3-17-2316/18 - Muud - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

7.Tallinna Vangla esitas 04.12.2017 vastusena kohtunõudele õiguskaitse taotluse osas ka omapoolse seisukoha (tl 22-25) ning palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. 29.11.2017 oli Tallinna Vangla vaide tagastanud, kuivõrd vaide esitamise tähtaeg oli mööda lastud ning tähtaja ennistamiseks puudus mõjuv põhjus. Vangla on ka seiskohal, et sisulist vajadust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei ole. Vastustaja selgitab, et M. Š on küll suitsetaja, kuid ei ole saanud suitsetada alates 01.10.2017 ja et tubakast loobumise järel võivad esimestel nädalatel tekkida võõrutusnähud, kuid võimalike võõrutusnähtude tekkimise aeg on möödas. Taotleja tervisekaardi sissekannetest ei nähtu kaebuseid, mida saaks seostada suitsetamise mittevõimaldamisega. Ka ei ole kinnipeetav sellega seoses meditsiiniosakonna poole pöördunud. Kuigi isik on viibinud erinevate eriarstide vastuvõttudel, ei ole ta esitanud kaebusi seoses suitsetamise keelamisega. Seega on tegemist paljasõnaliste ja tõendamata väidetega. Taotluse esitaja ei ole tervisekaardi kohaselt alates k.a septembrist kordagi psühhiaatri vastuvõtul käinud ning meditsiiniosakonna kinnitusel ei ole ta selleks ka soovi avaldanud. Seetõttu jäävad taotleja väited korduvalt psühhiaatri juures käimisest ja seal saadud ravimitest mitte abisaamise kohta arusaamatuteks ja eksitavateks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole mõeldud igasuguste ebamugavuste vältimiseks, vaid üksnes juhuks, kui vastupidisel juhul saaksid taotleja õigused olulisel määral kahjustada. Asjaolu, et taotluse esitajal ei võimaldata teatud ajaperioodi jooksul, s.o kuni kohtuvaidluses tehtud otsuse jõustumiseni suitsetada, ei saa iseenesest pidada sedavõrd tõsiseks tagajärjeks, mis tingiks taotluse rahuldamise, võttes seejuures ka arvesse, et taotluse esitaja ei ole suitsetanud juba ligi kaks kuud. Vanglates suitsetamise keeld kehtib ka paljudes teistes riikides, mistõttu ei ole õigusmaastikul tegemist uudse või seni lahendamata küsimusega.

10.Olenemata sellest, millises menetlusstaadiumis õiguskaitse taotlus esitati, on kohtul võimalik lähtuvalt HKMS § 252 lõikest 1 ka teise protsessiosalise arvamust küsida. Reeglina seda ka tehakse ning käesoleva vaidluse puhul pidas kohus seda samuti vajalikuks ning asjakohaseks. Tallinna Vangla esialgse õiguskaitse taotlust põhjendatuks ei pidanud. Vangla on oma 04.12.2017 vastuses märkinud, et esialgse õiguskaitse vajadus on vaide tagastamise järgselt üldse ära langenud ja et taotlus tuleks jätta seetõttu läbi vaatamata. Kohus eelnimetatud seisukohaga siiski ei nõustu, sest avaldusena pealkirjastatud esialgne taotlus esitati 15.11.2017 ning puuduseid kõrvaldati 29.11.2017 seisuga (tl 17). Riigilõiv tasuti 23.11.2017 ehk vahepealsel perioodil (tl 18). Seega oli vaide tagastamise ajaks riigilõivu tasumisega seostuv põhiline puudus kõrvaldatud. Kohtumäärusele vastati samuti enne vaide tagastamist. Nähtuvalt sellekohaselt digitaalallkirja kinnituslehelt on vaide tagastamise allkirjastamine toimunud alles 29.11.2017 hilisõhtul (tl 37). Vaidemenetluse ajal esitatava õiguskaitse taotluse puhul on kõige olemuslikumaks aspektiks see, et taotlus või ka puudustega taotlus, mida hiljem täiendatakse, oleks esitatud vaidemenetluse ajal. Vaide tagastamine või rahuldamata jätmine vahetult enne taolise õiguskaitse taotluse lahendamist ei muuda õigeaegset taotlust tagantjärele lubamatuks olenemata sellest kas avaldus oli puudustega või mitte. Küll aga ei saaks vaidemenetluse ajal esitatud taotluse puuduste kõrvaldamine toimuda enam peale HKMS § 249 lg 4 p-s 1 nimetatud tähtaja möödumist. Taolises situatsioonis ei saaks õiguskaitse taotlust enam rahuldada, sest vastav abinõu ilma tähtaegselt esitatud kaebuse olemasoluta nagunii enam ei kehtiks. Lähtuvalt eeltoodust ei saa jätta õiguskaitse taotlust küll läbi vaatamata, kuid Tallinna Vangla on vastanud taotlusele ka sisuliselt ning selles osas tuleb vangla seisukohtadega nõustuda, vähemalt osaliselt. Õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata eelkõige seetõttu, et pöördumatute või suhteliselt pöördumatute tagajärgede tekkimise võimalust avaldusest ei nähtu ning seega ei ole taotlejal ka õiguskaitse vajadust. Kahjulike ja suhteliselt pöördumatute tagajärgede tekkimise oht võiks ilmneda taolisel juhul kui suitsetamise ära jäämisega kaasnevad võõrutusnähud oleksid rasked, mis esialgse õiguskaitse taotluse kontekstis eeldaks ka vastavate kaebustega meditsiiniosakonna poole pöördumist ning see peaks esitatavast materjalist ühtlasi ka nähtuma. Praegu on aga tegemist olukorraga, kus Tallinna Vangla on oma põhjaliku vastuse ning selle juurde lisatud ravilugude väljavõtetega M. Š väited praktiliselt ümber lükanud. Nimetatud ravilugudest (tl 38-39) ei ilmne, et abi saamiseks oleks pöördutud seoses suitsetamise keelamisega. Samas nähtub esitatud materjalist, et M. Š on viibinud alates 2017. aasta oktoobrikuust arsti vastuvõttutel üheksal-kümnel korral, millest ei saa järeldada, et vastavate pöördumiste korral vaevustega või väidetavate vaevustega ei tegeletaks.