaalus kõiki nõutavaid asjaolusid ja omistas neile kohase kaalu ja tähenduse. Halduskohus võttis seejuures arvesse, et kaebaja suhtes tehti üheaegselt elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus ja lahkumisettekirjutus. Seega võib järeldada, et halduskohtu arvates oli kaebajast lähtuv oht „reaalne ja piisavalt tõsine“.
13.PPA kohaldas vaidlustatud otsuses kaebaja suhtes korraga kolme meedet: tunnistas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi lahkumisettekirjutuse ja kohaldas sissesõidukeeldu. Seetõttu tuleb selgitada, kas kaebajast lähtuv oht oli tegelik ja piisavalt tõsine. Vaidlustatud PPA otsus on koostatud 31.10.2017 ehk rohkem kui poolteist aastat tagasi. Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb, et liikmesriigi
kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast selle tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale kaob või märkimisväärselt väheneb (C-371/08, Ziebell, p 84) (RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 22). Kaebajast lähtuva ohu hindamisel tuleb seetõttu arvesse võtta ka seda, kas pärast PPA otsuse tegemist on mingid asjaolud muutunud.
14.PPA on otsuse tegemisel õigesti arvesse võtnud kaebaja poolt toime pandud kuritegusid, nende regulaarsust ja arvukust, samuti Tartu Vangla 04.05.2017. a ettepanekut kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja talle lahkumisettekirjutuse tegemiseks, milles omakorda viidati ka vanglas kaebaja suhtes läbi viidud riskihindamisele. Riskianalüüsi kohaselt on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks, kui muutuvad tema eluviis või teda ümbritsevad olud. Kaebaja varasemas käitumises on viiteid sellele, et ta võib teisi ohustada. Omandatud ellusuhtumine ja väärtushinnangud mõjutavad ka tema käitumist, ta küll mõistab ühiskonnas kehtivaid norme ja kohustusi, kuid eirab neid. A. Filimonovi poolt toime pandud kuritegude korduvus, nende iseloom, narkootikumide tarvitamine ning lühikesed intervallid vangistuste vahel viitavad kaebaja hoolimatule ja riskeerivale elustiilile. PPA otsusest nähtuvalt kannab kaebaja praegu karistust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja väljapressimise eest. 2006. a karistati kaebajat narkootilise ja psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise eest (KarS § 183 lg 2 p 1); 2008. a varguse (KarS 199 lg 2 p 4 ja 5), avaliku korra raske rikkumise (KaS 263 lg 3) ja röövi eest (KarS § 200 lg 2 p-d 4, 8, 10); 2010. a varguse eest (KarS § 2 p-d 5 ja 9); 2013. a röövi eest (KarS 199 lg 2 p-d 5,7 ja 9) ja 2014. a varguse eest (KarS § 199 lg 2 p 9). Uimastikuritegusid loetakse rahvatervisevastasteks kuritegudeks ning EIK on hinnanud uimastikuriteod raskemateks kuritegudeks. Ka Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriik võib selleks, et säilitada avalikku korda, võtta seisukoha, et narkootiliste ainete kasutamine kujutab ohtu ühiskonnale, mis õigustab erimeetmete kasutusele võtmist välismaalase vastu, kes rikub narkootiliste ainete kohta antud seadusakte (19.01.1999.a otsus kohtuasjas C 348/96: Calfa, EKL 1999, lk 11, p 12). Lisaks uimastikuritegudele on EIK hinnanud raskemaks kuriteoks ka röövimise. EIK hindas vargused kergemateks kuritegudeks, kuid leidis, et kui kergemad kuriteod on korduvad, siis moodustavad need isiku käitumismudeli. Lisaks vangla ettepanekus toodule on PPA oma otsuse tegemisel arvestatud kaebaja haridust, riigikeele õpet, töötamist põhiliselt ajutistel kohtadel ja juhutöödel, käitumist vangistuse ajal ja kaebaja karistatust väärteokorras. Kaalutud on ka otsuse tagajärgi kaebajale ja tema pereliikmetele ning kaebaja sidemeid Eestiga. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et PPA on kõiki kaebajaga seotud asjaolusid nõutaval määral kaalunud.
15.Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu järeldustega ning leiab, et kaebaja puhul ei ole ka pärast PPA otsuse tegemist 2017. a ilmnenud selliseid täiendavad asjaolusid, millega ringkonnakohus peaks otsuse tegemisel arvestama. Kaebaja väited, et ta soovib muutuda ja edaspidi õiguskuulekalt elada, ei lükka ümber PPA ja halduskohtu seisukohta tema ohtlikkuse kohta. Muuhulgas on kaebaja vanglas pannud toime ka distsiplinaarsüüteo (tl 39p), mis ei ilmesta tema väidet muutumisest samuti positiivselt. Nagu juba märgitud, tõi PPA oma otsuses välja kaebaja käitumise alates 2006. aastast. Riigil on õigus hinnata, kas kriminaalkorras karistatud välismaalane ka pärast kinnipidamiskohast vabanemist on ohuks avalikule korrale, sest riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil. Kaebaja sündis 25.05.1990, olles 13 aasta jooksul (alates 2006. a) 6-l korral kriminaalkorras karistatud ning on enamuse eelnimetatud ajast viibinud kinnipidamisasutustes. Seega on
kaebaja omandanud retsidiivse käitumise. Riigikohtu halduskolleegium asus juba 04.04.2003. a. otsuse asjas nr 3-3-1-14-03 seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ohtlikuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Riigikohtu halduskolleegiumi 27.02.2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-1-14 on samuti leitud, et kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähendusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Tartu Vangla ettepanekus oli samuti välja toodud, et kaebaja mõistab ühiskonnas olevaid kohustusi ja norme, kuid eirab neid. Tema poolt toime pandud kuritegude korduvus, iseloom, narkootikumide tarvitamine ning lühikesed intervallid vangistuste vahel viitavad kaebaja hoolimatule ja riskeerivale elustiilile. Kaebajat on karistatud kuuel korral kriminaalkorras ja seitsmel korral väärteokorras ning ka ringkonnakohus ei pea usutavaks, et kaebaja ka tegelikkuses on loobunud oma varasemalt omandatud retsidiivsest käitumisest ning hakkab vanglast vabanedes käituma seaduskuulekalt. Eeltoodut kinnitavad ringkonnakohtu arvates ka maakohtute lahenditest nähtuvad järgnevad asjaolud: 2009. a aprillis teda ennetähtaegselt ei vabastatud, sest kaebaja varasem käitumine, kuritegude korduvus ja iseloom viitasid tema ohtlikkusele, samuti oli teda vanglas 12 korda distsiplinaarkorras karistatud ning viimased kuriteod pani kaebaja toime katseajal; 2009. a novembris kaebaja vabastati karistuse kandmisest enne tähtaega, sest ta väitis, et tema vaated elule on muutunud; 2010. a oktoobris mõisteti ta uuesti kuriteo toimepanemises süüdi; 2011. a mais ei vabastatud teda tingimisi karistuse kandmisest, kuna leiti, et eksisteerib suur tõenäosus uute kuritegude toimepanemiseks vaatamata sellele, et A. Filimonovil oli olemas perekonna toetus ja elukoht, mis aga ei takistanud tal uut kuritegu toime panna; järgmised kriminaalkaristused sai kaebaja 2013 ja 2014. a; 2015. a jaanuaris vabastati ta tingimisi enne tähtaega, kuid 2015. a oktoobrikuu otsusega mõisteti A. Filimonov uuesti süüdi ja seekord narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise, omastamise, süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamise, asja tahtliku rikkumise või hävitamise, kelmuse või väljapressimise grupi poolt. Kui arvestada halduskohtule esitatud kaebuses toodud kaebaja seisukohti (kaebuse lk 6), siis saab neist järeldada, et kaebaja ei mõista jätkuvalt enda tegude tõsidust ja ei ole tegelikkuses enda jaoks neist mingeid järeldusi teinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik ka erinevate isikute poolt koostatud kaebaja iseloomustuste põhjal järeldada, et ta nüüd ilmselgelt ei soovi enam tulevikus kuritegusid toime panna. Kaebaja isa hinnang oma poja kohta ei ole asjas määrava tähtsusega ning ilmselt ei ole see ka objektiivne. Samuti ei ole määrava tähtsusega see, et kaebajale on väidetavalt tagatud vabanemise järgselt töökoht. Tartu Vangla 04.05.2017. a ettepanekust nähtub, et kaebaja poolt kuritegude toime panemise ajendiks on olnud valdavalt materiaalse kasu saamine, vägivalda on ta kasutanud grupis. Tegude toime panemise ajendiks on olnud joovastavate ainete tarvitamine (k.a alkohol), mõjutatavus ja sellega seotud tunnustus- ja kuuluvusvajadus. Eeltoodust saab järeldada, et ainuüksi töökoha olemasolu ei vähenda kaebaja ohtlikkust. Ka asjaolu, et kaebaja on 2016-2017. a, s. o enne PPA vaidlusaluse otsuse tegemist läbinud vanglas erinevaid koolitusi („12 sammu“, „Tagasilanguse ennetamine“, „Eluviisitreening“, “Agressiooni asendamise treening“), ei näita, et kaebaja on selle tõttu tõesti muutunud ja ta pole enam avalikkusele ohtlik. Eeltooduga seoses on PPA põhjendatult viidanud sellele, et kaebaja on ka 2011. a vangistuses olles läbinud sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Vihajuhtimine“ (Viru Maakohtu 23.05.2011. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-10-10506), kuid sellest hoolimata jätkas ta süütegude
toimepanemist. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et seetõttu ei ole sellised kaebaja poolt halduskohtule esitatud tõendid käesolevas asjas olulise tõendusväärtusega ning ei anna garantiid kaebaja seaduskuulekaks ja avalikule korrale mitteohtlikuks muutumise kohta. Mis puudutab veel kaebaja ohtlikkust ning selle tegelikkust ja tõsidust, siis see nähtub ringkonnakohtu hinnangul ka Tartu Vangla poolt 24.10.2017 koostatud kinnipeetava iseloomustusest (tl 41p). Antud iseloomustusest nähtub, et kaebaja puhul seisneb oht avalikule korrale selles, et ta võib kasutada elule väheohtlikku vägivalda ning aidata kaasa narkootiliste ainete levitamisele. Pommiähvarduse tegemisega seadis kaebaja samas ohtu inimeste turvatunde. Kaebaja puhul avaldub oht kõige tõenäolisemalt juhul, kui ta ei suuda vabaneda narkosõltuvusest ja jätkab suhtlemist kriminaalse taustaga isikutega. Samuti juhul, kui ta ei suuda korrigeerida enda elustiili, hoiakuid ning mõtlemist ja käitumist. Uue üldise kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul on kaebaja puhul Tartu Vangla hinnangul 66% ja vägivaldsete kuritegude toimepanemise tõenäosus 54%. Ringkonnakohtu arvates on vangla iseloomustuses välja toodud kaebaja kuritegude toimepanemise tõenäosuse puhul tegemist kõrge näitajaga (mõlemal juhul üle 50%).
16.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja suund ei olnud üha raskemate kuritegude toimepanemine, vaid viimasel ajal tulenes tema tegevus vaid ebaõigest suhtumisest ellu ning oli seotud põhiliselt vargustega. Asja materjalidest nähtuvalt kannab kaebaja praegu karistust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja väljapressimise eest ning 2006. a karistati kaebajat narkootilise ja psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise eest; 2008. a varguse, avaliku korra raske rikkumise ja röövi eest; 2010. a varguse eest; 2013. a röövi eest ja 2014. a varguse eest. Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja viimane süütegu oli ohtlikum kui varasemad, eriti kui arvestada maakohtu otsusest nähtuvat asjaolu, et sel korral toimus ka relvataolise esemega ähvardamine ja peksmine (sh kannatanu ema ja abikaasa nähes). Lisaks ähvardati ka kahjustada lapsi (imik ja 16-aastane tüdruk). Võttes arvesse neid kaebaja süütegusid, sh nende iseloomu, ei ole võimalik jaatada erinevate isikute, sh kaebaja pereliikmete positiivsete iseloomustuste alusel, et A. Filimonov ei ole pärast vanglast vabanemist enam ohtlik avalikule korrale, rääkimata temast tuleneva ohu tegelikkusest ja piisavusest. Ka asjaolu, et kaebaja on terve elu elanud Eestis, omandanud hariduse, õppinud ära eesti keele ja tegelenud siin spordiga, ei anna alust temast lähtuva ohuhinnangu ümbervaatamiseks. Kaebaja on küll elanud Eestis, kuid ei ole astunud samme Eesti kodakondsuse omandamiseks. Samuti on ta teinud mõningaid püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumiseks, näiteks omandanud vanglas A2 keeletaseme, kuid ainuüksi elamine riigi territooriumil ja keeleoskuse omandamine vangistuses olles, ei loo automaatselt kaebaja jaoks selliseid sidemeid, mida tuleks pidada äärmiselt tähtsaks ning kaitsmist väärivaks. Vastustaja on põhjendatult juhtinud kohtute tähelepanu asjaolule, et kaebaja jätkas süütegude toimepanemist ka pärast seda, kui PPA lõpetas 2011. a alguses kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. Seega pidi kaebaja olema teadlik võimalusest, et kui tema senine kuritegelik käitumine ei muutu, võib vastustaja elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse uuesti alustada.
17.Apellatsioonkaebuses tuuakse veel välja, et halduskohus ja PPA ei ole hinnanud kaebaja väljasaatmise mõju tema vanematele aga ka talle endale. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus on oma otsuses välja toonud, et välismaalaste seaduse mõttes ei ole kaebajal Eestis perekonda. Siiski on halduskohus möönnud, et kaebaja väljasaatmisel Eestist on ilmselt raskendatud suhtlemine lähedastega, kuid on pidanud väheoluliseks kaebaja väiteid selle kohta, missugused on tagajärjed talle, kui ta ei saa jääda Eestisse (kohtuotsuse p 12). Seega on
halduskohus hinnanud oma otsuses kaebaja väljasaatmise mõjusid. Sama teemat on käsitlenud ka PPA oma otsuse punktis 14.5. Mis puudutab kaebaja väidet tema kasuvanemate ärakuulamata jätmist haldusmenetluses, siis nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et kaebaja vanemad ei olnud vaidlusaluse haldusakti subjektiks ning PPA-l puudus igasugune seadusest tulenev kohustust neid menetlusse kaasata ja ära kuulata. PPA on vaidlusaluses haldusaktis ja ka halduskohtumenetluse käigus selgitanud, et kaebajal on Vene Föderatsiooni kodakondsus ning ta räägib emakeelena vene keelt, mistõttu tugines PPA EIK-i praktikale õigustamaks sellise isiku väljasaatmist, kes ei ole integreerunud sinna ühiskonda, kus ta terve elu on elanud. VMS § 241 lg 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks põhjusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Sellisel juhul kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. PPA on seda kõike oma 31.10.2017. a otsuse tegemisel hinnanud ja vastavad seisukohad otsuses ka välja toonud.
18.Mis puudutab kaebaja väidet, te teda käsitletakse nii PPA otsuses kui halduskohtu otsuses põhjendamatult kui välismaalast, kuigi ta ei ole faktiliselt kunagi soovinud olla Vene Föderatsiooni kodanik, selgitab ringkonnakohus, et antud asjas ei saa olla vaidlust selle üle, et kaebaja on välismaalaste seaduse subjekt. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebajal pikaajalise elaniku elamisluba, mida reguleerib välismaalaste seadus ning nimetatud seaduse kohaselt on välismaalane isik, kes ei ole Eesti kodanik (VMS § 3). Kaebaja ei ole Eesti kodanik. See, kas ta on soovinud kunagi olla Vene Föderatsiooni kodanik või mitte, ei oma asjas tähtsust. Kaebaja ei ole taotlenud Eesti kodakondsust ning käesoleva hetkel on tal endiselt Vene Föderatsiooni kodakondsus. Seega oli ainuõige käsitleda kaebajat kui välismaalast, sest seaduse tähenduses ta seda ka on ning ükski seadus ei sisalda endas kaebaja poolt enda kohta kasutatud määratlust „Eesti kasvandik“.
19.Nõustuda ei saa kaebaja arvamusega, et kuna Riigikohtu 19.02.2019. a lahendis oli tegemist isikuga, keda oli kolmel korral uimastikuritegude ja varguste eest karistatud, kuid kelle osas tegelikku ja piisavat ohtu avalikule korrale ei nähtud, siis ei ole seda põhjust näha ka kaebaja puhul. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus on viidatud haldusasjas nr 3-17-1545 tehtud lahendis toonud välja, et narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus ning narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale. Eelnevalt nimetatud haldusasjas pidas Riigikohus oluliseks seda, et selles asjas ei olnud isikut süüdi mõistetud grupiviisilises tegutsemises või vägivallaga seotud süütegudes (otsuse p 27). Käesolevas asjas kõnel oleva isiku poolt toime pandud süüteod ei ole aga olnud juhuslikku laadi, vaid tegemist on olnud eesmärgipärase planeeritud tegevusega. Erinevalt haldusasja nr 3-17-1545 asjaoludest, on A. Filimonov süüdi mõistetud nii grupiviisilises tegutsemises kui ka vägivallaga seotud süütegudes. Kaebaja on korduvalt käitunud ka teiste isikute vara kahjustavalt. Kuna kaebajat on korduvalt karistatud nii kriminaalkorras kui ka väärteokorras ning kaebaja süütegudest nähtub retsidiivsus, siis on õige PPA ja halduskohtu järeldus, et kaebaja kujutab endast avalikkusele ka tegelikku ja piisavat ohtu ehk on tõenäoline, et vabaduses ta jätkab süütegude toime panemist. Võttes arvesse kaebaja süütegusid ja nendega seotud asjaolusid, siis saab jaatada ka võimaliku kahjuliku tagajärje olulisust, sest tema käitumises on viiteid, et ta võib reaalselt ohustada teisi isikuid. Riigikohus asus haldusasjas nr 3-17-1545 tehtud otsuses seisukohale, et kaebaja puhul ei olnud ületatud kõrgendatud ohulävend (ei kujuta endast avalikkusele tegelikku ohtu), mistõttu ei olnud alust isiku väljasaatmiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks. Antud kaasuses aga
kujutab kaebaja endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikkusele, mistõttu on teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmise eesmärgil põhjendatud nii kaebaja Eesti Vabariigist väljasaatmine kui ka talle sissesõidukeelu kohaldamine.
20.Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et PPA otsus kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks on kaebajast lähtuva ohu tõttu avalikule korrale õiguspärane ning andis PPA-le aluse ka kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamiseks, kuna kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine ka pärast tema vanglast vabanemist. Seega on PPA 31.10.2017. a otsuses kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld materiaalselt õiguspärased.
21.Esitatud materjalidest nähtub, et enne 31.10.2017. a otsuse tegemist on kogutud asjaolude selgitamiseks tõendeid, kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamisest, loetletud selles kaalumisele tulevad asjaolud ning antud talle võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. Samas ei ole vaidlust selle üle, et enne PPA poolt otsuse tegemist ei kuulatud kaebajat selgelt ära seonduvalt talle lahkumisettekirjutuse tegemisega ja viie aasta pikkuse sissesõidukeelu kohaldamisega ning PPA 31.10.2017. a otsusest ei nähtu ka selgelt kaalutlusi seoses sissesõidukeelu pikkusega. Vastuväiteid nii A. Filimonovile väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisele, ettekirjutuse tegemisele Eestist lahkumiseks (kinnipidamisasutusest vabanemisel) kui ka sissesõidukeelu kohaldamisele, sai kaebaja esitada alles PPA 31.10.2017. a otsuse peale esitatud vaides ning ka kaebuses halduskohtule. Riigikohus on 19.02.2019. a lahendis asunud seisukohale, et lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt. Samas on käesoleval juhul kindlaks tehtud, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, mis õigustab talle lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Samuti on PPA vaidlusaluses otsuses siiski toonud välja põhjused ning kaalutlused, miks on vajalik kaebajale teha ka lahkumisettekirjutus ning kohaldada sissesõidukeeldu olenemata sellest, et kaebaja võimalused lähisugulastega kohtumiseks oleks seetõttu takistatud. PPA on seejuures võtnud arvesse nii kaebaja Eestis elamise kestust, tema vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja tema pereliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Otsuses esitatud kaalutluste ja põhjenduste kohaselt on põhjendatud nii kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine kui ka sissesõidukeelu kohaldamine viieks aastaks ning vastustaja on vastuses kaebusele ka täiendavalt selgitanud, et nende hinnangul ei esinenud kaebaja puhul asjaolusid, mille tõttu pidanuks hindama 5-aastasest tähtajast lühema sissesõidukeelu kohaldamise võimalikkust. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et selline PPA-poolne menetluslik viga ei too käesoleval juhul siiski kaasa vaidlusaluse haldusakti tühistamist kas tervikuna või osaliselt, sest HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja selgituste kohaselt ei oleks kaebaja täiendav ärakuulamine seonduvalt talle lahkumisettekirjutuse tegemisega ja viie aasta pikkuse sissesõidukeelu kohaldamisega muutnud PPA seisukohta ja 31.10.2017. a otsust ning ka ringkonnakohus ei näe asja materjalide pinnalt selliseid kaebaja poolt vaide- või kohtumenetluses esitatud asjaolusid, mis tingiksid PPA 31.10.2017. a otsuse sisulise muutmise kas lahkumisettekirjutuse tegemise või sissesõidukeelu kohaldamise osas.
22.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja viited RKKK 22.03.2019. a otsusele asjas nr 1-17-9941 ja RKKK 12.03.2012. a otsusele asjas nr 3-1-2-1-12, sest neis ei
hinnatud PPA poolt pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning isikule Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Nimetatud lahendites tühistati maakohtu ja ringkonnakohtute otsused isikule kriminaalasjas lisakaristusena riigist väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta põhjusel, et kohtud rikkusid otsuse tegemisel menetlusnorme ning kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust. Nimetatud lahenditest ei saa teha järeldust, et välismaalase suhtes või konkreetselt kaebaja suhtes ei saa PPA samuti pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistada või talle lahkumisettekirjutust teha ning sissesõidukeeldu kohaldada.
23.Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et halduskohus jättis kaevatavas otsuses käsitlemata tema poolt esitatud dokumentaalsed tõendid ning põhjendamatult üle kuulamata ja kaasamata kolmandad isikud ehk A. Filimonovi vanemad. Ringkonnakohus märgib, et ühelgi tõendil ei ole halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldustega, ei tähenda, et halduskohus oleks jätnud asjas oluliste tõenditega arvestamata või põhjendamatult kaebaja vanemad üle kuulamata. Kaebaja esitas koos kaebusega halduskohtule erinevad tunnistused, treeneri seletuskirja, kaebaja diplomid jne. Halduskohus on oma otsuse punktis 12 selgitanud oma seisukohta seoses kaebajale väljastatud tunnistustega erinevate programmide läbimise kohta. Lisaks on kohtuotsuse punktis 16 esitatud seisukoht seoses muude kaebajat iseloomustavate materjalidega. Kaebaja vanemate kolmandate isikutena üle kuulamata jätmise on lahendas halduskohus 29.03.2018. a määrusega ning selles sisalduvad ka põhjendused taotluse rahuldamata jätmise osas. Ka kohtuotsuse punktis 13 selgitas halduskohus, miks puudub vajadus kaebaja vanemate kolmandate isikutena ära kuulamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastavate seisukohtadega ja viitab eeltooduga seoses ka ringkonnakohtu 05.03.2019. a määrusele, milles ringkonnakohus lahendas kaebaja analoogseid taotlusi apellatsioonimenetluses ning nimetatud määruses toodud põhjendustele kaebaja taotluste rahuldamata jätmise aluste kohta, pidamata vajalikuks käesolevas otsuses rohkem kõnealust küsimust analüüsida.
24.Eeltoodud põhjendustel jääb A. Filimonovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.05.2018. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.