Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Maili Lokk, Madis Ernits 25.04.2018, Tartu 3-17-301 Aleksei Jepini (endine Pokras) kaebus Viru Vangla ametniku tegevuse läbi tekkinud 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 06.04.2017. a otsus Aleksei Jepini apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Aleksei Jepin Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.04.2017. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 300 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 25.05.2018 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 25.10.2016 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles avaldas rahulolematust Viru Vangla valvuri tegevuse suhtes kaebaja läbiotsimisel 24.10.2016. Kaebaja nõudis ametniku kriminaalvastutusele võtmist ning väärikuse alandamise ja solvamise läbi tekkinud 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist.
2.Viru Vangla jättis 06.01.2017. a otsusega nr 6-16/128-4 (tl 18-19) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
Viru Vangla viitas asjaolule, et asjas kriminaalmenetlust ei alustatud. Asjaolude kontrollimise käigus on tutvutud 24.10.2016 videokaamera salvestistega. Läbiotsimine kestis u kaheksa sekundit. Ametnik teostas kaebaja suhtes seadusliku ja tavapärase läbiotsmise toimingu ning ei nähtu, et ametnik oleks kaebajat mingil moel seksuaalselt ahistanud või provotseerinud.
3.Kaebaja esitas 04.02.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 4), milles palus tunnistada vanglaametniku tegevus ja Viru Vangla 06.01.2017. a vastus nr 6-16/128-4 õigusvastaseks ning maksta solvamise ja alandamise eest välja hüvitis 10 000 eurot. Kaebaja väitis, et kõik väited, põhjendused ja nõuded on kirjas vanglale esitatud kaebuses ning palus kohtul sellega arvestada. Kaebaja palus tunnistajana istungile kutsuda vanglaametnikud, kes selgitaksid, kas neil on läbiotsimise ajal õigus katsuda kinnipeetava suguelundeid. Ühtlasi palus kaebaja vanglalt välja nõuda 24.10.2016. a videosalvestis, kust on näha, kuidas valvur läbiotsimise ajal kaebaja suguelundeid puutus.
4.Tartu Halduskohus võttis 13.02.2017. a määrusega (tl 21-22) kaebaja kaebuse menetlusse hüvitamiskaebusena, kuna kaebuses sisalduvad tuvastamiskaebused on vahetult seotud kahju hüvitamise nõudega ning kuuluvad seetõttu selle juurde ega vaja eraldi menetlemist.
5.Viru Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 31-32) jätta kaebus rahuldamata.
6.Tartu Halduskohus jättis 06.04.2017. a otsusega (tl 45-46) kaebuse rahuldamata. Halduskohus selgitas, et tegemist on protseduuriga, mille teostamise täpse viisi, ulatuse, kasutatavate abivahendite ja muu sarnase määramisel on vanglateenistuse ametnikul väga ulatuslik kaalutlusruum. Kaebaja suhtes 24.10.2016 toimunud tegevust kajastav videosalvestis kinnitab, et teda otsis läbi temaga samast soost vanglateenistuse ametnik, läbiotsimine piirdus keha kompamisega läbi riiete ning lahti ei pidanud ta riietuma. Asjaolu, et seejuures püüdis vanglateenistuse ametnik kombata ka kubemepiirkonda, ei ole kuidagi võimalik käsitleda õigusvastase tegevusena, sest tegemist on kohaga, kuhu saab peita keelatud esemeid. Salvestiselt nähtuv kinnitab selgelt, et kogu kaebaja keha läbiotsimisega seonduv tegevus kestis vähem kui kümme sekundit ning üle tema suguelundite piirkonna libises ametniku sirgete sõrmedega labakäsi vaid väga põgusalt. Seega ei viita miski vähimalgi määral sellele, et ametnikul võis peale läbiotsimise olla veel ka muid eesmärke ja tema tegevus tõi kaasa või üldse saanuks kaasa tuua kaebaja solvamise ja inimväärikuse alandamise. Halduskohus pidas vajalikuks märkida, et kriminaalvastutusele võtmine saab sõltuda üksnes teole antavast karistusõiguslikust hinnangust. Halduskohtul sellekohast pädevust pole, mistõttu ei saa tema poolt tuvastatu ka kuidagi tekitada aluseid kriminaalvastutusele võtmiseks. Käesolevas asjas kohtule edastatud 03.11.2016. a teatisest nr 6-10/30878-2 nähtuvalt on vastavat pädevust omava ametniku poolt kaebaja väiteid juba kontrollitud ning leitud, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 06.04.2017. a otsuse peale hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 56, 61, 67), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja väidab, et kohus tegi otsuse, tuginedes erandlikult vaid vangla poolt esitatud dokumentidele, eirates kaebaja poolt esitatud väiteid, fakte, põhjendusi ja nõudeid. Tulenevalt sellest on tehtud ebaõiglane otsus mitte erapooletu ja õiglase kohtu poolt. Kaebaja kõik väiteid, faktid põhjendused ja nõuded jäävad endiseks. Halduskohus jättis kohtuistungi korraldamata ja
vanglaametnikud üle kuulmata, kaebuse esitaja poolt viidatud tõendid välja nõudmata ja läbi vaatamata. Halduskohus kaitses vaid vangla huve.
8.Viru Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 79-79p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebuses taotles kaebaja jälgimiskaamera salvestise väljanõudmist. Vangla edastas salvestise ning halduskohus on videolt nähtuvat ka otsuses kirjeldanud. Kaebaja soovis, et tunnistajad annaksid õigusliku hinnangu kaebajat läbi otsinud ametniku tegevusele, kuid menetlusõigus sellist võimalust ette ei näe. Halduskohus ei rikkunud kirjalikku menetlust rakendades menetlusõigust. Menetlusosalise poolt asja läbi vaatamise istungil nõudmise õigus ei ole absoluutne. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebajale ei tekkinud vangla tegevuse tulemina kahju, mille hüvitamist apellant saaks nõuda. Samuti ei olnud vangla tegevus kaebaja inimväärikust alandav, kuivõrd kaebaja läbiotsimistoiming, millel kaebus põhineb, ei ületanud tavapärast vangistusega kaasnevat ebamugavust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Kaebaja heidab halduskohtule ette, et halduskohus jättis istungi korraldamata, tunnistajad üle kuulamata ning tõendid välja nõudmata. Ringkonnakohus selgitab, et lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-st 62 lg 2 korraldab kohus selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Halduskohus nõudis välja kaebaja poolt märgitud tõendi (videosalvestise, tl 21-22). Seega ei ole õige kaebaja väide, et halduskohus jättis kaebaja viidatud tõendid välja nõudmata. Asja materjalidest nähtuvalt edastas Viru Vangla olemasoleva videosalvestise ja lisas juurde teatise kriminaalmenetluse mittealustamise kohta, ettekande nr 6-20/6739-1 (tl 31-35). Halduskohus on 06.03.2017. a määruses põhjendanud, miks ta jätab rahuldamata kaebaja taotluse kohtuistungi läbiviimiseks ning kohtuistungil kaebaja taotletud tunnistajate ülekuulamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et istungi korraldamine ja kaebaja nimetatud tunnistajate ülekuulamine käesolevas asjas ei olnud vajalik
11.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kohus tegi otsuse, tuginedes ainult vangla esitatud dokumentidele ning seega on tehtud ebaõiglane otsus mitte erapooletu ja õiglase kohtu poolt. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. HKMS § 61 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 61 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatud otsuses piisavalt selgitanud, miks ta jätab kaebuse rahuldamata ning üksnes kaebuse rahuldamata jätmisest ei saa järeldada, et kohus ei olnud erapooletu ja õiglane. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, mis annaks ringkonnakohtule alust kaebajaga nõustuda. See, et halduskohtu järeldused lahknevad kaebaja loodetud tulemusest, ei tähenda seda, et halduskohus oleks eksinud. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus otsuses selgitanud asjassepuutuvaid õigusnorme, arvestanud poolte kirjalikke seisukohti ning asjas esitatud tõendeid.
12.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu Halduskohus vabastas kaebaja 13.02.2017. a määrusega (tl 21-22) täielikult riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus leidis 13.09.2017. a määruses (tl 73-74), et ei esine aluseid menetlusabi jätkuvuse katkestamiseks ja selgitas, et seetõttu kehtib halduskohtu 13.02.2017. a määrusega antud menetlusabi ka apellatsioonimenetluses ning kaebaja on vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 300 euro tasumisest. Ringkonnakohus võttis kaebaja apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse (tl 73-74). HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 300 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.