Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.02.2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-657
Haldusasi
X AS kaebus Sotsiaalkindlustusameti 21.02.2017 otsuse tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaatama kaebaja taotlus uuesti läbi Kaebaja – X AS, volitatud esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus Kolmas isik – YY, volitatud esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik Kaasatud haldusorgan – Sotsiaalministeerium, volitatud esindaja Lily Mals
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21.06.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X AS apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
09.01.2018 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta X AS apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.06.2017 otsus haldusasjas nr 3-17-657 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.03.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-17-657 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.YY on X AS juhatuse liige. Ta avaldas 2017. a jaanuaris soovi kasutada õigust 10 tööpäeva pikkusele isapuhkusele. X AS pöördus seepeale Sotsiaalkindlustusameti (SKA) poole ning taotles, et SKA hüvitaks äriühingule riigieelarvest YY kümne tööpäeva pikkuse isapuhkuse tasu. SKA vastas taotlusele 21.02.2017 e-kirjaga ning teatas, et puudub õiguslik alus YY isapuhkusele ning selle hüvitamiseks töövõtjale, sest YY-ga on sõlmitud juhatuse liikme leping, mis kulub võlaõigusseaduse (VÕS) valdkonda. Töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 5 alusel ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut juriidilise isiku juhtorgani liikme lepingule.
2.X AS esitas 21.03.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes SKA 21.02.2017 otsuse tühistamist ning taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamist. Õigus isapuhkusele ei sõltu sellest, kas lapse isa on lapse emaga abielus. Samuti ei ole isapuhkuse kasutamisel oluline, kas lapse ema on töötu, avalik teenistuja, töötaja või mõnes muus õiguslikus suhtes. Puhkusetasu hüvitatakse tööandjale riigieelarve vahenditest SKA kaudu. Otsus, millega YY isapuhkust tööandajale ei hüvitatud, on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. YY perekonnale on seatud kitsendused, mis vähendavad nende õiguste kasutamise võimalusi ainuüksi isa töösuhtest/lepingu liigist tulenevalt. Arvestades, et isapuhkuse tasu hüvitatakse tööandjale riigieelarve vahenditest ja isapuhkuse tasu suurus ei saa olla rohkem kui kolmekordne Eesti keskmine brutopalk üle-eelmises kvartalis, siis ei oma tähendust, millises õigussuhtes on isa tööandjaga ja kui suur on tema keskmine töötasu. Isapuhkus on mõeldud eeskätt kogu perekonnale ja eriti vastsündinud lapsele ja tema emale, kelle heaolu ja olemist püüab isa oma kohalolemisega paremaks muuta. See on ka põhjus, miks saab isapuhkust välja võtta ainult tööpäevadel.
3.SKA palus jätta kaebus rahuldamata. Isapuhkuse saamise õigus on sätestatud TLS-s, mis reguleerib töötaja ja tööandja vahelisi suhteid. Vastustajal puudub alus, et hüvitada riigieelarvest muude isikute (sh juhatuse liikmete) kui töötajate isapuhkuse tasu.
4.Sotsiaalministeerium leidis, et kaebuses esitatud väited ei ole asjakohased. Seadusega tagatakse õigus puhkusele vaid tööandja-töötaja alluvussuhetes olevatele isikutele. FIE-del ja vaba elukutse esindajatel ning muude võlaõiguslike lepingute alusel töötavatel isikutel on 2(5)
3-17-657 suurem iseseisvus otsustada oma töö tegemise aja ja ulatuse üle ning seega ei vaja nad eraldi õiguslikku alust, et võtta perega veetmiseks vaba aega. Kui TLS sätted on vastuolus VÕS või tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätetega, kuulub kohaldamisele TLS. Kolmas isik ei ole kaebajaga töösuhtes. Juhatuse liikme leping on oma iseloomult võlaõiguslik leping, millele kohalduvad VÕS-i käsunduslepingut puudutavad üldnormid. Sellele lepingule ei saa TLS-i laiendada. TLS § 1 lg-te 4 ja 5 kohaselt ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut, seega ka õigust isapuhkusele, käsundus- või töövõtulepingu alusel teenust osutavatele isikutele. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võib ka juhatuse liikmena äriühingus töötada töölepingu alusel. Töölepingu sätted kohalduvad juhatuse liikmele, kui ta teeb muu hulgas töölepingu alusel tööd, mis ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste täitmist.
5.Tallinna Halduskohus jättis 31.05.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebajal on vastustajaga avalik-õiguslik suhe ning kaebaja saab kohtusse pöörduda vaid oma õiguste kaitseks. Seetõttu ei ole asja lahendamisel asjassepuutuvad kaebuse väited, mis puudutavad YY õigusvastast ja diskrimineerivat kohtlemist. Halduskohtu 06.04.2017 määrus, millega YY poolt esitatud kaebus tagastati, on jõustunud. Seega saab vaidlust lahendada küsimuses, mis puudutab kaebaja kui äriühingu õiguste riivet. Kaebajale keeldus hüvitise maksmisest 21.02.2017 e-kirjaga SKA hüvitiste osakonna peaspetsialist KV, kes oli aga alates 01.02.2017 üle viidud hüvitiste osakonna perehüvitiste talituse peaspetsialisti ametikohale. Otsustamine selle üle, millisel füüsilisel isikul on haldusorgani nimel õigus tegutseda, on reeglina haldusorgani sisepädevuse küsimus. Ebaselgus SKA ametniku pädevuse osas ei ole haldusakti tühisuse aluseks. Kui on välistatud, et otsustamine vale ametniku poolt võis mõjutada otsuse sisu, ei saa sisepädevuse rikkumine olla haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks. E-kirjana vormistatud vastus ei vasta küll täielikult õiguspärase haldusakti vorminõuetele, kuid selles on esitatud nii õiguslik kui ka faktiline alus ja selgelt väljendatud otsustus. Seega on haldusakti õiguspärasuse üle otsustamisel määrav tema sisuline õiguspärasus. Vaidlust ei ole selle üle, et YY on kaebaja juhatuse liige ja töötab juhatuse liikme lepingu alusel. YY soovis 2017. a jaanuaris kasutada 10-päevast isapuhkust, kaebaja võimaldas seda ning säilitas talle tavapärase kuutasu. Vaidlus on selles, kas kaebaja juhatuse liikmel olnuks sarnaselt töölepingu alusel töötavate isikutega õigus saada isapuhkust, mis hüvitatakse riigieelarvest. Kuna kaebajaks on äriühing, mitte YY, ei ole asjakohane võrrelda YY olukorda nende isadega, kes töötavad töölepingu alusel ega analüüsida kujunenud olukorda perekonnapõhiõiguse riive aspektist. Keeldumine on adresseeritud äriühingule, kes on teinud kulutuse, makstes kolmandale isikule tasu, mille hüvitamist riigieelarvest kehtiv õigus takistab. TLS § 66 lg-st 2 tuleneb, et puhkusetasu TLS §-s 60 ette nähtud puhkuse (isapuhkuse) eest hüvitatakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve kaudu tööandja esitatud taotluse alusel. Kuigi üldjuhul ei kuulu juriidilise isiku juhtorgani liikme suhe juriidilise isikuga TLS reguleerimisalasse, ei ole lepinguvabaduses põhimõttest tulenevalt pooltel keelatud samaaegselt juhtorgani liikme staatusega olla ka töösuhtes. Muu hulgas võib see olla tingitud töötaja soovist saada suuremaid sotsiaalseid tagatisi. Seega ei ole juhatuse liikmeks oleva isiku jaoks õiguslikult välistatud TLS alusel isapuhkuse saamine ja tema tööandja nõudeõigus sellise puhkuse eest makstud tasu hüvitamiseks riigi vastu.
3(5)
3-17-657 Töölepinguliste töötajate ja muud liiki töö tegijate ebavõrdne kohtlemine on antud juhul õigustatud. TLS §-s 60 ette nähtud isapuhkus on kehtestatud eelkõige töölepingulise suhte nõrgema poole (töötaja) kaitseks. Üldjuhul on töötaja võimalused töö- ja pereelu paindlikuks kokkusobitamiseks oluliselt väiksemad kui nt ettevõtjatel või kaasatud haldusorgani poolt välja toodud nn vabade elukutsete esindajatel. Isapuhkuse näol ei ole tegemist PS §-s 28 sätestatud põhiõigust kaitsva abinõuga, mida tuleb isikutele igal juhul tagada. Võrdse kohtlemise põhimõte ei kohusta erinevaid isikute rühmi ühtviisi kohtlema. Kaebaja käsitlus VÕS ja TLS sätete kui üld- ja erinormide suhestumisest ei tingi TLS sätete kohaldamist VÕS alusel sõlmitud lepingute puhul. TLS § 1 lg-st 5 tuleneb üheselt TLS § 60 kohaldamine vaid töölepingulises suhtes.
6.X AS palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 21.06.2017 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Kolmanda isiku perekonnale on seatud kitsendused ning ebasoodsam on olukord nende jaoks vaid seetõttu, et YY on tegev äriühingu juhatuse liikmena. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Halduskohus leidis ebaõigesti, et töölepingu alusel töötajad ja juhatuse liikmed ei kuulu võrreldavasse gruppi, sest on olemuslikult erinevad. Tegemist on siiski ühe grupiga, kelle tunnuseks on sotsiaal- ja tulumaksu tasumine ning isana isapuhkuse kasutamine. Lisaks töötajale ja juhatuse liikmele tuleb gruppi kuuluvana vaadata ka perekonda, kelle õigusi puhkusetasu maksmine puudutab. Tähtsust ei oma, millises õiguslikus suhtes on isa oma tööandjaga, sest isapuhkuse tasu hüvitatakse tööandjale riigieelarve vahenditest. Ainult lepingu liigi erisus ei saa olla põhjuseks, miks 10-päevane isapuhkus ei laiene juhatuse liikmetele.
7.Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes enda varasemate seisukohtade juurde ning nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
8.Sotsiaalministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides jätkuvalt, et juhatuse liikme leping ei lange TLS kui erinormi kohaldamisalasse. VÕS ei sätesta isapuhkuse õigust ega sellega sarnast regulatsiooni. Isapuhkuse eesmärk on võimaldada töösuhtes isale vaba aega, et isa saaks toetada lapse ema enne ja pärast lapse sündi ja osaleda lapse hooldamises, olukorras, kus tööaja määrab tööandja. Juhatuse liige ei vaja sellist seadusest tulenevat tagatist, et saada vaba aega perega veetmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Halduskohus tugines asja lahendamisel õigesti asjaolule, et kaebuse esitajaks on antud juhul äriühing, mitte selle juhatuse liige. Kaebaja kui äriühing ei ole PS §-dest 27 ja 28
4(5)
3-17-657 tulenevate põhiõiguste kandja, järelikult ei saa ta ka kohtumenetluses tugineda nende põhiõiguste rikkumisele. Kaebaja puhul esineb eelkõige PS § 32 riive, sest juhatuse liikmega sõlmitud lepingu liigi tõttu ei hüvita riik kaebajale YY-le välja makstud isapuhkuse tasu.
11.Kaebaja erinev kohtlemine tööandjatest, kes on sõlminud töölepingu ning kellele riik seetõttu hüvitab töötajatele välja makstud isapuhkuse tasu, on tingitud seadusandja otsustusest sätestada isapuhkus TLS-s ühe puhkuse liigina. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et TLS on eriseadus VÕS suhtes ning töölepingu regulatsiooni ei saa ilma selgesõnalise viiteta üle kanda käsunduslepingule. Seega taandub vaidlus eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisele ning TLS § 60 võimalikule vastuolule PS-ga. Kohus ei saa vaidlust lahendada abstraktselt, vaid konkreetse kohtuasja asjaolusid silmas pidades. Antud juhul võimaldas kaebaja kolmandale isikule isapuhkust samadel alustel, kui see on ettenähtud TLS-s. Pole alust eeldada, et kui kaebaja oleks teadnud, et riik talle vastavat kulu ei hüvita, poleks kaebaja kolmandale isikule isapuhkusele minekut võimaldanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et töölepingu alusel töötajad vajavad töölepingule omase alluvussuhte tõttu suuremat riigipoolset kaitset. Neil puudub üldjuhul võimalus ise oma töö- ja puhkeaega kujundada ning TLS seab tööandajale kohustuse tagada töötajatele töö- ja puhkeajaga seoses seaduses sätestatud miinimum. Kaebaja ja kolmas isik ei ole väitnud, et nende vahel sõlmitud leping oli olemuselt tööleping ning kolmandal isikul ei ole võimalik oma tööaja osas kaasa rääkida. Seega ei saa ka rääkida kolmanda isiku ebavõrdsest kohtlemisest, sest võrreldavasse gruppi liigitamise aluseks ei ole antud juhul mitte sotsiaal- või tulumaksu maksmine, vaid töösuhte iseloom. Kolmandale isikule oli tagatud võimalus olla tasustatud isapuhkusel, sõltumata sellest, et temaga ei ole sõlmitud töölepingut.
12.Asjaolu, et kaebaja poolt kolmandale isikule võimaldatud isapuhkuse kulutusi kaebajale riigieelarvest ei hüvitata, ei tähenda, et TLS § 60 või § 66 lg 2 oleksid vastuolus põhiseadusega. Kaebajal ja kolmandal isikul oli võimalik sõlmida ka tööleping, sest kaebaja ei täida äriühingus vaid juhatuse liikmele omaseid ülesandeid. Valides lepingu liigi, on kaebaja ja kolmas isik olnud eelduslikult teadlikud erinevate lepingutega kaasnevatest õigustest ja kohustustest.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.