Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene 16. jaanuar 2018, Tartu 3-16-1750
Haldusasi
Karl Eelmaa kaebus Justiitsministeeriumi 29. juuli 2016.a vaideotsuse nr 11-7/5149-3 tühistamiseks ja kaebaja ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2016. a otsus Karl Eelmaa apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Karl Eelmaa Vastustaja Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2016. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks arutamiseks.
3.Jätta kaebaja taotlus tema esitatud dokumentidest koopiate saamiseks rahuldamata ja taotlus küsimustele vastamiseks läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 15. veebruar 2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav Karl Eelmaa esitas Viru Vanglale taotluse enda Tartu Vanglasse ümberpaigutamise menetluse algatamiseks. Viru Vangla 30. mai 2016. a vastusega nr 6-10/125502 jäeti taotlus rahuldamata. Selle vastuse peale esitatud K. Eelmaa vaide jättis Justiitsministeerium 29. juuli 2016. a vaideotsusega nr 11-7/5149-3 rahuldamata.
2.K. Eelmaa esitas kaebuse, milles palus tühistada Justiitsministeeriumi vaideotsus ja tema taotlus Tartu Vanglasse ümberpaigutamiseks rahuldada. Kaebuse kohaselt on Viru Vanglas kinnipeetav, kes on kaebaja suhtes toime pannud kuriteo. Kaebaja tädi elab Tartus ning kaebaja Tartu Vanglasse paigutamine lihtsustaks kontakti tädiga.
3.Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2016. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Vangistusseaduse (VangS) § 19 lg 1 järgi võib kinnipeetava paigutada ühest vanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määrusega nr 9 kehtestatud „Täitmisplaan“ (edaspidi Täitmisplaan) § 11 lg 2 p 1 ja § 2 lg 2 ning § 10 lg 1 p 1 järgi otsustab kinnipeetava ümberpaigutamise ühest kinnisest vanglast teise Justiitsministeerium, kontrollides ümberpaigutamise taotluse põhjendatust.
3.2.Kinnipeetaval puudub õigus valida, millises vanglas oma vangistust kanda. Justiitsministeerium on välja toonud, et väidetavalt kaebajat ohustav isik on Viru Vanglas viidud teise üksusesse. Lisaks on arvestatud, et perekondlike suhete hoidmine ei ole välistatud, võimatu ega ülemäära raske. Kontakti on võimalik hoida ka kirjade ja telefoni teel.
3.3.Ka Euroopa inimõiguste kohus on leidnud, et kinnipeetaval pole õigust valida kinnipidamiskohta. Eestis on kinnipeetavate omastel võimalik ilma suuremate raskusteta igast Eesti maakonnast erinevatesse vanglatesse ligi pääseda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.K. Eelmaa esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.
4.1.Viru Vanglasse vastuvõtmisel oli kaebaja elukoht rahvastikuregistri järgi Lääne-Virumaal, kuid alates 14. maist 2015 on tema sissekirjutus Tartus.
4.2.Vastustaja ei järginud Täitmisplaani § 5 lg-t 4, sest ei arvestatud kaebaja elukoha muutusega.
4.3.Ei arvestatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitust Euroopa vanglareeglistiku kohta (2006) 2 p-e 17.1 ja 17.3, mille kohaselt tuleb vangid suunata võimalikult lähedale nende kodule ning võimalusel arvestada vangide soovidega.
4.4.Viru Vanglas kannab karistust kinnipeetav, kes pani kaebaja suhtes toime raske isikuvastase kuriteo. Kättemaksust ajendatuna on kõnealune kinnipeetav teiste kinnipeetavate kaudu ähvardanud kaebaja tappa. Samal kinnipeetaval on teiste kinnipeetavate üle mõjuvõimu. Rünnak kaebaja suhtes ei pruugi tulla vahetult selle kinnipeetava poolt, vaid tema käsilase kaudu.
4.5.Info, et üks kinnipeetav teist ähvardab, ei pruugi jõuda vanglani.
4.6.Kaebaja on juba selle kinnipeetava rünnaku ohvriks langenud. Seetõttu ei saa nõustuda väitega, et kaebaja julgeolek vanglas on tagatud. Ajakirjanduses on avaldatud artikleid, millest nähtub, et Viru Vanglas toimub vangide vahel pidevalt vägivallatsemist.
4.7.Väide, et kaebaja tervisele puudub oht, on vastuolus asjaoluga, et kaebajale ei võimaldata kiriku külastamist seetõttu, et tal on isolatsioon teise kinnipeetava suhtes.
4.8.Kaebaja tädi elatub toimetulekutoetusest. Tal on võimalik päevas kulutada 7,10 eurot, mis muudab kontakti hoidmise tädiga raskeks. Kohus võttis arvesse üksnes Jõhvi ja Tartu vahelist kaugust, ent mitte tädi rahalisi vahendeid.
4.9.VangS § 23 lg 1 järgi tuleks soodustada kaebaja kontakte sugulastega.
5.Justiitsministeeriumi vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Otsuse tegemisel ei ole rikutud kaalutlusõigust ning kaebaja ümberpaigutamiseks puudub alus.
5.2.Täitmisplaani § 5 lg-st 3 tuleneb, et isiku elukohana käsitletakse rahvastikuregistri aadressi vanglasse vastuvõtmise aja seisuga. Siis oli kaebaja elukoht Lääne-Virumaal. Vale on kaebaja
järeldus, et rahvastikuregistrisse kantud andmete muutumine vangistuse kestel võiks anda aluse kinnipeetava ümberpaigutamiseks.
5.3.Puudusid VangS §-s 19 sätestatud alused kaebaja ühest vanglast teise paigutamiseks.
5.4.Justiitsministeerium on arvesse võtnud kaebaja väiteid teda ähvardava ohu ning perekonnaelu võimaliku riive kohta.
5.5.Kaebaja usuliste vajaduste rahuldamine on olnud tagatud, tal on olnud võimalus kohtuda kaplaniga.
5.6.Kaebaja sidemed perega ei ole katkenud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ja halduskohtule tagasi uueks arutamiseks saata. Halduskohus on asja lahendamisel rikkunud oluliselt protsessiõigusnormi, sest asjas ei ole õigesti kindlaks tehtud vaidluse eset ega vastustajat.
7.Kaebuse esitamise aluseks olid järgmised asjaolud. Kaebaja esitas 28. aprillil 2016 Viru Vangla direktorile taotluse, et algatataks tema ümberpaigutamise menetlus Tartu Vanglasse. Viru Vangla direktori 30. mai 2016. a vastusega jäeti taotlus rahuldamata. Kaebaja esitas selle vastuse peale vaide, milles palus otsuse kehtetuks tunnistamist ja uut ümberpaigutamise menetluse algatamist. Kuna VangS § 11 lg 41 ls 1 sätestab, et Justiitsministeerium vaatab läbi vangla direktori haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid, siis esitati vaie Justiitsministeeriumile. Justiitsministeeriumi
3.augusti 2016. a vaideotsusega jäeti kaebaja vaie rahuldamata. Materiaalõigus reguleerib ümberpaigutamise küsimust selliselt, et Täitmisplaani § 8 järgi paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab, kuid Täitmisplaani § 10 ning § 2 lg 2 järgi otsustab ümberpaigutamise Justiitsministeerium. Seega on tegemist mitmeastmelise haldusmenetlusega. Käesoleval juhul lõppes haldusmenetlus juba vangla direktori taotluse tegemise staadiumis, kus Viru Vangla direktor otsustas ümberpaigutamise menetluse algatamata jätta. Kaebuses esitas kaebaja nõude tühistada Justiitsministeeriumi vaideotsus ning rahuldada kaebaja taotlus Viru Vanglast Tartu Vanglasse ümberpaigutamiseks (tl 2p). Seega sisaldas kaebus kaks nõuet – tühistamisnõue vaideotsuse suhtes ning kohustamisnõue ümberpaigutamise menetluse algatamiseks. Ehkki kohustamisnõue pole otsesõnu selliselt sõnastatud, on see kaebuse nõudest ning vaidluse asjaoludest selgelt ning hõlpsasti tõlgendatav. Seega peab kohustamisnõude osas olema vastustajaks Viru Vangla, kuna vangla direktor keeldus ümberpaigutamise menetluse algatamisest. Ringkonnakohus ei välista, et kui Viru Vangla direktori 30. mai 2016. a vastus on selle sisust tulenevalt käsitatav haldusaktina (hetkel see asja materjalides puudub, mistõttu ringkonnakohus selles osas lõplikku seisukohta ei võta), siis tuleb lugeda, et kohustamisnõue hõlmab endas ka keelduva haldusakti tühistamise nõude (vrd RKHKo 3-3-1-6-02, p 11). Tartu Halduskohtu 30. septembri 2016. a määrusega (tl 39-39p) tunnistati asjas vastustajaks aga ainult Justiitsministeerium. Seega pidas halduskohus asjas vastustajaks ainult üht haldusorganit – Justiitsministeeriumit. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Vaidluse esemeks on eeskätt Viru Vangla otsustus ümberpaigutamisest keeldumise kohta, mitte aga selle keeldumise suhtes tehtud Justiitsministeeriumi vaideotsus. See tuleneb selgelt haldusmenetluse seaduse § 87 lg 2 p-st 1-2 ja VangS § 11 lg-st 1, millest järeldub, et kui isiku vaie jäetakse rahuldamata, on isikul õigus pöörduda kohtusse esialgse (vaides vaidlustatud) haldusakti või toimingu vaidlustamiseks. Selles asjas oli esialgseks haldusaktiks või toiminguks Viru Vangla direktori keeldumine ümberpaigutamise menetluse algatamisest. Justiitsministeeriumi vaideotsus
on käesoleval juhul halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 4 järgi vaidlustatav üksnes selle otsustusega koos. Kuna kohtu tähelepanu on olnud vaid vaideotsusel, ei ole asjas kaasatud vastustajana Viru Vanglat. Samuti pole asja materjalide hulgas ka Viru Vangla direktori 30. mai 2016. a otsustust ümberpaigutamismenetluse algatamata jätmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on õige vastustaja kaasamata jätmise näol tegemist kohtumenetluse normi olulise rikkumisega, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Õige vastustaja kaasamine alles ringkonnakohtus ja asja lahendamine ringkonnakohtu poolt esimese astme kohtuna kahjustaks oluliselt poolte edasikaebevõimalusi, sest ringkonnakohtu otsust on võimalik vaidlustada vaid ühes instantsis, Riigikohtus, ning lisaks on kassatsiooni korras kohtuotsuste kontrollimisel omad piirangud. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus HKMS § 199 lg 2 p 3 alusel tühistada ja saata halduskohtule uueks arutamiseks. Asja uuel arutamisel tuleb halduskohtul kaasata vastustajana Viru Vangla ning hinnata vangla direktori 30. mai 2016. a otsustuse õiguspärasust.
8.Ehkki halduskohtu otsus tühistatakse juba eeltoodud põhjustel, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. VangS § 19 lg 1 järgi võib kinnipeetava ümber paigutada, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Asja materjalidest nähtuvalt ei eita vangla ega Justiitsministeerium seda, et Viru Vanglas kannab karistust kinnipeetav, keda on karistatud kaebaja suhtes toimepandud isikuvastase kuriteo eest, kuid mõlemad leiavad, et kaebaja julgeolek on sellest hoolimata tagatud. Samas ei nähtu kuskilt kaalutlusi, mis õigustavad kaebaja jätkuvat kinnipidamist Viru Vanglas hoolimata sealsest potentsiaalsest ohust. Senises asja materjalides selliseid veenvaid põhjendusi, miks on vajalik kaebajat jätkuvalt kinni pidada just Viru Vanglas, esitatud ei ole. Ringkonnakohus pole kindel, et asjakohaseks põhjenduseks saab olla asjaolu, et vangistuse alguse hetkel kuulus kaebaja paigutamisele Viru Vanglasse seetõttu, et tema sissekirjutus oli Lääne-Virumaal (tulenes Täitmisplaan § 5 lg 2 p-st 3). Esiteks on see asjaolu käesolevaks ajaks muutunud ning kaebaja kinnitusel on tema rahvastikujärgne elukoht Tartus. Vaideotsusest ei nähtu, et seda asjaolu oleks arvesse võetud. Teiseks leiab ringkonnakohus, et isegi kui vangla ja Justiitsministeerium leiavad, et julgeolekuoht kaebajale ei ole tõsine, ei nähtu vaideotsusest (tl 3-4p) veenvaid põhjendusi, mis kinnitaks, et see oht on täielikult välistatud. Ainuüksi asjaolu, et isikud on eraldi osakondades, ei pruugi isiku julgeolekut tagada. Vaideotsusest ei nähtu, kuidas on välistatud näiteks kättemaks teiste kaaskinnipeetavate kaasabil. Lisaks ei nähtu vaideotsusest seda, et arvesse oleks võetud asjaolu, et isolatsiooni tõttu ohtlikust kaaskinnipeetavast ei ole kaebajal võimalik näiteks käia kirikus. Kui julgeolekuohust tulenevalt kohaldatakse kinnipeetavale piiranguid, siis peaks kaalutlusotsusest nähtuma ka kaalutlused, kus selguks, miks on vajalik isikut hoida konkreetses vanglas hoolimata sellega kaasnevatest piirangutest, ning miks on selline lahendus proportsionaalne. Ka ei nähtu vaideotsusest ega selles refereeritud Viru Vangla direktori otsusest seda, et arvesse oleks võetud väidetavalt kaebaja suhtlusringkonda kuuluva ainsa lähisugulase – tädi – kehva majanduslikku olukorda, mis teeb tal Tartust Viru Vanglasse külastuste tegemise keeruliseks, ning mis võib seega kahjustada kaebaja võimalusi lähisugulasega suhtlemiseks. Välja on toodud üksnes linnadevahelised väikesed vahemaad Eestis ning ühistranspordi kasutamise võimalus, ent kaalumata on see, kas kaebaja tädi majandusliku seisundi tõttu ei ole ühistranspordi kasutamine talle ülemäära koormav. Asjaolust, et tädi on kaebajat külastanud, ei saa teha määravat järeldust, et külastamine poleks talle koormav. Ringkonnakohus nõustub iseenesest asjas väljaöeldud seisukohtadega, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida endale meelepärast vanglat. Samas võimaldavad VangS § 19 lg 1 ning Täitmisplaani § 6 lg 1 arvestada kinnipeetava paigutamisel siiski konkreetse juhtumi eripäradega
ning kalduda kõrvale tavapärastest paigutamise üldreeglitest, kui esinevad seda tingivad erandlikud asjaolud. Ringkonnakohus ei välista, et käesolevas asjas on tegemist sellise erandliku olukorraga ning pole eeltoodust tulenevalt hetkel asja toimikus olevate materjalide pinnalt veendunud, et kaebaja suhtes on kaalutlusotsus tehtud õiguspäraselt ning arvesse on võetud kõiki asjakohaseid argumente. Samas nendib ringkonnakohus, et kuna vangla seisukohad asjas praktiliselt puuduvad, ei ole hetkel võimalik selle üle tõsikindlalt otsustada.
9.Kuna asi saadetakse tagasi uueks lahendamiseks halduskohtule, ei võta ringkonnakohus seisukohta menetluskulude jagamise osas ega apellatsioonimenetluses esitatud uute tõendite osas. Uute tõendite asjakohasuse üle on võimalik otsustada halduskohtul.
10.Kaebaja esitas 22. detsembril 2017 päringu ringkonnakohtule, kus on seisukohal, et ta esitas
27.augustil 2017 taotluse seoses Justiitsministeeriumi vastusega apellatsioonkaebusele, kuid ringkonnakohus talle ei vastanud. Samuti palus ta sellest taotlusest koopiat. Päringus küsitakse, millal tema taotlusele vastatakse ning palutakse ka päringust koopiat. Ringkonnakohus selgitab, et ehkki kaebaja on 27. augustil 2017 esitanud tõepoolest taotlusena pealkirjastatud dokumendi, nähtuvad sellest dokumendist (tl 88-91p) pigem kaebaja seisukohad Justiitsministeeriumi vastuse osas. Seetõttu oli põhjendatud selle dokumendi käsitlemine täiendava kaebaja seisukohana. Tõsi, taotlusest on väljaloetav, et ta soovib taotluses esitatud küsimustele vastuseid, kuna HKMS § 27 lg 1 p 8 järgi on menetlusosalisel õigus esitada küsimusi teistele menetlusosalistele. Ringkonnakohus selgitab, et selline küsimuste esitamise võimalus on ette nähtud eeskätt kohtuvaidluste raames, kui asjas korraldatakse istung (HKMS 129 lg 1 p 7). Kirjaliku menetluse korral sellist küsimuste ja vastuste vahetamist HKMS selgesõnaliselt ette ei näe ning ringkonnakohtu hinnangul poleks see ka mõistlik, sest see koormaks asjatult nii kohut kui menetlusosalisi ning võiks viia sisuliselt selleni, et kohtu poolt asja lahendamine on takistatud seetõttu, et kohus peaks vahendama menetlusosaliste vahelisi küsimusi ja vastuseid. Seetõttu jätab ringkonnakohus selle taotluse läbi vaatamata, kuna niisugust küsimuste esitamise õigust menetlusseadustik ette ei näe. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus kaebaja on esitanud juba selged seisukohad ja vajalikud tõendid, võib korduvate täiendavate seisukohtade või teistele menetlusosalistele suunatud küsimuste esitamine hakata tegelikult töötama kaebaja eesmärgile vastu, sest see muudab kohtu tööd järjest keerulisemaks ning võib pikendada asja lahendamisele kuluvat aega. Taotlusest ja päringust koopia saamise taotluse jätab ringkonnakohus rahuldamata. Nii 27. augusti 2017. a taotlus kui 22. detsembri 2017. a päring on koostatud arvutikirjas. Järelikult peab kaebajal või isikul, kes need dokumendid kaebaja eest koostas, olema arvutis need dokumendid digitaalsel kujul failina. Kaebajal on võimalik saada soovi korral koopiat sealt. Kohtu ülesanne ei ole menetlusosalise jaoks printeri või koopiamasinana funktsioneerimine. Lisaks on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema isiku õiguste kaitse seisukohast vajalik. Üldjuhul puudub menetlusosalisel põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist (RKHKm 3-7-1-502-15). Käesolevas asjas ei näe ringkonnakohus neid erandlikke asjaolusid, mille tõttu oleks koopiate saamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik, sest nagu märgitud, peaksid need dokumendid digitaalsel kujul dokumentide koostajal olemas olema.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.