Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Madis Ernits 29.03.2018, Tartu 3-17-137 X. kaebus Viru Vangla 09.11.2016. a käskkirja nr 63/1259, 21.11.2016. a käskkirja nr 6-3/1306, 21.12.2016. a vaideotsuse nr 6-12/303-2 ja 27.12.2016. a vaideotsuse nr 6-12/311-3 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 09.03.2017. a otsus X. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X. Esindaja Paul Järve Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.03.2017. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulu kaebaja enda kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi otsuse päises tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.04.2018 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras 12.10.2016. a käskkirjaga nr 6-2/1397 (tl I-62-63) kaebaja tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, V7 eluosakonna üldkasutatavate ruumide ja valveruumi ees oleva ruumi koristajana 11.10.2016–11.04.2017 (Viru Vangla kõrvaldas 21.10.2016. a käskkirjaga ilmse ebatäpsuse 11.10.2016, märkides perioodi alguseks 12.10.2016) tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele.
2.Viru Vangla tunnistas 09.11.2016. a käskkirjaga nr 6-3/1259 (tl I-15p-17) kaebaja vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 ja § 67 lg 1 alusel süüdi selles, et ta keeldus 13.10.2016, 17.10.2016, 18.10.2016 tööle asumiseks antud korralduste täitmisest ning karistas kaebajat iga juhtumi eest viie ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega.
3.Viru Vangla tunnistas 21.11.2016. a käskkirjaga nr 6-3/1306 (tl I-27-29p) kaebaja VangS § 37 lg 1 ja § 67 lg 1 alusel süüdi selles, et ta keeldus 19.10.2016 tööle asumiseks antud korralduste täitmisest ning karistas teda viie ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega.
4.Kaebaja esitas Viru Vangla 09.11.2016. a käskkirja nr 6-3/1259 ja 21.11.2016. a käskkirja nr 6-3/1306 peale vaided (tl I-30p-38).
5.Viru Vangla jättis 21.12.2016. a vaideotsusega nr 6-12/303-2 (tl I-24p-26) Viru Vangla 09.11.2016. a käskkirja nr 6-3/1259 peale esitatud vaide rahuldamata ning 27.12.2016. a vaideotsusega nr 6-12/311-3 (tl I-38p-39p) Viru Vangla 21.11.2016. a käskkirja nr 6-3/1306 peale esitatud vaide rahuldamata.
6.Kaebaja esitas 20.01.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl I-2-10), milles palus Viru Vangla 09.11.2016. a käskkirja nr 6-3/1259, 21.11.2016. a käskkirja nr 6-3/1306, 21.12.2016. a vaideotsuse nr 6-12/303-2 ja 27.12.2016. a vaideotsuse nr 6-12/311-3 tühistada. Kaebaja väitis, et tal oli juba 28.06.2016 sõlmitud tööleping Barbosa OÜ-ga määramata ajaks. Lisaks puudus Viru Vanglal õiguslik alus sundida kaebajat majandustöödele, kuna kaebajal on allergiline nohu ja psüühilise probleemina depressioon. Koristustöödele sundimine alandab inimväärikust ning koristustööde eest makstav tasu on naeruväärne. Vaidlustatud haldusaktid ei ole proportsionaalsed. Kartserisse paigutamisega piiratakse oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. Üks ja sama ametiisik ei saa teha ettepanekut süü ja karistuse osas ja seejärel otsustada iseenda ettepaneku alusel, kas isik süüdi mõista ja milline karistus talle määrata. Karistamise käskkirjade peale esitatud vaided on läbi vaadanud selleks pädevust mitteomav isik. Süü tuvastamisel ei ole arvesse võetud majandustööde täitmisest keeldumise põhjendusi ja tervislikku seisundit ning seadusest tulenevalt ei ole vanglal õigust isikut tööle sundida olukorras, kus isikul juba on kehtiv tööleping. Viru Vangla ei ole küsinud pädeva meditsiinitöötaja seisukohta. Samuti ei ole haldusorgan palunud arsti arvamust selle kohta, kas kaebaja tervislik seisund võimaldas määrata temale karistuseks kartserisse paigutamist ning millist mõju see tema tervisele avaldaks.
7.Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl I-58-61) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja palus arvestada vangla kohtueelse menetluse selgituste ja põhjendustega.
8.Tartu Halduskohus jättis 09.03.2017. a otsusega (tl I-176-178p) kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja menetluskulud kaebaja kanda (resolutsiooni p 2). Halduskohus leidis, et mõlemas vaidlustatud käskkirjas karistuse määramise alusena nimetatud korraldused rajanesid põhiseaduse (PS) §-st 29 ja VangS § 37 lg-st 1 tuleneval töötamise kohustusel ja kaebaja majandustööle määramise 12.10.2016. a käskkirjal nr 6-2/1397, mida polnud enne distsiplinaarmenetluste alustamist kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning kaebajal tuli need vaatamata oma teistsugusele arvamusele ilma vastu vaidlemata ära täita. Kaebaja süü tööle asumise kohta antud korraldustele mitteallumises on tõendatud teise üksuse valvurite 13., 17., 18. ja 19.10.2016. a ettekannetega. VangS võimaldab kinnipeetava
töökohustusest vabastamist, kui ta ei ole võimeline seda näiteks tervisest tulenevalt täitma, kuid tegemist on ajutist iseloomu omava meetmega, mille põhjendatust peab iga konkreetse juhtumi puhul eraldi kontrollima. Kaebaja puhul on seda ka tehtud, kuid 13., 17., 18. ja 19.10.2016 väljastatud tõendid kinnitavad, et korralduse andnud ametniku poolt kohale kutsutud tervishoiutöötaja tal töövabastust võimaldavat terviseriket ei tuvastanud. Kuna 13. ja 18.10.2016 pole kaebaja tervisekaardi vastavate kannete ja valvurite ettekannete kohaselt üldse mingitele tervisehädadele viidanud ning on pidanud võimalikuks kurta 17.10.2016 tervishoiutöötajale nii pearingluse kui pigistava valu üle rindkere piirkonnas, pole eriti usutav väide, et valvemeeskonna juuresolekul ei saanud ta oma tervisest rääkida. Selle usutavuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et tööle määramise käskkirjale ja distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväiteid esitades ning vaideid koostades on ta saanud vanglateenistuse ametnikele oma tervislikku seisundit kirjeldada ning on edastanud ka mitmeid tervist puudutavaid dokumente. Distsiplinaarmenetluse käigus on 11.11.2016 kontrollitud tema töötamist takistavatele psüühilistele probleemidele viitavaid väiteid, kuid psühhiaater nende põhjendatust ei kinnitanud. Halduskohus selgitas, et VangS §-s 37 sätestatud töökohustuse alusel töötamine ei kuulu tööõiguse regulatsiooni esemesse, sest kinnipeetavat kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Kinnipeetaval pole subjektiivset õigust valida endale meelepärast tööd ega vangla poolt pakutud tööst eraõigusliku lepingu sättele tuginedes keelduda. Vangla vastav otsustus sisaldab laia ulatusega kaalutlusõiguse olemasolu muuhulgas selle üle, mitu kinnipeetavat ning kui suure koormusega majandustööde tegemisele määrata ja kuna täpselt anda neile konkreetsed tööle asumise korraldused. Töötatud tundide järgi tasustatavate abitööde puhul pole tegemist töödega, millised ei võimalda kinnipeetaval säilitada nii olemasolevat töökoha kui täita vangla õigusaktidest tulenevat töökohustust. Distsiplinaarmenetluste materjalid kinnitavad, et kaebaja karistamistel on järgitud kõiki VangS § 64 lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Menetluste käik on protokollitud VSkE § 97 lg-s 2 kehtestatud nõuete kohaselt, teda on teavitatud nende algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistused on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE § 17 sätestatud pädevuse piirides. Mõlemas vaidlusaluses käskkirjas on piisavalt käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja seletustest ning tervislikust seisukorrast ja Barbosa OÜ-s töötamisega seonduvast tulenevat. Piisava ulatusega on põhjendatud ka seda, miks on just viie ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige õigemad. Karistused pole tema korduvaid rikkumisi arvestades ülemäärase raskusega. VangS § 64 lg-tes 1 ja 4 on kehtestatud, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ja karistuse määrab vanglateenistus. Miski kohtule esitatust ei kinnita ka seda, et kaebaja majandustööle määramine ja selle vahetule täitmisele asumise kohta antud korraldused teenisid tema alandamise või üksikvangistusega karistamise eesmärki. Vastavat etteheidet esitades on ta arvestamata jätnud enda kohustused ning asjaolu, et karistuste ebasoovitavate mõjude vältimiseks piisanuks nende nõuetekohasest täitmisest. VangS § 41 lg-s 1 ei välista kinnipeetava karistamist vangistusalastest õigusaktidest kohustuste rikkumise eest ega kartserikaristuse määramist, siis kui see toimub vangistusalastes õigusaktides ettenähtud õiguslikke aluseid ja menetluskorda järgides. Seda ei saa välistada ka kaebuses viidatud CPT raportis avaldatud arvamused, õiguskantsleri poolt Justiitsministeeriumile antud tulevikku suunatud soovituste seisukohad, soovituslikku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistikus sisalduv või kaebaja viited enda psüühilistele häiretele. Tervisekaarti tehtud kande nr 183 kohaselt on ta kurtnud närvilist seisundit seoses eelseisva kartserisse minekuga, psühhiaater diagnoosis pikaajalise depressiivse reaktsiooni ja määras ravimi, kuid ei märkinud seejuures ära vähimaidki psüühilisest tervisest või mistahes muust tulenevaid takistusi kartserikaristuse kandmise suhtes. Kuna neid ei nähtu ka kandest nr 190, milles on kirjas kaebaja kurtmine kartseris viibimisega seotud piinade ja psüühilise tervise
halvenemise üle, võib järeldada, et kaebajat ravinud psühhiaater ei pea tema psüühilist seisundit kartserikaristuse määramist takistavaks. Lisaks distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjadele on kaebaja vaidlustanud ka nende peale esitatud vaiete lahendamisel tehtud vaideotsused ning on seadnud seejuures kahtluse alla neile alla kirjutanud isikute pädevuse. Vastustaja poolt kohtule edastatud puhkusekäskkirjas nr J610-3-3/725 ja puhkusetaotluste kinnitatud ajakavas sisalduv seda kahtlust siiski ei kinnita. Muid vaideotsuse iseseisvat vaidlustamist võimaldavaid etteheiteid kaebusest ei nähtu. Eeltoodud järeldustel on mõlemad vaidlusalused käskkirjad õiguspärased, mistõttu puudub alus nende tühistamiseks. Vastav alus puudub ka käskkirju puudutavate vaideotsuste suhtes.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 09.03.2017. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl I-181-188p), milles palub halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja hinnangul ei võimalda VangS sätted järeldada, et kinnipeetav peab tingimata töötama vanglas ning vanglateenistusel ei ole õigust kohustada isikut majandustöid tegema. Kaebajal juba on kehtiv tööleping. 19.10.2016 ei saanud kaebaja meditsiiniõele privaatselt oma tervislikust seisundist rääkida, kuna valvurid jäid ukseavasse juttu pealt kuulama. Mingit sisulist ja reaalset vajadust kaebaja koristustöödele sundimiseks ei ole. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristused on ebaproportsionaalsed. Ametiisik, kes on viinud läbi distsiplinaarmenetluse, ei või asjas määrata distsiplinaarkaristust. Kartserisse paigutamisega piiratakse kinnipeetava vabadusi ja õigusi. Rahumeelne tööle mitteastumine ei ole rikkumine, mida õigustaks üksikvangistusega karistamine, mida ei tohi kohaldada psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes. Kartseris viibimine kahjustab kaebaja tervist lisaks ka põhjusel, et kartseris võeti kaebajalt ära voodivarustus ja riietus erineb tavalisest vanglariietusest. Sellist kohtlemist ei ole võimalik nimetada muuks kui inimväärikust alandavaks.
10.Viru Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl II-1-2) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja palub kohtul arvestada kohtueelses menetluses kogutud tõenditega, vaideotsuses väljendatud seisukohtadega ja Tartu Halduskohtule esitatud vastuse seisukohtadega. Vangla märgib, et kehtiv õigus lubab karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat maksimaalselt kuni 45 ööpäevase kartserikaristusega. Karistuse määramisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest ning võetakse arvesse ka kartserirežiimi tingimusi koosmõjus määratava kartserikaristuse pikkusega. Isikule, kellele on määratud kartserikaristus, tuleneb kartseris viibimise ajal päevaks voodivarustuse ära andmise kohustus kartserirežiimi põhimõttest, mis omakorda täidab vangistuse täideviimise eesmärki. Kartserirežiim ei saa ega tohigi olla identne kinnipeetava tavarežiimiga, kuna sellisel juhul kaotaks kartserisse paigutamine oma eesmärgi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
12.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kinnipeetava töötamise kohustus tuleneb otse PS §-st 29, vaid selgitab, et PS § 29 lg 2 annab üksnes põhiseadusliku aluse seadusandjale süüdimõistetu töötamise kohustuse ning selle rakendamist tagavate meetmete sätestamiseks. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjalike ja ammendavate põhjendustega
ega pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad alust kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu halduskohtu otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, hinnanud kogutud tõendeid ebaõigesti või rikkunud kohtumenetluse norme. Tartu Halduskohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on halduskohus hinnanud nii kaebaja kui vastustaja seisukohti nende kogumis ja vastastikkuses seoses.
14.Viru Vangla määras kaebaja tööle Viru Vangla 12.10.2016. a käskkirjaga nr 6-2/1397. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule nimetatud käskkirja tühistamiseks ning asja menetleti haldusasjana nr 3-16-2480. Halduskohtu otsus asjas nr 3-16-2480, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja kaebuse Viru Vangla 12.10.2016. a käskkirja nr 6-2/1397 tühistamiseks, jõustus 04.12.2017. Seega on leidnud kohtulikult kinnitust, et kaebajat tööle kohustav haldusakt oli õiguspärane ja kaebajale täitmiseks kohustuslik. Järelikult ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased kaebaja seisukohad väljaspool vanglat töötamise, liiga madala töötasu, tervisliku seisundi kohta üldiselt ega muude asjaolude kohta, sh väidetav inimväärikuse alandamine, mis kaebaja hinnangul muudavad õigusvastaseks tema määramise abitööliseks. Käesolevas asjas ei täitnud kaebaja vanglaametniku 13., 17., 18. ega 19.10.2016. a korraldust tööle asumiseks ja seega on asjakohased kaebaja need väited, mis puudutavad kinnipeetava õigust erandkorras keelduda tööle asumisest vaatamata sellele, et tal oli üldine kohustus vanglaametniku korraldusel täita töökohustusi. Seega hindab kohus järgnevalt, kas kaebajal esinesid alused VangS § 37 lg 2 p-st 3 tulenevalt tööst keeldumiseks.
15.Vastavalt Riigikohtu praktikale võib juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel ootamatu terviserikke korral kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde (RKHKo 22.01.2015, 3-3-1-53-14, p 16). Enne tööle määramise käskkirja andmist on neuroloog 01.08.2016 hinnanud kaebaja töövõimeliseks, arst on 25.08.2016 (tl I-86p) andnud seisukoha kaebaja allergia puudumise kohta ning perearst on hinnanud kaebaja 16.09.2016 (tl I-85) piiranguteta töövõimeliseks. Kaebaja viitab asjaolule, et psühhiaater on teinud alles 23.12.2016, st kaks kuud pärast vaidlusaluseid korraldusi kande tervisekaardile, mille kohaselt kaebaja tervislik seisund võimaldab teha koristustöid päevas ühe tunni ulatuses. Ringkonnakohus märgib, et vangistusseadus ega ka ükski muu seadus ei määratle, milline arst võib teha otsuse kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul VangS § 37 lg 2 p 3 alusel kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde leiab, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline sel hetkel töötama. Seega olukorras, kus kaebaja keeldus 13., 17., 18. ja 19.10.2016 tööle asumast, viidates takistusena enda tervislikule seisundile, oli meditsiinitöötaja pädev hindama, kas esineb tervisest tulenev erakorraline põhjus tööst keeldumiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on kohe pärast tööle asumisest keeldumist 13.10.2016 (tl I-69p, 71), 17.10.2016 (tl I-72, 73), 18.10.2016 (tl I-74, 75) ja 19.10.2016 (tl I-110, 111) kaebajale kutsutud tervishoiutöötaja kontrollima kaebaja tervislikku seisundit ning kaebajale tööst vabastust ei antud. Kuna ei vangla arst ega tervishoiuteenust osutav õde ei ole hinnanud kaebaja tervislikku seisundit selliseks, et kaebaja ei olnud ühel nimetatud kuupäevadest tervislikel põhjustel võimeline töötama, siis puudus kaebajal VangS § 37 lg 2 p 3 alusel õigus keelduda tööle asumise korralduse täitmisest.
16.Kaebaja väidab, et ta ei saanud 19.10.2016 meditsiiniõega privaatselt oma tervislikult seisundist rääkida, kuna valvurid jäid ukseavasse juttu pealt kuulama. Meditsiinitöötaja
17.10.2016. a tõendist (tl I-73) nähtub, et kaebaja kurtis pearinglust, rindkere piirkonnas pitsitavat valu ning rohkem ei olnud ta nõus rääkima. Kaebajal mõõdeti vererõhku. Tõendi kohaselt oli kaebaja enne meditsiinitöötaja saabumist teinud trenni. Meditsiinitöötaja lubas kaebaja tööle. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti viidanud, et kuna kaebaja pidas võimalikuks kurta 17.10.2016 tervishoiutöötajale nii pearingluse kui pigistava valu üle rindkere piirkonnas, pole usutav väide, et valvemeeskonna juuresolekul ei saanud ta 19.10.2016 oma tervisest rääkida. Ringkonnakohus märgib, et ka 14.10.2016. a tõendist (tl I-116) nähtub, et kaebaja keeldus ka 14.10.2016 tööle asumisest, kurtes pearinglust. Meditsiinitöötaja andis sel päeval tööst vabastuse. Lisaks nähtub kaebaja raviloost nr 180 (tl I-132), et kaebaja viibis 19.10.2016 pool tundi enne korralduse saamist meditsiinilisel ülevaatusel, kus tehti talle EKG uuring ning mõõdeti vererõhku ning määrati arsti poolt ravi, millest kaebaja keeldus. Raviloost ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud täiendavaid kaebusi tervise suhtes või vajanud ravi. Vangla on vastuses kaebusele (tl I-60) selgitanud, et reeglina osutatakse tervishoiuteenust meditsiiniosakonnas tervishoiutöötaja kabinetis või üksust teenindava õe kabinetis nelja silma all, va juhul, kui valvuri kohalolek on turvalisuse kaalutlustel põhjendatud või on tervishoiutöötaja avaldanud soovi valvuri kohalolekuks. Ringkonnakohus leiab, et ka kambris toimuva läbivaatuse puhul ei saa kehtida teistsugused põhimõtted ja seda iseäranis juhul, kui tegemist psüühikahäiretega. Siiski ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks 19.10.2016 avaldanud soovi vestelda meditsiiniõega nelja silma all. Ringkonnakohus leiab, et kui kaebaja pidas võimatuks valvurite juuresolekul oma tervisemurest meditsiiniõele rääkida, oleks ta võinud paluda, et tal võimaldataks vestelda meditsiiniõega nelja silma all. Sellisel juhtumil on vangla kohustatud talle seda võimaldama, va juhul, kui valvuri kohalolek on turvalisuse kaalutlustel põhjendatud või on tervishoiutöötaja avaldanud soovi valvuri kohalolekuks.
17.Kaebajal puudus õigus tööst keeldumiseks, mis on tõendatud vanglateenistuse ametnike ettekannete, meditsiiniosakonna tõendite ja tervisekaardi kannetega. Kaebaja on saanud esitada tööle asumise korralduse saamisel oma tervise seisundist lähtuvaid vastuväiteid. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja viibinud arsti vastuvõtul korduvalt ning tervisekaardi väljavõtetest ei nähtu, et kaebajal oleksid esinenud sellised tervisehäired, millest tulenevalt ei oleks ta saanud täita koristamisega seotud ülesandeid. Ringkonnakohtu hinnangul saab asjaolust, et Viru Vangla on vaideotsuse põhjendustes viidanud tervisekaardi sissekannetele, sh ka pärast korralduste andmist tehtud kannetele, järeldada, et meditsiinitöötajad on kaebaja tervislikku seisundit järjepidevalt jälginud ja hinnanud ning nendega ka vaideotsuse tegemisel arvestanud.
18.Kaebaja väidab, et ta on enda probleemidest psühhiaatriga rääkinud, kuid ilmnes, et psühhiaater ei pane kõike räägitut kirja ning seega ei ole kõik andmed dokumenteeritud. Kaebaja väidab ka, et psühhiaater on andnud hinnangu 23.12.2016 patsiendi tervislikku seisundit vahetult kontrollimata, kuigi kaebaja käis visiidil 09.12.2016. Ringkonnakohus märgib, et kui kaebajal on etteheiteid seoses vangla poolt osutatud tervishoiuteenusega, tuleb kaebajal pöörduda vastavasisulise hagiga maakohtu poole. Vangla arsti sisuline tegevus on tervishoiuteenuse osutamine, mis ei allu halduskohtu kontrollile.
19.VangS § 63 lg 1 p 4 lubab kartserisse paigutada iga rikkumise eest kuni 45 ööpäevaks. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas on iga rikkumise eest määratud viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Vangla selgitas nii 09.11.2016. a käskkirjas nr 6-3/1259 kui ka 21.11.2016. a käskkirjas nr 6-3/1306, et kinnipeetava poolne allumatus seab ohtu vangla julgeoleku, kus allumatus võib kujuneda kinnipeetava poolseks vastuhakuks, see annab negatiivset eeskuju teistele kinnipeetavatele ning loob olukorra, kus distsipliini tagamine on raskendatud. Seega on põhjendatud kinnipeetava karistamine selleks, et kinnipeetav teeks omad
järeldused ning hoiduks edaspidi rikkumiste toimepanemisest. Vangla hinnangul on allumatuse ja töökohustuste rikkumise näol tegemist raske rikkumisega ning seega on proportsionaalne ja eesmärgipärane kinnipeetava karistamine kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks iga tema suhtes fikseeritud rikkumise eest. Kuna viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine on lähedane miinimumile ning kinnipeetavat on võimalik karistada kuni 45 päevase kartserikaristusega, siis sellest tulenevalt on see piisav karistus selleks, et kaebaja mõistaks enda rikkumise tõsidusest ning kartserikaristuse kandmise ajal on kaebajal võimalus teha järeldusi toimepandud rikkumiste üle ning see võib mõjutada edaspidiselt kaebajat õiguskuulekale käitumisele. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud nõuetekohaselt ning et töökohustuste täitmata jätmise eest määratud karistused ei ole antud juhul ebaproportsionaalsed.
20.Kaebaja on viidanud üksikvangistusele kui erandlikule meetmele, mida antud juhtudel poleks pidanud kohaldama, arvestades sealjuures kaebaja tervislikku seisundit. Ringkonnakohtu hinnangul asjas esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja terviseseisund ei oleks võimaldanud tal kanda kartserikaristust ning kaebaja suhtes ei ole kohaldatud distsiplinaarkaristust määramata ajaks, vaid mõlemast vaidlusalusest käskkirjast nähtub selgelt karistuste ajaline määr: iga rikkumise eest viis päeva kartserisse paigutamist. Ravilugudest 143, 146, 169, 173, (tl I-128-134) nähtub, et kaebajal on varasemalt diagnoositud mõõdukas depressioon. 04.11.2016 raviloos nr 183 (tl I-132) on kaebaja väitnud, et kui ta läheb kartsa, siis muutub närviliseks ja on viimased ööd magamata. Diagnoosina on psühhiaater märkinud pikaajalise depressiivse reaktsiooni. 24.11.2016. a raviloos nr 187 (tl I-132p) on psühhiaater selgitanud, et kinnipeetava psüühiline seisund ei ole selline, et ta ei suudaks aru saada oma tegude tähendusest või neid juhtida. Diagnoosina on välja toodud pikaajaline depressiivne reaktsioon. 09.12.2016. a raviloos nr 189 (tl I-133) on kaebaja väitnud, et kuna ta viibis kolm nädalat kartseris, ei luba seisund tal tööle minna. Meditsiiniõde tööst vabastust ei andnud. 09.12.2016. a raviloos nr 190 (tl I-133) on kaebaja väitnud, et tal on kartseris raske ning psüühiline tervis halveneb ning nimetab kartseris olemist piinamiseks. Psühhiaater on diagnoosinud kohanemishäire. Kaebaja viitab ka asjaolule, et kartseris viibimine kahjustab tulenevalt kaebajale määratud ravimitest kaebaja tervist, kuna kartseris võetakse ära voodivarustus. Ringkonnakohus nõustub Viru Vangla seisukohaga, et kartserirežiim ei saa ega tohigi olla identne kinnipeetava tavarežiimiga, kuna sellisel juhul kaotaks kartserisse paigutamine oma eesmärgi. Distsiplinaarkaristusega kaasnevad ebamugavused on paratamatud. Lähtuvalt tervisekaardi kannetest on kaebajale võimaldatud meditsiinitöötajate vastuvõttu ning ta viibis psühhiaatri vastuvõttudel 15.01., 05.02., 15. ja 23.09., 04. ja 24.11. ning 09.12.2016 (tl I-134). Meditsiinitöötajad on olnud teadlikud kaebaja kartserisse paigutamistest ja seal viibimistest ning on diagnooside panemisel sellega arvestanud. Eeltoodust ei nähtu, et arst oleks hinnanud kaebaja seisundit selliseks, millest tulenevalt oleks välistatud kaebajale tervisest tulenevalt kartserirežiimi määramine või seal viibimine.
21.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et distsiplinaarmenetluse läbiviijaks ning karistamise otsuse tegijaks ei või olla sama ametnik. VangS § 64 lg 4 ls 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. VSkE § 97 lg 2 p 9 sätestab, et protokolli märgitakse põhjendatud ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta. VangS § 64 lg 4 ls 1 koostoimes VSkE § 97 lg 2 p-ga 9 kohustab vastutajat koostama distsiplinaarmenetluse protokolli, mille üheks osaks on ettepanek karistuse määramise kohta. Distsiplinaarmenetluse protokolliga tehakse menetlusalusele isikule nähtavaks distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolud ning distsiplinaarmenetluse võimalik tulemus. Isikul on seejärel võimalik kujundada ja esitada oma seisukoht ka karistuse määramise osas. Antud asjas on tehtud distsiplinaarmenetluse protokollid ning kaebaja on esitanud ka selgitused.
Kehtiv õigus ei näe ette, et kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus oleks seotud konkreetse ametikohaga või karistust määrav ametnik ei või et eelnevalt osaleda distsiplinaarmenetluses. See, kes määrab distsiplinaarkaristuse, on vastutaja sisepädevuse küsimus ja ei riiva kaebaja õigusi. Distsiplinaarmenetluse sellisel viisil korraldamine tagab kaalutletud otsuse tegemise, sest karistuse määrab ametnik, kes on teadlik kõigist olulistest asjaoludest. Menetleja ja karistuse määraja kokkulangemine ei tähenda, et ametnik oleks isiklikult huvitatud asja lahendist või tekitaks kahtlust tema erapooletus. Ringkonnakohus leiab, et kuna distsiplinaarmenetluse tulemusena kohaldatav karistus on kordades väiksema intensiivsusega, ei ole vajalik samasuguste formaalsete menetlusnõuete kehtestamine nagu süüteomenetluses.
22.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka muud apellatsioonkaebuses esitatud väited alust halduskohtust erinevale seisukohale asumiseks. Kuna käskkirjad on õiguspärased ja vaideotsusest ei nähtu, et see eraldiseisvana rikuks kaebaja õigusi, puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks.
23.Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuse päises kohtu algatusel kaebaja nimi tähemärgiga X.
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.