W.T.T. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.05.2017 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1038229305 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – W.T.T., volitatud esindajad vandeadvokaadid Janno Kuusk ja Liis Mäeker, nõustaja Tõnis Loorits Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Margus Parve ja Marika Kasak
Asja läbivaatamine
31.10.2017
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada haldusasja nr 3-17-1014 menetlus osaliselt Politsei- ja Piirivalveameti 03.05.2017 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1038229305 tühistamise nõudes, s.o osas, milles Politsei- ja Piirivalveamet kohustas W.T.T.d Eesti Vabariigist 30 päeva jooksul lahkuma.
2.Rahuldada W.T.T. kaebus ülejäänud osas ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 03.05.2017 ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1038229305 osas, mis puudutab W.T.T. suhtes sissesõidukeelu kohaldamist 3 aastaks.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt W.T.T. kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulu summas 1830 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 18.12.2017 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-17-1014 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
W. T. T. on sündinud xx xx xxxx ning on Ameerika Ühendriikide kodanik.
2.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 03.05.2017 ettekirjutusega Eestist lahkumiseks nr 1038299305 (ettekirjutus) kohustati W. T. T. Eesti Vabariigist (EV) lahkuma 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 02.06.2017. Sama ettekirjutusega kohaldati W. T. T. suhtes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. Ettekirjutuse kohaselt saabus W. T. T. Tallinna lennujaama 02.05.2017 kell 21:38 Riiast. Isik saabus Schengeni viisaruumi varasemalt 14.12.2016 lennukiga Tallinn-1 piiripunkti kaudu ja lahkus 08.03.2017 Varssavi lennujaama kaudu. Uuesti sisenes isik Schengeni viisaruumi 10.03.2017 Varssavi lennujaama kaudu ja on Schengeni viisaruumis viibinud ettekirjutuse koostamise päevani. Isik ületas viisavaba lubatud viibimisaega, kuna viibis 180-päevase tagasiarvestusperioodi jooksul Schengeni alal 139 päeva, millest seadusliku aluseta 49 kalendripäeva (1 päev Eestis).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.W. T. T. esitas 15.05.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 03.05.2017 ettekirjutuse tühistamiseks. 1) Ettekirjutus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, sest haldusmenetlust ei ole läbi viidud nõuetekohaselt. Vastustaja on kohaselt tuvastanud, et kaebaja on rikkunud VSS § 29 lg 1 p-s 8 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise materiaalõiguslikku alust, samas on vastustaja jätnud välja selgitamata kaebaja rikkumise aluseks olevad muud asjaolud vastavalt VSS § 31 lg-le 3, § 31 lg 4 p-dele 4, 5 ja 9 ning ei ole kaebajale taganud õigust olla ära kuulatud. Tegelik põhjus viibimisaja nõuete rikkumisel taandub informatsiooni vääriti mõistmisele – kaebajal tekkis internetifoorumist loetud teabe põhjal veendumus, et juhul, kui ta lahkub Schengeni alalt ja siseneb uuesti, siis algab viisa päevade arvu arvestamine uuesti algusest. Kaebajat seob EV-ga see, et ta viib siin koos oma koostööpartneritega läbi majandus- ja kutsetegevust (läbi äriühingute Rmagination Group OÜ, Rmagination Club OÜ ja Rmagination Dance Studio OÜ) ning majandustegevuse jätkamiseks (sh investeeringute tegemiseks Eesti majanduskeskkonda) oli tal vaja enda viibimisõigust siin pikendada. 2) Kuna vastustaja ei täitnud uurimiskohustust, teostas ta vääralt ka kaalutluskohustust. Seega ei saa pidada ettekirjutusega kaebaja põhi- ja inimõiguste riivet kooskõlas olevaks proportsionaalsuse põhimõttega. Eeltoodud põhjustel on ka ilmne, et vastustaja ei ole haldusmenetluse läbiviimisel järginud hea halduse tava põhimõtteid. Haldusmenetlust läbiviival ametnikul ei tule mitte ainult formaalselt tuvastada rikkumine ja määrata sanktsioon, vaid selgitada välja rikkumise tegelikud ajendid ning sellest tulenevalt, vajadusel ja võimalusel aidata haldusmenetluse adressaadil tema probleemi lahendada. 3) Kaebaja ei ole kurjategija ja ta ei ohusta Eesti julgeolekut. Tegu on ettevõtjaga, kes enda koostööpartneritega on sidunud ennast Eestiga läbi märkimisväärsete investeeringute tegemise.
2(7)
3-17-1014
Politsei- ja Piirivalveamet palub 26.06.2017 vastuses jätta kaebus rahuldamata.
1) PPA on avaldanud otsuse tegemise faktilise aluse (riigis ebaseaduslikult viibimise kestvus) ja õigusliku aluse. Selliselt on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ (naasmisdirektiiv) art 12 lg 1 miinimumnõuded täidetud. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-16-1683 märkinud, et olukorras, kus sissesõidukeelu kohaldatakse piirikontrolli käigus, s.o sisuliselt kiirmenetluses tehtud lahkumisettekirjutuses, oleks ebamõistlik ja ebaökonoomne nõuda, et haldusakti põhjendamise standard oleks sama kõrge kui tavalises haldusmenetluses. Vastasel korral võib menetlus muutuda koormavaks ja aeganõudvaks ning ohtu võib sattuda naasmisdirektiivi peamise eesmärgi saavutamine – et Schengeni alal ebaseaduslikult viibiv välismaalane lahkuks sealt võimalikult kiiresti 2) Kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine oli põhjendatud, kuna tema Schengeni viisaruumis ebaseaduslik viibimine ohustas avalikku korda ja sellega seotud seadusekuulekust. EV-l on suveräänse riigina õigus ise otsustada, kui intensiivne peab olema isiku tegu, mida saaks käsitleda ohuna avalikule korrale, EV julgeolekule või teiste isikute tervisele. Samuti ei olnud isik enne ettekirjutuse tegemist toimunud menetluse raames, mis kestis ca 2 tundi, koostööaldis. 3) Sissesõidukeelul on lisaks konkreetse isikuga seotud ohtude tõrjumisele ka üldpreventiivne eesmärk. Sissesõidukeelu kohaldamine ei eelda, et oleks tuvastatud konkreetsest isikust tulevikus lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Arvestades, et riigis ebaseaduslik viibimine on keelatud ja karistatav rahatrahvi või arestiga, samuti seda, kui koormavaid haldusakte (ettekirjutused lahkumiseks) ja intensiivseid sunnivahendeid (kinnipidamine, väljasaatmine) rakendatakse ebaseadusliku viibimise lõpetamiseks, on ilmselge, et tegemist on olulise avaliku huviga. Olulise põhiõigusena on sissesõidukeelu kohaldamisel arvestatud küll isiku õigust elule ja tervisele ning südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusele, kui isikut ohustab koduriigis tagakiusamine, tapmise või vigastamise oht. Kaebaja eelpoolnimetatud asjaoludest PPA-d teavitanud ei ole, ka ei ole isik taotlenud Eesti riigilt varjupaika. Samuti arvestatakse võõrriigis viibimisel isiku perekondlikke ja eraelulisi sidemeid, et hinnata, kas isikule kohaldatav sissesõidukeeld võiks ebaproportsionaalselt riivata isiku õigust eraelule. Isik ei ole menetluse käigus väitnud, et tal oleks Eestis pereliikmeid. Samuti ei ole isik viidanud, et vajaks terviseseisundi või vanuse tõttu abi, mida tal kodumaal saada ei ole võimalik. 4) Soodustava haldusakti saamiseks oluliste asjaolude väljatoomine on eelkõige isiku enda ülesanne. Haldusorgan ei pea isiku asemel neid asjaolusid iseseisvalt uurima ja välja selgitama, kui isik nende haldusorganile mainimist oluliseks ei pea. PPA on diskretsiooni teostanud korrektselt. 5) Kokkuvõtvalt on vastustaja järginud haldusõiguse üldiseid põhimõtteid, sh proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid. Kaebajal oli kohustus välja selgitada viisaruumis viibimise alused, kord ja tähtaeg ning vajadusel pidanuks isik pöörduma riiklike institutsioonide poole, kes oleks saanud anda usaldusväärset teavet. Kaaludes ühelt poolt isiku hooletust kehtiva õiguskorra väljaselgitamisel, teisalt aga seda, et isikul puuduvad Eestis olulist kaitset väärivad sidemed, mida sissesõidukeelu kohaldamine riivaks, ei ole sissesõidukeelu kohaldamine 3 aastaks ilmselgelt ebaproportsionaalne.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Vaidlustatud PPA 03.05.2017 ettekirjutusega on otsustatud kaks küsimust: kohustada kaebajat EV-st lahkuma 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 02.06.2017, ning kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates.
3(7)
3-17-1014 Kohus leiab, et menetlus tuleb HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada osas, millega kaebaja nõuab PPA 03.05.2017 ettekirjutuse tühistamist lahkumiskohustust puudutavas osas, ning rahuldada ülejäänud osas, mis puudutab 03.05.2017 ettekirjutusega kaebajale sissesõidukeelu kohaldamist 3 aastaks. Eeltoodud järeldusele jõudis kohus alljärgnevatel põhjustel. a) Menetluse osaline lõpetamine (lahkumiskohustus)
6.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lg 2 näeb ette, et kohus ei lõpeta menetlust § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-44-14 (p-d 9-12) selgitanud, et kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. Haldusakti ammendumisel saab kohus tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral.
7.VSS § 13 lg 1 sätestab, et ettekirjutus kehtib ettekirjutuse teatavaks tegemise päevast kuni ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni. Kaebaja esindaja ja ka vastustaja teatasid 31.10.2017 toimunud kohtuistungil, et kaebaja on Eestist lahkunud PPA 03.05.2017 ettekirjutusega määratud 30 päeva jooksul (s.o enne 03.06.2017). Seega on kaebaja ettekirjutuse lahkumiskohustuse osas täitnud ning selles osas kaotas ettekirjutus VSS § 13 lg 1 alusel kehtivuse. Kohtu hinnangul puudub lahkumiskohustust sisaldaval ettekirjutusel, mis on täidetud ja mille kehtivus on seeläbi lõppenud, edasine mõju ja praktiline tähendus, st see ei mõjuta enam kaebaja õigusi ega loo tema suhtes õiguslikke tagajärgi (HKMS § 44 lg 1).
8.Kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust minna tühistamisnõudelt üle PPA 03.05.2017 ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kohus ei pea käesolevas asjas vajalikuks ka täiendavalt küsida selles osas kaebaja seisukohta, kuna kohtule ei nähtu, et tuvastamisnõude esitamine aitaks kuidagi kaasa kaebaja õiguste kaitsele (vt HKMS § 38 lg 4). HKMS § 45 lg 2 järgi võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kohtule arusaadavalt on kaebaja kaebusega taotletavaks eesmärgiks see, et kaebajal oleks võimalik EV-sse tulla (kaebajal on soov tegeleda Eestis ettevõtlusega). Selle eesmärgi saavutamisele aitab kaasa PPA ettekirjutuse vaidlustamine osas, millega kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu, kuna kehtiva sissesõidukeelu olemasolu võib vastavalt välismaalaste seaduse (VMS) § 65 lg 2 p-le 5, § 126 lg-le 1 olla viisa või tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks. Lahkumisettekirjutuse tegemata jätmine või kohtumenetluses selle õigusvastasuse tuvastamine ei annaks kaebajale iseenesest seaduslikku alust Eestis viibimiseks ning tal ei oleks võimalik Eestis seaduslikult elada ja töötada. Seega vaidlusaluse ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõue lahkumiskohustust puudutavas osas kaebajat tema eesmärgi saavutamisel kaasa ei aitaks.
9.Kohus peab seejuures oluliseks märkida, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajal puudus ettekirjutuse tegemise ajal Eestis viibimiseks seaduslik alus. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus ning välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Vaidlus puudub ka selles, et isik ei 4(7)
3-17-1014 kuulu VSS § 9 lg-s 1 sätestatud isikute ringi, kellele saab teha seadustamisettekirjutuse. Seega oli PPA-l ettekirjutuse tegemiseks olemas õiguslik alus ja ka kohustus. Nii kaebusest kui ka kohtuistungil märgitust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et vastustajal tulnuks siiski kaaluda ettekirjutuse tegemist Eestist lahkumiseks. Kohtu arvates aga ei anna VSS § 7 lg 1 vastustajale kaalutlusõigust otsustamaks, kas isiku suhtes on vajalik lahkumisettekirjutuse tegemine või mitte, kui vastustaja on tuvastanud, et isik viibib Eestis ebaseaduslikult / seadusliku aluseta.
10.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlus tuleb HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel lõpetada osas, milles kaebaja taotleb PPA 24.05.2017 ettekirjutuse tühistamist EV-st lahkumise osas. b) Kaebuse sisuline lahendamine (sissesõidukeeld)
11.VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VSS eristab lahkumisettekirjutuses kohaldatavat sissesõidukeeldu (§ 7 lg 2, § 71 lg 1, 74-75) ja muud sissesõidukeeldu (§ 27-3314). Käesoleval juhul on vastustaja kohaldanud kaebaja suhtes lahkumisettekirjutuses kohaldatavat sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu kohaldamise alusena on vaidlustatud ettekirjutuses märgitud VSS § 74 lg 1, mille järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välimaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates.
12.Kaebaja on viidanud lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse alusena VSS § 31 lg-le 3, § 31 lg 4 p-dele 4, 5 ja 9 ning kohtuistungil täiendavalt VSS §-le 29. Nimetatud õigusnormid asuvad VSS 5. peatükis. Samas on VSS §-s 27 sätestatud, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata VSS 5. peatükis sätestatut. Seega ei kuulu praeguses asjas kohaldamisele õigusnormid VSS 5. peatükist.
13.VSS § 74 lg 1 ei anna otsesõnu kaalumisruumi sissesõidukeelu kohaldamise otsustamiseks või sissesõidukeelu lühema tähtaja kehtestamiseks. Samas järeldust, et sissesõidukeelu kohaldamine (sh sissesõidukeelu tähtaja kehtestamine) toimub kaalutlusõiguse alusel, toetavad VSS § 7 lg 2, VSS § 71 lg 1, VSS § 74 lg 3 ja 4. VSS § 7 lg 2 näeb ette, et sissesõidukeeldu kohaldatakse välismaalase suhtes vajaduse korral. VSS § 71 lg 1 kohaselt lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. VSS § 74 lg 3 näeb ette, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Sama paragrahvi lg 4 järgi võib sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
14.Praegusel juhul pidas PPA proportsionaalseks 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamist. Vaidlustatud ettekirjutuses on PPA avaldanud otsustuse faktilise aluse (riigis ebaseaduslikult viibimise kestus) ja õigusliku aluse (VSS § 74 lg 1). Vastustaja on käesolevas asjas toimunud kohtuistungil nõustunud järeldusega, et sissesõidukeelu kohaldamise ja selle tähtaja määramine on PPA kaalutlusotsus ning selgitanud, et vastavad põhjendused ja kaalutlused märgitakse üksnes PPA elektroonilisse andmebaasi, millest väljavõtteid ei ole võimalik esitada. Kohtuistungil selgitas vastustaja, et kaebajaga toimus enne ettekirjutuse vormistamist ca 2 tunnine vestlus ning peamised kaalutlused, miks otsustati kaebaja suhtes 3-aastast sissesõidukeeldu kohaldada, olid esiteks see, et kaebaja viibis ebaseaduslikult Schengeni alal pikal perioodil (49 päeva), ning teiseks asjaolu, et kaebaja ei olnud koostööaldis. Muid
5(7)
3-17-1014 dokumente lisaks 03.05.2017 ettekirjutusele (nt isikult seletuste võtmise protokoll vms) PPA kinnitusel menetluses ei koostatud.
15.Kohtu hinnangul on käesoleva vaidluse asjaolud sarnased kohtuasjas nr 3-16-1683 lahendatud vaidlusega ning põhjendatud on juhinduda nimetatud asjas tehtud ringkonnakohtu 21.06.2017 otsuse põhjendustest: olgugi, et riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist ning piirikontrolli käigus sissesõidukeelu kohaldamise korral ei saa nõuda, et haldusakti põhjendamise standard oleks sama kõrge kui tavalises haldusmenetluses, siis ei tähenda see, et sissesõidukeelu kohaldamisel ei peaks PPA kaaluma kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Kohus saab kontrollida, kas haldusorgan on järginud kaalutlusreegleid ja arvestanud proportsionaalsuse põhimõttega. PPA peab sissesõidukeelu kohaldamise kestuse võimalikud üksikasjalikumad põhjendused, mis on kantud elektroonilisse andmebaasi, isikule teatavaks tegema vaide- või kohtumenetluses.
16.Kohus leiab, et PPA on W. T. T. suhtes 03.05.2017 ettekirjutusega sissesõidukeelu kohaldamisel eksinud kaalutlusreeglite vastu. W. T. T. suhtes ei ole tuvastatud peale ebaseadusliku viibimisaja (49 päeva Schengeni alal, sh 1 päeva Eestis) teisi raskendavaid asjaolusid ning pigem saab välja tuua kergendavaid asjaolusid nagu isiku hooletus, enda mittevarjamine ja valmisolek vabatahtlikult lahkuda (mida kinnitab ettenähtud tähtaja jooksul EV-st lahkumine). PPA on küll viidanud sellele, et isik ei olnud koostööaldis, samas ei ole vastustaja täpsemalt selgitanud ega tõendanud, milles see väljendus, arvestades muu hulgas, et vestlus isikuga kestis vastustaja kinnitusel ca 2 tundi, kuid ühtegi dokumenti selle kohta ei koostatud. Samuti ei ole alust väita, et Ameerika Ühendriikide kodanike ebaseaduslik viibimine Schengeni alal on sedavõrd levinud ja suur avalikku huvi ohustav probleem, et üldpreventiivsel eesmärgil oleks põhjendatud VSS § 74 lg-s 1 sätestatud maksimaalse sissesõidukeelu tähtaja seadmine, sõltumata isiku ja rikkumisega seotud asjaoludest. Sellises olukorras oli kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine kohtu hinnangul ebaproportsionaalne. Sellele viitab kaudselt ka PPA enda tegevus: kaebajat ei ole Eestis ebaseadusliku viibimise eest teadaolevalt karistatud ning kaebajale on antud vabatahtlikuks lahkumiseks VSS § 72 lg 4 sätestatu järgi maksimaalne tähtaeg (30 päeva). Nimetatu viitab kohtu hinnangul, et PPA ei pidanud kaebaja ebaseaduslikku viibimist Schengeni alal tegelikkuses kuigi oluliseks avaliku korra rikkumiseks.
17.Kohus märgib täiendavalt, et piiril kohaldatava sissesõidukeelu kiireloomulisust kompenseerib VSS § 75, mis näeb ette haldusmenetlusliku võimaluse lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, selle kehtivusaja muutmiseks ja peatamiseks. Vastavale võimalusele viitas kohus ka käesolevas asjas 26.05.2017 tehtud määruses. Viidatud säte tugineb naasmisdirektiivi art 11 lg-le 3, mille kohaselt liikmesriigid kaaluvad sisenemiskeelu tühistamist või peatamist, kui kolmanda riigi kodanik, kellele väljastati sisenemiskeeld, suudab tõestada, et ta on lahkunud liikmesriigi territooriumilt täielikus kooskõlas tagasisaatmisotsusega. Eeltoodud regulatsioonist ei saa siiski järeldada, et piiril kohaldatav sissesõidukeeld ei peaks olema kaalutletud ja proportsionaalne ning et selle õiguspärasuse kontrollimiseks / vaidlustamiseks ei saaks pöörduda otse halduskohtusse.
18.Eeltoodust tulenevalt ei saa kohtu hinnangul teha järeldust, et PPA oleks W. T. T. suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel piisavalt kaalunud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning kohaldanud kaebaja suhtes sissesõidukeeldu proportsionaalselt. Sellest tulenevalt tuleb kaebus
6(7)
3-17-1014 rahuldada osas, mis puudutab 03.05.2017 ettekirjutusega kaebajale sissesõidukeelu kohaldamist 3 aastaks. Vaidlusalune ettekirjutus tuleb seega selles osas tühistada. c) Menetluskulud
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
20.Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 1834 eurot, sh esindajatasu 1800 eurot (sh käibemaks 300 eurot), riigilõivud 30 eurot ja äriregistri päringute eest 4 eurot. Kohtule on esitatud kuludokumendid, sh kulude kantust kinnitavad tõendid (tl 32-40). Kohtule ei nähtu asjas materjalidest see, milliste päringute eest äriregistrisse on kaebaja esindajal tulnud tasuda 4 eurot. Seega peab kohus selles osas kulusid põhjendamatuks. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu 15 eurot, kokku seega 30 eurot (tl 15). Kaebaja esindajatasu peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks. Kaebaja esitas kohtule kaks nõuet, millest ühe osas otsustas kohus menetluse lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Menetluse lõpetamine tähendab seda, et kohus ei vaata kaebust sisuliselt läbi ja keeldub selle lahendamisest. Kaebaja teise nõude osas kaebus rahuldatakse. Arvestades, et kaebuse põhjendused hõlmavad valdavas osas PPA 03.05.2017 ettekirjutust tervikuna, sh sissesõidukeelu kohaldamist, saab sisuliselt lugeda kaebuse rahuldatuks täies ulatuses. Sellest lähtudes tuleb vastustajalt mõista kaebaja menetluskulude katteks 1830 eurot.
21.Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).