OÜ Sofa Invest kaebus SA Erametsakeskus 31.03.2017 toetuse taotluse rahuldamata jätmise otsuse nr 51/17/64 tühistamiseks ja SA Erametsakeskus kohustamiseks vaadata uuesti läbi OÜ Sofa Invest 30.11.2016 taotlus
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Sofa Invest, seaduslik esindaja Kaie Palmaru Vastustaja – SA Erametsakeskus, lepinguline esindaja Tiina Mitt
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord ja tähtaeg
Kirjalikus menetluses
1.Rahuldada kaebus ning tühistada SA Erametsakeskus 31.03.2017 otsus nr 5-1/17/64 täies ulatuses.
2.Teha SA-le Erametsakeskus ettekirjutus OÜ Sofa Invest 30.11.2016 taotluse uueks lahendamiseks.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 02.01.2018, esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule.
OÜ-le Sofa Invest kuulub Saare maakonnas Pihtla vallas Ilpla külas asuv Niidi kinnistu (kinnistu nr 3977334).
2.30.11.2016 esitas OÜ Sofa Invest SA-le Erametsakeskus taotluse metsa uuendamise toetuse saamiseks kogusummas 713,60 eurot (tl 4-9) seoses Niidi kinnistul teostatud metsa uuendamise tegevustega (kuusetaimede soetamine ja istutustööd). Kaebaja taotles toetust Niidi maaüksuse eraldistele 1 ja 2 metsapuutaimede soetamiseks (kuusk) ja istutamistöödeks. Taotlusele oli lisatud Reta Puit OÜ poolt OÜ-le Sofa Invest 13.10.2016 esitatud arve nr 20161022 summas 1497,85 eurot vastavalt kuuseistikute eest (3100 tk, ühe istiku hind 0,19 eurot) ning transpordi, istutamise ja võsaraie teostamise eest. Taotlusele oli lisatud ka Simmer OÜ poolt Reta Puit OÜ-le 4.10.2016 esitatud arve nr 16058 kuusetaimede müügi eest kogusummas 5714,28 eurot (25 740 taime, ühe taime hind 0,185 eurot).
3.12.01.2017 e-kirjaga teatas SA Erametsakeskus OÜ-le Sofa Invest, et esialgsel hinnangul ei ole metsataimede soetamine ja istutamine abikõlbulikud tegevused (tl 10). Kirja kohaselt on metsataimed soetatud Reta Puit OÜ -lt, kes ei ole esitanud majandustegevusteatist metsa kultiveerimismaterjali tarnijana. Kirjas on viidatud keskkonnaministri 14.04.2014. a määrusele nr 10 "Erametsanduse toetuse andmise alused, taotluse kohta esitatavad nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord, taotluse hindamise alused ning toetuse tagasinõudmise kord" (edaspidi määrus nr 10) § 9 lg-le 10, mille kohaselt peavad metsataimed vastama keskkonnaministri 1. juuli 2016. aasta määrusega nr 20 "Metsa uuendamisel kasutada lubatud kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolu, kultiveerimismaterjali tarnimise ja turustamise nõuded" (edaspidi määrus nr 20) kehtestatud nõuetele ning olema soetatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, kes on registreeritud majandustegevuse registris.
4.2.02.2017 e-kirjaga (tl 11) selgitas OÜ Sofa Invest SA-le Erametsakeskus toetuse taotluse aluseks olevaid asjaolusid ning palus selgitada, mida tuleb teha, et toetust saada. Kirja kohaselt on Sofa Invest OÜ väike ettevõte ja väike metsaomanik ning tellis sel põhjusel metsa istutamise teenuse varasemalt koostööpartnerilt OÜ-lt Reta Puit, kes oli teostanud samal maatükil ka raiet. Reta Puit OÜ abistas OÜd Sofa Invest istikute hankimisel OÜ-lt Simmer, sest Reta Puit OÜ-l oli võimalik soetada uusi istikuid soodsamalt. Ühtlasi puhastas Reta Puit enne istutamist raielangi kasvanud võsast ning teostas seejärel istutuse. Kuuseistikute hankimisel tegutses OÜ Reta Puit küll enda nimel, kuid OÜ Sofa Invest huvides ja arvel (s.h. juhindudes kokkulepitud taimede kogusest ning hinnast). Sofa Invest OÜ on Reta Puit OÜ-le tasunud viimase kaetud taimede ostmise kulutused täpselt OÜ-lt Simmer ostetud taimede hinna ulatuses. Enne istikute ostmist uuris OÜ Sofa Invest esindaja, kas sel viisil tegutsedes on võimalik metsa uuendamise toetust taotleda ja vastus oli jaatav.
5.20.02.2017 e-kirjaga (tl 12) jättis SA Erametsakeskus OÜ Sofa Invest taotletud toetuse määramata. Kirja kohaselt on taimede päritolu küll tõendatud, aga vastavalt kohalduvale määrusele peavad metsapuutaimed olema soetatud isikult, kes on esitanud majandustegevusteate metsa kultiveerimismaterjali tarnijana. Majandustegevusteadet omavale metsakultiveerimismaterjali tarnijale on õigusaktides sätestatud kõrgendatud kontrolli ja dokumenteerimise kohustused metsapuutaimede kasvatamisel, tarnimisel ja turustamisel, milline on tinginud ka määruses nimetatud kohustuse. Kuna istutatud taimed ei ole ostetud isikult, kes on esitanud majandustegevusteate metsakultiveerimismaterjali tarnijana ning vastav tehing ja tegevused on toimunud ning pole tagasipööratavad ja samuti ei ole võimalik neid tegevusi viia vastavusse õigusaktide nõuetega, tuleb jätta määramata toetus metsapuutaimede soetamise ja istutamise eest.
6.21.03.2017 esitas OÜ Sofa Invest Tallinna Halduskohtule kaebuse SA Erametsakeskus 20.02.2017 toetuse määramata jätmise otsuse tühistamiseks ja SA Erametsakeskus kohustamiseks vaadata uuesti OÜ Sofa Invest 30.11.2016 taotlus läbi.
7.23.03.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks SA Erametsakeskus ning määras vastustajale tähtaja kaebusele kirjaliku vastuse esitamiseks.
8.7.04.2017 on SA Erametsakeskus esitanud kohtule 31.03.2017 otsuse nr 5-1/17/64 OÜ Sofa Invest 30.11.2016 esitatud toetuse taotluse rahuldamata jätmise kohta, mille lisaks on otsuse kirjalik põhjendus. Toetus on jäetud maksmata nii metsapuutaimede soetamise kui ka nende istutamistööde osas. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vasta taotlus vähemalt ühele toetuse saamise nõudele (metsaseaduse § 10 lõige 9 ́1 punkt 1). Soetatud ja istutatud taimed ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele, kuna pole soetatud isikult, kes on esitanud majandustegevusteate metsa kultiveerimismaterjali tarnijana (määruse nr 10 § 9 lõige 10).
9.17.04.2017 esitas OÜ Sofa Invest kohtule taotluse kaebuse muutmiseks. Kaebaja muudetud nõueteks on SA Erametsakeskus 31.03.2017 otsuse nr nr 5-1/17/64 tühistamise nõue ja OÜ Sofa Invest 30.11.2016 taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamise nõue.
10.30.05.2017 määrusega lubas kohus kaebuse muutmist ning luges kaebus esitatuks SA Erametsakeskus 31.03.2017 toetuse määramata jätmise otsuse tühistamise nõudes ja SA Erametsakeskus kohustamiseks vaadata uuesti läbi OÜ Sofa Invest 30.11.2016 taotlus. Sama määrusega määras kohus kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning menetlusosalistele tähtajad täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks.
11.4.09.2017 määrusega kaasas kohus menetlusse arvamuse andmiseks keskkonnaministri ning määras kaasatud haldusorganile tähtaja kirjaliku seisukoha esitamiseks. 27.10.2017 a määrusega andis tähtajad lõolike seisukohtade esitamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebaja on seisukohal, et kohaldatud õigusakte on tõlgendatud ebaõigesti, mistõttu on kaevatav otsus õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Kaebaja leiab, et 30.11.2016 esitatud taotlus vastab õiguskorra nõuetele ja oleks tulnud korrektse menetluse tulemusel rahuldada.
13.Metsaraie teostati kaebaja kinnistul 2015. aastal. Soetatud istikud on pärit OÜ-st Simmer, millel on esitatud majandustegevusteade metsakultiveerimismaterjali tarnijana. OÜ Simmer arve oli lisatud ka esialgsele taotlusele. Istikud on seega soetatud isikult, kes on esitanud vastava teate ning kaebaja hinnangul on täidetud määruse nr 10 § 9 lg 10 tingimused. Määruse nr 10 § 9 lg 10 sisuline mõte on selles, et kasutatud istikute päritolu oleks võimalik tuvastada ja kasutataks kvaliteetseid istikuid, mis suurema tõenäosusega tagavad metsa uuenemise. Kultiveerimismaterjali päritolu osas ei ole küsimust, OÜ Simmer on suurim vastava valdkonna ettevõte Saaremaal ja istikud vastavad kõikidele nõuetele. Hetkel kehtiv määruse § 9 lg 10 ei nõua enam majandustegevuse teate esitamist kultiveerimismaterjali tarnijalt vaid registreeringut majandustegevuse registris (taotluse menetlemise ajal muutus määruse nr 10 § 9 lg 10 sõnastus). Nii OÜ Simmer kui ka OÜ Reta Puit omavad registreeringut majandustegevuse registris, mistõttu mõlemad vastavad määruse nõuetele.
14.Kaebaja kinnistutel teostati metsaraie 2015. a. Kaebaja on väikeettevõtja, kellel endal puudub võimekus iseseisvalt metsa uuendada, mistõttu kasutati vastava valdkonna professionaalide abi. Kaebaja, sooviga viia läbi metsauuenduse tegevused ja tellida asjakohane teenus, suhtles OÜ Reta Puit metsaülemaga telefoni teel ning tegi metsa taasistutamise kohta suusõnalise
kokkuleppe 2015.a., kui OÜ Reta Puit samalt maaüksuselt metsa ka ära ostis. Täpsemalt sõlmiti kokkulepped metsa uuendamise osas 2016.a. kevadel. Telefonivestlustest sai kaebaja teada, et OÜ Reta Puit ise ei kasvata istikuid, vaid toob need vastavalt vajadusele ja eeltellimustele enda koostööpartnerilt Saaremaa suurimast vastava ala ettevõttest. Olles ajakirjandusest lugenud taimede defitsiidist, siis tundus kaebajale mõistlik kasutada taimede soetamisel suure ettevõtte lepingupartnereid – nii kättesaadavuse, kui ka sellega seonduvalt hinna osas. OÜ Reta Puit vahendusel oli võimalik saada OÜ-lt Simmer paremat hinda, s.t. soetada neid odavamalt, kui eraldi väikeses koguses jaemüügi puhul. Vastavalt kokkuleppele võttis OÜ Reta Puit taimed OÜlt Simmer vastu, transportis need kinnistule ja need sinna istutada. Kui oleks küsimus selles, kuidas taimed liikusid kinnistule, siis nähtub, et taimed viis istutuskohta isiklikult sõiduautohaagisega OÜ Reta Puit juhatuse liige Rein Kirst. Istutustöö tegi OÜ Reta Puit metsatööbrigaad tema juhendamisel. Istutamine toimus OÜ Reta Puit istutustorudega. Taimed laaditi autokärule OÜ Simmer Järise taimlast ja viidi istutuskohta Rein Kirstu osavõtul ja OÜ Reta Puit esitas teostatud tööde ja ostetud istikute eest arve kaebajale. Kaebaja on seisukohal, et OÜ Reta Puit tegutses antud olukorras OÜ Sofa Invest huvides ja arvel, ostes välja varem kokku lepitud koguse ja hinnaga istikud, et need tema kinnistule istutada ja taimed olid kvaliteetsed. OÜ Simmer kui ka OÜ Reta Puit arvetel on istiku tükihind sama, ehk OÜ Reta Puit ei teostanud mingit juurdehindlust, mis kinnitab, et OÜ Reta Puit tegutses üksnes kaebaja huvides, mitte eraldi turustajana.
15.Vastustaja tõlgendab ebaõigesti määruse § 9 lg 10 selliselt, et taimed peavad olema vahetult soetatud registrimärget omavalt tarnijalt. Kõnealust normi tuleb tõlgendada laiendavalt ja arvestades igapäevases majanduskäibes tavapäraseid tehinguid. Kui vastava alaga igapäevaselt tegelev ettevõte osutab teenust ja tellija huvides ja palvel soetab selleks vajalikud istikud, siis on loogiline ja tavapärane, et nende eest esitatakse üks arve. Seetõttu on kaebaja seisukohal, et määruse § 9 lg 10 on õige tõlgendada selliselt, et hõlmaks ka võimalikku edasimüüki või tegutsemist kolmanda isiku huvides. Oluline on, et istikute algupära Eestis ja algse müüja registreering oleksid tuvastatavad, et veenduda, et tegemist on õiguskorra nõuetele vastavate istikutega. Käesoleval juhul need on tuvastatavad.
16.Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et suur hulk Saaremaal istutatud kuuski on pärit OÜ-lt Simmer ja eelduslikult on nende eest ka toetust küsitud ja saadud. Kaebaja hinnangul puudub mõistlik põhjendus, miks samas taimlas kõrvuti kasvanud istikute puhul on need ühel juhul abikõlbulikud, aga käesoleval juhul mitte. Ainus vahe on vastustaja meelest tehingute vormistamise küsimuses. Kaebaja leppis OÜ-ga Reta Puit kokku, et nad istutavad (nende poolt eelnevalt maha võetud) metsa asemele uue. Millised sammud seejuures vajalikud on, tuli paljuski nende käest - nt. et võsa tuleks enne maha võtta. Kaebaja arusaam on algusest saadik olnud, et OÜ Reta Puit korraldab metsa istutamise ja OÜ Sofa Invest kannab kulud. Kui raieõiguse võõrandamiseks sõlmis Kaebaja jaanuaris 2015.a. OÜ-ga Reta Puit kirjaliku lepingu, siis metsa istutamise osas eraldi kirjalikku lepingut enam ei sõlmitud (teenus telliti telefoni teel, detaile täpsustati e-kirja teel). Asjaajamise kerguse mõttes õnneks Saaremaal asjad veel nii toimivad, kohtule tõendite esitamisel muidugi tuleb see selgelt kahjuks. Kaebaja hinnangul oli tegemist käsunduslepinguga. Ettevõtted peavad oma aastaaruandes esitama eelmise aasta müügikäibe jaotuse tegevusalade kaupa. 26.01.2017 kinnitatud OÜ Reta Puit 2016.a. aastaaruande (aastaaruande lk 23, aastaaruanne on leitav äriregistrist) järgi võib öelda, et istikute tarnijaks nad ennast ei pea. Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori alusel (EMTAK 2008, http://www.rik.ee/sites/www.rik.ee/files/elfinder/article_files/EMTAK_sisukorraga_0.pd f) peaks istikute jae või hulgimüük olema kajastatud koodiga 46221 ja/või 47761. Ehk võib öelda, et aastaaruande järgi ei tegelenud OÜ Reta Puit 2016.a. istikute müügiga.
17.Keskkonnaministri 1. juuli 2016. aasta määrusega nr 20 „Metsa uuendamisel kasutada lubatud kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolu, kultiveerimismaterjali tarnimise ja turustamise nõuded” § 15 lg 1 kohaselt kultiveerimismaterjali põhitunnistus antakse metsapuu seemnepartiile ning vegetatiivselt paljundatud metsataime partiile. Võrreldes varasema korraga ei nõua kehtiv kultiveerimismaterjali sertifitseerimise kord generatiivset päritolu algmaterjalist kasvatatud istutusmaterjali sertifitseerimist (vt lisa 1). Seetõttu ei liikunud taimedega kaasa eraldi kirjalikke sertifikaate. Sellest hoolimata osundab kaebaja, et OÜ Simmer arvel kajastub viide (EÜ/EE/S1-13-44) taimede kasvatamiseks kasutatud seemnete passi/põhitunnistuse numbrile. Kaebaja hinnangul kinnitab see, et tegemist oli õiguskorra nõuetele vastavate taimedega, mille päritolu on jälgitav.
18.Lõppkokkuvõttes taandub vaidlus määruse § 9 lg 10 tõlgendamisele ja tegemist on õigusliku vaidlusega. Kaebaja hinnangul tuleb määrust tõlgendada selliselt, et soetamise puhul arvestatakse ka edasimüüki või lepinguid kolmanda isiku huvides, kui taimede päritolu on teada ja taimed vastavad muudele nõuetele. Kas tegemist on käsundus või tööettevõtulepinguga ei oma määravat tähtsust. Kitsendav tõlgendamine ei ole käesoleval juhul õigustatud, kuna see seaks igapäevasele majandustegevusele kunstlikke tõkkeid ja sunniks eraettevõtjaid tehinguid struktureerima üksnes ametkondade vastavat huvi silmas pidades.
19.Vastustaja ei nõustu esitatud kaebusega ja vaidleb sellele vastu.
20.Vaidlust ei küsimuses, kes metsas tööd tegi (istutamine, maapinna ettevalmistamine jne), seda võib teha ka taotleja ise. Asjas taandub vaidlus küsimusele, kas kaebaja poolt Reta Puit OÜlt soetatud metsapuutaimed ja nende istutamine on metsauuendamise toetuse taotlemisel abikõlblik tegevus või mitte, ehk kas nende tegevuste eest makstakse toetust. Kuna metsapuutaimede soetus ei ole abikõlblik, siis pole abikõlblik ka nende taimede istutamine. Sealhulgas taandub vaidlus küsimusele, kas OÜ Reta Puit on käsitletav metsakultiveerimismaterjali tarnijana määruse nr 10 tähenduses või mitte. Vaidlust pole küsimuses, kas metsapuutaimed vastavad nõuetele (nt kas tegemist lubatava puuliigiga, kas taimed vastavad metsakasvukohatüübile jne), vaid kes on käsitletav kultiveerimismaterjali tarnijana ja kas ta on registreeritud majandustegevuse registris.
21.Kaebaja viitab õigesti, et tema taotluse menetlemise ajal kehtis määruse nr 10 § 9 lg 10 kahes erinevas redaktsioonis. Arvestades määruse viimase redaktsiooni seletuskirjas avaldatut, ei ole ega saagi vaidlust olla küsimuses, kas kultiveerimismaterjali tarnija registreerimiskohustus on määruse nr 10 esimese või teise redaktsiooni kohaselt täidetud. Samuti ei saa määrust nr 10 tõlgendada kaebaja seisukohast lähtudes, et justkui iga registreeringuga on määruse nr 10 nõue täidetud. OÜ Reta Puit OÜ küll on registreeritud majandustegevuse registris, kuid mitte metsa kultiveerimismaterjali tarnijana, vaid registris on kanne tegevusloale „Veosevedu“. Majandustegevuse registri andmete põhjal ja ka kaebuses esitatud kaebaja enda kinnistusega on leidnud tuvastamist, et OÜ-l Reta Puit tegevusluba pole, vaid seda omab OÜ Simmer, kellelt OÜ Reta Puit taimed ostis.
22.Kultiveerimismaterjali turustamisel on võlaõigusseaduses (VÕS) müügilepingule omased tunnused. Seega ei oma tähtsust, kelle käest OÜ Reta Puit omakorda taimed ostis. Antud juhul on tegemist viimase poolt taimede müügiga, kus ostuhind on kaebaja poolt tasutud talle ehk taimed on soetatud isikult, kes pole kultiveerimismaterjali tarnija. Kaebaja on õigesti märkinud, et määruse nr 10 § 9 lg 10 sisuline mõte on selles, et kasutatud istikute päritolu oleks võimalik tuvastada ja kasutataks kvaliteetseid istikuid, mis suurema tõenäosusega tagavad metsa uuenemise. Kaebaja on ka õigesti märkinud, et kultiveerimismaterjali päritolu osas ei ole
küsimust, OÜ Simmer on suurim vastava valdkonna ettevõte Saaremaal ja istikud vastavad kõikidele nõuetele.
23.Majandustegevusteadet omavale metsakultiveerimismaterjali tarnijale on tõepoolest õigusaktides (määrus nr 20) sätestatud kõrgendatud kontrolli ja dokumenteerimise kohustused metsataimede kasvatamisel, tarnimisel ja turustamisel. Asjaolu, et kolmas isik OÜ Simmer vastab nõuetele, ei taga seda, et ka nn edasimüüja-vahendaja, OÜ Reta Puit teab ja oskab taimi transportida (vajalik niiskustase, laadimisreeglid jms), et tagada nende jätkuv kvaliteet, et taimed kasvama läheksid. Selleks, et tagada metsa uuendamisel õigusaktidele vastavate metsataimede päritolu ja liikumine turustamisel, on nimetatud nõue sätestatud ka määruses nr 10. Riik ei saa toetada selliste metsataimede ostmist, mille päritolu ja kvaliteeti ei ole võimalik tuvastada (metsa uuendamise nõuded metsaseaduse § 24 lg 6-9).
24.Vastustaja on seisukohal, et määruse nr 10 § 9 lg 10 teist lauset tuleb käesolevas asjas ja ka praktikas rakendada nulltolerantsi silmas pidades ehk ilma alternatiivideta ning kaalutusõigust kohaldamata. See tähendab, et toetust saab maksta vaid nende metsapuutaimede eest, mis on otse soetatud metsapuutaimede tarnija poolt, kes on registreeritud majandustegevuse registris. Vastustaja rakendab määruse nr 10 § 9 lg 10 nulltolerantsi silmas pidades asjaolu, et metsauuendamise toetust antakse vaid juhul kui müüja vastab määruse nr 10 nõuetele. Eriti on see vajalik seetõttu, et Eesti metsadesse istutataks neid metsapuutaimi, mis on siia sobilikud (päritolu, metsakasvukohatüüp jne- MS § 24 ) ja mis ka kasvama lähevad. Kui tegemist on nn edasimüüjatega -vahendajatega, siis ei ole kuidagi võimalik tuvastada taimede päritolu. Kui nt on tegemist kolme vahendajaga, millisel juhul ostetakse taimed Leedust, Eestisse transpordib teine ettevõtja ning kolmas ettevõtja müüb metsaomanikule, siis ei ole võimalik mitte ühegi kontrolliga tuvastada, kus need taimed tegelikult kasvatati, kellelt need tegelikult soetati ja kas tegemist on Eestis sobiva puuliigiga.
25.Asjaolu, et kaebaja ise või OÜ Reta Puit kinnitab (esitab tõenduseks arve), et tegemist on Simmer OÜ-lt soetatud taimedega, ei oma asjas tähtsust, sest müüjaks on OÜ Reta Puit, kes tegevusluba ja registreeringut ei oma. Kui OÜ Reta Puit tegeleks „vastava alaga igapäevaselt“ nagu kaebaja väidab, siis omaks ta ka registreeritud majandustegevuse registris. Vastustajal puudub õigus ja pädevus kontrollida metsataimede päritolu ja liikumist tootjalt ostjani läbi mitme edasimüüja. Kui isik tahab taotleda ja saada toetust, siis peab tema taotlus vastama nõuetele (taimed peavad olema soetatud vastavalt isikult). Asjaolu, kas needsamad metsapuutaimed, mida OÜ Simmer müüs Reta Puit OÜ-le on metsa istutatud või mitte on küll oluline, kuid toetuse otsuse hindamisel tuleb ennekõike arvestada, kas taotleja/toetuse saaja on taotlemisel täitnud kõiki toetuse saamise tingimusi ehk vaidlus saab taanduda vaid küsimusele, kas taimed on soetatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, kes on registreeritud majandustegevuse registris või mitte. Vastustajal on võimalik määruse nr 10 § 9 lg 10 nõudest mööda minna vaid juhul, kui määruse andja tunnistab selle sätte kehtetuks või kui tuvastatakse, et sätte puhul on tegemist põhiseadusevastase nõudega.
26.Siiski ei ole asjas tõendatud taimede päritolu ning asjaolu, et OÜ Reta Puit istutas kinnistule just need taimed, mis on soetatud Simmer OÜ-lt. Vastustajale on esitatud vaid müügiarved, millega ei ole võimalik tõendada soetatud taimede päritolu ja kvaliteeti ning tagada õigusaktides sätestatud nõuete ja eesmärkide täitmine. Metsa uuendamise ja metsapuutaimede kasvatamise/istutamise jne protsess ei taandu pelgalt taimede soetamise ja istutamisega. Sertifitseerimine on ellu kutsutud selleks, et kogu protsess alates metsapuu seemnete kogumisest/päritolust, taimede kasvatamisest jne kuni metsas istutamiseni oleks tuvastatav ja jälgitav. Selleks on kehtestatud metsaseaduses, taimede paljundamise ja sordikaitse seaduses ning nende rakendusaktides nõuded. Nimetatud nõuded lähtuvad nõukogu direktiivist 1999/105/EÜ metsapaljundusmaterjali turustamise kohta. Taimede paljundamise ja sordikaitse
seaduses on esitatud rida nõudeid kultiveerimismaterjali tarnijale- näiteks peab ta määrama kindlaks tootmise olulised kriitilised punktid ja nendes rakendatavad meetmed, dokumenteerima need ja tagama nende meetmete rakendamine. Selline enesekontrollisüsteem peab järgima kultiveerimismaterjali tootmismeetodit ning sisaldama nõudeid ja tegevuskava kultiveerimismaterjali kvaliteeti vähendavate ja ohtlike taimekahjustajate ennetamiseks ning taimede kvaliteedi hindamiseks. Täpsemad kultiveerimismaterjali tarnija enesekontrollisüsteemi nõuded metsapuutaimede osas on kehtestatud määruses nr 20. Sertifitseerimine ongi ellu kutsutud selleks, et Eestisse ei toodaks ega istutatakse mitteelujõulisi, Eesti kliimaga ja mullaga jne mittekohanduvaid taimi. Metsapuutaimede (kuusk) puhul võib nende kvaliteet ilmneda alles 30-40ndate aastate pärast, millist tulemust istutajad ise ei pruugi näha. Eestis on mitmeid näiteid, kus on istutatud mittekohanduvaid taimi ja kus nt puitu ei olegi aastate pärast võimalik saada.
27.Vastustaja ei näe vajadust lisatõendite hankimiseks ega ka lisaasjaolude hindamiseks, mis võimaldaksid kaebaja metsauuendamise toetuse taotluses nimetatud taimed ja tegevuse tunnistada abikõlblikuks. Vaidlus taandub OÜ Reta Puit kui taimede müüja enda mittevastavusele määruse nr 10 § 9 lg-le 10. Metsapuutaimede „liikumist“ ei ole võimalik kuidagi tagantjärgi tõendada ning isegi „liikumise ajal“ on selle tõendamine raskendatud. Seetõttu ei ole võimalik protsessi ka tagantjärgi seadustada. Istutatud taimede kvaliteeti ja päritolu ei ole võimalik visuaalsel teel hinnata ning on alust arvata, et seda ei ole võimalik ka teaduslike analüüsidega tuvastada. Kaebaja nõuete täitmist muul moel kontrollida viiks selleni, et vastustaja peaks igal sarnasel juhul tellima pädeva riigiasutuse ettevõtjate (OÜ Reta Puit ja OÜ Simmer) dokumentide liikumise ehk siis raamatupidamise kontrollimiseks (saatelehed, aktid jne), või uurima tunnistajate seletusi, kes taimed andis ja vastu võttis ja kes transportis jne. Sellise kontrolli tegemine ei kuulu vastustaja pädevusse ega kuulu ka vastustaja tööülesannete hulka. Vastustaja saab kontrolli teha vaid toetuse sihipärasuse kontrollimiseks taotleja juures, mitte kolmandate isikute juures. Ka ei ole nt kontrolli teostaval riigiasutusel (Keskkonnaamet või Keskkonnainspektsioon) õigus kontrollida õigusaktide nõuete täitmist- metsapuutaimede kvaliteeti ja päritolu nn suvalise vahendaja juures. Määruse nr 10 § 9 lg 10 nõuet saab vastustaja kontrollida vaid registreeringu kaudu, kuid selle sisuline täitmine on pigem tagatud riigi ja kodaniku/ettevõtja omavahelise usalduse teel. Õigusaktides toodud metsapuutaimede kvaliteedi ja vastavuse nõuete (sh määruse nr 10 § 9 lg 10) ning turustajate/tarnijatele esitatud karmimate nõuete sätestamine annab vastustajale ja ka riigile vaid osalise kindluse, et toetust makstakse metsapuutaimedele ja et istutatakse just neid metsataimi, mis vastavad Eesti metsades sätestatud algmaterjali päritolu ja kvaliteedi nõuetele. Kui tegemist on edasimüüjatega-vahendajatega, siis ei teki riigil mingit garantiid ega ka kontrollivõimalust taimede päritolu ja kvaliteedi osas. Kui tegemist on kultiveerimismaterjali tarnijaga, siis on riikliku järelevalve teostajatel võimalik tarnija müügiarvete jm kuludokumentide alusel kontrollida taimede liikumist.
28.Metsapuutaimedele ja metsauuendamisele esitatud nõuded ei ole sätestatud vaid ühiskonna huvides, vaid nende nõuete täitmine kaitseb ka metsaomanikku. Tavaline metsaomanik ei saa ega ei oska hinnata, kas need taimed mida ta soetas ja istutas ka tegelikult nn suurteks puudeks kasvavad ehk kas tekib uus metsapõlv või mitte ja kas tema lastele jääb pärand metsa näol või mitte. Üldreeglina on lubatud Eestis istutada vaid Eestis kasvatatud metsapuutaimi. Ranged erandid puuliikide kaupa on tehtud vaid männi ja hariliku kuuse puhul, kui need pärinevad Läti või Leedu Vabariigist või Valgevene või Venemaa Föderatsiooni Pihkva ja Novgorodi oblastist (määrus nr 20 § 31 ). Täna on Eesti turul metsapuutaimede osas suur defitsiit, mis soodustab mittevastavate taimede sissetoomist naaberriikidest, kus ei pruugi olla tagatud kvaliteet ja päritolu. Ainuüksi vastustaja praktikas on mitmeid juhtumeid, kus on soovitud toetust ja on juba ka istutatud metsamaale taimi, milliste istutamine on Eestis keelatud. Keskkonnaameti praktikas on esinenud juhtumeid, kus taimlatest varastatakse metsapuutaimi ning neid müüakse nn mustalt järelturul. Üks juhtum on aset leidnud ka sellel aastal Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK)
Kullenga taimlas. Enamlevinud pidid sellised juhtumid olema just Saaremaal ja Viljandimaal, aga ka mujal Eestis. Kui edasimüüja-vahendaja ei pea olema kultiveerimismaterjali tarnija, kes on registreeritud majandustegevuse registris ja piisab vaid, et esmane taimede müüja vastab nõuetele, siis tekib küsimus, mitu edasimüüjat võib üldse olla, et tagatud oleks õigusaktide kohane taimede liikumise jälgitavus ja kontrollivõimalus.
29.Toetuste jagamist käsitletakse riigipoolse soodustusena, mille saamiseks isikul puudub seadusega kaitstav subjektiivne õigus ja õiguspärane ootus. Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma mitmes kohtulahendis märkinud, et riigilt rahalise toetuse taotlemiseks ja toetuse saamiseks puudub isikul subjektiivne õigus (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 04. aprilli 2013. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-77-12, p 18; Riigikohtu halduskolleegiumi 30. juuli 2014. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-39-14, p 13). Juhul kui isik soovib riigilt soodustust (toetust) saada, siis peab isik nõustuma soodustuse (toetuse) saamiseks kehtestatud erinõuete ja –tingimustega ning toetuse saamise taotlust tuleb lugeda isiku nõustumuseks aktsepteerida sellised soodustuse (toetuse) saamiseks kehtestatud erinõuded ja –tingimused. Võrreldes teiste haldusmenetlustega lasub toetuse taotlejal toetuse taotlemisel kõrgendatud tõendamiskoormus ja hoolsuskohustus.
30.Keskkonnaminister on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Toetuste maksmine toimub Eesti Vabariigi riigieelarvest. Toetuse maksmiseks, sh ka nende menetlemiseks eraldatud rahalised vahendid on piiratud, mistõttu tuleb neid kasutada võimalikult ratsionaalselt ja eesmärgipäraselt. Tagamaks toetuste andmise eesmärgi täitmine võimalikult väheste halduskuludega (antud juhul metsa uuendamine kvaliteetse materjaliga) ning taotlejate võrdne kohtlemine, on toetuste andmiseks kehtestada kindlad reeglid (määrus nr 10), mida vastustaja peab neid laiendamata toetuste menetlemisel järgima.
31.Vaidlustatud otsusest nähtub, et kaebaja taotlus ei vastanud määruse nr 10 § 9 lõike 10 nõudele, sest taimed olid soetatud ettevõttelt, kes ei olnud kultiveerimismaterjali tarnijana kantud majandustegevuse registrisse. Keskkonnaminister on rangelt seisukohal, et metsataimede soetamine edasimüüjalt või vahendajalt, kes ei vasta määruse nr 20 nõuetele, ei ole määruse nr 10 § 9 lõike 10 kohaselt toetuse saamiseks abikõlblik. Toetuse maksmine on põhjendatud, kui kõik tingimused on täidetud. Vastustaja lähtub toetuse menetlemisel määrusest nr 20 niivõrd, kui see on vajalik metsataimede nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Nõue, et metsataimede tarnija peab olema registreeritud majandustegevuse registris, on sõnaselgelt sätestatud määruse nr 10 § 9 lõikes 10. Seetõttu on vastustaja põhjendatult keeldunud toetuse andmisest, sest taotlus ei vastanud toetuse andmise tingimustele. Vastustaja ei pea tuvastama, kas edasimüüja, kes ei ole kultiveerimismaterjali tarnijana kantud majandustegevuse registrisse, on taimed omandanud määruse nr 20 § 2 punktis 4 sätestatud kultiveerimismaterjali tarnija määratusele vastavalt isikult või mitte. Seejuures ei ole toetuse saamine põhiseadusega tagatud õigus.
32.Vaidlus taandub käesoleval juhul sellele, kas vastustaja on õiguspäraselt keeldunud toetuse andmisest olukorras, kus taotlus ei vastanud vähemalt ühele toetuse andmise eeldusele. Vaidlust ei ole seejuures selles, kas soetatud metsauuendusmaterjal vastas ka sisuliselt määruse nr 20 nõuetele, mistõttu ei ole vajalik analüüsida määrust nr 20.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
33.Kohus leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele.
34.Metsaseaduse (MS) § 10 lg 1 p 3 kohaselt toetab riik erametsaomanike metsa majanduslike, ökoloogiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste väärtuste suurendamiseks tehtavaid investeeringuid ning metsakasvatustöid, sealhulgas pärandkultuuri ja vääriselupaikade säilitamist ning metsaparanduseks tehtavaid töid. Sama §-i lg 2 kohaselt võib toetust saada erametsaomanik, metsaühistu või konsulent, sealhulgas eelistatakse toetuse saajana väiksema metsaomandiga
erametsaomanikku; §-i lg 4 järgi käsitletakse erametsaomanikuna metsaseaduse tähenduses füüsilist ja eraõiguslikku juriidilist isikut, kellel on metsamaa. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on seaduses nimetatud erametsa omanik. Kaebajal oli õigus esitada taotlus metsa uuendamise toetuse saamiseks. Toetusest andmise keeldumine võib rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.
35.MS § 10 lg 11 alusel on kehtestatud määrus nr 10, millise alusel antakse toetust metsa uuendamiseks (Määruse nr 10 § 7 p 2) ning toetuse abikõlbulikud kulud on muuhulgas metsataimede soetamise ja istutamise kulud (Määruse nr 10 § 9 lg 5 p 2). Määruse nr 10 § 9 lg 10 kohaselt peavad metsataimed vastama keskkonnaministri 1. juuli 2016. aasta määrusega nr 20 „Metsa uuendamisel kasutada lubatud kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolu, kultiveerimismaterjali tarnimise ja turustamise nõuded” (määrus nr 20) kehtestatud nõuetele ning olema soetatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, kes on registreeritud majandustegevuse registris.
36.Kaebaja taotles Metsaseadusest tulenevalt toetust metsa uuendamiseks ja esitas kulude kandmist tõendavad dokumendi ning võib mõista, et vastustaja ei kahelnud, et kulutused on tehtud ja kantud kaebaja poolt. 20.02.2017 e-kirjas (tl 12) märkis vastustaja, et taimede päritolu on tõendatud, seega sai kaebaja vastuse, millest järeldus, et ei ole tekkinud probleemi sellest, et taimed on soetatud isikult, kes on metsakultiveerimismaterjali tarnija ja kellele on õigusaktides sätestatud kõrgendatud kontrolli ja dokumenteerimise kohustused metsapuutaimede kasvatamisel, tarnimisel ja turustamisel, antud juhul oli tegemist Simmer OÜ-lt soetatud taimedega. Kaebaja on kirjeldanud, et ta volitas (suuliselt) taimed välja ostma temale varem töid teinud isikut OÜ Reta Puit, kes needsamad soetatud taimed ka vedas ja istutas ettenähtud kinnistule (tlk 11). Sellega vastuolus olevalt on selgitatud lisaks järgnevat: „Kuna istutatud taimed ei ole ostetud isikult, kes on esitanud majandustegevusteate metsakultiveerimismaterjali tarnijana ning vastav tehing ja tegevused on toimunud ning pole tagasipööratavad ja samuti ei ole võimalik neid tegevusi viia vastavusse õigusaktide nõuetega, tuleb jätta määramata toetus metsapuutaimede soetamise ja istutamise eest“. Vastustaja selgituste kohaselt ei olnud e-kirjaga vastamine haldusakti andmine ja toetuse otsus tehti 31.03.17 (tlk 31), mille kaebaja seejärel vaidlustas. Otsuse lisas (tlk 32) on märgitud toetuse andmisest keeldumise põhjusena, et taimed ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele, kuna pole soetatud isikult, kes on esitanud majandustegevusteate metsa kultiveerimismaterjali tarnijana (Metsaseaduse § 9.1 p 1; Määruse § 9 lg 10).
37.Vaidluse põhjustas vastustaja tõlgendus määruse nr 10 § 9 lg 10 osas ja kaebaja leiab, et ta on tõendanud, et istutatud taimed vastavad justnimelt Määruse nr 20 nõuetele, need on ka soetatud lubatud tarnijalt, ta oli lisanud arved tasumise kohta, sj oli ta lisanud esialgsele taotlusele arve OÜ-lt Simmer. Kohtule nähtub vastustaja vastustest, et ka tema näeb, et Määruse nr 10 § 9 lg 10 sisuline mõte on selles, et kasutatud istikute päritolu oleks võimalik tuvastada ja kasutataks kvaliteetseid istikuid, mis suurema tõenäosusega tagavad metsa uuenemise. Vastustaja märgib, et riik ei saa toetada selliste metsataimede ostmist, mille päritolu ja kvaliteeti ei ole võimalik tuvastada (metsa uuendamise nõuded metsaseaduse § 24 lg 6-9). Vastustaja on kohtule vastamisel asunud selgitama, et § 9 lg 10 ei võimalda taimede soetamist edasimüügi teel ja ta esitas erinevaid põhjendusi, millest võiks pigem järeldada, et ta ei arvestanud ega hinnanud kaebaja muid väiteid ja esitatud tõendeid, vaid võttis asja lahendamisel aluseks vaid ühe arve, mis kinnitas temale nähtuvalt taimede ostu OÜ-lt Reta Puit. Lisatud oli ka arve OÜ-lt Simmer, mille suhtes vastustaja seisukohta ei võtnud. Vastustaja on märkinud kohtule vastuseks, et majandustegevuse registris on metsapuude kultiveerimismaterjali tarnijana OÜ Simmer. OÜ Reta Puit on kohtule nähtuvalt registreeritud numbriga KUL000075 arvates 14.07.17.a. metsapuude kultiveerimismaterjali tarnijana ning kanne ei saa puudutada varasemat aega. Samas nähtub, et kaebajale ei antud enam
võimalust täiendavate tõendite esitamiseks, kuigi ta oli küsinud, mida täpsemalt oleks vaja tõendada. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks palunud taotluses esinevaid puudusi või vastuolusid kõrvaldada, kui oli vajalik kindlaks teha istikute algupära Eestis või selle soetamise asjaolud, kui neis tekkis kahtlusi, mida varem ei esinenud.
38.MS § 10 lg 91 punkti 1 kohaselt jäetakse taotlus rahuldamata ja toetust ei maksta, kui taotleja, toetuse saaja või taotlus ei vasta vähemalt ühele toetuse saamise nõudele. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei vasta taotlus vähemalt ühele toetuse saamise nõudele (metsaseaduse § 10 lõige 9 ́1 punkt 1), sest soetatud ja istutatud taimed pole soetatud isikult, kes on esitanud majandustegevusteate metsa kultiveerimismaterjali tarnijana (määruse nr 10 § 9 lõige 10). Kaebaja on jäänud seisukohale, et taotlus vastab toetuse saamise nõuetele, sest taimed on soetatud tarnijalt määruse nr 10 § 9 lg 10 tähenduses ja kui on tegemist taimedega, mis soetati määrustes nimetatud lubatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, siis on riikliku järelevalve teostajatel võimalik tarnija müügiarvete jm kuludokumentide alusel kontrollida ka taimede liikumist ja vastavust nõuetele, kui see oleks olnud vaidlusküsimus. Vastustaja käesolevalt antud hinnangul aga ei oma tähtsust, et nendele nõuetele vastab Simmer OÜ, kellelt soetas taimed OÜ Reta Puit, kuivõrd ka edasimüüja peab omama nõuetekohast registreeringut. Veel märgib vastustaja, et tagantjärgi antud hinnangutel pole tõendatud, et kaebaja kinnistule istutati Simmer OÜ-lt soetatud taimed.
39.Kohtule nähtub, et toetuse saamisel kaebajal lasuvaid kohustusi tuleb sisustada eelkõige lähtuvalt toetuse eesmärgist ning kui need pole piisavalt selged, siis tõlgendada neid koostoimes teiste asjakohaste seadustega.
40.Kaebaja oli algatanud vaidluse ennekõike põhjusest, et polnud äratuntav, kas vastustaja tõlgendab õigusnorme erinevalt või ta leiab, et tõendamata on taimede päritolu, nende vastavus nõuetele või on veel mingi muu põhjus. Kaebaja on esitanud vastustajale ühes taotlusega OÜ Reta Puit poolt OÜ-le Sofa Invest 13.10.2016 esitatud arve nr 20161022 summas 1497,85 eurot vastavalt kuuseistikute eest (3100 tk, ühe istiku hind 0,19 eurot) ning transpordi, istutamise ja võsaraie teostamise eest. Taotlusele oli lisatud ka Simmer OÜ poolt Reta Puit OÜ-le 4.10.2016 esitatud arve nr 16058 kuusetaimede müügi eest kogusummas 5714,28 eurot (25 740 taime, ühe taime hind 0,185 eurot). Kaebajalt ei nõutud täiendavate tõendite esitamist, sj nt taimede sertifikaati. Kaebaja on selgitanud, et ta ei ole osanud seda teha ka seetõttu, et Keskkonnaministri 1. juuli 2016. aasta määrusega nr 20 „Metsa uuendamisel kasutada lubatud kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolu, kultiveerimismaterjali tarnimise ja turustamise nõuded” § 15 lg 1 kohaselt kultiveerimismaterjali põhitunnistus antakse metsapuu seemnepartiile ning vegetatiivselt paljundatud metsataime partiile. Võrreldes varasema korraga ei nõua kehtiv kultiveerimismaterjali sertifitseerimise kord generatiivset päritolu algmaterjalist kasvatatud istutusmaterjali sertifitseerimist, seetõttu ei liikunud taimedega kaasa eraldi kirjalikke sertifikaate. Kaebaja osundab, et OÜ Simmer arvel kajastub viide (EÜ/EE/S1-13-44) taimede kasvatamiseks kasutatud seemnete passi/põhitunnistuse numbrile. Kaebaja hinnangul kinnitab see, et tegemist oli õiguskorra nõuetele vastavate taimedega, mille päritolu on jälgitav. Vastustaja oma vastustes ei ole täpsustanud enam sertifikaadi esitamise vajadust ja jääb ebaselgeks, kas või miks arvel kajastuvad viited ei võimalda asja uurimist.
41.Arvestades määruse nr 10 § 9 lg 10 sisu tuli vastustajal toetuse taotluse menetlemisel kontrollida igal juhul, kas metsa uuendamisel kasutatud taimed on soetatud tarnijalt nimetatud sätte mõistes. Kohus nõustub vastustajaga selles, et sõltumata taotluse esitamisel kehtinud määruse nr 10 § 9 lg 10 sõnastusest ja menetluse ajal sõnastuse muutumisest, tuli otsuse tegemisel vastustajal hinnata, kas taimed on soetatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, kes on registreeritud majandustegevuse registris vastava tegevusega. Kohtu hinnangul on vastustaja määruse nr 10 § 9 lg 10 nõude kontrollimisel tõlgendanud normi põhjendamatult kitsalt ning vastuolus normi
eesmärgi ja mõttega. Vastustajal tuleb menetluses kindlaks teha juhtumipõhiselt, kas metsa uuendamisel kasutatud taimed on soetatud nõuetele vastavalt tarnijalt. Õigusnormides, millest vastustaja lähtus, puudub selgesõnaline nõue, missugused tehingud on lubatavad või vastupidiselt mitteaktsepteeritavad, sj nõue, et taotleja peab soetustehingu tegema ise ega saa teisi isikuid selleks volitada. Kui metsataimed peavad vastama Määruse nr 20 nõuetele ja see puudutab ühtlasi lubatud tarnija küsimust, siis materjali päritolu tuvastamine ei eeldanud kohtule nähtuvalt vastustajalt ülemäärast pingutust, kui ta kontrollib asjassepuutuvaid arveid või nõuab juurde taotlejalt lisadokumente. Käesolevaks ajaks on vastustaja esitanud mitmeid erinevaid vastuolulisi selgitusi ning kohus ei saa tagantjärgi kindlaks teha, missugused kohtumenetluses esitatud põhjused on kaalutlemisel arvestatud, need asjaolud peavad kajastuma antava akti põhjendustes.
42.HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-54-03, p d 38–40; nr 3-3-181-07, p 16; nr 3-3-1-72-13). Vastustaja vastustest võib mõista, et tal on õigus seada rangemaid tingimusi, kui soovitakse toetust, ent kohtule ei nähtu, et kaalumisõigust saaks teostada nn sisemiste töökorralduslike eeskirjade või juhiste alusel, mil oleks antud kaalumisõiguse teostamise üldsuunad. Kui sellised suunad ka on antud, siis ei tohi need takistada ega välistada kaalutlusõiguse teostamist või jätta arvestamata oluliste asjaoludega jne. Kohtule nähtub ka see, et otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on juba lahendatud MS ja viidatud määrustes seadusandja ja sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus ongi täitevvõimul, mitte haldusorganil ja kohtul (õigusnormide sisul peatub kohus edasiselt). Isegi juhul, kui vastustajal on mingi haldusesisene halduseeskiri või praktika, siis saab ikkagi kohus nimetada, et see saaks olla suunatud esmajärjekorras haldusele enesele ning kui see abistab haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, kuid see ei tohi kaalumist takistada ega välistada. Kohus siinkohal viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-81-07, et Haldusel peab olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Igal juhul ei saaks aga käesoleval juhul selgitada tehtud otsust asjaoluga, et esineb veel mingi haldusesisene praktika, mis mõjutab menetlust ja muudab taotluse tingimused rangemaks. Kohus nõustub ka seisukohaga, et toetuste maksmine toimub Eesti Vabariigi riigieelarvest ja toetuse maksmiseks, sh ka nende menetlemiseks eraldatud rahalised vahendid on piiratud, mistõttu tuleb neid kasutada võimalikult ratsionaalselt ja eesmärgipäraselt, ei tähenda see, et toetus jääb määramata, kui õigusnormi ei kohaldata õigesti või kui uurimismenetlus jääb poolikuks.
43.Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud. Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kaebajale põhjustas antud juhul keelduv otsus märkimisväärselt majanduslikku kahju, see oli ettenähtav vastustajale, seega tuli keeldumisel esitada tavapärasest põhjalikum sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu ja kohtul seda kontrollida. Diskretsioonivolitus ei tähenda täielikku otsustamisvabadust, kuna diskretsiooni teostamisel on õiguslikud piirid. Lisaks saab märkida, et HMS § 6, mis kohustab haldusorganit välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel, ei näe ette, et haldusorganil on õigus üksnes avalik-õiguslike asjaolude väljaselgitamiseks. Seega on
haldusorganil tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus haldusmenetluses välja selgitada ka tsiviilõiguslikud asjaolud, kui need tõepoolest omavad tähtsust asja lahendamisel. Haldusorganil puudub pädevus tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras. Vastavalt võib faktiväidete kontrollimisel uurimispõhimõtte rakendamisel nõuda tõendeid ka taotlejalt. Taotluse võib jätta läbi vaatamata tõendi mõjuva põhjuseta esitamata jätmisel (HMS § 38 lg 3), kuid arvestada tuleb nii taotleja kui haldusorgani enda võimalustega tõendite esitamisel ja kogumisel. Kui tõendi esitamise võimalust ei saa taotlejalt eeldada, kuid haldusorganil on võimalik tema väiteid kontrollida muul mõistlikul viisil, ei ole alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Taotluse lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotleja õiguslike seisukohtadega, vaid taotluse eesmärgiga – sellega, milliseks tegevuseks taotleja luba soovib. Tegevuse õiguslik kvalifitseerimine haldusmenetluses on haldusorgani ülesanne. Ka juhul, kui taotleja on eksinud oma nõude õigusliku aluse märkimisel, ei saa haldusorgan ainult väära õigusliku aluse märkimise tõttu jätta taotlust läbi vaatamata või rahuldamata.
44.Kohtu hinnangul on nõude tõlgendamisel oluline tuvastada taotletava toetuse eesmärk, samuti kehtestatud nõude eesmärk, mida saab sisustada läbi tarnijale kehtestatud nõuete. Seejuures nähtub kohtule, et vastustajale on tagatud mitte ainult õiguslik, vaid ka tegelik võimalus otsustada juhtumipõhiselt, kas ja kuidas normi eesmärgipäraselt rakendada, ilma, et seataks lisatingimusi (vastustaja nimetas nn rangemaid tingimusi), et tulemus oleks igati proportsionaalne. Vastustaja ei saaks ise muuta olemasolevaid norme toetuse saamiseks nn rangemaks, vaid taotlust tuleb lahendada lähtuvalt kehtivast õigusnormist. Kuigi vastustaja põhjendas, et on eriliselt vajalik tagada, et Eesti metsadesse istutataks neid metsapuutaimi, mis on siia sobilikud (päritolu, metsakasvukohatüüp jne- MS § 24 ) ja mis ka kasvama lähevad ja et kui tegemist on nn edasimüüjatega -vahendajatega, siis ei ole võimalik tuvastada taimede päritolu, ei nähtu kohtule, et vastustaja kirjeldatud ohud oleks välditud, kui tõlgendada normi kitsendavalt.
45.Toetuse otsuse hindamisel tuleb kohtule nähtuvalt ennekõike arvestada, kas taotleja/toetuse saaja on taotlemisel täitnud kõiki toetuse saamise tingimusi ehk vaidlus saab taanduda ikkagi küsimusele, kas taimed on soetatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, kas ta on registreeritud majandustegevuse registris või mitte ja kas on tuvastatav, et taimed soetati tarnijalt, kelle taimede istutamine toetuse saamiseks on lubatav. Taimede vastavust nõuetele saab eeldada, kui on tõendatud nende soetamine määruses nimetatud tarnijalt. Vastustajal on võimalik määruse nr 10 § 9 lg 10 nõudest mööda minna vaid juhul, kui määruse andja tunnistab selle sätte kehtetuks või kui tuvastatakse, et sätte puhul on tegemist põhiseadusevastase nõudega. Lisaks saab märkida, et ka viidatud MS ei sätesta kvaliteedi tagamiseks teistsuguseid nõudeid ja metsa omaniku puhul saab eeldada tegutsemist enda heaolu nimel ning kaebaja puhul ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks, et metsa omanik oleks huvitatud mingil viisil istutama selliseid taimi, mis ei võimaldaks tal täita MS § 42 märgitud omaniku kohustusi metsa majandamisel. Kaebaja tegutses teadmises, et ta kasutades lubatud kultiveerimismaterjali, on täitnud omaniku kohustused ja ta saab taotleda ka toetust, muid eesmärke tema tegevusest ei nähtu. Kaebajale pole sj ette heidetud, et tema kinnistul toimuks lubamatu tegevus või et kinnistule pole istutatud seadusega lubatud taimed. Kui see oleks vastupidi, siis peaks ilmnema rikkumise tuvastamine, mida aga ei nähtu. Vastustaja ja kaasatud isiku selgitused ei viita mõistlikele põhjustele, miks tuleks toetuse saamisel tõlgendada kehtivat õigust teistmoodi, kui see tegelikult normidest nähtub ja peab tagama eesmärgipärase majandamise.
46.Määruse nr 10 § 9 lg 1 kohaselt on metsa uuendamise toetuse eesmärk tagada metsaressursi kvaliteedi parandamine ja metsamaa tootmispotentsiaali efektiivsem kasutamine pärast raiet või metsa hukkumist. Määruse selline eesmärk tuleneb ja on vastavuses MS-ga. Seega on metsa uuendamise toetamisel oluline muuhulgas parandada metsaressursi kvaliteeti. Määruse § 10 lg
9 p-s 10 viidatud määrusega nr 20 on kehtestatud metsa uuendamisel kasutada lubatud kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolu. Nimetatud määruse § 3 lg 2 kohaselt on metsa uuendamisel lubatud kasutada hariliku männi ja hariliku kuuse kultiveerimismaterjali, mille algmaterjal pärineb Läti või Leedu Vabariigist. Seega on metsa uuendamisel oluline kasutatavate taimede algmaterjali päritolu. Määruse nr 20 § 12 lg 1 kohaselt peavad turustatavad metsataimed olema kvaliteetsed. Kvaliteetseteks loetakse terved ja elujõulised metsataimed. Sama §-i lg 5 kohaselt tagab metsataimede nõuetele vastavuse kultiveerimismaterjali tarnija. Nõuded kultiveerimismaterjali tarnijale on kehtestatud taimede paljundamise ja sordikaitseseadusega, mille § 64 lg 6 alusel ongi kehtestatud määrus nr 20. Lisaks tuleneb taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse § 64 lg-st 2, et paljundus- ja kultiveerimismaterjali tarnija võtab tarvitusele kõik vajalikud meetmed, et tagada paljundus- ja kultiveerimismaterjali tootmine käesoleva seaduse nõuete kohaselt ning nõuetekohane paljundus- ja kultiveerimismaterjal. Seega on registreeringut omava tarnija kohustus tagada, et turustatakse nõuetele vastavaid taimi. Eeltoodust saab järeldada, et määruse nr 10 § 9 lg-s 10 sätestatud nõude eesmärk on tagada, et metsa uuendamisel kasutatakse nõuetele vastavaid taimi ning nimetatud nõude täitmise tagab muuhulgas see, kui metsa uuendamisel kasutatavad taimed on soetatud kultiveerimismaterjali tarnija registreeringut omavalt ettevõttelt. Määrusekohased taimed saab kinnistu omanik soetada erineval moel ning kohtule ei nähtu, et nõuetekohaste taimede istutamist tuleks tõendada mingit kindlat liiki tõendiga või tehinguga. Metsa uuendamine nõuetekohaste taimedega on kohtule nähtuvalt võimalik ka siis, kui lubatud tarnijalt soetab taimed ka muu isik, kuna sellest ei muutuks seaduse nõuetele vastavuses olevate taimede kvaliteet. Taimede kvaliteeti ja päritolu saab tõendada erineval viisil. Vastustaja kohtule antud vastusetest ei saa järeldada, et taimede päritolu poleks kindlaks tehtav või et puuduks võimalus kontrollida nende vastavust õigusnormide nõuetele, nagu võib mõista, siis nende päritolus siiski ka ei kaheldud. Samas ei saa pelgalt dokumentide või tehingute vormistusest (või nende vigasusest) järeldada, et jääks saavutamata MS taotletud eesmärk - et rajatakse mets, mis koosneb tarnijalt soetatud taimedest. Seda, millistele tõenditele peaks tuginema otsuses, kohus ette kirjutada ei saaks. Negatiivse otsuse puhul peab kaebajale olema teada, mis selle tingis. PS 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Avaliku võimu tegevust võib jaotada koormavaks halduseks ja soodustavaks halduseks. Koormava haldusega on tegemist siis, kui haldus sekkub käskude ja keeldudega isiku õigussfääri ja piirab tema vabadust või omandit. Vajalikke kohustusi saab kehtestada seadusandja ja kohtule ei nähtu, et õigusnormidega on käesolevalt antud laiaulatuslikumad volitused vastustajale otsustamaks, kuidas kohaldada Metsaseadusest tulenevaid nõudeid. Kaebajale sai toetuse saamisel esitada neid nõudeid, mis tulenevad vahetult õigusnormidest. Nii Määrus nr 20 kui ka Määrus nr 10 peavad olema vastavuses MS-st tulenevate eesmärkidega. Seega, kui MS § 10 lg-st 11 tulenevalt määrab toetuse andmise alused, taotlusele esitatavad nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra, taotluse hindamise alused ning toetuse tagasinõudmise korra Keskkonnaminister, siis ka vastustajale antud volitus hõlmab endas õigust otsustada toetuse saamine lähtudes tingimustest, mis on sätestatud õigusnormidega ning ei moonuta taotletavat eesmärki ega piira isiku õigusi ebaproportsionaalselt. Kui Metsaseadusest tulenevalt tuleb metsa uuendamiseks kasutada nõuetele vastavaid taimi ning nimetatud nõude täitmise tagab muuhulgas see, kui metsa uuendamisel kasutatavad taimed on soetatud kultiveerimismaterjali tarnija registreeringut omavalt ettevõttelt, siis need ülesanded ja nõuded ei ole seadusega antud kellegi teise reguleerida ja ümber otsustada, vastavalt tuleb mõista ka määruste regulatsiooni. Reguleerides nimetatud ülesannete täitmist, ei ole kohtule nähtuvalt seadusandja sekkunud ülemääraselt isikute võimalike tehingute sfääri, kuivõrd soovitud
eesmärgi saavutamine on printsiibis võimalik läbi erinevate tehingute, volituste jne, mil ikkagi on kontrollitav, kas taimed soetati lubatud tarnijalt (antud juhul OÜ Simmer) või kas taimed vastavad Määruse nr 20 nõuetele (antud juhul OÜ Simmer). Kohut ei vii teistsugusele järeldusele ka vastustaja viide viimase määruse redaktsiooni seletuskirjale, mille osas vastustaja märgib, et ei ole ega saagi vaidlust olla küsimuses, kas kultiveerimismaterjali tarnija registreerimiskohustus on määruse nr 10 esimese või teise redaktsiooni kohaselt täidetud. Vastustaja viidatud selgitav seletuskiri nimetab, et metsa uuendamise toetuse eesmärgi sõnastuse kohta metsaressursi kvaliteedi parandamise ja metsamaa tootmispotentsiaali efektiivsemaks kasutamiseks pärast raiet või metsa hukkumist tehakse täpsustusi. Vastavalt nimetatakse vaid, et konkreetsem sõnastus võimaldab välistada metsatoetuse kasutamist metsataimede istutamiseks mitte-metsamaale. Kuna toetusraha on vähe, suunatakse see eelkõige seadusega pandud kohustuste täitmiseks. Abikõlblikud on metsamaa uuendamiseks tehtavad tööd: maapinna ettevalmistamine, metsataimede soetamine ja istutamine, kuni kolme aasta vanuse metsauuenduse hooldamine. Metsamaal peavad olema kehtivad inventeerimisandmed, muu maa metsastamine ei ole abikõlblik. Taimede soetamise kohta pole enam vaja esitada arveid ja maksekorraldusi, kuid need peavad endiselt olema soetatud majandustegevuse registris registreeritud kultiveerimismaterjali tarnijalt ja taimedel peab olema kultiveerimismaterjali põhitunnistus. Eeltoodust ei nähtu kohtule ka seda, et arved ja maksekorraldused kuidagi koormaks vastustaja tegevust eriliselt, kui neid nõuda või kui neid edasiselt isegi enam ei nõuta. Seega saab järeldada, et iga taotlus tuleb vältimatult lahendada juhtumispõhiselt, et jõuda õige tulemuseni. Vaidluste ei ole selles, et riik sai delegeerida avaliku ülesande täitmise SA Erametsakeskus ning et erametsanduse toetamine on riigi vabatahtlik poliitiline valik. Eraõiguslikule juriidilisele isikule ei ole antud aga taotluste lahendamisel ja toetuste määramisel suuremaid õigusi, kui MS seda võimaldab (koos viidatud määrustega) ja SA Erametsakeskuse volitused päädivad sihtasutusele delegeeritud ülesannete teostamisega. Kaebaja sai arvestada, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust vastavalt sellele (vt nt Riigikohtu üldkogu 16. 03.2010 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-8-09, p 141). Kohtule nähtub, et kaebaja sai toetuse taotlemisel arvestada nõudega, et istutamiseks kasutatakse kvaliteedinõuetele vastavaid taimi, mille ringlus EV-s on tagatud ja lubatav, vastavalt on tõendatud, et OÜ Simmer taimed on selleks sobilikud. Samuti sai kaebaja arvestada, et vajadusel korral saab ta esitada lisatõendid, kui neid nõutakse. Kuigi vastustaja on märkinud, et talle oleks ülimalt koormav teostada kinnistutel kontrolli, saab kohus siinkohal nimetada, et vastustajale ei ole pandud kohustust kontrollida olukorda kohapeal või ettevõtjate juures, kui ta ei kahtlusta pettust ning ei soovita algatada ühegi isiku suhtes rikkumismenetlust. Vastustaja selgitustest ei ole sj arusaadav, kas nn vahendustegevus eeldaks rikkumismenetlust kellegi suhtes; antud juhul pole teada, et selline menetlus oleks algatatud. Negatiivset otsust tuleb alati põhjendada enam tavapärasest, sest tagajärjeks on taotluse rahuldamata jätmine, seega ei saa ka läbiviidud tuvastusmenetlust lihtsustada pelgalt asjaolust, et taotluste hulk on suur. Selliselt talitades on väärotsuse tegemise risk oluliselt suur. Tegemist ei ole sarnase olukorraga, mil Riigikohus on leidnud näiteks, et parkimiskorra rikkumine on spetsiifiline õiguserikkumine, mille menetlemine toimub lihtsustatud korras, ning et arvestades rikkumiste eripära ja massilisust, on lihtsustatud menetlus teatud juhtudel mõistlik ja proportsionaalne (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63, p 16). Kohtu arvates ei ole käesoleva kaebuse taotluse puhul võimalik piirduda vaid sellise menetlusega, milles vajalikke tõendeid ei uurita või neid ei nõuta, kui selleks tekib vajadus, kuigi taotluste hulk on suur. Asjaoluga, et norme tuleks tõlgendada teistmoodi põhjusest, et vastupidiselt suureneks vastustaja halduskoormus ja -kulud, ei õigusta kuidagi õigusnormide ebaõiget tõlgendamist, menetluse lihtsustamist ja toetuse maksmise ning metsa uuendamise eesmärgiga kooskõlas mitteolevaid järeldusi. Kohtule ei nähtu, et vastustaja peaks hakkama sj igal juhul ja alati toetuse määramise kestel kahtlema algmaterjali päritolus või
siis kontrollima tegelikku olukorda kinnistutel, kui selleks puudub ilmselgelt mõjuv põhjus. Järelkontroll on aga alati võimalik, samuti on võimalik toetust tagasi nõuda. Haldusmenetluse seaduse §-st 6 tuleneb haldusorganile kohustus selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse koguda selleks tõendeid oma algatusel. Käesoleval juhul oli oluline tuvastada, kas metsa uuendamisel kasutatud taimed olid soetatud nõuetele vastavalt isikult, arvestades, et toetuse määramisel on oluline eelkõige see, kas metsa uuendamisel kasutati nõuetele vastavaid taimi. Kui avalduse läbivaatamisel selgub, et toetuse määramiseks võib olla vajalik veel saada täiendavaid andmeid või tõendeid, tuleb anda taotlejale võimalus sellise tõendi esitamiseks ja saamiseks. Selleks, et vältida haldusmenetluse põhjendamatut venimist peaks taotlev isik viivitamatult pärast tuvastamise vajaduse ilmnemist need kas hankima või esitama. Kui vastustaja on kaebaja taotluse jätnud rahuldamata põhjusel, et kaebaja tõendas vaid, et ta soetas taimed metsa uuendamisega tegelenud ettevõtte OÜ Reta Puit kaudu, on tegemist materiaalselt õigusvastase otsusega ning see tuleb tühistada. Kaebus tuleb rahuldada ainuüksi sel põhjusel.
47.Arvestades eeltoodut ei ole õige ka vastustaja seisukoht, et asja lahendamisel puudus tal vajadus täiendavate tõendite kogumiseks või taotluse täpsustamiseks. Vaidlust ei ole selles, et Simmer OÜ on määruse nr 10 tähenduses nõuetele vastav tarnija ja oli seda nii taimede soetamise ajal kui taotluse menetlemise ajal. Kaebaja on algusest peale väitnud, et metsa uuendamisel kasutati Simmer OÜ-lt soetatud istikuid, vastavalt on ta seda ka märkinud oma dokumentides. Peale vastustaja esialgse seisukoha saamist palus kaebaja vastustajalt selgitusi ja teavet (tl 11) selle kohta, mida ta peaks täiendavalt esitama. Vastustaja on asunud seisukohale (tl 12), et ka täiendavate tõendite esitamisel ei ole võimalik taotlust rahuldada ning seda üksnes põhjusel, et kaebaja on taimede soetustehingu teinud vahetult OÜ-ga Reta Puit. Ka kohtumenetluses on vastustaja seisukohal, et lisatõendite kogumine asjas ei ole seetõttu vajalik. Vastustaja on seejuures haldusmenetluses selgitanud kaebajale, et taimede päritolu on tõendatud. Kohtumenetluses on vastustaja vastupidiselt haldusmenetluses avaldatule märkinud, et tegelikkuses ei olnud menetluse tulemusel tõendatud, et metsa uuendamiseks kasutati just Simmer OÜ-lt saadud taimi. Seega saab järeldada, et tegelikult ei ole vastustajale üheselt selge, kas metsa uuendamisel kasutati just Simmer OÜ-lt soetatud taimi, kuid nagu ilmneb, ei ole vastustaja küsinud kaebajalt ka täiendavaid tõendeid vastavate asjaolude tuvastamiseks. Arvestades, et tarnijale on kehtestatud nõuded nii taimede märgistamiseks kui tehingute dokumenteerimiseks (määruse nr 20 § 16 ja § 17, sh kohustus anda ostjale üle metsapuu seemnepartii põhitunnistuse koopia), siis saanuks vastustaja küsida vajadusel täiendavaid andmeid Simmer OÜ-lt, samuti täiendavaid tõendeid kaebajalt (sh nõuda välja asjakohane metsapuu seemnepartii põhitunnistuse koopia, kauba saatedokumendid ja/või üleandmise vastuvõtmise aktid, küsida täiendavaid selgitusi, küsitleda vajadusel tunnistajaid). Seejuures ei ole põhjendatud vastustaja seisukoht, et täiendavate tõendite küsimine ei ole vastustaja pädevuses. Vaidlust ei ole, et vastustaja on pädev taotluse lahendamiseks. Õigusaktides on selgelt välja toodud vastustaja pädevus ja kohustus kontrollida taotluse õigusaktidele vastavust. Ka määruse nr 10 § 1 lg-st 2 tuleneb, et selle määruse alusel toetuste andmist korraldab metsaseaduse § 6 lõike 3 alusel sihtasutus Erametsakeskus (EMK). Määruse nr 10 § 14 lg 1 kohaselt kontrollib EMK pärast taotluse saamist taotluses esitatud andmete õigsust ning taotluse, taotleja ja kavandatava tegevuse vastavust metsaseaduses ja käesolevas määruses sätestatud nõuetele. Sama §-i lg 2 kohaselt on EMK-l õigus nõuda taotlejalt taotluse kohta täiendavaid selgitusi ja lisadokumente. Määruse nr 10 § 19 lg 3 kohaselt kontrollib EMK dokumentides esitatud andmete õigsust ning toetuse saaja ja abikõlbliku tegevuse vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele. Sama §-i lg-tes 1 ja 2 on sätestatud tähtaeg (so 120 kalendripäeva taotluse ja nõuetekohaste dokumentide laekumisest), millise jooksul tuleb otsus taotluse lahendamise kohta teha ning toetuse maksmisest keeldumise alused.
HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Sama §-i lg 2 järgi võib tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. HMS § 38 lg 3 kohaselt on menetlusosaline kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata. Seega oli vastustajal õigus küsida täiendavaid tõendeid nii kaebajalt kui muudelt isikutelt, sh OÜ-lt Reta Puit. Kaebaja oli valmis esitama täiendavaid tõendeid, kuid vastustaja ei pidanud neid vajalikuks õigusnormi ebaõige ning meelevaldse tõlgenduse tõttu. Tõendeid saab selliselt hinnata vastastikustes seostes ja kogumis. Millist tõendit antud juhul vastustaja vajab, jääb tema kaalutlusõiguse piiresse ja sõltub kontrolli esemest. Kohtule ei nähtu, missugune lõplik põhjus oli vastustaja otsustamisel määravaks, ent nagu võib mõista, siis jättis ta pooleli faktiliste asjaolude uurimise, et siduda need vastava õigusnormi koosseisuga. Selliselt tuli vastustajal taotluse lahendamisel uurimispõhimõtet rakendades koguda ja hinnata vajalikke tõendeid ning vastustajal on kaalutlusõigus, kas ja milliseid tõendeid koguda. Vastustaja on aga jätnud hindamata, milliseid tõendeid saaks kaebaja ja/või muud isikud asjas oluliste asjaolude (st kas metsa uuendamisel kasutatud taimed on soetatud nõuetele vastavalt tarnijalt) kindlakstegemiseks esitada ega ole täiendavaid tõendeid ka nõudnud. Vastustaja hilisemad selgitused kohtule, justkui poleks võimalik hiljem või dokumentide alusel taimede päritolu ja kvaliteeti kindlaks teha, on vastuolulised ja väheusutavad. Asjakohatuks tuleb hinnata selgitust, justkui oleks dokumentides esitatud andmete õigsust võimalik ja vajalik kontrollida, kuid see on mahukas töö. Mistahes viisil asjaolusid läbi arutledes nähtub kohtule, et haldusmenetluses on vastustaja seejuures järeldanud, et taimede päritolu on leidnud tõendamist. Haldusakti põhjendamise nõuete kohaselt tuleb tuvastatud faktilised asjaolud siduda neile vastava õigusnormi koosseisuga. Kui metsataimede nõuetele vastavuse tagab kultiveerimismaterjali tarnija ning need nõuded tarnijale on kehtestatud taimede paljundamise ja sordikaitseseadusega, mille § 64 lg 6 alusel ongi kehtestatud määrus nr 20 ehk mingeid lisanõudeid ei saaks seada tehtavate tehingute osas ka vastustaja, siis kohtule ei nähtu, et metsa uuendamisel ei saaks kasutada nõuetele vastavaid taimi siis, kui need on soetatud kultiveerimismaterjali tarnija registreeringut omavalt ettevõttelt ja kui see on tõendatav. Vastustaja neid asjaolusid ise ei ole uurinud ning pole ka enam selge, millisele seisukohale ta haldusmenetluses tegelikult asus, seetõttu kohtu hinnangul ei saa kuidagi välistada, et juba selline uurimispõhimõtte rikkumine (tõendite kogumata jätmine ning kaalutlusõiguse teostamata jätmine tõendite kogumisel) on toonud kaasa minetused haldusakti sisulises õiguspärasuses. Kuigi kohus palus vastustajal ka oma kohtukaebusele esitatud vastuseid üle selgitada, on ilmne, et eelnev haldusmenetlus ei ole sundinud haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema ja neid motiive ja kaalutlusi arusaadavalt haldusaktis esitama, selle võis tingida asjaolu, et vastustaja leiab, et ta ei pidanud uurimispõhimõtet rakendama, vaid pidas oluliseks taotluse hindamisel menetluse efektiivsuse kaalutlusi, mida kohus aga eelnevalt ei saanud toetada. Riigikohtu Halduskolleegium on oma praktikas selgitanud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt nt RKHK 29.11.2012 otsust asjas nr 3-3-1-29-12, p 20, ning 14.12.2012 otsust asjas nr 3-3-1-33-12, p 16). See on erandlikel juhtudel võimalik. Käesolevalt on vastustaja kohtumenetluses esitanud küll erinevaid selgitusi ja asunud veel lisaks väitma, et tegelikult ei ole tõendatud, et kaebaja kasutas metsa uuendamisel Simmer OÜ-lt soetatud taimi, kuid vastustaja on lähtunud seejuures vaid ühest arvest, ent jätnud tähelepanuta kaebuse esitaja muud väited ja selgitused.
Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti motivatsioon olema eriti põhjalik, samuti on leitud, et põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt lahendid asjades nr 3-3-1-74-11 (p 15), 3-3-1-13-11 (p 9), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-81-07 (p 20), 3-3-162-07 (p 16), 3-3-1-57-07 (p 18), 3-3-1-16-05 (p 17) ning otsus ¬asjas nr 3-3-1-85-10 (p 44)), samas võib märkida, et erandjuhtudel on siiski peetud võimalikuks põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata jätmist (vt nt lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09 (p d 13 ja 23), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p 16)). Riigikohus on hiljem pehmendanud oma seisukohta ja leidnud, et võib esineda erandlikke olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Kuna tõendamiskoormus lasub sellisel juhul haldusorganil küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati (vt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-29-12), siis ei oleks ka õigustatud vastustaja etteheide, et kaebaja jättis midagi tõendamata ja tal tuleb seda teha. Tegemist peab olema erandliku olukorraga, mis ei vabasta haldusorganit haldusakti põhjendamise kohustusest. Käesolevalt kohtule nähtuvalt on vastustaja alles asunud püstitama küsimusi tehingute ja tõendite osas, mis veelkord kinnitab, et haldusmenetluses uurimisprintsiibi nõudeid ei ole järgitud. Kohus jääb seisukohale, et kuivõrd asjas on välja selgitamata olulise tähendusega asjaolud, pole vastustajal olnud võimalik jõuda õiguspärase ja otstarbekohase otsuseni. Eriliselt tähtis on motivatsioon aga juhtudel, kui haldusaktiga luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg. Käesolevalt jäeti kaebaja toetusest ilma olukorras, mil ta kasutas esialgsetel andmetel metsa uuendamiseks Simmer OÜ-lt soetatud taimi ja selles siiski ei kaheldud. Vastustaja ei toetunud keeldumisel sj asjaolule, et võiks esineda kahtlus, et kas kinnistule istutati OÜ-lt Simmer ostetud taimed või et see pole tõendatav. Kohus siinkohal rõhutab, et kohtutel on küll õigus ja kohustus kontrollida vaidlustatud haldusotsustuste tegemise korrast ja vorminõuetest kinnipidamist, samuti nende sisulisi aluseid, kuid kohus ei saa siiski seejuures ise läbi viia toetuse taotluse menetlemist puudutavat haldusmenetlust vastustaja eest. Haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine kanduks vastustaja vastuse kohaselt käesolevalt üle kohtumenetlusse, kuid sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks (vt nt Riigikohtu lahendis selgitus asjas nr 3-3-1-49-08), mis ei ole lubatav. Kohus jääb sj seisukohale, et kirjaliku põhjendamise eesmärk ei ole ainult akti tagantjärele kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses (nr 3-3-1-49-08). Kohus ei saa käesolevalt enam kontrollida, milliselt vastustaja seisukohad muutusid ning samuti seda, kas hiljem esitatud põhjendused või selgitused olid akti andmisel olulised ja selle aluseks või kas nad olid üldse mingil põhjusel antud olukorras eesmärgipärased. Kohus juba nimetas, et haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele ja kui vastustaja ühel ja samal ajal soovib lisatõendite esitamist või alles nende uurimist, teisalt peab seda mittevajalikuks, siis pole selge, missugusena haldusaltist tulenevat keeldumist tuli kaebajal mõista ja kas see muutus. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist ei enne ega nüüd õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud. Haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu 12.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt). Antud juhul on tegemist sellise olukorraga. Riigikohtu senise praktika kohaselt on koormava haldusakti andmisel ka ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav rikkumisena, sj sedavõrd
olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 14.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-76-10; 10.12.2010 otsust asjas nr 3-3-1-72-10). Kaebajat enam ära ei ole kuulatud, kuigi tagantjärgi võib mõista, et väidetult tekkisid kahtlused taimede päritolus või siis nende ostmises. Kohus möönab, et haldusorgan ei pea HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Kuna kohus juba märkis, et menetlus oli läbi viidud olulise puudusega ja kohus haldusmenetlust ise uuesti läbi viia ei saaks, siis tuleb vastustajal asi uuesti läbi vaadata ja teha õiguspärane otsus. Kohus teeb vastustajale ettekirjutuse kaebaja taotluse uueks lahendamiseks, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Kohus nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorganiga selles, et toetuse saamine pole isiku põhiseadusega garanteeritud põhiõigus. Küll on aga isikul seadusandja poolt toetuse ettenägemisel õigus nõuda toetuse saamiseks esitatud taotluse õiguspärast ning kehtestatud õigusnormidele vastavat lahendamist.
48.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole menetluskulude taotlust ega nimekirja esitanud. Seetõttu tuleb jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.