XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 13.09.2016 otsuse nr 4.2-1/5344-3 tühistamiseks osas, millega tunnistati kehtetuks relvaluba RL758661 ning kohustati teda relvad võõrandama
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Maano Saareväli Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Heli Insler
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 07.06.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.06.2017 otsus haldusasjas nr 3-16-2043 muutmata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.03.2018, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-16-2043 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX-le kuuluvad tulirelvad (püstol Makarov, kaliiber 9 mm, nr ΓE6586; sileraudne püss IŽ58, kaliiber 16, nr X9272; vintraudne püss Voere-LBW, kaliiber 308 Win, nr AB0161/344810). Tema nimele väljastatud relvaluba RL758661 oli alates 14.04.2015 hoiul Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuris.
2.PPA Põhja prefektuur peatas 10.04.2015 otsusega nr 4.2-1/5344-1 relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p 2 alusel XX nimele väljastatud relvaloa RL758661 kehtivuse seoses sellega, et ta oli kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kahtlustatav karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava isikuvastase kuriteo toimepanemises. Kahtlustuse kohaselt kasutas XX 17.03.2015 tööl olles kolleegi suhtes vägivalda, tekitades talle kehavigastusi ja põhjustades füüsilist valu.
3.XX mõisteti Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2016 otsusega kriminaalasjas nr XXX süüdi KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest ja temale määrati rahaline karistus. Otsus jõustus 22.08.2016. XX mõisteti süüdi selles, et ta haaras sõiduki esimesel kõrvalistmel istudes juhiistmel istuval kolleegil vasaku käega peast ning surus tema pead enda ja sõiduki keskkonsooli poole, püüdes kolleegi kahel korral parema käe rusikaga lüüa. Kolleegil peast haaramise ja rüseluse käigus tekitas XX kannatanule nahamarrastused laubal, vasakul pool kaelal ja vasakul kõrvalestal ning tõmbas ära kannatanu kaelal asuva sünnimärgi, põhjustades kogu tegevusega kavatsetult kolleegile füüsilist valu.
4.PPA 13.09.2016 otsusega nr 4.2-1/5344-3 lõpetati relvaloa RL758661 kehtivuse peatatus ja tunnistati see kehtetuks (p 1) ning jäeti XXl-e kuuluvad tulirelvad hoiule PPA Põhja prefektuuri (p 2) ning kohustati XX RelvS § 44 lg 6 järgi võõrandama relvad hiljemalt otsuse teatavaks tegemisest kolme kuu jooksul (p 3).
5.XX esitas 12.10.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 13.09.2016 otsuse tühistamiseks osas, millega tunnistati kehtetuks tema relvaluba ning kohustati relvad võõrandama. Kaebuses oli esitatud esialgse õiguskaitse taotlus PPA 13.09.2016 otsuse p 3 täitmise peatamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.10.2016 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas PPA 13.09.2016 otsuse p 3 täitmise kuni käesolevas haldusasjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
6.Tallinna Halduskohus jättis 07.06.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. RelvS § 43 lg 31 kohaselt võib PPA tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Tulirelv ja laskemoon on kõrgendatud ohu allikad, mistõttu on nende käitlemisele ja käitlejatele seatud kõrgendatud nõudmised. RelvS § 36 lg 1 p 6 kohaselt ei anta soetamis- ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Riigikohtu otsusega nr 3-4-1-10-10 tunnistati RelvS § 41 lg 9 koostoimes sama seaduse § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks osas, milles see ei võimaldanud relvaloa või relvaloa vahetamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Asjaolu, et isik on kriminaalkorras karistatud, ei ole seega iseenesest 2(5)
3-16-2043 relvaloa andmist välistav asjaolu. Süüteo toimepanemine ei tähenda alati seda, et isik on relvaomanikuna usalduse kaotanud. PPA tugines vaidlustatud otsuse tegemisel nii kriminaalmenetluses kui ka kaebaja suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaoludele. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest nähtub, et kaebaja ei ole sobilik relva omama ja kandma. Haldusakt on õiguspärane, kaalutletud ja proportsionaalne. Halduskohus nõustus vastustaja põhjendustega, et kaebaja võib olla ettearvamatu ja temast võib lähtuda potentsiaalne oht tulirelva väärkasutamiseks. Kaebaja tegi otsuse lahendada temale ebameeldivaks muutunud situatsioon vägivaldse ründe abil noorema kolleegi suhtes ning teda ei heidutanud võimalikud pealtnägijad ega see, et ta täitis samal ajal politseiametnikuna teenistusülesandeid. Selline käitumismudel on politseiteenistuses lubamatu. Kaebaja on selle teoga näidanud, et võib käituda kaasinimeste tervist, turvalisust ja avalikku korda ohustavalt. Ehkki 17.03.2015 toimunud intsident ei olnud seotud tulirelvaga, ei saa välistada, et kaebaja võib tulevikus kasutada emotsionaalse konflikti lahendamisel vägivalda tingimustes, kus puututakse kokku tulirelvadega. Isikuvastane kuritegu on juba iseenesest relvaloa andmist välistav asjaolu. RelvS § 36 lg 2 kohaselt ei laiene relva soetamisloa või relvaloa andmise keeld isikule, kelle karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Kaebajal on karistuse lõppemisel (karistusandmete karistusregistrist kustutamisel) võimalik uuesti taotleda relvaluba. Kriminaalkorras karistatud isiku puhul tuleb pärast karistusandmete kustutamist veenduda, et isik sobib relva omama ja käsitsema (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-10-10, p 53). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.XX esitas 06.07.2017 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 07.06.2017 otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Haldusakt on antud kaalutlusvigadega, sest sellest ei nähtu, et oleks arvestatud kuriteo toimepanemise asjaoludega, süü suurusega ja tahtluse vormiga, tagajärje raskusega ja muude prognoosotsuse ning kaalutlusõiguse tegemiseks oluliste asjaoludega. Üksnes kuriteo toimepanemise faktist ei piisa, et välistada isiku sobivus relvaomanikuna. Haldusakti pinnalt ei ole jälgitav vastustaja kaalutlusotsuse kujunemine. Haldusaktist ei nähtu, et kaalutud oleks kaebuse esitaja varasemat käitumist ja isikuomadusi. Kui kaebaja impulsiivne iseloom oli eelnevaltki PPA-le teada, siis jääb arusaamatuks, miks on teda sellele vaatamata teenistuskohal usaldatud ja üksnes ergutatud. Kaebaja suhtes ei ole kordagi rakendatud karistusi või tema käitumist muul viisil taunitud. Isikuomadused ei saa sedavõrd drastiliselt muutuda, et õigustada kaebaja relvakandmise õiguse sellist piiramist. Vastustaja kinnitusele vaatamata ei nähtu vaidlustatud haldusaktist, et distsiplinaarmenetluse materjalidele oleks tuginetud või selle raames tuvastatud asjaolude suhtes kaalutlusõigust teostatud. Vastustaja väide, et kaalutlusõiguse teostamisel lähtuti ka muust teabest kui vaid kaebaja kriminaalkorras karistamise otsusest, on paljasõnaline ja tõendamata ning esitatud alles kohtumenetluses. Haldusorgan ei saa hilisemas kohtukaebemenetluses haldusakti täiendada selles esitamata põhjendustega ja asjaoludega (HKMS § 158 lg 2). Kuriteosündmused toimusid autos ja olid tajutavad üksnes sündmuses osalenud isikutele endile. Distsiplinaarmenetluse materjalides leitakse ekslikult, et kuritegu pandi toime tunnistajate silme all. Tunnistaja nimetatud pealtnägijad puutusid kokku hoopis teisel ajal ja teises kohas toimunud sündmusega, mis ei olnud seotud kuriteoga, mille eest kaebajat karistati. Tuginemine asjaolude kaalumisel ebaõigetele ja asjassepuutumatutele andmetele on
3(5)
3-16-2043 juba iseenesest vaadeldav kaalutlusveana, mis tingib otsuse tühistamise haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 järgi. Halduskohus jättis sellele väitele põhjendamatult vastamata. Kaebaja teole on karistusõiguslik hinnang antud Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2016 otsusega kriminaalasjas nr XXX. Ringkonnakohus tuvastas, et tegu on toime pandud kaudse tahtlusega, mis näitab, et kaebaja süü ei olnud suur. Arvestades kaebaja üle 20 aasta pikkuse eeskujuliku politseiametniku staažiga, pikaajalise jahirelvaomaniku ja jahipidaja staažiga, ei saa eeldada, et kaebaja võib edaspidi lahendada konfliktolukordasid relvaga.
8.PPA palub 18.08.2017 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja on praeguses asjas kaalutlusõigust teostanud. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohtadest otsuses nr 3-4-1-10-10 ei olnud vastustajal siiski sellise otsuse puhul kaalutlusruumi ja vastustaja oli kohustatud kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistama, sest kaebaja on kriminaalkorras karistatud isikuvastases kuriteos. Vaidlustatud otsuses on HMS § 56 lg 3 järgi märgitud kaalutlused, millest vastustaja on haldusakti andmisel lähtunud. Isegi kui kaalutlused ei olnud piisavad, ei muudaks see 13.09.2016 relvaloa kehtetuks tunnistamise otsust õigusvastaseks. HMS § 58 kohaselt on õigus nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid juhul, kui menetlus- ja vorminõuete rikkumised mõjutavad asja otsustamist. Vaidlustatud otsuse tühistamisel tuleks vastustajal teha kaebaja suhtes uuesti samasisuline otsus. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel olid aluseks nii kriminaalmenetluses kui ka distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolud. Kriminaalasjas nr XXX jõustunud kohtuotsuses ei ole märgitud asjaolusid, mis puudutavad sündmusi kolleegi sõiduki rooli tagant väljatõmbamisega võimalike pealtnägijate silme all. Tegemist ei olnud sama teoga, mille eest kaebajat karistati kriminaalkorras. Vastasel juhul puudunuks vajadus distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte esitamiseks kohtuasja materjalide juurde. See nähtub vaid distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditest. Asjaolu, et vastustaja on kasutanud distsiplinaarmenetluses kogutud tõendeid ja teavet vaidlustatud otsuse tegemisel, on kontrollitav, kuigi otsuses puuduvad konkreetsed viited distsiplinaarmenetlusele. Nii kriminaal- kui ka distsiplinaarmenetluses on kaebaja isikuomaduste kohta seisukoht kujundatud. Isikuomadused on ajas muutuvad. Kuigi vastustajale oli teada kaebaja agressiivne sõnakasutus, mõjus tema füüsilise jõu kasutamine kolleegide suhtes ootamatult. Füüsilise vägivalla kasutamine loob juba iseenesest põhjendatud kahtluse, et kaebaja võib järgnevate konfliktide lahendamisel kasutada relva. RelvS § 36 lg 2 sätestab, et relva soetamisloa või relvaloa andmise keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Kaebajal on võimalik karistuse lõppemisel uuesti taotleda relvaluba.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.RelvS § 43 lg 3 p 2 sätestab, et PPA tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 1–7, 9 või 10 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. Vaidlust ei ole, et praegusel juhul esines kaebaja puhul RelvS § 36 lg 1 p-s 6 sätestatud asjaolu, sest ta mõisteti kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu 30.06.2016 otsusega süüdi isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Riigikohus tunnistas 14.12.2010 otsusega nr 3-4-1-10-10 RelvS § 43 lg 3 p-i 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimaldanud soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja 4(5)
3-16-2043 tema toimepandud tegu. Riigikohus selgitas, et kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem usaldanud relva, ja leidis, et kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik, mistõttu ei ole põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine kuriteo toime pannud isikut ja kuriteo asjaolusid arvesse võtmata (Riigikohtu 14.12.2010 otsus nr 3-4-1-10-10, p 58; sama seisukoht 23.05.2013 otsuse nr 3-41-12-13 p-s 26).
11.Praegusel juhul pani kaebaja toime isikuvastase kuriteo ning ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et kaebaja täitis KarS § 121 koosseisu vähemalt kaudse tahtlusega (Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2016 otsus nr XXX, p 6.4). Kaudse tahtluse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse ja kiidab heaks oma teo võimaliku tagajärje (Riigikohtu 31.03.2008 otsus nr 3-1-1-4-08, p 19).
12.Kuigi vastustaja on kohtumenetluses väitnud, et tal kaalumisruum puudus, nähtub vaidlustatud haldusaktist, vastustaja on kaalumise siiski läbi viinud. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaalumisvigu ei ole tehtud. Isegi kui vastustaja oleks diskretsiooni teostamisel oma otsust põhjalikumalt motiveerinud, oleks ta tõenäoliselt jõudnud relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel samale tulemusele. Õige on vastustaja seisukoht, et isikuomadused on ajas muutuvad ning ainuüksi kaebaja pikk politseiteenistus ei välista temast lähtuvat ohtu avalikule korrale. Relva omamisega kaasnevad kõrgendatud riskid ning kaebaja poolt toime pandud kuritegu viitab selgelt, et kaebaja teatud olukordades kaotada enesekontrolli viisil, millega kaasneb füüsiline rünne. Arvestades tulirelvade ohtlikkust, piisab kui esineb sellise ründe oht. Avalik huvi turvalisusele kaalub üles kaebaja huvi tegeleda jahipidamisega. Inimestevahelistes suhetes põhjendamatult vägivalda kasutanud isikutele ei peaks üldiste õigushüvede kaitseks olema kättesaadavad sellised hüved nagu relvaluba ja jahitunnistus. Karistatuse lõppemisel on kaebajal võimalik uuesti taotleda relvaluba.
13.Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud tuleb seega jätta tema enda kanda. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist taotlenud.
/allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.