Rait Koka kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt kartserikaristuse täideviimisega
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – Rait Kokk esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Rait Koka kaebus osaliselt ja mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 95 (üheksakümmend viis) eurot ja 85 senti.
2.Jätta menetluskulu (riigilõiv 15 eurot), mille osas kohus on kaebaja menetlusabi korras vabastanud, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.01.2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla karistas 24.08.2016 käskkirjaga nr 6-2/1402 Rait Kokka distsiplinaarkorras (edaspidi ka esimene distsiplinaarkaristus) kartserisse paigutamisega 39 ööpäevaks (tl 42-44). Tartu Vangla karistas 26.08.2016 käskkirjaga nr 6-2/1433 Rait Kokka distsiplinaarkorras (edaspidi ka teine distsiplinaarkaristus) kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks (tl 45-47).
2.Rait Kokk esitas 25.05.2017 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, väites, et vangla on tema suhtes 2017. aasta aprilli- ja maikuus kohaldanud õigusvastaselt kartserikaristusi. Taotluse kohaselt aegub karistuste kohaldamine 8 kuu jooksul ning viimane kartserikaristus määrati R. Kokale 2016. aasta septembri alguses. Tartu Vangla jättis 21.07.2017 otsusega nr 1-13/123-3 (tl 4) R. Koka taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt kandis kaebaja kartserikaristusi järgmiselt: „- Viibis kartseris 12.03.2017 kell 02:00-13.03.2017 kell 10:50 (1 p 8 h ja 50 min). Jääk peale kandmist 37 p 15 h ja 10 min. Alus: Tartu Vangla 24.08.2016 käskkiri nr 6-2/1402. - Viibis kartseris 20.03.2017 kell 15:10-03.04.2017 kell 15:10 (14 p). Jääk jäi 23 p 15 h ja 10 min. Alus: Tartu Vangla 24.08.2016 käskkiri nr 6-2/1402. Jätkati kartserit varasema kartserikaristuse alusel. - Viibis kartseris 24.04.2017 kell 15:50-08.05.2017 kell 15:50 (14 p). Jääk jäi 1 p. Alus: Tartu Vangla 26.08.2016 käskkiri nr 6-2/1433. Jätkati kartserit varasema kartserikaristuse alusel. - Viibis kartseris 22.05.2017 kell 15:55-23.05.2017 kell 15:55 (1 p). Jääki ei jäänud. Alus: Tartu Vangla 26.08.2016 käskkiri nr 6-2/1433. Jätkati ära kandmata ühte päeva. - Viibis kartseris 23.05.2017 kell 15:55-05.06.2017 kell 15:15 (13 p). Jääk jäi 10 p 15 h ja 10 min. Alus: Tartu Vangla 24.08.2016 käskkiri nr 6-2/1402. Jätkati kartserit varasema kartserikaristuse alusel. - Viibis kartseris 19.06.2017 kell 11:20-30.06.2017 kell 02:30 (11 p). Jääki ei jäänud. Alus: Tartu Vangla 24.08.2016 käskkiri nr 6-2/1402. Jätkati kartserit varasema kartserikaristuse alusel.“ Tartu Vangla märkis, et käskkirja nr 6-2/1402 alusel määratud distsiplinaarkaristust sai täitmisele pöörata kuni 24.04.2017, täitmisele pööramine algas 12.03.2017. Käskkirja nr 62/1433 alusel määratud karistust sai täitmisele pöörata kuni 26.04.2017, täitmisele pööramine algas 24.04.2017 ja lõppes 23.05.2017 (täitmine toimus tsüklitena). Seega oli järgitud vangistusseaduse (VangS) § 65 lg-t 6.
3.Tartu Halduskohtule saabus 22.08.2017 R. Koka kaebus, milles ta palub Tartu Vanglalt välja mõista hüvitis 150 eurot kartserikaristuse täideviimisega tekitatud mittevaralise kahju eest (tl 1).
4.Kohus rahuldas 24.08.2017 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning võttis kaebuse menetlusse. Tartu Vangla vastustajana on esitanud kirjaliku vastuse kaebusele 25.09.2017 (tl 25-26). Kaebaja esitas täiendava selgituse asja kirjalikus menetluses 01.10.2017 (tl 37).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja hinnangul pöörati täitmisele kaks karistust samal ajal ja sellega välditi käskkirja nr 6-2/1443 aegumist – vangla tõlgenduse tulemusena kaotas VangS § 65 lg 6 oma mõtte. Kaebaja on seisukohal, et kui oleks oodatud käskkirja nr 6-2/1402 alusel määratud 2(7)
3-17-1748
karistuse kandmise lõpuni, poleks vangla saanud VangS § 65 lg 6 kohaselt enam käskkirjaga nr 6-2/1433 määratud karistust kohaldada kaheksa kuu möödumise tõttu selle määramisest. Kaebaja leiab, et niimoodi talitades on rikutud tema õigusi ja hoitud teda kartseris 15 päeva ebaseaduslikult ning seega on tekitatud mittevaraline kahju.
6.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb kõikide kahju hüvitamise taotluse lahendamisel toodud seisukohtade juurde (tl 4) ning esitab vastuseks kaebusele täiendavalt järgmised seisukohad.
6.1.Kaebaja viibis alates märtsist 2017 kartserirežiimil Tartu Vangla 24.08.2016 käskkirja nr 6-2/1402 alusel (39 päeva) ja Tartu Vangla 26.08.2016 käskkirja nr 6-2/1433 alusel(15 päeva) vastustaja poolt 21.07.2017 otsuses näidatud ajavahemikel ja alusel (vt käesoleva otsuse põhjenduste punkt 2).
6.2.Vastustaja on 21.07.2017 otsuses kahju hüvitamise taotlust rahuldamata jättes märkinud, et vanglal ei olnud võimalik ülaltoodud karistusi varem täitmisele pöörata, sest kinnipeetav kandis talle varasemalt määratud kartserikaristusi.
6.3.Vastustaja möönab oma vastuses kaebusele, et 24.04.2017 pöörati Tartu Vangla 26.08.2016 käskkirja nr 6-2/1433 alusel määratud kartserikaristus täitmisele ekslikult. Selgituste kohaselt võis eksimus olla tingitud asjaolust, et kaebaja suhtes on Tartu Vangla meditsiiniosakond määranud kartserikaristuse kandmiseks erirežiimi, st kartserirežiimi rakendamist osade kaupa kahenädalaste ajavahemikena, kuna kaebaja tervislik seisund nõudis seda.
6.4.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et vangla vältis teadlikult kartserikaristuse aegumise võimalust. Kartserikaristuste katkestamine kinnipeetavale määratud erirežiimi alusel ei ole vanglas tavapärane praktika, mistõttu võis tekkida olukord, kus vanglateenistuse ametnikul jäi märkamata asjaolu, et kaebaja suhtes ei ole ühe distsiplinaarkaristuse täitmine lõppenud, vaid katkestatud, ning ametnik pööras täitmisele järgmise distsiplinaarkaristuse. Vanglateenistuse ametnikud järgisid täpselt kinnipeetava tervisega seotud kartserikaristuste kohaldamise erisusi. Vastustaja ei rikkunud ühtegi kehtivat õigusnormi. Vastustaja ei ole võtnud kaebajalt alusetult vabadust. Kaebaja suhtes kohaldati kartserikaristusi kehtivate käskkirjade alusel ning need ei olnud täitmisele pööramise hetkel aegunud.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus analüüsib esmalt, kas kaebaja kartseris viibimine oli kaebuses märgitud ulatuses õiguspärane (I) ja seejärel lahendab kahju hüvitamise küsimuse (II) ning menetluskulude jaotamise (III). I
8.Käesolevas haldusasjas ei ole vaidluse esemeks distsiplinaarkaristuste määramine Tartu Vangla 24.08.2016 käskkirjaga nr 6-2/1402 ja 26.08.2016 käskkirjaga nr 6-2/1433, vaid nende käskkirjadega määratud distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine) täideviimise õiguspärasus. Kohus kontrollib, kas vastustaja poolt käskkirja nr 6-2/1433 täitmisele pööramine enne käskkirja nr 6-2/1402 täielikku täitmist oli õiguspärane.
9.VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. See nõue põhineb seisukohal, et karistuse mõju on suurim siis, kui karistus järgneb rikkumise toimepanemisele võimalikult kiiresti. Karistuse täitmise põhjendamatu edasilükkamine ei ole
3(7)
3-17-1748
selle eesmärgiga kooskõlas. VangS § 65 lg 6 sätestab, et distsiplinaarkaristust ei täideta, kui seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest. Viivituse esinemine karistuse täitmisel aga ei kõrvalda vangla õigust ja kohustust karistust VangS § 65 lg-s 6 sätestatud tähtaja raames täitmisele pöörata. Distsiplinaarkaristuse täideviimise poolt kõneleb oluline avalik huvi, milleks on distsipliini tagamine vanglas ning õigust rikkuva kinnipeetava mõjutamine. Üldjuhul ei saa karistatud isikul tekkida enne karistuse täitmisele pööramise aegumistähtaja lõppu põhjendatud ootust, et karistust täitmisele ei pöörata (L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2014, lk 156; Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-07-1551 p 10).
9.1.VangS § 65 lg-s 1 kasutatav sõna “üldjuhul” annab vanglale erijuhtudel kaalutlusõiguse. Põhiseaduse § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks (Riigikohtu 10.10.2017 otsus asjas nr 3-15-3133, p 18).
9.2.Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et vangla ei asunud käskkirja nr 6-2/1433 koheselt täitma. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja kandis varasemalt määratud kartserikaristusi (vt ka kaebaja distsiplinaarkaristuste loetelu, tl 5-7). Kaebaja on seisukohal, et kui vastustaja ei oleks peale käskkirja nr 6-2/1402 täitmises esinenud pausi (enne käskkirja nr 6-2/1402 karistuse täielikku ärakandmist) alustanud käskkirja nr 6-2/1433 täitmist, poleks peale käskkirja nr 6-2/1402 alusel karistuse täielikku ärakandmist vastustajal enam olnud ajaliselt võimalik käskkirja nr 6-2/1433 täitmisele pöörata ilma VangS § 65 lg-ga 6 vastuollu sattumata.
9.3.Kohus nõustub kaebaja vastava järeldusega. Tartu Vangla asus 26.08.2016 käskkirja nr 62/1433 täitma 24.04.2017, st 2 päeva enne 8-kuulise tähtaja lõppemist, mis välistanuks selle käskkirja täitmise (VangS § 65 lg 6). Käskkirja nr 6-2/1433 täitmisele pööramine oli seega vähemalt formaalses mõttes tähtaegne ja nagu vastustaja õigesti märgib, toimus kehtiva haldusakti alusel. Selleks ajaks ei olnud lõppenud käskkirjaga nr 6-2/1402 määratud kartserikaristuse täitmine – sellest 39-päevasest karistusest oli veel täitmata 23 päeva, 15 tundi ja 10 minutit (vt otsuse põhjenduste p 2).
9.4.Kaebaja arvates ei olnud korrektne, et teist distsiplinaarkaristust asuti täitma enne esimese (ajaliselt varem määratud) distsiplinaarkaristuse täielikku täitmist. Ka vastustaja möönis oma seisukohas (tl 25p, p 3) eksimust karistuse täitmisel. Vastustaja on selgitanud, et eksitus tekkis seepärast, et tervislikel põhjustel ei saanud kaebaja eelmist kartserikaristusi kanda järjest rohkem kui kaks nädalat ja seejärel tuli teha kartserikaristuses paus, st kohaldati erirežiimi. Vanglaametnike eksimust tõendab ka kohtule esitatud kirjavahetus (tl 27). Vastustaja märgib, et kartserikaristuse katkestamine kinnipeetavale määratud erirežiimi alusel ei ole vanglas tavapärane praktika, mistõttu võis tekkida olukord, kus vanglateenistuse ametnikul jäi märkamata asjaolu, et kaebaja suhtes ei ole distsiplinaarkaristuse täitmine lõppenud, vaid katkestatud, ning ametnik pööras täitmisele järgmise distsiplinaarkaristuse. Täiendavalt on vastustaja esitanud selgituse, et vanglateenistuse ametnikud järgisid täpselt kinnipeetava tervisega seotud kartserikaristuste kohaldamise erisusi. Vastustaja, tunnistades küll eksimust kartserikaristuse täideviimisel, on aga seisukohal, et ei rikkunud ühtegi kehtivat õigusnormi ning ei ole võtnud kaebajalt alusetult vabadust. Vastustaja on veendumusel, et kaebaja suhtes kohaldati kartserikaristusi kehtivate käskkirjade alusel ning need ei olnud täitmisele pööramise hetkel aegunud.
9.5.Kohus nõustub, et 26.08.2016 käskkiri nr 6-2/1433 oli selle täitmise alustamisel 24.04.2017 kehtiv ning selleks hetkeks ei olnud möödunud ka VangS § 65 lg-s 6 sätestatud 8kuuline tähtaeg. Vaidlus on selles, kas käskkirja nr 6-2/1433 täitmisele pööramine oli 4(7)
3-17-1748
õiguspärane olukorras, kus veel oli pooleli ajaliselt varem määratud karistuse täitmine ning kui vastustaja oleks esmalt täitnud lõpuni käskkirjaga nr 6-2/1402 määratud kartserikaristuse, polnuks VangS § 65 lg-st 6 tulenevalt ajaliselt enam lubatav käskkirja nr 6-2/1433 täitmisele pööramine.
10.VangS § 52 lg 2 sätestab vastustajale kohustuse, et kinnipeetava terviseseisundit tuleb jälgida ka kartseris. Vastutaja kohustus on vajaduse korral mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel või kartserikaristuse ajal võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes (viidatud lahend asjas nr 3-15-3133, p 18). Seda seisukohta toetab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika, millest nähtub, et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda ka üksikvangistuse pika järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus (vt EIK otsus asjas Gorbulya vs. Venemaa, p-d 75 ja 77, ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Pikaajaline üksikvangistus ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid (samas, p 78; EIK otsus asjas Csüllög vs. Ungari, p 30). Ka sellised tagajärjed on vastuolus taasühiskonnastamise eesmärgiga. Vaidlust ei ole, et käskkirja nr 6-2/1402 alusel määratud kartserikaristuse kandmises tingis vaheaegade pidamise kaebaja tervislik olukord. Kuna vajadusel tuleb kinnipeetavale kartserikaristuse kandmises võimaldada pause, et isik saaks viibida mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes, ei saa kohtu hinnangul olla tegemist vastustaja jaoks äärmiselt erandliku ega segadust tekitava olukorraga, mis ei võimalda aru saada, millise distsiplinaarkaristuse eest kinnipeetav kartseris peab viibima.
11.VangS § 65 lg-te 1 ja 6 koosmõju arvestades ei ole eesmärgipärane kartserikaristuste täitmine selliselt, et täitmisele pööratud distsiplinaarkaristuse kandmisel tehtud pausi järel alustatakse mõne teise distsiplinaarkaristuse täideviimist, ilma et eelmise distsiplinaarkaristuse täitmine oleks lõpetatud. Sellisel juhul hägustuks konkreetse käskkirjaga määratud karistuse mõju ning karistuse kandja ei tajuks enam seost teo ja selle eest määratud karistuse vahel. Teisalt on vanglal õigus kõik kehtivate käskkirjade alusel määratud karistused täita, arvestades kinnipeetava tervislikust olukorrast ja karistuste järjestikuse kandmise proportsionaalsuse tagamise vajadusest tingitud pause ning VangS § 65 lg-s 6 nimetatud ajalist piiri. Kehtiv õigus ei reguleeri otsesõnu, millises järjekorras tuleks erinevate käskkirjade alusel määratud kartserikaristusi täide viia, sh pole sõnaselget kohustust neid täita määramise järjekorras. Üldise põhimõttena tuleneb aga VangS § 65 lg-test 1 ja 6, et karistuse eesmärgipärasuse tagamiseks tuleb see täita võimalikult kohe pärast määramist ning pärast kaheksa kuu möödumist kartserikaristust täitmisele pöörata ei tohi. Karistuste täitmine nende määramise käskkirjade kronoloogiast erinevas järjekorras ei pruugi küll olla täielikult kooskõlas karistuse kohese täideviimise eesmärgiga, kuid ei ole ka otseselt õigusvastane, kui see toimub VangS § 65 lg-s 6 sätestatud tähtaja sees. Samuti ei kujuta selle tähtaja raamidesse jääv kartserikaristuse täitmine alusetut vabaduse võtmist.
12.Praegusel juhul on kohus seisukohal, et käskkirja nr 6-2/1433 täitmisele pööramine ja selle alusel määratud kartserikaristuse (15 päeva) ärakandmine sai toimuda formaalselt VangS § 65 lg-s 6 sätestatud tähtajast kinni pidades üksnes seetõttu, et vastustaja ei korraldanud kogu käskkirja nr 6-2/1402 alusel määratud kartserikaristuse kandmist (pauside järel) järjestikku. Selliselt on vastustaja eelmise karistuse täitmises tekkinud pausi ära kasutades loonud kunstlikult olukorra, kus karistuse täitmisele pööramine on küll formaalselt tähtaegne, kuid saab seda olla üksnes juhulike asjaolude ilmnemisel. Sellist olukorda poleks saanud tekkida, 5(7)
3-17-1748
kui käskkirja nr 6-2/1402 alusel määratud kartserikaristuse kandmises poleks olnud pausi ajal, mil käskkirja nr 6-2/1433 sai veel õigeaegselt täitmisele pöörata, ning kui vastustaja poleks käskkirja nr 6-2/1402 täitmise jätkamise ja lõpliku täitmise asemel asunud täitma hoopis ajaliselt järgmist kartserikaristust määravat käskkirja. Kartserikaristuste täitmisele pööramise järjekorda käsitava üksikasjaliku regulatsiooni puudumine ei tähenda vastustaja jaoks sellist valikuvabadust, et erinevate karistuste osalise täitmise kaudu teha võimalikuks niisuguse karistuse täitmisele pööramine, mis vastasel korral aeguks.
13.Vastustaja möönab, et teise distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine oli eksimus olukorras, kus esimene distsiplinaarkaristus ei olnud veel ära täidetud, kuid ei pea teise karistuse täitmisele pööramist iseenesest õigusvastaseks. Kohus selle seisukohaga ei nõustu ja leiab eeltoodud põhjustel, et vastustaja on 26.08.2016 käskkirja nr 6-2/1433 täitmisele pööranud õigusvastaselt. Kohtu hinnangut ei mõjuta ka vastustaja väide, et 26.08.2016 käskkirja nr 6-2/1433 täitmisele pööramine enne 24.08.2016 käskkirja nr 6-2/1402 täitmise lõpetamist toimus ekslikult. Kaebajale tekitatud kahju suurus ei sõltu sellest, kas vangla tegutses kaebajat alusetult kartseris hoides tahtlikult või hooletult (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-93-09, p 14). II
14.Kaebaja taotleb õigusvastselt täitmisele pööratud kartserikaristuse kandmise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist.
15.Riigivastutuse seadus (RVastS) § 9 lg-s 1 on ette nähtud isiku õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastaselt vabaduse võtmisega. Vangistuse ajal on piiratud isiku põhiseaduse §-st 20 tulenev õigus vabadusele, samuti võimalus teostada vabadusõigusega olemuslikult seotud õigusi. Vangistusega kaasnevate piirangute määr on sätestatud vangistusseaduse 2. ja 3. peatükis. VangS §-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga.
16.Väljakujunenud kohtupraktika järgi on kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel (nt Riigikohtu seisukohad haldusasjades nr 3-3-1-93-09, nr 3-3-1-3-10 ja nr 3-3-1-84-10). Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine kujutab niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend tekitatud ebaõigluse heastamiseks. Kuigi praegusel juhul on karistuse täitmisele pööramine toimunud küll formaalselt õiguspäraselt (kehtiva haldusakti alusel ning VangS § 65 lg-s 6 sätestatud tähtajal), on vastustaja eelnevalt kirjeldatud tegevus viinud sisuliselt alusetu vabaduse võtmiseni 15 päeva jooksul. Seega peab kohus ka praeguses asjas kohaseks kahju hüvitamist rahas.
17.Kaebaja on kaebuses taotlenud 10 euro suurust hüvitist iga alusetult kartseris viibitud päeva eest. Kohtupraktikas (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-93-09, p 15 ning hiljem Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2015 otsus asjas nr 3-14-177 ja Tallinna Ringkonnakohtu 16.08.2017
6(7)
3-17-1748
otsus asjas nr 3-16-1385 (hetkel veel jõustumata)) on alusetult kartseris viibimise eest põhjendatuks peetud hüvitist 6,39 eurot (varasema kohtupraktika järgi 100 krooni) ööpäevas. Kahju hüvitamise otsus on igakordse kaalumise küsimus, kuid see ei välista üldiselt välja kujunenud kohtupraktika arvestamist. Kaebaja ei ole kohtueelse menetluses, kaebuses kohtule ega selle täienduses (tl 37) nimetanud ühtegi niisugust erandlikku asjaolu, millest lähtuvalt oleks kohtul alust kõrvale kalduda viidatud praktikas kujunenud hüvitise suurusest (6,39 eurot iga kartseris viibitud ööpäeva eest). Mittevaralise kahju eest määratav hüvitis peab küll olema individuaalne otsus, kuid seejuures tuleb lähtuda neist asjaoludest, millest sai väidetav kahju tegelikult tekkida. Kaebaja pole välja toonud ühtegi piirangut, mis oleks väljunud kartseris kehtiva kinnipidamise režiimi raamidest. Kaebaja terviseseisundit on vastustaja asjas esitatud tõenditest nähtuvalt karistuste järjestikuse kandmise puhul arvestanud ja võimaldanud kartseris viibimisel vaheaegu (tl 28, 29, ja 31). Seetõttu ei saa kannatused ja üleelamised, mis ebaseaduslikult kartseris viibides võisid esineda, kaasa tuua senises kohtupraktikas tunnustatust suuremat rahalist hüvitist ega anda alust hüvitise väljamõistmiseks kaebaja taotletud ulatuses.
18.Eelnevat arvestades rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja 95 eurot ja 85 senti alusetult kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, so 6 eurot ja 39 senti iga kartseris ebaseaduslikult viibitud ööpäeva (kokku 15 ööpäeva) eest. III
19.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus on rahuldanud kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastanud ta 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda. Muude menetluskulude väljamõistmist pooled ei taotle ning nende kandmist asjas ei nähtu. Kui pooled on siiski kulusid kandnud, jäävad need poolte enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).