Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 6. märts 2018, Tartu 3-16-2529
Haldusasi
S.F. kaebus Siseministeeriumi 10. novembri 2016. a sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 1-24/172 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2017. a otsus S.F. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja S.F. Vastustaja Siseministeerium
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2017. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada Siseministeeriumi 10. novembri 2016. a sissesõidukeelu kohaldamise otsus nr 1-24-/171.
3.Mõista Siseministeeriumilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 380 eurot.
4.Võtta asja materjalide juurde kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid.
5.Asendada otsuse avaldamisel otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 5. aprill 2018).
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik S.F. i on kohtulikult karistatud kuuel korral. 31. juulil 2014 mõisteti ta süüdi karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p 4 ja 8 ning § 199 lg 2 p-de 4, 5 ja 7 järgi (vargus ja röövimine) ning mõisteti talle karistuseks 5 aastat, 11 kuud ning 16 päeva vangistust. Karistusaja lõpp on 10. veebruaril 2020. Karistust kannab ta Viru Vanglas. Tema elamisloa kehtivus lõppes 30. mail 2017.
Siseministeeriumi 10. novembri 2016. a otsusega nr 1-247172 otsustati väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p 1 ja 7 ning § 271 lg 3 alusel kohaldada S.F. suhtes sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile kümneks aastaks. Keelu kehtivusaeg algab tema vanglast vabanemisel või andmisel kodakondsusriigile karistuse jätkamiseks.
2.S.F. esitas kaebuse nimetatud Siseministeeriumi otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole sissesõidukeelu kohaldamise eeldused täidetud, esinevad seda välistavad asjaolud ning otsus on ebaproportsionaalne. Siseministeerium pole põhjendanud, milles seisneb reaalne ja tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule. Tõendid viitavad sellele, et uute kuritegude toimepanemise oht on vähenenud. Sissesõidukeeld oleks VSS § 31 lg 1 järgi tulnud otsustada varem. Kaebaja asus Eestisse elama 1983. aastal üheaastasena, ta on omandanud Eestis hariduse, siin elavad tema vanemad ja rase elukaaslane, mistõttu tal on väga tihedad sidemed Eestiga.
3.Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2017. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.VSS § 29 lg 1 p 1 võimaldab sissesõidukeeldu kohaldada juhul, kui on põhjendatult alus arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lg 1 p 7 annab sisseõidukeelu kohaldamiseks õiguse välismaalase suhtes, keda on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest. Kaebaja on süüdi mõistetud mitmetes avaliku varguse ja röövimise episoodides, mille ta pani toime siis, kui kandis katseajaga määratud kolmeaastast vanglakaristust varasema röövimise eest. Kuna tegemist on tahtlike kuritegudega, mille eest määratud karistus on praegu alles kandmisel, on selgelt olemas VSS § 29 lg 1 p-s 7 sätestatud sissesõidukeelu alus.
3.2.Kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses toodud kuritegude kirjeldusest, Justiitsministeeriumi ettepanekust ja Viru Vanglas koostatud riskianalüüsist tulenevalt on olemas kõik alused selleks, et pidada kaebajat isikuks, kelle viibimine Eestis võib peale vabanemist ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ja teiste isikute tervist. Seda kinnitab asjaolu, et teda on karistatud kuuel korral kriminaalkorras ja üheksateistkümnel korral väärteo korras. Sealhulgas on teda karistatud vägivalla, narkootilise aine ja liiklusvahendi joobes juhtimisega seotud süütegude eest. Õiguserikkumisi on ta pannud toime ka vanglas viibimise ajal.
3.3.Riigikohus on leidnud, et isiku käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus riigi julgeolekule ohtlikuks ning et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem karistatud (RKHKo 3-31-14-03 ja 3-3-1-1-14).
3.4.VSS § 29 lg 4 järgi saab välismaalase perekonnaliikmeks lugeda ainult temaga Eestis seaduslikult ühises perekonnas koos elava abikaasa ja alaealise lapse. Halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 2 järgi saab kohus hinnata haldusakti õiguspärasust üksnes selle andmise aja seisukohaga. Seetõttu ei oma asjas tähtsust kaebaja elukaaslase J. L kohta 7. detsembril 2016 ja 9. veebruaril 2017 koostatud raseduse tõendid ning 21. veebruaril 2017 sõlmitud abielu. Õigus perekonnaelule ei ole puutumatu.
3.5.Riik ei pea aktsepteerima välismaalastest kurjategijate viibimist oma territooriumil ja tal on õigus hinnata, kas niisugune isik on ohuks avalikule korrale ja julgeolekule.
3.6.Kaebajale määratud 10-aastane sissesõidukeeld pole ebaproportsionaalselt pikk.
3.7.Vastustaja pädevuses pole elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine. Seetõttu pole asjakohane kaebaja väide, et kaaluda oleks tulnud neid abinõusid.
3.8.Sissesõidukeelu kohaldamiseks ei ole koostatud tähtaegu. Seetõttu pole asjakohane etteheide, et sissesõidukeeldu ei kohaldatud kohe lisakaristusena kriminaalkaristuse määramisel, vaid alles 2,5 aastat pärast seda.
3.9.Kaebajat ei ole küll ära kuulatud, kuid ta ei ole ise sellele menetlusveale tähelepanu juhtinud ega toonud välja ka asjaolusid, mis oleks võinud viia teistsuguse tulemuseni. Seetõttu ei võinud see menetlusviga mõjutada asja otsustamist.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.S.F. apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.KarS § 54 lg 1 järgi oli võimalik mõista kaebajale lisakaristusena sissesõidukeeld, kuid seda ei taotlenud prokuratuur ega määranud ka kohus. Sellest võib järeldada, et kohtuotsuse tegemisel ei peetud sissesõidukeelu kohaldamist vajalikuks. Arusaamatuks jääb, miks on see vajalik nüüd, eriti olukorras, kus kaebaja on läbinud taasühiskonnastavad tegevused. See oleks põhjendatud vaid siis, kui pärast kohtuotsust viitaks kaebaja käitumine sellele, et temast lähtuv oht ei taandu, vaid suureneb.
4.2.Otsus on jäetud põhjendamata, kuna karistusandmeid saab käsitleda sissesõidukeelu aluseks olevate faktiliste asjaoludena, mitte põhjendustena.
4.3.Olukorras, kus kaebaja suhtes ei kohaldatud sissesõidukeeldu koos süüdimõistva kohtuotsusega, tekkis tal põhjendatud ootus, et kui keeldu ei kohaldata mõistliku aja jooksul, jääbki see kohaldamata.
4.4.Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet, kui jättis tuvastamata selle, et kaebaja elukaaslane oli rase.
4.5.Tähelepanuta jäi see, et kaebaja ja tema abikaasa on nakatunud HIV-sse, millega seoses võib olla probleeme nende ravimisega ja elamisega teises riigis. Euroopa inimõiguste kohus (EIK) on pidanud Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) rikkumiseks seda, kui sissesõidukeeldu kohaldati erinevate raskete haigustega isiku suhtes ning ei analüüsitud seda, kas väljasaatmisel võib olla raske tagajärg tema tervisele (kohtuasi nr 41738/10).
4.6.Ärakuulamata jätmine on oluline menetlusviga.
4.7.Kuna VSS § 28 sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamisel peab isik koheselt riigist lahkuma, siis ei oma tähtsust otsuses märgitud sissesõidukeelu kehtimahakkamise päev. Kaebaja ei saa aga riigist lahkuda, kuna on vanglas.
4.8.Hinnata tuleb välismaalase sidemeid päritoluriigiga, mitte tema hakkamasaamise võimalusi seal.
5.Siseministeeriumi vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Paljasõnaline on väide, et vaidlustatud otsus oli põhjendamata.
5.2.Halduskohus on otsuses selgitanud sissesõidukeelu kohaldamise otsuse võimalikkust.
5.3.Asjakohane pole väide uurimispõhimõtte rikkumisest. Kaebaja väljatoodud asjaolusid sissesõidukeelu otsuse tegemisel ei esinenud ning seetõttu ei saanud vastustaja nendega ka arvestada. Vastustaja arvestas asjaoluga, et kaebajal on elukaaslane. Kaebaja ja tema elukaaslane pidid arvestama asjaoluga, et kaebaja suhtes võidakse tema kuritegude tõttu sissesõidukeeldu kohaldada.
5.4.Kaebaja ei selgita, miks ta eeldab, et tema riigist väljasaatmisega võib kaasneda raske tagajärg tema tervislikule seisundile. Kaebaja raviks võimaluste leidmine on eeskätt tema enda huvi ja vastutus. Kaebaja viidatud lahendiga võrreldes on EIK jõudnud ka teistsugusele tulemusele, kus leidis, et oletuslik on risk, et isiku tervis sihtriigis halveneb.
5.5.VSS § 271 lg 3 sätestab, et sissesõidukeelu kehtivusaeg algab sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemise päeval, kui otsuses ei nähta ette hilisemat sissesõidukeelu kehtivusaja algamise päeva. Käesoleval juhul nähtigi ette hilisem kehtivusaja algus.
5.6.Vastustaja arvestas otsuses kaebaja võimalusi sihtriigis hakkamasaamiseks, viidates sellele, et tal on Vene Föderatsiooni kodakondsus, vene keele oskus ning päritolu, mis seda võimaldavad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Alused, millal on võimalik välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, on sätestatud VSS §-s 29. Vaidlusaluses otsuses on neist alustest viidatud VSS § 29 lg 1 p-dele 1 ja 7. Otsuse tegemise ajal nägi VSS § 29 lg 1 p 1 ette, et välismaalase suhtes võidakse sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS 29 lg 1 p 7 järgi oli seda võimalik teha siis, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Põhimõtteliselt samasugusel kujul kehtivad need sätted ka praegu, täiendatud on VSS § 29 lg 1 p-s 1 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise aluseid selliselt, et oht ei pea olema enam ainult Eesti Vabariigi territooriumil, vaid ka muudes riikides, kes on liikmeks samas organisatsioonis, kus Eestigi (Euroopa liit, NATO, Schengeni maad).
8.Asjakohaseks ei saa pidada kaebaja arutlust selle üle, et kuna sissesõidukeeldu ei kohaldatud kaebaja suhtes lisakaristusena, ei saa seetõttu seda tema suhtes enam kohaldada. Ehkki VSS § 31 lg 1 sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamine tuleb otsustada põhjendamatu viivituseta, ei saa sellest regulatsioonist teha kuidagi järeldust, et kohese reageerimata jätmise korral on mingist hetkest alates sissesõidukeelu kohaldamine keelatud. See ei saa tekitada isikus õiguspärast ootust, et tema suhtes sissesõidukeeldu ei kohaldatagi. Kaebaja unustab siinkohal, et ta asus pärast kohtuotsust kriminaalasjas kandma karistust vanglas. Riigi poolt oli igati põhjendatud eeldada, et vanglas karistuse kandmise ajal on isikust lähtuv oht oluliselt väiksem, mistõttu ei ole kohene sissesõidukeelu kohaldamine hädavajalik ning vastava otsuse tegemisega ei pea kiirustama. Seda kinnitab ka asjaolu, et vaidlustatud otsuses on lükatud sissesõidukeelu kohaldamine VSS § 271 lg 3 alusel edasi alates hetkest, kui kaebaja vabaneb Eesti vanglast või antakse üle kodakondsusjärgsele riigile karistuse kandmise jätkamiseks. Seega ei pidanud vastustaja kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohest rakendamist vajalikuks.
9.Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et otsus pole põhjendatud. Otsus on nelja lehekülje pikkune (tl 7-8p). Sellega on ilmselgelt haldusakti formaalne põhjendamise nõue täidetud. Ekslik on kaebaja arusaam, justkui oleks kirjeldatud vaid kaebaja karistusandmeid. Otsuses on selgelt sõnastatud ka vastustaja seisukohad ning kaalutlusena mõistetav argumentatsioon. See, et oluliseks pole peetud asjaolusid, mida peab tähtsaks kaebaja, ning vastavalt pole neile nii palju tähelepanu pööratud, ei tähenda põhjendamisnõude rikkumist. Sellises situatsioonis võib arutleda üksnes kaalutlusõiguse korrektse kohaldamise üle, kuid sellel peatub ringkonnakohus allpool.
10.Ekslikult mõistab kaebaja ka sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi. Vaidlustatud otsuses on selgelt märgitud, et sissesõidukeelu kehtivusaeg algab päevast, mil kaebaja vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või antakse üle kodakondsusjärgsele riigile karistuse jätkamiseks (tl 8p). Seega kohalduvad ka VSS §-s 28 sätestatud sissesõidukeelu õiguslikud tagajärjed kaebaja suhtes alles nende asjaolude saabumisel ning paikapidav ei ole kaebaja poolt koostatud konstruktsioon, justkui oleks tema suhtes sissesõidukeelu otsuse tegemine õigusvastane seepärast, et tal pole võimalik seda vanglakaristuse kandmise tõttu hetkel täita.
11.Nõustuda ei saa aga vastustaja ja halduskohtu seisukohaga kaebaja ärakuulamise küsimuses.
VSS § 301 lg 2 sätestab, et kui välismaalane viibib Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel ja tal on Eestis registreeritud elukoht, antakse talle võimalus vastuväidete esitamiseks sissesõidukeelu kohaldamise korral ja elamisloa kehtetuks tunnistamisel või elamisõiguse lõpetamisel. Halduskohus leidis, et kaebajat ei ole ära kuulatud, kuid antud juhul ei ole see selliseks menetlusveaks, mis tingiks haldusakti tühistamata. Vastustaja nõustus apellatsioonkaebuses halduskohtu seisukohaga, st ei vaielnud vastu sellele, et kaebajat ära ei kuulatud. Seega saab lähtuda eeldusest, et kaebajat tõepoolest ära ei kuulatud. Erinevalt halduskohtust peab ringkonnakohus seda käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades selliseks menetlusveaks, mis võis asja otsustamist mõjutada. Esiteks on kaebaja juhtinud kohtumenetluses tähelepanu oma terviseseisundile, mida vaidlusaluses otsuses ei olnud käsitletud. Halduskohus on pidanud seda ebaoluliseks ilmselt seetõttu, et kaebuses on kaebaja esitanud üksnes abstraktse väite, et vastustaja pole arvesse võtnud tema terviseseisundit. Halduskohus on vastuseks viidanud sellele, et kaebajal puudub töövõimetus ja ta on määratud vanglas tööle koristajana. Apellatsioonkaebuses on aga kaebaja juba lähemalt oma terviseseisundit kirjeldanud (et ta on HIVpositiivne) ning ringkonnakohtu arvates on selle asjaolu kaalumata jätmine juba arvestatav menetlusviga. Seda asjaolu arvestades ei ole piisav halduskohtu viide sellele, et kaebajal ei ole töövõimetust määratud ning ta töötab vanglas koristajana. Tegemist on tõsise terviseseisundiga. Isiku terviseseisundit kohustab otsesõnu arvesse võtma ka VSS § 31 lg 3 p 3. Vastuses apellatsioonkaebusele on küll vastustaja väljendanud seisukohta, et see asjaolu ei välista isikule sissesõidukeelu kohaldamist, ent kohtumenetluses seisukohtade avaldamine ei asenda täielikult haldusmenetluses toimuma pidanud kaalumist, sest välistada ei saa võimalust, et kohtumenetluses esitatud seisukohtade taga on eeskätt vastustaja soov, et juba antud haldusakt jääks tühistamata. Kuna kaebajat ära ei kuulatud ning tema terviseseisundiga seonduvat lähemalt ei käsitletud, ei nähtu otsusest ka kaalutlusi, miks kaebaja suhtes tema terviseseisundist hoolimata sissesõidukeeldu kohaldati.
13.Lisaks on käesoleva asja eripäraks see, et kaebaja on viidanud uutele olulistele asjaoludele, mis on aset leidnud või ilmnenud pärast vaidlustatud haldusakti andmist – eeskätt sellele, et tema elukaaslane oli 7. detsembri 2016. a seisuga seitsmendat nädalat rase (tl 19) ning et see elukaaslane abiellus kaebajaga 21. veebruaril 2017 (tl 56). Vaidlustatud otsuses oli üheks sissesõidukeelu kohaldamise kasuks rääkivaks asjaoluks nimetatud seda, et kaebajal ei ole Eestis perekonnaliikmeid (VSS § 29 lg 4 p 1-2 järgi alaealiseid lapsi või abikaasat). See asjaolu võib tänu eelnevalt viidatud tõenditele olla muutunud. Ehkki halduskohus ja vastustaja on viidanud HKMS 158 lg 2 ls-le 2, mille järgi haldusakti õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise aja seisuga, ei ole ringkonnakohus veendunud, et see on ainus reegel kõikide haldusaktide õiguspärasuse hindamisel. Sellele viitab juba 1. mail 2016. jõustunud HKMS § 158 lg 31, mis sätestab, et rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust hinnatakse kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumine ning sissesõidukeelu kehtestamine on tegelikult olemuslikult sarnased otsustused selles mõttes, et mõlemal juhul jäetakse isik ilma võimalusest olla riigis, kus ta olla soovib. Sissesõidukeelu kehtestamine on kestva mõjuga haldusakt ning lisaks on see hetkel ka täitmata, mistõttu peaks see iseenesest jätkuvalt vastama olulistele õiguslikele ja faktilistele asjaoludele ka sel hetkel, mil selle õiguspärasuse kontrolli läbi viiakse. Seega võiks ühelt poolt olla vajalik hinnata kohtumenetluses sellist haldusakti kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Teise lahendusena on võimalik isikul endal taotleda haldusmenetluse uuendamist ja tema õigusi kestvalt piirava haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui asjas on olulised asjaolud muutunud. Selleks annab isikule õiguse haldusmenetluse seaduse § 44 lg 1 p-le 1 ja § 65 lg-le 3.
Ringkonnakohtu arvates pole käesoleval juhul vajalik siiski otseselt kummastki lahendusest lähtuda. Arvestades seda, et käesoleval juhul esineb asjas juba niigi arvestatav menetlusviga – kaebaja ärakuulamata jätmine, leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on kaebuse rahuldamine ning vaidlustatud otsuse tühistamine. Uues haldusmenetluses saab vastustaja viia läbi kaebaja ärakuulamise ning teha asjas uue otsustuse, andes muuhulgas hinnangu ka vahepeal muutunud asjaoludele. Ringkonnakohus märgib siiski, et olukorras, kus sarnases situatsioonis viitab kaebaja kohtumenetluses tekkinud uutele asjaoludele, võib vastustajal olla mõistlik anda uute asjaolude osas ka oma seisukohad. See võib vähendada võimalust, et juhul, kui kohus peab siiski põhjendatuks hinnata haldusakti kohtulahendi tegemise hetke seisuga, nagu tuleneb muuhulgas nt HKMS § 158 lg-st 31, on kohus sunnitud kaebuse rahuldama. Käesolevas asjas vastustaja oma seisukohti uute asjaolude kohta ei esitanud, vaid piirdus üksnes hinnanguga, et vastustaja ei pidanudki neid arvesse võtma.
14.Ringkonnakohus toonitab, et käesoleva otsusega ei võta ringkonnakohus seisukohta selles, kas kaebaja suhtes on võimalik sissesõidukeeldu kohaldada või mitte. Kohtumenetluses ei tuvastanud ringkonnakohus otseselt asjaolusid, mis kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise täielikult välistaksid. Seni arvestamata või pärast vaidlustatud otsuse tegemist ilmnenud asjaolusid saab vastustaja koos ärakuulamisvea kõrvaldamisega uuesti hinnata, tuvastades muuhulgas, kas kaebaja poolt väidetud asjaolud peavad täielikult paika, ning teha uue kaalutlusotsuse, milles võtab arvesse, kas kaebaja poolt tähtsaks peetud asjaolud takistavad tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamist või mitte. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse juba eeltoodud põhjustel, ei võta ringkonnakohus seisukohta kõigi apellatsioonkaebuse väidete osas.
15.Eeltoodust tulenevalt kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab Siseministeeriumi 10. novembri 2016. a sissesõidukeelu kohaldamise otsuse.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 järgi on kaebajal õigus menetluskulude hüvitamisele. Kaebaja on tasunud halduskohtus ja ringkonnakohtus riigilõivu kummaski 15 eurot (tl 22 ja 69). Samuti taotleb kaebaja õigusabikulu 350 eurot väljamõistmist. Kokku kuulub seega vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele 380 eurot.
17.Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde. Kuna otsuses kirjeldatakse olulisi kaebaja terviseandmeid, asendab ringkonnakohus otsuses kaebaja nime initsiaalidega.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.