Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 27.01.2022, Jõhvi 3-20-1778 X kaebus Viru Vangla 25.06.2020 käskkirja nr 6-3/412-1 ja 21.08.2020 vaideotsuse nr 612/222-2 tühistamiseks ning vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seonduvalt karistuse täideviimisega (kartserisse paigutamine)
Menetluse vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus Kaebaja: X Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja juurde väljavõte kaebaja tervisekaardist 13.07.2019 ja 29.10.2019 seisuga haldusasjast nr 3-21-2862.
2.Jätta rahuldamata taotlus eksperdi kaasamise kohta halduskohtumenetlusse.
3.Jätta rahuldamata taotlus tunnistada vangistusseaduse § 64 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks.
4.Rahuldada X kaebus.
5.Tühistada Viru Vangla 25.06.2020 käskkiri nr 6-3/412-1 ja 21.08.2020 vaideotsus nr 6-12/222-2.
Teha kindlaks Viru Vangla toimingu seonduvalt X kartserisse paigutamisega perioodil 25.06.2020-4.07.2020 õigusvastasus.
7.Mõista Viru Vanglalt välja X kasuks menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 15 eurot.
8.Kuulutada haldusasja nr 3-20-1778 menetlus kinniseks.
9.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.02.2022, kuna 26.02.2022 on laupäev. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus.
3-20-1778 Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 31.12.2019 käskkirjaga nr 6-2/822-1 on X (kaebaja) määratud tööle finants- ja majandusosakonna majandustööde abitööliseks V7/8 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana. Tööle määramiseks on antud arsti nõusolek.
2.Vanglaametnik andis kaebajale 26.05.2020 korralduse asuda tööle, millest kaebaja keeldus viidates halvale terviseseisundile. Vahetult peale korralduse eiramist hindas medõde kaebaja terviseseisundit ja ei andnud talle tööst vabastust. Seejärel andis vanglaametnik kaebajale teise korralduse asuda tööle, kuid kaebaja jätkuvalt ei allunud. Juhtunu kohta oli koostatud 26.05.2020 ettekanne nr 6-20/1839-1 (tl 29).
3.Viru Vangla 25.06.2020 käskkirjaga nr 6-3/412-1 tunnistati kaebaja süüdi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 ja § 67 p 1 rikkumises ning määrati talle distsiplinaarkaristuseks 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine (tl 23).
4.Kaebaja esitas 15.07.2020 (registreeritud 17.07.2020) Viru Vangla 25.06.2020 käskkirja nr 6-3/412-1 peale vaide (tl 5).
5.Viru Vangla 21.08.2020 vaideotsusega nr 6-12/222-2 (tl 33) jäeti kaebaja vaie rahuldamata. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja tunnistatud 26.05.2020 meditsiiniosakonna töötaja poolt töövõimeliseks. Enne tööle määramise käskkirja andis vanglaarst samuti kooskõlastuse kaebaja töövõimelisuse osas. Vangla hinnangul ei ole tervisehäire takistuseks lihtsamate tööülesannete täitmiseks. Kaebajale pakutud töö vastab tema füüsilisele ja vaimsetele võimetele. Kaebaja töövõimelisust hinnanud meditsiinilisel õel on eriharidus ja ta on kaebaja terviseprobleemidega kursis. Seega on piisav, et medõde vaatas kaebaja korralduse andmise ajal läbi. Majandustööde täitmisel võimaldatakse kasutada isikukaitsevahendeid, mistõttu nakatumine COVID-19 viirusesse on välistatud või tunduvalt väiksem, kui tavaliselt liikumisel osakonnas, mida kaebaja igapäevaselt teeb. Kaebaja on toime pandud raske ja korduva rikkumise. Sellel põhjusel on 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine proportsionaalne karistus. Kaebaja tervisprobleemid ei takista talle määratud karistuse täideviimist.
6.Kaebaja esitas kohtule kaebuse (tl 1), milles palus tühistada Viru Vangla 25.06.2020 käskkirja nr 6-3/412-1 ja 21.08.2020 vaideotsuse nr 6-12/222-2 ning tunnistada õigusvastaseks tema kartserisse paigutamise.
7.Tartu Halduskohus võttis 10.11.2020 määrusega (tl 17) kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastama kaebusele.
8.Tartu Halduskohus otsustas 19.04.2021 määrusega (tl 36) määrata haldusasja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
9.Tartu Halduskohus jättis 17.08.2020 määrusega (tl 38) tuvastamisnõude seonduvalt vaidemenetluse tähtaja rikkumisega läbi vaatamata ja uuendas haldusasja arutamise. Kohus
3-20-1778 kohustas kaebajat esitama kohtule tõendina Eesti Töötukassa 4.10.2019 otsuse THV/19/047714 ja täiendava selgituse. Kohus kohustas vastustajat täiendavalt vastama kaebusele tuvastamisnõude osas.
10.Kaebaja esitas 25.08.2021 kohtule täiendava seisukoha ja tõendi (tl 40).
11.Vastustaja saatis 7.09.2021 kohtule täiendava vastuse kaebusele koos tõenditega (tl 55).
12.Tartu Halduskohus andis 4.11.2021 määrusega (tl 69) menetlusosalistele õiguse täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite esitamiseks, aga samuti õiguse teiste menetlusosaliste poolt esitatule vastuväidete esitamiseks ning teatas, et kohtuotsus haldusasjas nr 3-20-1778 tehakse avalikult teatavaks 27.01.2022.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
13.Kaebaja teatas, et jääb kõikide põhjenduste juurde, mille ta esitas 15.07.2020 vaides nr 612/222-1 (punktides 2-28) ja palus kohtul nendega arvestada. Kaebaja leidis, et vaidlusalune käskkiri on motiveerimata ja kaalutlusvigadega ning määratud karistus on ebaproportsionaalne. Vastustaja ei ole välja toonud vaidlusaluses otsuses võimalikke variante ja neid kaalunud. Arvestamata on jäetud Eesti Töötukassa otsusega, kui olulise asjaoluga. Eesti Töötukassa otsusega on kaebaja tunnistatud 100% töövõimetuks, seega töövõimetuseohutuse seaduse (TTOS) § 5 lg 3 p 3 kohaselt ei ole kaebaja kohustatud töötama. Seega rikkus vastustaja diskretsiooni teostamise kohustust. Rikutud on samuti uurimisprintsiipi ja tõendite hindamine ei olnud erapoolik. Väidetava 26.05.2020 rikkumise perioodil diagnoositi mitmel Viru Vangla valvuril COVID-19 viirus ja nemad olid tööl. Kaebaja on riskirühmas, mistõttu oli ta igati õigustatud keelduma töötamisest TTOS § 14 lg 5 p 4 alusel, eriti olukorras, kus vastustaja ei järginud TTOS nõudeid. Asjakohatud on vaideotsuses viide psühhiaatri kooskõlastusele, kuna psühhiaater hindas ainult psüühilisi terviseprobleeme. Kaebaja keeldus 26.05.2020 tööle asumast somaatiliste tervisprobleemidele ning COVID-19 viiruse ohu ja hirmu tõttu. Kaebaja selgitusel 26.05.2020 esines tal tugev maovalu ja enesetunne oli halb. Töötamine oleks talle põhjustanud piinavat valu ja kannatusi. Krooniliste haiguste tõttu kuulub kaebaja riskirühma. Võrreldes tavalise liikumisega osakonna piirides on selle koristamise käigus risk nakatuda COVID-19 viirusesse tunduvalt suurem, kuna koristamise ajal on pindaladega kokkupuude tunduvalt suurem. Isikukaitsevahendeid koristamisel ei anta. Vastustajal on tõendamiskoormus selles, et koristaja töökeskkonnas puuduvad ohutegurid kaebaja tervisele ehk vastustajal on kohustus korraldada töökeskkonna analüüs. (TTOS § 13 lg 1 p 3.5). Kaebaja keeldust tööst eelkõige põhjusel, et korralduse andmise ajal ei olnud vastustajale teada (puudus riskianalüüs) tegelik risk nakatamise ohule ja kaebaja tervisele. Kaebaja väitel on medõde R. Hani mõjutatud vastustaja administratsiooni poolt ning ei ole kinnipeetavate töövõime hindamisel objektiivne, mida ta ise kaebajale tunnistas.
13.1.Kaebaja arvas, et vaidlusaluse käskkirja alusel talle määratud distsiplinaarkaristuse täideviimine oli samuti õigusvastane. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt psüühikahäirega kinnipeetavat ei tohi paigutada üksikkambrisse, kuna vaimse puudega kinnipeetav on eriti haavatavas seisundis (EIKo 1.12.2016 45115/09 ja 27.02.2019 50236/06). CPT on rõhutanud, et psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes üksikvangistuse kohaldamisel peab kinnipeetava seisundit igapäevaselt jälgima meditsiinitöötaja. Sama on nõudnud ÜRO Inimõiguste Komitee.
3-20-1778
13.2.Kaebaja märkis, et vaidlusalune käskkiri on antud sama ametiisiku poolt, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse ja koostas selle protokolli, mis on vastuolus võimude lahususe põhimõttega.
13.3.Sellest tulenevalt taotles kaebaja kohtult Viru Vangla 25.06.2020 käskkirja nr 6-3/412-1 ja 21.08.2020 vaideotsuse nr 6-12/222-2 tühistamist ning tema kartserisse paigutamise õigusvastasuse kindlakstegemist ning menetluskulude vastustajalt väljamõistmist. Ühtlasi palus kaebaja tunnistada VangS § 64 lg 4 põhiseaduse §-ga 13 vastuolus olevaks.
14.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja jäi kõikide vaidlustatud käskkirjas ning vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja on hinnanud kaebaja töövõimet ja pidanud võimalikuks kaebaja poolt majandustööl osalemist. Vastustajal puudub igasugune põhjus kahelda vangla tervisetöötajate pädevuses, kes on hinnanud kaebaja töövõimeliseks. Vastustaja tervishoiutöötajale on teada vangla majandustöö laad ning tingimused, mistõttu saab ta sellega arvestada kooskõlastuse andmisel. Vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja aluseks oleva töökorralduse andmise juhul hindas kaebaja töövõimeliseks vanglas töötav meditsiiniõde. Kaebajal puudus õigustus tööle asumise korraldusest keeldumiseks, kui ta ei saanud meditsiinitöötaja poolt tööst vabastust. Põhjendatud ei ole kaebaja väited, et ta ei pidanud töötama COVID-19 haigust põhjustava viiruse ohust tulenevalt. Majandustööde tegemisel on võimalik kasutada isikukaitsevahendeid. Mais 2020 ei olnud Viru Vangla ametnike hulgas COVID-19 nakatumisjuhtumeid.
14.1.Kohtupraktikas on jaatanud, et kuni 45-päevase kartserikaristuse täitmisele pööramine on üldjuhul õiguspärane. Kaebajale määratud karistus oli oluliselt lühem. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et karistuse täitmisele pööramine oleks tekitanud talle kahju ja kehtiv siseriiklik õigus ei näe ette, et kartserikaristust kandvat vangi peaks eelnevalt või siis igapäevaselt üle vaatama tervishoiutöötaja. Vastustaja seisukoha on kinnitanud ka Tartu Halduskohus oma 31.12.2020 otsuses nr 3-19-2164. Selles otsuses viidatud põhimõtted on vastustaja arvates kohaldatavad ka käesolevas asjas.
14.2.Vastustaja arvates ükski kaebuse põhjendus ei anna alust vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirjade tühistamiseks. Kaebaja karistamisel on järgitud VangS § 64 l-test 1, 2, 3, ja 4 tulenevaid nõudeid. Menetluse käik on protokollitud justiitsministri määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt, kaebajat on teavitatud nende algatamisest, talle on võimaldatud end seletuse andmise ja vastuväidete esitamise läbi kaitsta ning karistus on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSKE sätestatud pädevuse piirides. Piisavalt ja arusaadavalt on põhjendatud, miks kaebaja puhul just kümne ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega on kõige õigem. Vastustaja arvates on määratud karistus rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne.
14.3.Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebuse rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
15.Kohus selgitab, et vaatab kõigepealt läbi kaebaja menetlusliku taotluse eksperdi kaasamise kohta halduskohtumenetlusse (I), seejärel hindab kaebuse põhjendatavust käskkirja vaidlustamise (II) vaideotsuse vaidlustamise (III) ja kartserisse paigutamise osas (IV) jagab poolte menetluskulud (V) ning otsustab viimasena menetluse kinniseks kuulutamise üle (VI). I
3-20-1778
16.Kaebuse kohaselt taotles kaebaja halduskohtumenetlusse meditsiiniala eksperdi kaasamist, kes saaks anda hinnangu arst V. Pronevitši ja medõe R. Hanni otsustele tema töövõime hindamisel, kuna kaebaja vaidlustab nimetatud tervisehoiutöötajate otsused. Samas peaks ekspert andma hinnangu kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamise ja selle negatiivse mõju avaldamise kohta.
16.1.Kohus märgib esmalt, et vaidluse all on distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri, mitte tööle määramise käskkiri. Seega, antud menetluse käigus ei ole kohtu hinnangul asjakohane hinnata arst V. Pronevitši poolt antud kooskõlastust kaebaja tööle määramisel. Kohtule teadaolevatel andmetel on kohus kontrollinud arst V. Pronevitši poolt antud kooskõlastust haldusasja nr 3-20-506 raames, kus kaebuse esemeks oli kaebaja 31.12.2019 tööle määramise käskkiri nr 6-2/822-1. Vaadates kõiki tõendeid kogumis, ei ole kohus tuvastanud, et arst V. Pronevitš oleks valesti hinnanud kaebaja töövõimet. Kuigi kohtuotsus asjas nr 3-20-506 ei ole hetkel jõustunud, nõustub kohus kohtuotsuses välja toodud põhjendustega ja ei näe põhjust V. Pronevitši kooskõlastuse ümberhindamiseks käesoleva haldusasja raames. Võrreldes asjas kogutud tõendite mahuga, ei ole kaebaja esitanud kohtule uusi tõendeid, mis seaksid kahtluse alla arst V. Pronevitši poolt antud kooskõlastuse. Täiendavalt märgib kohus, et haldusasja nr 320-506 raames vaidlustas kaebaja arst V. Pronevitši kooskõlastuse tööle määramise kohta, viidates psühholoogilisele probleemidele ja kõrgele vererõhule. Antud juhul oli korralduse eiramise põhjuseks kaebajal esinenud valud mao piirkonnas, mille üle ta ei ole kurtnud tööle määramise ajal. Selles valguses ei pea kohus asjakohaseks käesoleva haldusasja läbivaatamisel veel kord peatuda nii arst V. Pronevitši poolt antud kooskõlastusel kui ka kaebaja tööle määramise käskkirja õiguspärasusel. Kohus ei pea põhjendatuks kaasata halduskohtumenetluse eksperti ka põhjusel, kuna tagantjärgi on üsna keeruline tuvastada, kas kaebajal esines 26.05.2020 mao piirkonnas valu ja kui esines, siis kui tugev selline valu oli. Pigem saaks ekspert sellele küsimustele vastamiseks tugineda muudele andmetele nagu kaebaja käitumine (sh füüsiline aktiivsus) sel päeval jne. Nende järeldusteni saab jõuda ka kohus, ilma eksperdiarvamuseta.
16.2.Lisaks märgib kohus, et Riigikohus on öelnud, et kroonilist haigust põdeva kinnipeetava karistamisel on vanglal tavapärasest suurem tõendamiskoormus.1 Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal esinevad vaimsed terviseprobleemid ja vastustaja on sellest teadlik. Seega tõendamiskoormus nendes küsimustes, kas kaebajale oleks tohtinud määrata distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine ja viia selline karistus täitmisele, on vastustajal. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et eksperdi kaasamiseks halduskohtutumenetlusse puudub vajadus, kuna on kogutud piisavalt tõendeid, millele tuginedes saaks kohus hinnata vaidlusaluste käskkirja ja vaideotsuse, aga samuti toimingu õiguspärasust.
16.3.Lähtudes eeltoodust jätab halduskohtumenetlusse rahuldamata.
kohus
kaebaja
taotluse
eksperdi
kaasamiseks
II
17.Vaidlusaluse käskkirja kohaselt eiras kaebaja 26.05.2020 vanglaametniku poolt antud korraldust asuda üldkasutatavate ruumide koristamistöödele, millega süüliselt rikkus VangS § 37 lg 1 ja VangS § 67 p 1.
17.1.VangS § 37 lg 1 sätestab, et kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks
RKHKo 3-3-1-53-14, p 20
3-20-1778 vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 63 lg 1 sätestab, et käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi.
17.2.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et Viru Vangla 31.12.2019 käskkirjaga nr 6-2/822-1 on kaebaja määratud tööle finants- ja majandusosakonna majandustööde abitööliseks V7/8 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana ning tegemist on hetkel kehtiva käskkirjaga. Sellel põhjusel ei hakka kohus hindama tööle määramise käskkirja õiguspärasust ja arst V. Pronevitši poolt antud kooskõlastust. Seega lähtub kohus sellest, et kaebajal esines 26.05.2020 tööle asumise korralduse andmise ajal ehk 26.05.2020 töökohustus.
17.3.Kohtupraktikas on leitud, et TTOS § 14 lg 5 p 4 laieneb ka tööle vanglas ning annab kinnipeetavale õiguse keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise. Sellise õiguse kasutamisel ei riku kinnipeetav VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust. TTOS § 14 lg 5 p 4 kohaselt on töötajal õigus keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid, teatades sellest viivitamata tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule.
17.4.Haldusasja materjalide kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kaebaja tulenevalt tema terviseseisundist, oli õigustatud keelduda tööst 26.05.2020.
17.4.1.Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud dokumentidest nähtub, et kaebaja eiras vanglaametniku poolt antud korraldust asuda tööle põhjusel, et korralduse saamise hetkel esines tal väidetavalt tugev valu mao piirkonnas. Valule mao piirkonnas on kaebaja järjepidevalt viidanud nii sündmuskohal kui ka varem meditsiinitöötajatega kohtumisel (12.06.2020 selgituskiri, 25.06.2020 vastuväited ja 15.07.2020 vaie). Samuti nähtub haldusasja materjalidest, et vahetult peale seda kui kaebaja eiras esimest vanglaametniku tööle asumise korraldust, vaatas kaebaja üle meditsiiniline õde, kes ei andnud kaebajale tööst vabastust. Läbiviidud meditsiiniline kontroll on fikseeritud kaebaja tervisekaardis. Nimelt, 27.05.2020 seisuga on tervisekaardis näha järgmist medõe poolt tehtud sissekannet: 25.06.2020 kell 9.37 kutsuti valvurite poolt kinnipeetava tervislikku seisundit hindama, kuna ei olnud nõus tööle asuma. Kinnipeetav viibis peale jalutamist duši all. Peale duši on kinnipeetava sõnul tal pidev kõhuvalu, iiveldus, oksendab verd, mitte ükski ravim ei aita. Väliselt hinnates on kinnipeetaval normaalne nahaseisund, silmavaade selge, kõne adekvaatne, liigub normaalselt. Vangla tööst vabastamiseks põhjust ei ole. Samas on kaebaja tervisekaardist näha, et temal oli varasemalt korduvalt diagnoositud krooniline gastriit, mis tekitab valusid, mis on püsivad ja kõrvetisi (tl 61 ja 62 pöördel). Kohus tegi kindlaks, et krooniline gastriit põhjustab ebamugavustunnet ning valusid mao piirkonnas. Sageli võivad tekkida ka isutus, iiveldus, oksendamine, rõhumistunne ülakõhus, ebameeldiv maitse suus.2 Kaebaja tervisekaardis on fikseeritud, et valu üle ülakõhu piirkonnas kaebas kaebaja ka varasemalt (tl 61 pöördel, 62, 62 pöördel, 63).
17.4.2.Kohus selgitab, et valu nii gastriidi kui ka teiste haiguste puhul võib olla kerget laadi, keskmine ja tugev. Seda objektiivselt ja kindlalt tuvastada on üsna raske. Kaebaja käis ülakõhu piirkonnas kaebustega arsti vastuvõtul, kuid vaatamata temale pandud diagnoosile ei olnud ta tööst vabastatud (tl 62 pöördel).
17.4.3.Kohus leiab, et valu tugevdamist markeerib mingil määral isiku käitumine. Antud juhul oli tuvastatud, et 26.05.2020 aset leidnud meditsiinilise läbivaatamise käigus liikus kaebaja kambris tavapäraselt, mis viitab kohtu hinnangul sellele, et kaebajal tekkinud väidetav valu mao piirkonnas ei ole häirinud tema liikumisvõimet. Sellest saab kohus järeldada, et kaebajal väidetav valu ei olnud tugev ning tavapäraste liigutuste sooritamisel ei oleks ohustatud tema tervis. Kohus tugineb sellise järelduse tegemisel muu hulgas asjaoludele, et vastavalt inspektorkontaktisiku poolt 6.09.2021 väljastatud õiendile (tl 66) liikus kaebaja kogu aeg osakonna piirides vabalt ja alati kasutas seda võimalust, mis viitab kohtu hinnangul sellele, et ka varasemalt ei ole kaebajal esinenud gastriit tema liikumisvõimet piiranud. Kaebaja ise ei ole ka väitnud, et ägeda valu tõttu oli ta kunagi sunnitud loobuma liikumisest või oleks pidanud seda piirama. Kaebaja ei ole vastu vaielnud terviskaardis fikseeritule, et 25.06.2020 liikus ta vabalt, millest järeldab kohus, et kaebaja tegeles 25.06.2020 igapäevaste toimingutega tavapärases rütmis ja ilma piirangutega. Eesti Töötukassa 4.10.2019 otsuse nr TVH/19/047714 kohaselt on kaebajal kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas. Käelise tegevuse valdkonnas ei ole piiranguid tuvastatud (tl 42). Kaebajal on rasked tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste elluviimise, muutmistega kohaldamise ja ohu tajumise ning inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondades, mille põhjuseks on üldhaigestumine. Kohtu hinnangul viitab Eesti Töötukassa 4.10.2019 otsus nr TVH/19/047714 vähemalt, et kaebaja saaks vanglas majandustöödega hakkama, kuid ei tõenda seda, et 26.05.2020 majandustööle asumine oleks kaebaja tervisele ohtlik. Kohus rõhutab, et TTOS § 14 lg 5 p 4 kõneleb vaid ohust tervisele, kuid mitte igasugusest ebamugavusest, nagu näiteks kõrvetised jne. Kõiki neid tõendeid kogumis hinnates, asub kohus seisukohale, et meditsiinilise õe poolt 26.05.2020 langetatud otsus - mitte vabastada kaebajat töökohustusest, oli õige.
17.5.Lisaks väitis kaebaja, et ta keeldus 26.05.2020 tööle asumisest, kuna temal diagnoositud krooniliste haiguste tõttu kuulub ta riskirühma, mistõttu kartis ta koristaja tööülesannete täitmisel nakatuda COVID-19 viirusega.
17.5.1.Kohus märgib, et kaebaja hakkas viitama kartusele olla nakatud COVID-19 viirusega alles 12.06.2020, kuid ei ole maininud, et tema andmetel olid mõned vanglaametnikud nakatunud COVID-19 viirusesse ja käisid haigena tööl. COVID-19 viirusesse nakatunud vanglaametnikke mainis kaebaja ainult vaides. 26.05.2020 koostatud ettekande kohaselt nimetas kaebaja tööst keeldumise põhjuseks ainult maovalu, kuid mitte seda, et ta kardab nakatumist COVID-19 viirusesse üldkasutatavate ruumide koristamisel (tl 29). Kuna 26.05.2020 ei ole kaebaja seda põhjust vanglaametnikele või arstile välja öelnud, leiab kohus, et kaebaja poolt alles vaidemenetluses ja halduskohtumenetluses nimetatud tööst keeldumise põhjus seonduvalt COVID-19 viirusesse nakatumise ohuga on tagantjärgi otsitud. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks analüüsida, kas vastustaja oleks taganud kaebajale isikukaitsevahendeid ja kas sellel ajal oli keegi vanglaametnikest nakatunud COVID-19 viirusesse ja käis tööl haigena. Kohus leiab siiski, et vastustaja oli ka ise huvitatud sellest, et keegi kinnipeetavatest ei nakatunuks COVID-19 viirusesse, mistõttu on usutav, et majandustööle suunamisel väljastaks vastustaja kinnipeetavale vajalikud isikukaitsevahendid. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid või usutavalt põhjendanud seda, et 26.05.2020 seisuga oli keegi V7/8 osakonnas viibivatest isikutest nakatunud COVID-19 viirusesse. Samas vastustaja kinnitusel liikus kaebaja samal ajal osakonnas lahtiolekuaegadel, mis kinnitab seda, et objektiivselt tuvastavaid ohte nakatuda COVID-19 viirusesse osakonna koristamise ajal kaebajal ei olnud.
17.6.Seega rikkus kaebaja VangS § 67 p-s 1 nimetatud kohustust. Muid VangS § 37 lg-s 2 sätestatud tööst keeldumise aluseid ei ole distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud.
3-20-1778
18.Kaebaja väitis, et enne tema tööle minemist pidi vastustaja korraldama vastavalt TTOS § 13 lg 1 p-dele 3 ja 5 ning § 131 lg-le 1 riskianalüüsi ja tervisekontrolli. Kohus nõustub vastustajaga selles, et tal puudus kohustus koostada riskianalüüsi ja tervisekontrolli. Vastustaja kinnitas kohtule, et talle teadaolevatel andmetel ei olnud 25.06.2020 seisuga vanglaametnikke, kes nakatusid COVID-19 viirusesse ja käisid tööl haigena. Seega ei saanud kaebajal olla kokkupuudet haigestunud inimestega. Kohtule teadaolevatel andmetel hindas vastustaja pidevalt riske ja nakatumise esinemisel pani koheselt konkreetse osakonna kinni. Lisaks tööle asumisel väljastati kinnipeetavale isikukaitsevahendid, seega oht, et majandustööde tegemisel nakatuks kinnipeetav COVID-19 haigust põhjustavasse viirusesse, oli nullilähedane. Sellel põhjusel oleks täiendavalt riskianalüüside hindamine ja kaebaja tervisekontrolli läbiviimine bioloogiliste ohuteguritega arvestades ilmselgelt ebavajalik toiming.
19.Peale VangS § 67 p-s 1 nimetatud kohustuse rikkumise tuvastamist pidi vastustaja diskretsiooni kasutades otsustama karistuse ja selle liigi, aga samuti ulatuse määramise üle (VangS § 63). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
19.1.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et karistuse määramise üle otsustamisel ei ole vastustaja arvestanud Eesti Töötukassa 4.10.2019 otsusega nr TVH/19/047714. Vaidlusalusest käskkirjast ja vaideotsusest on näha, et vastustaja on otsuste põhjenduses välja toonud Eesti Töötukassa 4.10.2019 otsuse ja selgitas, mis põhjusel peab ta antud juhul nii medõe poolt 26.05.2020 langetatud otsust kui ka varasemat arstiotsust kaebaja töövõimelisuse hindamise kohta kaalukamaks. Kohtupraktikas on leitud, kinnipeetava töövõimelisuse hindamine VangS § 37 lg 2 alusel ei ole samastatav töövõimetoetuse seaduse 2. peatükis sätestatud töövõime hindamisega. Töötukassa hindab isikute töövõimet TVTS § 1 lõikes 1 toodud eesmärgi jaoks, s.o pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja tööülesaamise toetamiseks ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamiseks. Töötukassa ei anna hinnangut sellele, kas kinnipeetav on võimeline vanglas töötama.3
19.2.Kuigi otsustamisdiskretsiooni teostamise osas ei tuvastanud kohus kaalutlusvigu, ei ole kohtu arvates vastustaja karistuse liigi valikul välja selgitanud ja arvestanud kõikide tähtsust omavate asjaoludega. Haldusasja materjalide kohaselt on kaebajal diagnoositud vaimsed tervisehäired, mille alusel tunnistati ta Eesti Töötukassa 4.10.2019 otsusega nr TVH/19/047714 100% töövõimetuks. Kaebaja tervisekaardi andmetel on talle 29.10.2019 pandud diagnoos F 42.0 (valdavalt obsessiivsete häiretega seisund) ja määratud ravi ning 23.11.2019 oli kaebajale määratud ravi depressiivse psühhoosi raviks (tl 95 ja 96). Kaebaja vaimsetest terviseprobleemidest oli vastustajale teada vähemalt juba tööle määramise käskkirja väljastamise aja seisuga ja vangla psühhiaater lükkas kaks korda kaebaja majandustöödele määramise edasi (haldusasi nr 3-20-506).
TrtRKo 3-21-506
3-20-1778
19.3.Kohtupraktika kohaselt enne üksikvangistuse kohaldamist vaimsete terviseprobleemidega kinnipeetavale tuleb välja selgitada muu hulgas, kas kinnipeetavat tohtis tal diagnoositud vaimseid tervisehäireid arvestades üldse paigutada kartserisse või tohtis teda sinna paigutada üksnes teatud ajaks.4 Vaidlusalusest käskkirjast küll nähtub, et tööle määramine oli kooskõlastatud psühhiaatriga, kuid ei ole näha, et vastustaja oleks enne karistusliigi valikut välja selgitanud psühhiaatri arvamuse, kas kaebajat tema vaimset terviseseisundit arvestades tohib üldse paigutada kartserisse ja kui tohib, siis kui kauaks. Vaidlusaluses otsuses on vastustaja jätnud selle tähtsa asjaoluga arvestamata. Vaideotsuses on lakooniliselt mainitud, et vaide esitaja tervislikud probleemid ei ole põhjuseks karistuse määramata jätmiseks ja kohus nõustub sellega, kuid karistuse liigi valikul ei ole selline väide põhjendusena piisav. Nähtuvalt vastustaja vastusest kaebusele pidas vastustaja kaebaja kartserisse paigutamist kuni 45-ks ööpäevaks üldjuhul õiguspäraseks ning täiendavat arstikontrolli läbiviimist liigseks menetlustoiminguks. Kohtu hinnangul on kaebajal esinenud vaimsed probleemid piisavalt tõsised, et enne kartserisse paigutamist oleks põhjendatud küsida spetsialistilt seisukohta kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamise osas isegi siis, kui üksikvangistus ei ületa 10 ööpäeva. Seda kõike arvestades leiab halduskohus, et karistusliigi valikul rikkus vastustaja uurimisprintsiipi, kui jättis välja selgitamata, kas kaebajal esinenud vaimsete terviseprobleemide tõttu üldse tohtis määrata kaebajale distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise ja kui tohtis, siis kui kauaks. Uurimisprintsiibi rikkumine toob kohtu arvates endaga kaasa selle, et diskretsiooni teostades ei arvestanud vastustaja olulise asjaoluga, mis võiks mõjutada karistuse liigi valikut või selle kestvust. Seega vaidlusalune otsus on vastuolus haldusmenetluse seaduse § 4 lg-ga 2 ja §-ga 6 ning ei vasta §-s 54 ja § 56 lg-s 3 sätestatud nõuetele ehk käskkiri on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane.
20.Eelnevat arvestades tühistab kohus Viru Vangla 25.06.2020 käskkirja nr 6-3/412-1. III
21.Kaebaja taotles kohtult Viru Vangla 21.08.2020 vaideotsuse nr 6-12/222-2 tühistamist. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt tühistatakse koos haldusaktiga ka vaideotsus, mille esemeks oli vaidlustatud haldusakt. Antud juhul ei näe kohus põhjust kohtupraktikast kõrvalekaldumiseks. Lähtudes eeltoodust, tühistab kohus Viru Vangla 21.08.2020 vaideotsuse nr 6-12/222-2. IV
22.Kaebaja taotles muu hulgas vastustaja toimingu seonduvalt teda kartserisse paigutamisega ja vaimset tervist hindamata jätmisega õigusvastasuse kindlakstegemist. Vastustaja vaidles vastu ja väitis, et õigusaktidest tulenevalt puudub tal enne kartserisse paigutamist ja seal hoidmise ajal kinnipeetava vaimse tervise kontrollimise kohustus.
22.1.Kohus on seisukohal, et vastustaja eksib. Kartserisse paigutamine ja terviseseisundi hindamine on vastustaja toimingud. HMS § 108 lg 1 sätestab, toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Tõsi, et VangS §-s 651 ei tulene vastustaja sõneselgelt kohustust enne kinnipeetava kartserisse paigutamist ja seal viibimise ajal kontrollida tema terviseseisundit. Sättes kasutatud sõna "üldjuhul" annab vanglale erijuhtudel kaalutlusõiguse. Põhiseaduse § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi
RKHKo 3-17-1503, p-d 19.
3-20-1778 täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimine ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks.5
22.2.VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit. CPT soovitab oma 21. raportis, et meditsiinitöötaja külastaks inimest kohe pärast tema üksikvangistusse paigutamist ja edaspidi vähemalt kord päevas. Nõue, et meditsiinitöötaja külastaks üksikvangistuses peetavat inimest iga päev, on kirjas ka Euroopa vanglareeglistiku art-s 43.2 ja Mandela reeglite art-s 46.1. Eelpoolnimetatule viitas ka Riigikohus üksikvangistuse kohaldamise õiguspärasuse hindamisel.6 Lisaks leidis Riigikohus, et enne üksikvangistuse kohaldamist vaimsete terviseprobleemidega kinnipeetavale tuleb välja selgitada muu hulgas, kas kaebajat tohtis tal diagnoositud vaimseid tervisehäireid arvestades üldse paigutada kartserisse või tohtis teda sinna paigutada üksnes teatud ajaks.7 EIK on leidnud, kuivõrd üksikvangistus on üks kõige rängemaid sanktsioone kinnipidamisasutuses, on ametivõimudel kohustus selle määramisel võtta arvesse kõiki olulisi asjaolusid. Iga kinnipeetud isik on haavatavas seisundis ning ametivõimudel on kohustus teda kaitsta. Vaimse puudega kinnipeetav on eriti haavatavas seisundis. EIK on korduvalt leidnud, et vaimse puudega isiku isegi lühiajaline paigutamine üksikvangistusse on ebainimlik.8 Kohtupraktikas on samuti rõhutatud, et enne üksikvangistuse kohaldamist kinnipeetava vaimse tervise kontroll ei pea toimuma ainult kinnipeetava soovil. Tervisekontrolliga peab tegelema vangla enda algatusel. Oluline on ka see, milline on konkreetse inimese terviseseisund ja võime isolatsiooni taluda, seda nii üksikvangistuse rakendamisel kui ka selle kestel. Mõistlik ei ole nõuda vaimselt haigelt kinnipeetavalt vastustaja tähelepanu juhtimist kartserikaristuse kohaldamise lubatavuse hindamisele. Riigikohus on öelnud, et inimene ei pruugi vaimse tervise halvenemist ise piisavalt kiiresti tajuda ega osata või soovida sellele tähelepanu juhtida. 9 Eelnevat arvestades ei nõustu kohus vastustajaga, et tal puudus enne kaebaja kartserisse paigutamist kohustus kontrollida kaebaja vaimset terviseseisundit. Selline kohutus tuleneb EIK-i ja siseriiklikust kohtupraktikast, millega vastustaja pidi olema kursis.
22.3.Kohus tegi kindlaks, et 25.06.2020 käskkirjaga nr 6-3/412-1 kaebajale määratud distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele perioodil 25.06.2020-4.07.2020. Kaebaja tervisekaardis puuduvad andmed selle kohta, et enne kartserisse paigutamist, kartseris viibimise ajal või peale seda oleks kaebajat läbi vaadanud psühhiaater või oleks otsustanud kaebaja tervisekaardi andmete põhjal, et teda tohiks paigutada kartserisse. Kohus tegi vastustajale täiendava päringu ning ettepaneku edastada kohtule psühhiaatri hinnang selle kohta, kas kaebaja kui vaimsete terviseprobleemidega kinnipeetavat tohib paigutada kartserisse või mitte (tl 78). Vastustaja ei ole psühhiaatri hinnangut kohtule edastanud viidates kohtu poolt antud vastamise tähtaja lühidusele. Kohus selgitab, et juhtis vastustaja tähelepanu distsiplinaarkaristuse täideviimise osas täiendavate selgituste ja tõendite esitamise vajadusele 17.08.2021 määruse punktis 7 (tl 39) viidates asjakohase Riigikohtu praktikale, milles on sõnaselgelt välja toodud vajadus saada psühhiaatri seisukoht enne vaimselt haige kinnipeetava kartserisse paigutamist.10 Kohtul puudub võimalust hankida vajalikke tõendeid iseseisvalt ning teistes haldusasjades neid tõendeid ei ole. Vastustaja poolt vastava tõendi esitamata jätmine kõneleb sellest, et kaebaja terviseseisundit enne kartserisse paigutamist ei ole kunagi hinnatud. Järelikult jättis vastustaja
RKHKo 3-15-3133, p 18. RKHKo 3-18-1895, p-d 22-23.
RKHKo 3-17-1503, p-d 19.
EIKo nr 50236/06.
RKHKo 3-18-1895, p 26.
RKHKo 3-18-1895, p 25.
3-20-1778 kohtule täielikult tõendamata, et lähtudes kaebaja terviseseisundist oleks tohtinud teda üldse paigutada kartserisse. Kohtu hinnangul rikkus vastutaja HMS § 6 lg-s 1 nimetatud uurimisprintsiipi. Kuna puuduvad vastavad tõendid, ei saa kohus välistada, et vastustaja on kaebajat kartserisse paigutades ilma psühhiaatri kooskõlastuseta teinud kaalutlusvea (HMS § 4 lg 2, § 107 lg 2). Kohtul puudub pädevus kaebajale varasemalt pandud diagnooside põhjal tuvastada, kas teda oleks tohtinud paigutada kartserisse või mitte. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et distsiplinaarkaristuse täideviimine oli õigusvastane.
22.4.Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus kaebuse tuvastamisnõude osas ja tunnistab vastustaja toimingu seonduvalt distsiplinaarkaristuse täideviimisega, millega on hõlmatud ka kaebaja terviseseisundi hindamata jätmine, õigusvastaseks.
23.Kaebaja taotles kohtult VangS § 64 lg 4 põhiseaduse §-ga 13 vastuolus olevaks tunnistamist. Kohus tutvus kaebaja taotlusega ning ei pea taotlust põhjendatuks. Kaebaja ei olnud rahul sellega, et distsiplinaarkaristuse määras sama vanglaametnik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse. VangS § 64 lg 4 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Kohus selgitab, et kohtupraktikas ei ole peetud õigusvastaseks seda, kui distsiplinaarmenetluse läbiviija ja distsiplinaarkaristuse määraja on sama isik.11 V
24.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas kaebuse täies ulatuses. Seega esineb vastustajal menetluskulude kandmise kohustus. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja palus välja mõista vastustajalt tema poolt kantud menetluskulud summas 15 eurot (kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv). Muid menetluskulusid kaebajal ei ole. Sellest tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 15 eurot. VI
25.Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem.
26.Kuna praegune haldusasi sisaldab dokumente, milles on kajastatud taotleja terviseandmeid, peab kohus põhjendatuks kuulutada menetluse taotleja eraelu kaitseks tervikuna kinniseks. Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks. HKMS § 89 lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga.
27.Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel taotleja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
TrtRKo nr 3-17-750, p-d 26 ja 29. TrtRKo nr 3-17-137, p 21.
3-20-1778 Tartu Halduskohtu 27.01.2022 kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 21.12.2022 kohtuotsusega nr 3-20-1778 28. märtsil 2023. Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon:
1.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada
27.jaanuari 2022. a otsuse resolutsiooni punktid 4 kuni 7.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
4.Otsuse avalikustamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Tartu
Halduskohtu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.