Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. märts 2018 , Tallinn
Haldusasja number
3-17-118
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.12.2016 akti tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks sundvõõrandatavate relvade ümberhindamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX avaldus kaebuse muutmiseks rahuldamata.
2.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-118 muutmata.
3.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.04.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,
3-17-118 vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas XX-le 15.05.2013 relvaloa nr RL 751750 kehtivusajaga kuni 06.02.2017. Relvaloa kohaselt võib XX omada jahipidamiseks kombineeritud püssi IŽ-94 (kaliibriga 12), sileraudset püssi IŽ (kaliibriga 12) ning enese ja vara kaitseks vintraudset püstolit Glock-19 (kaliibriga 9x19, nr BBA746).
2.PPA Lääne Prefektuuri 26.07.2013 otsusega nr 4.2-1/10969-1 peatati XX relvaloa nr RL 751750 kehtivus, sest loa omaja oli kriminaalasjas kahtlustatav ning tema elukohas ei olnud relvaseaduses (RelvS) ette nähtud tingimusi relva ja laskemoona hoidmiseks. XX-le kuulunud relvad, laskemoon ja relvaluba võeti kriminaalasja menetluse käigus ära ning hoiustati Pärnu politseijaoskonna relvahoidlas. Relvade ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise kohta koostati 31.07.2013 akt nr 672 (kd 3-17-118, tl 34). Akti kohaselt oli ära võetud relvade seisund keskpärane.
3.PPA Lääne Prefektuuri 28.11.2013 otsusega nr 4.2-1/19093-1 lõpetati XX relvaloa kehtivuse peatatus ja tunnistati see kehtetuks. XX esitas halduskohtule kaebuse PPA 28.11.2013 otsuse nr 4.2-1/19093-1 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 24.10.2014 otsusega kaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.09.2015 otsusega rahuldamata XX apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-1370234). Ringkonnakohtu otsus jõustus 30.10.2015.
4.PPA Lääne Prefektuuri Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse spetsialist sundvõõrandas 15.06.2016 otsusega nr 4.2-1/27259-1 (kd 3-16-1747, tl 8) XX-le kuuluvad kolm relva: 1) IŽ, kaliibriga 12, nr Э3245; 2) IŽ-94, kaliibriga 12/7,62x54R, nr 97M6234; 3) Glock-19, kaliibriga 9x19, nr BBA746. Sundvõõrandatavate relvade eest määrati hüvitised vastavalt 0 eurot, 50 eurot ja 200 eurot, s.o kokku summas 250 eurot. Otsuse andmise alustena on märgitud RelvS § 6 ja § 44 lg 8 ning sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona hariliku väärtuse määramise 15.06.2016 akt nr 4.3-4/695-1 (kd 3-16-1747, tl 9).
5.XX esitas 13.08.2016 PPA-le avalduse (kd 3-16-1747, tl 26‒26p), milles soovis sundvõõrandatud relvade ümberhindamist. Avalduse kohaselt ei ole sundvõõrandatud relvade hindamise aktis määratud hindadega võimalik Eestis relvi omandada. PPA vastas avaldusele 31.08.2016 kirjaga (3-16-1747, tl 12‒12p).
6.XX esitas Tallinna Halduskohtule 01.09.2016 kaebuse PPA 15.06.2016 otsuse nr 4.2-1/27259-1 ja otsuse aluseks oleva akti nr 4.3-4/695-1 (osaliseks) tühistamiseks (haldusasi nr 3-16-1747).
7.PPA edastas 10.11.2016 XX 13.08.2016 avalduse vaidena läbivaatamiseks PPA relvade ja laskemoona hindamise ekspertkomisjonile (Vabariigi Valitsuse 19.12.2001 määruse nr 416 „Sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamise 2(8)
3-17-118 ning maksmise kord“ (hüvitamise kord) § 3 lg 3 alusel).
8.PPA relvade ja laskemoona hindamise ekspertkomisjon koostas XX vaide läbivaatamise kohta 22.12.2016 akti (allkirjastatud 29.12.2016; kd 3-17-118, tl 23), milles määras kindlaks sundvõõrandatavate relvade hüvitise suurused. Kaheraudse sileraudse püssi IŽ-54, nr Э3245, kaliibriga 12 (IŽ-54) hüvitise suuruseks on 0 eurot. Relv on ümberehituse käigus rikutud (tšoki osa on maha saetud, raud on tehtud 3,5 cm lühemaks, parema raua suue on mõlkis). Relv on oluliselt kulunud ning selle kasutamine on ohtlik. Kombineeritud püssi IŽ-94, nr 97 M 6234, kaliibriga 12; 7,62x53R (IŽ-94) hüvitise suuruseks on 50 eurot. Relva kaba on katki ning puit- ja metallosade välispind on kulunud. Relv ei ole turul nõutud, sest raud on fikseeritud tšokiga (nõudlus on vahetatava tšokiga relvade järele). Samuti puudub turul nõudlus Vene toodangu järele, sest kombineeritud rauaga Lääne relvade pakkumine on turul suur. Vintraudse püstoli Glock-19, nr BBA 746, kaliibriga 9x19 (Glock-19) hüvitise suuruseks on 200 eurot. Relv on kasutatud, väliste kulumisjälgedega ning hooldamata. Samuti on tegemist vana mudeliga. Seetõttu on konkreetse relva turuväärtus oluliselt madalam, kui vaides viidatud uue relva hind (500 eurot).
9.XX esitas 17.01.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 02.05.2017) PPA 22.12.2016 akti tühistamiseks ning PPA kohustamiseks sundvõõrandatavate relvade ümberhindamiseks. Aktis määratud hinnad ei vasta Eesti keskmistele müügihindadele ning selles ei ole viidatud tõenditele relvade puuduste kohta. Relvade sundvõõrandamise aktis ei ole kirjeldatud hindamise protsessi. 2012. a-l relvadele IŽ-54 ja IŽ-94 teostatud ülevaatuse käigus ei täheldatud 22.12.2016 aktis märgitud puudusi ning 2013. a-l koostatud üleandmisevastuvõtmise aktil on relvade seisukord märgitud keskpäraseks. Relv Glock-19 oli konfiskeerimise hetkel täielikult hooldatud. Alates 2013. a juulist kuni kaebuse esitamiseni on relvad olnud PPA valduses. Seega said aktis märgitud relvade puudused tekkida sel perioodil. 22.12.2016 akti koostamisel ei ole toimunud sisulist hindamist ning akti allkirjastanud komisjoni liikmed ei ole relvade seisukorraga tutvunud. Relvade väärtust tuleb hinnata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 alusel ehk selgitada välja nende kohalik keskmine müügihind. Relva IŽ-54 harilik väärtus on 200 eurot, relva IŽ-94 väärtus koos optilise sihikuga on 900 eurot (300 + 600) ning relva Glock-19 väärtus on 500 eurot. Lisaks tuleb kaebajale hüvitada relvarihmad kokku 70 euro väärtuses.
10.Halduskohus lõpetas 20.01.2017 määrusega haldusasja 3-16-1747 menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel ning võttis 09.03.2017 määrusega haldusasjas nr 3-17-118 menetlusse kaebuse PPA 22.12.2016 akti tühistamiseks ja PPA kohustamiseks sundvõõrandatavate relvade ümberhindamiseks.
11.PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Otsuse vastuvõtmisel ei ole rikutud menetlus- või vorminõudeid, mis oleksid võinud mõjutada asja otsustamist. Otsus on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane. Vastustaja on kaasanud ekspertkomisjoni isikud, kellel on relva seisukorra hindamiseks erialased teadmised. Sellega on tagatud, et relva hindamisel ja selle väärtuse määramisel lähtutakse objektiivsetest kriteeriumidest. Iga relva on vaadeldud eraldi, kirjeldatud selle tehnilist seisukorda ning põhjendatud selle maksumuse kujunemist. Samuti on arvestatud kaebaja arvamusega relvade maksumuse kohta ning esitatud vastuväiteid tema hinnangule. Siseministri 18.03.2015 3(8)
3-17-118 määruse nr 12 „Sundvõõrandatud relva ja laskemoona realiseerimise kord“ (võõrandamise kord) kohaselt võetakse konkreetse relva väärtuse määramise aluseks keskmine müügihind, mitte ei määrata relvale keskmist müügihinda. Relva väärtus sõltub selle seisukorrast, vanusest ning turusituatsioonist, sh nõudlusega seda liiki relvade järele. Haldusorganilt ei saa nõuda rikutud ja kasutusohtliku relva sundvõõrandamist. XX ei ole millegagi ümber lükanud otsusega tuvastatud asjaolusid, sh relvade seisukorra kohta. Komisjoni arutluskäik ja otsus on selgelt jälgitav ja loogiline. PPA 15.06.2016 otsusega nr 4.2-1/27259-1 otsustati kaebajale kuuluvate relvade sundvõõrandamise kasuks ja teavitati relvade maksumusest, kuid tegemist ei olnud ekspertkomisjoni otsusega võõrandamise korra § 3 lg 1 mõttes. Kui sundvõõrandamise otsustamise haldusaktile ei ole võõrandamise ega hüvitamise korras nõudeid esitatud, siis ekspertkomisjoni tegevusele ja haldusakti vormistamisele on esitatud konkreetsed nõuded. Seetõttu on menetluskäik nendes etappides erinevalt dokumenteeritud. Kuna komisjoni koosseis oli esimeses ja teises etapis erinev, on relvadega tutvunud ja oma hinnangu andnud kaks sõltumatut komisjoni. Kaebaja jättis relvade edasise käitlemise riigi otsustada ega võõrandanud relvi ise (RelvS § 44 lg 6). Seetõttu on tal piiratud võimalused sundvõõrandamise protsessis kaasa rääkimiseks. Hüvitis relvade eest on kaebajale välja makstud. Kaebaja viidatud optiline sihik asub Pärnu politseijaoskonnas ning selle tagastamiseks on võetud kaebajaga ühendust (3-17-118 kd, tl 26).
12.Tallinna Halduskohus rahuldas 26.06.2017 otsusega kaebuse ning tühistas PPA 22.12.2016 akti (resolutsiooni p 1), kohustas PPA-d kaebajale kuuluvate sundvõõrandatavate relvade osas määratava hüvitise suuruse küsimust uuesti läbi vaatama (resolutsiooni p 2) ning mõistis PPA-lt menetluskuluna kaebaja kasuks välja 15 eurot (resolutsiooni p 3). Sundvõõrandatavate relvade eest määratava õiglase hüvitise suurus ei sõltu relvaomaniku varasemast tegevusest või tegevusetusest. Kaebaja poolt haldusasjas nr 3-16-1747 esitatud ülevaatest vintraudse püstoli Glock-19 müügihindadest nähtub, et selle müügihinnad on suurusjärgus 500 eurot (3-16-1747 kd, tl 32-35). Kohtule ei nähtu, kuidas haakub vaidlustatud aktis toodud sundvõõrandatavate relvade seisukorra kirjeldus relvade keskmise müügihinnaga. Püstoli Glock-19 kohta toodud kirjeldusest ei ilmne seost kasutatud relvade keskmiste müügihindadega. Kasutatud relvad, mida hoiustatakse politseiasutuses ja millele on juurdepääs piiratud, ongi reeglina hooldamata ning üldjuhul on kasutatud relvad ka kulumisjälgedega. Kombineeritud püssi IŽ-94 puhul on viidatud kulumisele ning vähesele nõudlusele, kuid taustinformatsiooni nende relvade keskmise müügihinna kohta ja võrdlust ei ole aktis esitatud. Asjaolu, et sileraudne püss IŽ-54 on hinnatud ümberehitatuks ja ohtlikuks, ei ole kooskõlas relva ja laskemoona 31.07.2013 üleandmise-vastuvõtmise aktis märgituga, et kõik üle antud relvad olid keskpärases seisundis. Keskpärase seisundiga kasutatud relvade suhtes määratav väärtus peaks olema ligilähedane kasutatud relvade keskmise müügihinnaga ja selle pinnalt kindlaks määratava hariliku väärtusega. Kuigi relva hariliku väärtuse määramisel on relva keskmine müügihind üksnes aluseks, peaksid taustinformatsioonina olema esitatud üldised näitajad. Vaatamata kohtunõudele, ei pidanud vastustaja vajalikuks esitada kohtule ülevaatlikku statistikat sundvõõrandamisele kuuluvate relvade eest hüvitiste määramise juhtumite arvu, keskmise hüvitise suuruse, IŽ-54, IŽ-94 ja Glock-19 tüüpi relvade keskmiste hüvitiste osas ning nende juhtumite hulga kohta, kus hüvitise suuruseks määrati 0 eurot. Arvestatavaks selgituseks ei ole PPA esindaja istungil esitatud väide, et sundvõõrandatavate relvade hinna osas statistikat ei peeta. Statistilisi üldistusi oleks saanud teha isegi 15.06.2016 aktis 4(8)
3-17-118 nr 4.3-4/695-1 hinnatud 151 sundvõõrandamisele kuulunud relva pinnalt ning tuua välja nende keskmised hinnad. Vaidlustatud aktis puudub aga igasugune informatsioon, mis viitaks relvade keskmisele hinnale. Seisukohad sundvõõrandatavate relvade hinna ja ühe relva väärtusetuks pidamise kohta on ebaveenvad. Otsust ei muuda veenvamaks asjaolu, et kuueliikmeline eksperdikomisjon jõudis põhjalikku kaalutlemist vajavas küsimuses täpselt samale tulemusele nagu varasemalt väiksemate volitustega komisjon. Otsus tuleb selle ebapiisava motiveerituse ja kaalutlusvigade tõttu tühistada ning kohustada vastustajat kaebajale kuuluvate sundvõõrandatavate relvade osas määratava hüvitise suuruse küsimust mõistliku aja jooksul uuesti läbi vaatama.
13.Politsei- ja Piirivalveamet palub 25.07.2017 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 26.06.2017 otsus tühistada ning jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kaebaja pidi otsustama oma relvade võõrandamise hiljemalt 31.01.2016, s.o kolme kuu jooksul alates Tallinna Halduskohtu 24.10.2014 otsuse nr 3-13-70234 jõustumisest 30.10.2015. Kuna kaebaja seda ei teinud, alustas PPA RelvS § 44 lg 8 alusel relvade sundvõõrandamise protsessi. Võõrandamise korra § 3 lg 2 kohaselt lähtutakse relva realiseerimise otsustamisel muu hulgas selle realiseerimise võimalikkusest. Keskmine müügihind võetakse konkreetse relva väärtuse määramise aluseks, mitte ei määrata relvale keskmist müügihinda. Seega ei ole relvade võõrandamist seostatud üksnes relva seisukorraga ja relva väärtus sõltub selle seisukorrast ja nõudlusest seda liiki relvade järele. PPA ei kogu ega pea koguma statistilisi andmeid hüvitatavate relvade väärtuste kohta ega määrama hüvitist politseis välja kujunenud keskmise järgi. See ei oleks kooskõlas asjakohaste õigusaktide nõuetega. Relva võõrandamise väärtust mõjutavad mitmed erinevad ajas muutuvad faktorid, mistõttu on põhjendatud lähtuda konkreetsel hetkel valitsevast olukorrast. Lisaks erinevad teineteisest sundvõõrandamine ja tsiviilrelvade komisjonimüük. Sundvõõrandamise protsess ei ole kehtestatud võimalikult soodsa müügihinna või kasu saamiseks relva omaniku huvides. Ekspertkomisjoni olid kaasatud erialaste teadmistega isikud, millega oli tagatud, et relvade hindamisel ja nende väärtuste määramisel lähtutakse objektiivsetest kriteeriumidest. Põhjendatud ei ole kohtu arvamus, et tulirelvade valdkonna eksperdi ja ajaloomuuseumi teaduri arvamus ei kaalu üle kaebaja paljasõnalisi väiteid. Haldusaktis on piisavalt kirjeldatud relvade väärtust mõjutavaid asjaolusid. RelvS ja selle alusel antud määruste nõuetest ei pea komisjon relvi täielikult kirjeldama, vaid hindama neid sundvõõrandamise eesmärgil. Seega kirjeldatakse olukorda, mis on aluseks relva võõrandamise valikute – hävitamine või komisjonimüük – tegemiseks. Kaebaja ei ole tõendanud, et relvad olid enne politseile üleandmist teistsuguses või paremas seisukorras. Relvade üleandmise-vastuvõtmise aktis on fikseeritud üksnes relvade üleminek politsei valdusesse kooskõlas RelvS § 44 nõuetega. Toimingu käigus ei hinnatud relvade seisukorda nende sundvõõrandamise perspektiivis. Ka ei olnud relvi vastu võttev politseiametnik asjatundja, kellel oleks olnud õigus sellist hinnangut anda. Üllatuslik ning tõenditele mittetuginev on kohtu väide, et relvade seisukord võis oluliselt halveneda nende hoiukohas politseijaoskonnas. 22.12.2016 otsuse kohaselt oli kaebaja poolt hooldamata üksnes vintraudne püstol Glock-19, mitte kõik kolm relva. Antud juhul pikendas sundvõõrandamise protsessi käimas olnud kriminaalmenetlus ja kohtuvaidlused (haldusasjad nr 3-13-70234, 3-16-1747). Ekspertkomisjon ei ole märkinud, et relvale oleks tekkinud mingeid muutusi (nt 5(8)
3-17-118 rooste) hoiustamisest. Kaebaja ei ole täitnud tõendamiskohustust.
14.XX palub 21.08.2017 kirjalikus vastuses jätta halduskohtu otsus jõusse. Lisaks palub XX lisada nõue optilise sihiku Minox ja kahe relvarihma tagastamiseks. Kaebajalt võeti relvad ära juba 23.07.2013, kuid üleandmise-vastuvõtmise akt on koostatud 31.07.2013. Puudub teave, kus relvad vahepealsel ajavahemikul olid või mida nendega tehti. Vastustaja esindaja on andnud kohtuistungil vastuolulisi ütlusi, väites ühel korral, et relvad asusid Tallinnas, teisel korral, et need asusid Pärnus. PPA on suhtunud kaebajasse pahatahtlikult ja hooletult. Samuti ei ole PPA pakkunud võimalust tagastada relvade kanderihmad, kumbki hinnaga 35-40 eurot. Relvad olid nende konfiskeerimise hetkel keskmises seisukorras, mistõttu said need saada rikutud üksnes ajal, mil need olid PPA valduses. Kaebajal on kahtlus, et PPA 22.12.2016 akt on koostatud ilma relvadega faktiliselt tutvumata, sest hinnad kattuvad täielikult 15.06.2016 aktis märgituga. Kaebajal ei ole kunagi olnud optilist sihikut nimega VOBOR, millele PPA palus tal järele tulla. Kaebajal oli optiline sihik Minox väärtusega 600 eurot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Halduskohtu otsuse peamine etteheide PPA-le oli, et kõigi kolme vaidlusaluse relva väärtuse määramisel on PPA jätnud välja toomata relvade keskmise müügihinna, mille alusel relva väärtus pidi kujunema. See halduskohtu etteheide on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Võõrandamise korra § 2 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt määrab PPA hüvitise arvestamiseks temale hoiule antud sundvõõrandamisele kuuluva relva või laskemoona hariliku väärtuse TsÜS § 65 tähenduses. Relva ja laskemoona hariliku väärtuse määramisel on aluseks riigis kujunenud relva ja laskemoona keskmine müügihind. Hüvitise suuruseks on võõrandamise korra § 2 lg-te 1‒3 alusel määratud sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona väärtus. Vastavalt TsÜS §-le 65 loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Eelnevast nähtub, et kõige olulisem komponent relva väärtuse määramisel on relva keskmine müügihind. Iseenesest on õige PPA väide, et relva väärtuse määramisel tuleb arvestada ka konkreetse relva olukorda ja relva nõudlust turul, kuid need elemendid kajastuvadki juba relva keskmises müügihinnas, st, et relva keskmine müügihind sõltub mh sellest, kuidas relv on säilinud, kuidas teda on hooldatud ning milline on turu nõudlus vastava relva suhtes. PPA seevastu on kohtumenetluses läbivalt olnud seisukohal, et relvade keskmise müügihinna määramine on ebavajalik ega pole toonud välja andmeid, mille PPA võttis aluseks relvade väärtuse määramisel. Halduskohus andis PPA-le 18.05.2017 kohtunõudega (3-17-118 kd, tl 33) võimaluse vastavate tõendite esitamiseks, kuid PPA ei pidanud neid halduskohtu istungil vajalikuks. Selline lähenemine muudab aga PPA 22.12.2016 akti kohtule täielikult kontrollimatuks – kohtul ei ole võimalik kontrollida relva väärtuse määramise põhielemendi (relva keskmine müügihind) õiguspärast tuvastamist PPA poolt.
17.Eelnevale lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu, et PPA 22.12.2016 akt oli antud vastusena kaebaja vaidele relvade hariliku väärtuse määramise 15.06.2016 akti peale (3-17118 kd, tl 56‒58). Võõrandamise korra § 3 lg 3 sätestab, et kui hüvitise saaja vaidlustab sundvõõrandamise otsuses näidatud hüvitise suuruse, antakse relv hindamiseks võõrandamise korra § 2 lg-s 3 nimetatud ekspertkomisjonile. Niisiis lahendas ekspertkomisjon 22.12.2016 6(8)
3-17-118 aktiga sisuliselt kaebaja vaiet, mis oli esitatud just põhjusel, et relvade väärtus oli määratud valesti, keskmisi müügihindu arvestamata. Sellises olukorras on elementaarne, et ekspertkomisjon tooks oma otsuses välja ka relvade keskmise müügihinna, millele tuginedes on relvade väärtus leitud.
18.Õige on PPA väide, et relva sundvõõrandamisel tuvastatav relva väärtus ei pea tagama kaebajale parimat müügihinda, kuid hüvitis peab olema õiglane (RelvS § 6 lg 2), määratud õigusnorme järgides ning olema kohtulikult kontrollitav. Praegu see nii ei ole. PPA 22.12.2016 akti ei muuda kohtulikult kontrollitavaks ja õiguspäraseks pelgalt asjaolu, et selle on andnud ekspertkomisjon.
19.Alusetu on PPA etteheide, et kaebaja oleks kohtumenetluses pidanud tõendama, et relvad olid äravõtmise hetkel paremas seisus kui 22.12.2016 aktis tuvastatud. RelvS § 44 lg-te 4 ja 5 kohaselt vormistatakse relva üleandmine-vastuvõtmine aktiga, milles on kirjas andmed üleantud relva, laskemoona ja loa kohta. Politsei on kohustatud tagama vastuvõetud relva ja laskemoona säilimise ja seisundi, milles need üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseeriti. PPA 31.07.2013 aktist (3-17-118 kd, tl 34) nähtuvalt on kaebaja relvade osas lahtrisse relva seisund (korrodeerunud, kulunud, pragunenud, mõranenud, murdunud jms) kantud – relvade seisund keskpärane. Kui siseminister on kehtestanud relva ja laskemoona üleandmisevastuvõtmise akti vormi (RelvS § 44 lg 4), milles on ette nähtud, et relva vastuvõttev ametnik fikseerib selles relva seisundi, saab eeldada, et PPA relva vastuvõttev ametnik on pädev vastavat sissekannet aktile tegema. Kui ametnik selleks pädev ei ole (nagu väidab apellatsioonkaebuses PPA), on see PPA risk, et võimalikes vaidlustes ei ole tal võimalik oma positsioone tõendada. Kuna relva seisundi fikseerimine aktis on PPA seadusest tulenev kohustus ning 31.07.2013 aktis on fikseeritud, et relvade seisund oli keskpärane, siis saab üksnes PPA tõendada, et tema poolt fikseeritu oli 31.07.2013 aktis vale ja tegelikkuses oli juba relvade äravõtmise hetkel relv IŽ-54 rikutud ümberehituse käigus; tšoki osa maha saetud, raud 3,5 cm lühemaks tehtud; parema raua suue mõlkis; relv oluliselt kulunud; relva kasutamine ohtlik; relv IŽ-94 kaba katki (lae kael pragunenud); puit- ja metallosade välispind kulunud, nagu on fikseeritud 22.12.2016 aktis. Kaebajal puudub võimalus tõendada, et tema andis PPA-le üle relvad, mis viidatud puudusi ei omanud, sest temal puudus relva seisundi fikseerimise kohustus. Kaebaja on halduskohtu istungil selgitanud, et relva Glock-19 soetas ta mais 2013, s.o 2 kuud enne sundvõõrandamist 500 euroga. Oli teinud relvast umbes 50 lasku. Relv oli täitsa uus. Optilise sihikuga kombipüssi omandas 300 euro eest 2012. a-l ja oli käinud sellega jahil 1 talve. Kaheraudsest püssist ei ole teinud ühtki lasku (kell 11:15:55). Vastuseks kohtu küsimusele, kas nulliks hinnatud relv oli uus ja kas see oli ka ümber ehitatud, märkis kaebaja, et see ei olnud täiesti uus relv, ta ostis kasutatud relva ja see oli ümber ehitamata relv. Relv võeti arvele, tunnistati kõlblikuks ja sellele väljastati relvaluba (kell 11:19:55). Kaebaja kinnitas, et relva polnud ei ümber ehitatud ega lühemaks saetud. Niisiis on kaebaja ütlused kohtuistungil kooskõlas pigem 31.07.2013 aktiga kui 22.12.2016 aktis kirjeldatuga. Püstol Glock hooldamatusest tulenevat hinnavahet ei saa panna kaebaja kanda (RelvS § 44 lg 5).
20.Eelnevat kokku võttes on halduskohus õigesti rahuldanud XX kaebuse. XX vaide uuel läbivaatamisel peab PPA juhinduma ringkonnakohtu poolt antud juhistest.
21.Vastuses apellatsioonkaebusele on XX teinud avalduse, mida ringkonnakohus käsitab kaebuse muutmise taotlusena. Kaebaja on vastuses apellatsioonkaebusele palunud lisada nõue tagastada optiline sihik Minox ning 2 relvarihma. HKMS § 49 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas 7(8)
3-17-118 kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal. Pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud tähtaega, sealhulgas apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses, võib kaebuse nõuet või alust muuta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab käesoleva seadustiku kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt. Kuivõrd praeguse kaebuse ese on sundvõõrandatavate relvade väärtuse kindlaksmääramine, ei ole selle kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas lisada kaebusele kohustamisnõudeid optilise sihiku ja relvarihmade tagastamiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks PPA poole vastavasisulise taotlusega pöördunud ja PPA oleks keeldunud optilise sihiku ja relvarihmade tagastamisest. Kui kaebaja pöördub nimetatud taotlusega PPA poole ja PPA keeldub taotluse rahuldamisest, saab kaebaja pöörduda iseseisva kohustamiskaebusega halduskohtu poole.
22.HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad PPA võimalikud menetluskulud PPA kanda ja kaebaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel kaebaja kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.