XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.06.2016 otsuse nr 4.2-1/26787-1 tühistamiseks relvalubade kehtetuks tunnistamist puudutavas osas
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Teet Veer Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18.10.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.10.2017 otsus haldusasjas nr 3-16-1329 muutmata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.06.2018, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-16-1329 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX põhjustas 24.10.2015 Halinga Jahimeeste Seltsi korraldatud jahi lõpetamisel kannatanule raske tervisekahjustuse. Võttes sõiduautost välja oma vintraudset jahirelva, mis oli laetud ning ei asunud püssikotis, sooritas ta ettevaatamatusest lasu, millega vigastas samal ajal sõiduki parema esiukse kaudu sõidukist väljunud kannatanut, tekitades talle eluohtliku ja raske tervisekahjustuse vasaku sääre piirkonnas.
2.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuur tegi 11.05.2016 otsuse nr 4.2-1/257001, millega peatas XX relvalubade kehtivuse.
3.XX mõisteti kriminaalasjas nr XXX karistusseadustiku (KarS) § 119 lg 1 järgi süüdi raske kehavigastuse tekitamise eest ettevaatamatuse tõttu ja temale mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust üheaastase katseajaga koos käitumiskontrolliga.
4.PPA lõpetas 06.06.2016 otsusega nr 4.2/26787-1 XX nimele väljastatud relvalubade nr RL 0736342, RL 765952 ja RL 770758 kehtivuse peatatuse ning tunnistas relvaload kehtetuks. XX-l tuli relvad ja laskemoon kolme kuu jooksul võõrandada.
5.XX esitas Tallinna Halduskohtule 04.07.2016 kaebuse PPA 06.06.2016 otsuse nr 4.2/26787-1 tühistamiseks osas, millega tunnistati kehtetuks kaebajale väljastatud relvaload.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 18.10.2017 otsusega kaebuse ning tühistas PPA 06.06.2016 otsuse relvalubade kehtetuks tunnistamist puudutavas osas. Relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 3 p 2 sätestab, et PPA tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseaduse nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-des 1–7, 9-10 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. Praegusel juhul on tunnistatud relvaload kehtetuks RelvS § 36 lg 1 p 6 järgi, mille kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Samas on RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 tunnistatud Riigikohtu otsusega põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Kaebajale ei ole võimaldatud haldusmenetluses esitada arvamust ja vastuväiteid. Vaidlustatud haldusaktis on küll viidatud relvalubade kehtivuse peatamise otsuse tegemisel kaebaja antud selgitustele, kuid relvaloa kehtivuse peatamise menetlus võib olla isiku jaoks täiesti erineva kaalu ning tähendusega kui relvaloa kehtetuks tunnistamise menetlus. Kaebaja pidas jahil toimunut õnnetuseks ning samal seisukohal oli ka kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud kannatanu, kes ütles, et ta ei süüdista juhtunus XX. XX esitas menetluse käigus jahiseltsi iseloomustuse, milles teda kirjeldatakse kohusetundliku inimesena. Haldusmenetluse käigus ei täidetud piisavalt uurimiskohustust ega kogutud sellist materjali. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.PPA esitas 14.11.2017 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 18.10.2017 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata. XX on pikka aega omanud relvaluba ja relva, mis tähendab, et ta peab hästi tundma seda valdkonda reguleerivaid õigusakte. RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 6 koos Riigikohtu 2(5)
3-16-1329 lahendiga nr 3-4-1-10-10 annab PPA-le kaalutlusõiguse otsustamaks, kas relvaloa kehtivus lõpetada. Praegusel juhul on haldusakti põhjendustest piisavalt jälgitav, kuidas faktilised asjaolud tõid kaasa kaalutlusotsuse relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Relvaloa kehtivuse lõpetamine ei ole käsitatav karistusena ega lisakaristusena toime pandud süüteo eest, vaid tegemist on relvaloa omaja ehk relva kui potentsiaalse ohuallika eest vastutava isiku distsiplineerimise meetmega, millega rõhutatakse relvaloa omaja vastutuse suurust ja sellega kaasnevat kohustust käituda mitte üksnes õiguspäraselt, vaid keskmisest õiguskuulekamalt. Isik, kes ei oska relva õigesti kanda, kes ei pea relva ja laskemoona kandmise nõuete järgimist oluliseks või kes ei märkagi, et ta nõudeid rikub, võib oma tegevusega ohustada teiste isikute elu ja tervist ning avalikku korda. Relvalubade kehtetuks tunnistamisel ei võimaldatud XX-le arvamust avaldada. Seega on rikutud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-t 1, kuid tulenevalt HMS §-st 58 ei too see rikkumine kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamist (Riigikohtu 15.05.2013 otsus nr 3-3-1-7612, p 14). Kaebaja kirjutas 24.10.2015 (kuriteo toimepanemise päeval) omakäeliselt seletuskirja ja andis 11.05.2016 ütlused relvaloa kehtivuse peatamise menetluse käigus. Mõlemal korral on kaebaja ühesuguselt kirjeldanud juhtumi asjaolusid ja nentinud, et põhjustas oma lohakuse ja ettevaatamatuse tõttu jahikaaslasele raske tervisekahjustuse. Relvaloa kehtivuse lõpetamise üle otsustamisel ei oleks kaebaja esitanud teistsuguseid seisukohti. Seda kinnitavad kaudselt ka 05.04.2017 ja 26.09.2017 kohtuistungitel kaebaja antud ühesugused selgitused. Isegi kui haldusorganil oleks olnud käepärast kaebaja poolt kohtule esitatud jahiseltsi iseloomustus, ei oleks see kaalunud üles teo raskuse ja ühiskonnaohtlikkuse ega saanuks kaasa tuua teistsugust tulemust. See, et kaebajal on suur huvi jahipidamise vastu, ta kasvatab jahikoeri, jahiselts hindab tema panust jahitegevusse positiivselt, ei ole hoidnud ära kaebaja õigusvastast käitumist. Kaebaja on kannatanuga jätkuvalt sõbrasuhetes, kuid haldusorgan peab arvestama kaebaja käitumise tagajärgede ja mõjuga laiemalt. Relva kandmise nõuete rikkumine viitab üldisemalt kaebaja vastutustundetusele ja annab põhjendatud aluse eeldada, et kaebaja võib enda käitumisega ohustada avalikku korda ning teisi isikuid.
8.XX palub 21.12.2017 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja on tunnistanud vaidlustatud haldusakti puudusi. Kuna vastava haldusakti väljaandmisel on vastustaja poolt tehtud olulisi menetlusvigu, on relvalubade kehtetuks tunnistamisega rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Vastustaja püüab väita, et ta on vaidlustatud haldusakti väljaandmisel asjaolusid piisavalt kaalunud, kuid tema selgitustest ja põhjendustest tuleneb üheselt, et ta on sisuliselt jätnud diskretsiooni teostamata. Vastustaja ei ole asja lahendamisel olulist tähendust omavaid asjaolusid välja selgitanud ja arvesse võtnud. Ainsaks määravaks asjaoluks, millest vastustaja haldusakti andmisel lähtus, oli kaebajale kriminaalasjas määratud karistus. Relvaloa kehtivuse peatamise menetluses toimunud ärakuulamist ei saa lugeda ärakuulamiseks relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses, kuna tegemist on sisuliselt ja õigusjärelmitelt väga erinevate menetlustega. Relvalubade kehtetuks tunnistamine on karistus materiaalses mõttes ja peab olema vastavuses põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse menetlemise ja karistamise keelu põhimõttega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(5)
3-16-1329
9.RelvS § 43 lg 3 p 2 sätestab, et PPA tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 1–7, 9 või 10 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. Vaidlust ei ole, et praegusel juhul esines kaebaja puhul RelvS § 36 lg 1 p-s 6 sätestatud asjaolu, sest ta mõisteti kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu 30.06.2016 otsusega süüdi isikuvastase kuriteo toimepanemise eest.
10.Riigikohus tunnistas 14.12.2010 otsusega nr 3-4-1-10-10 RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimaldanud soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Riigikohus selgitas, et kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem usaldanud relva, ja leidis, et kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik, mistõttu ei ole põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine kuriteo toime pannud isikut ja kuriteo asjaolusid arvesse võtmata (Riigikohtu 14.12.2010 otsus nr 3-4-1-10-10, p 58; sama seisukoht 23.05.2013 otsuse nr 3-41-12-13 p-s 26). Vastustaja on asunud seisukohale, et ta on praegusel juhul teostanud kaalutlusõigust ja relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole viinud ebaproportsionaalse tulemuseni. Kaebaja hinnangul ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel sisuliselt siiski diskretsiooni teostatud, sest vastasel juhul oleks jõutud relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel teistsugusele tulemusele.
11.Ringkonnakohus on seni leidnud, et olukorras, kus toime on pandud isikuvastane süütegu vähemalt kaudse tahtlusega, oleks PPA isegi juhul, kui ta oleks diskretsiooni teostamisel oma otsust põhjalikumalt motiveerinud, tõenäoliselt ikka otsustanud relvaluba kehtetuks tunnistada (Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2018 otsus nr 3-16-2043, p 12). Ringkonnakohus võttis arvesse isikuga seotud asjaolusid, millest nähtus, et ta võib teatud olukordades kaotada enesekontrolli viisil, millega kaasneb füüsiline rünne. Ringkonnakohus leidis, et tulirelvade ohtlikkust arvestades piisab, kui esineb sellise ründe oht ja inimestevahelistes suhetes põhjendamatult vägivalda kasutanud isikutele ei peaks üldiste õigushüvede kaitseks olema kättesaadavad sellised hüved nagu relvaluba (otsuse nr 3-16-2043 p 12). Erinevalt eelviidatud otsuse asjaoludest ei ole praeguses asjas isikuvastane süütegu toime pandud (kaudse) tahtlusega. Kaebaja tekitas jahikaaslasele raske tervisekahjustuse ettevaatamatusest.
12.Arvestades kannatanule raske tervisekahjustuse põhjustanud juhtumi asjaolusid, ei saa ringkonnakohtu hinnangul asuda seisukohale, et kaebaja oleks soovinud kuidagi rünnata relvaloa kehtetuks tunnistamisega kaitstavaid õigushüvesid. Ka kannatanu kinnitas halduskohtus peetud kohtuistungil, et ta ei süüdista juhtunus kaebajat. Jahiselts on halduskohtule esitatud dokumendis iseloomustanud kaebajat kohusetundliku inimesena. Tulirelvade käitlemisele kehtivad kõrgendatud nõudmised ja kuna relv on oma olemuselt agressiivne vahend, millega on võimalik väga lihtsalt inimese elu ja tervist kahjustada, on ringkonnakohtu hinnangul selgelt põhjendatud keelata relvade käitlemine elu ja tervise vastu kuriteo toime pannud isikute poolt, kui sellise kuriteo asjaoludest (nt enesekontrolli kaotus, kuriteo toimepanemise tahtlus) nähtub, et isik võib edaspidigi rünnata avalikke õigushüvesid (vrd Riigikogu XIII koosseisu eelnõu 494 SE seletuskiri 1. lugemisel, lk 20).
13.Kaebaja on olnud raskelt hooletu ja teda on selle eest karistatud. Need kaalutlused, millele vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel tuginenud, on ka selgelt asjassepuutuvad. Kui asjaolude ja asjas esitatud materjalide pinnalt ei oleks saanud vastustajalt eeldada vaidlustatud kaalutlusotsuse tegemisel teistsugusele tulemusele jõudmist, puuduks ringkonnakohtul alus pidada kaebaja ärakuulamata jätmist enne relvalubade kehtetuks tunnistamist selliseks menetlusveaks, mis peaks kaasa tooma haldusakti tühistamise (vt ka Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-13, p 38). Praegusel juhul aga nähtub, et kaebaja oleks saanud vastustaja tähelepanu juhtida vaidlustatud otsuse tegemise seisukohast olulistele asjaoludele, kui temale 4(5)
3-16-1329 oleks olnud tagatud ärakuulamisõigus. Nimelt ei nähtu, et vastustaja oleks vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse võtnud kaebaja käitumist tulirelvade käitlemisel enne ettevaatamatusest põhjustatud ja kannatanule raske kehavigastuse põhjustanud lasku 24.10.2015.
14.Halinga Jahimeeste Seltsi juhatuse esimehe iseloomustus näitab, et kaebaja seadis mh jahimeeste seltsi juhatuse liikmena enesele tulirelvade käitlemisel ja jahinduse ohutuse tagamisel temalt nõutust kõrgemaidki nõudmisi. Selles iseloomustuses märgitakse mh: „Aastal 2015 toimunud juhatuse valimistel sai X 47 võimalikust häälest 33 häält ja osutus suure toetusega juhatusse valituks. Võib veel lisada, et X on meie seltsi liikmete nimekirjas üks nooremaid ja seega oli see otsus ka väga suur tunnustus pikaaegsetelt ning eakamatelt liikmetelt. X soov oli juhatuse töös pöörata rohkem rõhku ulukihoolele (lisasöötmine ning elu- ja varjetingimuste parandamine) ja jahitingimuste parandamist ning ohutust tõstvate tegevustega tegelemisele (sihtide lahtiraiumine, ülekäikude ehitamine kraavidele jne). See on töö, mida keegi reeglina teha ei soovi, sest see on raske ning aeganõudev, kuid tema seda soovis ja sai ka hästi hakkama. /.../ Peale 24.10.2015 toimunud jahiõnnetust võttis X vastutuse ning esitas 30.10.2015 avalduse HJS juhatusest lahkumiseks. Juhatus rahuldas tema palve, kuid arvestades tema pikaajalist ja suurt panust HJS töösse ning kuna temal ei ole olnud eelnevalt ühtegi probleemi ohutustehnika reeglite ning jahidistsipliini täitmisega, otsustati talle juhtunu eest määrata hoiatus ning seltsi ridadest teda mitte välja heita.“
15.Kaebaja varasem käitumine on ringkonnakohtu hinnangul oluline hindamaks, kas kaebaja kujutab tulirelvi käideldes ka tegelikult ohtu avalikule korrale ja teda ümbritsevatele inimestele. Kuna vastustaja kaebajale ärakuulamist ei võimaldanud, lasus tal uurimispõhimõttest tulenevalt sellevõrra suurem koormus mh eelnimetatud asjaolu väljaselgitamiseks omal käel. Kõige objektiivsemaid selgitusi oleks vastustajal olnud võimalik selle kohta saada jahiseltsist, kuhu kaebaja kuulub. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et jahiseltsi poolt kaebaja kohta antud iseloomustus omab asjas olulist tähendust. Arvestades seda tõendit, on ringkonnakohtu hinnangul toonud uurimiskohustuse ebapiisav täitmine koostoimes kaebajale ärakuulamise võimaldamiseta kaasa olulise kaalutlusvea relvalubade kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel.
16.Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
17.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja võimalikud menetluskulud tuleb seega jätta tema enda kanda. Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.