Galina Ivanova kaebus Narva linna vastu hooldaja toetuse maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 30. augusti 2017. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised
Galina Ivanova määruskaebus Kaebaja Galina Ivanova Lepinguline esindaja Tamara Luigas Vastustaja Narva linn
RESOLUTSIOON
Jätta Galina Ivanova määruskaebus rahuldamata ja
30.augusti 2017. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.
Tartu
Halduskohtu
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 3, § 235 lg 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Narva linnavalitsuse 9. septembri 2009. a korraldusega nr 995-k määrati pensionär X.X. hooldajaks Galina Ivanova.
2.Narva linna sotsiaalabiameti 3. septembri 2012. a otsusega nr 1959 lõpetati alates
1.septembrist 2012 hooldajatoetuse väljamaksmine G. Ivanovale.
3.Narva linna sotsiaalameti 6. märtsi 2013. a otsusega nr 22-HK lõpetati alates
1.septembrist 2012 X.X. üle seatud hooldus hooldajal G. Ivanova seoses hooldajal keskmise puude tuvastamisega.
4.Narva linnavalitsuse 14. jaanuari 2015. a korraldusega nr 50-k määrati X.X. hooldajaks G. Ivanova kuni X.X. määratud puude raskusastme kehtivuse lõpptähtajani s.o kuni 6. juulini 2015.
5.Narva linna sotsiaalabiameti 22. jaanuari 2015. a otsusega nr 2522 määrati G. Ivanovale hooldajatoetus alates 20. jaanuarist kuni 6. juulini 2015 igakuiselt summas 26,00 eurot.
6.Galina Ivanova esitas 31. märtsil 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes summas 754 eurot. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale jätkuva toiminguga kahju sellega, et ajavahemikul 1. septembrist 2012 kuni 14. jaanuarini 2015 ei makstud
hooldajatoetust. Samal ajal polnud X.X. seatud teist hooldust ning kogu aja hooldas teda G. Ivanova vaatamata keskmisele puudele. Kaebaja leiab, et Narva Linnavolikogu 21. oktoobri 2010. a määrus nr 30, millega piirati hooldajatoetust saavate isikute ringi, on vastuolus põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega.
7.Tartu Halduskohus võttis 8. juuni 2017. a määrusega kaebuse menetlusse, kohustas kaebajat esitama kohtule selgituse kaebuse tähtaegsuse kohta ja selgitas kaebaja õigust esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus. Lisaks kohustas kohus vastustajat esitama kohtule seisukoht kaebuse tähtaegsuse ja kaebetähtaja ennistamise osas.
8.Vastustaja Narva linn leiab vastuses kaebusele, et kaebus ei kuulu sisuliselt menetlemisele selle tõttu, et kaebaja on seaduses sätestatud kaebetähtaega ületanud. Faktilistest asjaoludest nähtuvalt on kaebaja vaidlusaluse haldusakti, millega lõpetati hooldaja toetuse maksmine, kätte saanud 2012. aasta septembris. Puuduvad mõjuvad põhjused, mis oleksid kaebajal takistanud seaduses ettenähtud korras kaebuse esitamist halduskohtusse või vaide esitamist maavanemale. Kaebaja hüvitamiskaebus kogu märgitud perioodi eest on esitatud osaliselt tähtaega ületades ning hüvitise väljamõistmine on võimalik ainult juhul, kui vaidlusalused haldusaktid ja linnavolikogu määrus oleksid õigusvastased.
9.G. Ivanova esitas 29. juunil 2017 Tartu Halduskohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse selgitades, et kaebaja polnud vanema inimesena teadlik oma õigusest pöörduda kohtu poole. Lisaks tingis kohtu poole pöördumise hilinemist kaebaja tervislik seisund ning püüd lahendada asi kohtuvälisel teel.
10.Vastustaja Narva linn leiab vastuses kaebetähtaja ennistamise taotlusele, et puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks mistõttu taotlus tuleb jätta rahuldamata.
11.Tartu Halduskohus jättis 30. augusti 2017. a määrusega Galina Ivanova taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja lõpetas haldusasjas menetluse (resolutsiooni p 2).
11.1.Tulenevalt haldusasja materjalidest seisneb kaebajale tekitatud varaline kahju selles, et ta ei saanud Narva linnalt igakuist hooldajatasu 1. septembrist 2012 kuni 14. jaanuarini 2015. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et varaline kahju tekitati talle jätkuva toiminguga vaid leiab, et kaebuses nimetatud varaline kahju tekitati Narva linna sotsiaalabiameti 3. septembri 2012. a otsusega nr 1959. Kohus on seisukohal, et G. Ivanova oleks pidanud aru saama talle otsusest tulenevast kahjulikust tagajärjest vähemalt selle otsuse teatavakstegemise päeval. Kuna haldusakti kättetoimetamist ei ole vastustaja tõendanud, leiab kohus, et G. Ivanova oleks pidanud lõplikult aru saama hooldajatoetuse maksmise lõpetamisest 2012. aasta oktoobrikuus. Kohus on seisukohal, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud haldusorganile kahjunõude või kohtule hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema vähemalt alates
15.oktoobrist 2012 ja lõppes 15. oktoobril 2015. Kaebaja 20. mail 2016 Narva linnavolikogule esitatud kahjunõue pole samuti eeltoodust tulenevalt tähtaegne. Kui isik esitab kahju hüvitamise taotluse kohtueelses menetluses hilinenult, siis ei saa sellest tuleneda uus kaebetähtaeg. Isegi kui kahjunõue oleks olnud lubatav, oleks selle esitamisest tulenev kaebetähtaeg RVastS § 18 lg-te 1 ja 2 alusel praeguseks möödunud. Seega ei ole G. Ivanova poolt 31. märtsil 2017 halduskohtule esitatud hüvitamiskaebus tähtaegne.
11.2.Kohus on seisukohal, et antud juhul puuduvad nii objektiivsed kui ka subjektiivsed asjaolud, et lugeda kaebetähtaeg rikutuks mõjuval põhjusel. Kaebaja ei teinud endast kõik olenevat, et alates Narva linna sotsiaalabiameti 3. septembri 2012 otsusest nr 1959 tuleneva negatiivse mõju teadasaamisest pöörduda seaduses sätestatud tähtaja jooksul vastustaja või kohtu poole mittevaralise kahju nõudega või kaebusega. Kaebaja ei ole taotlenud kohtult tasuta riigi õigusabi määramist kas õigusnõu saamiseks või õigusdokumendi koostamiseks ning on ebatõenäoline, et tasuta juriidilise õigusabi otsimisele kulub aastaid. Samuti nähtub asja
materjalidest, et vähemalt alates 15. oktoobrist 2012 lubas kaebaja tervis tegeleda hooldajatasuga seotud küsimustega. Kohus ei tuvasta seega kaebetähtaja ületamist tingivaid mõjuvaid põhjuseid, mistõttu puudub vajadus kaaluda rikutud kaebetähtaja ennistamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.Galina Ivanova esitas esindaja vahendusel 19. septembril 2017. a määruskaebuse Tartu Halduskohtu 30. augusti 2017. a määrusele, milles taotleb halduskohtu määruse tühistamist ja kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamist. Avaldaja on Narva vanemas eas tavaline linnakodanik, kes on oma kaebuse kohtusse esitamise kõik tähtajad tõesti ületanud. Kuid avaldaja ei ole seda teinud mitte oma hooletuse tõttu, vaid selle tõttu, et tegemist on õiguslikult kogenematu inimesega, kes püüdis oma probleemile lahendust leida kohtu väliselt. Avaldaja on pöördunud oma probleemiga nii kõrgete riigiametnike kui Narva Sotsiaalameti, linnavalitsuse ja linnavolikogu poole, saamata nendelt vastust või saades vastused suure hilinemisega. Keegi neist ei suunanud kaebajat pöörduma oma probleemi lahendamiseks kohtusse. Tasuta õigusabi on avaldajale teadaolevalt võimalik saada Narva Sotsiaalabiameti vahendusel või Narva Linnavalitsuse ruumides korraldatud tasuta õigusabi vastuvõttudel, kuid sinna ei ole kerge pääseda. Avaldajal puudub süü selles, et Inimõiguste Teabekeskuses on tema dokumentide menetlemisega tegeletud ebamõistlikult kaua.
13.Tartu Halduskohus võttis 28. septembri 2017. a määrusega G. Ivanova määruskaebuse Tartu Halduskohtu 30. augusti 2017. a määruse resolutsiooni p-le 1 ja 2 menetlusse ning kohustas vastustajat määruskaebusele vastama.
14.Vastustaja Narva linn leiab vastuses määruskaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole määruskaebuses esitanud ühtegi uut asjaolu või tõendit, mis annaksid aluse kaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu määruse tühistamiseks. Kaebaja on põhjendamatult kohtusse pöördumise asemel esitanud kõikvõimalikke kaebusi erinevatele avaliku elu tegelastele, seega pole kaebaja tervislik seisund olnud takistuseks kohtusse pöördumisel. Kaebaja on kaebuse aluseks olevad haldusaktid kätte saanud ning nendele oli korrektselt märgitud haldusakti vaidlustamisviide. Seetõttu puudub kahtlus, et kaebaja ei olnud teadlik vaidlusaluste otsuste sisust ja oma õigusest esitada kaebus halduskohtusse. Kohtule esitatud taotlusest nähtub vastustajale, et kaebaja ei pidanudki kohtusse kaebuse esitamist vajalikuks, mille tegelikuks põhjuseks oli soovimatus palgata endale kvalifitseeritud esindaja, kes kohtule kaebuse koostaks. Väidetavalt otsis kaebaja pikalt tasuta juriidilist abi, mis ei ole aga põhjuseks käesolevas asjas kaebetähtaja ennistamiseks.
15.Tartu Halduskohus jättis 3. oktoobri 2017. a määrusega Galina Ivanova määruskaebuse Tartu Halduskohtu 30. augusti 2017. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale rahuldamata ning esitas määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
17.Käesolevas haldusasjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kaebaja ei oleks olnud teadlik Narva linna sotsiaalameti 3. septembri 2012. a otsusest nr 1959, millega lõpetati G. Ivanovale hooldajatoetuse maksmine või et nimetatud haldusaktis puuduks vaidlustamisviide. Halduskohus on leidnud, et kaebaja pidi otsusest tulenevast kahjulikust tagajärjest aru saama hiljemalt 2012. aasta oktoobris ning haldusorganile kahjunõude või kohtule hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg lõppes 15. oktoobril 2015. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja esitas kahju hüvitamise kaebuse kohtule 31. märtsil 2017. a. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga kaebetähtaja määratlemisel ning halduskohus on leidnud õigesti, et kaebus kohtule esitati kaebetähtaega rikkudes.
18.Ringkonnakohus märgib, et halduskohtusse pöördumiseks oma õiguste kaitseks on sätestatud erinevad kaebuse esitamise tähtajad. Kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust (RKHKm 1. oktoober 2002, nr 3-3-1-57-02, p 20) ning seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse kaotus. Määruskaebusest nähtuvalt on kaebetähtaja möödalaskmise peamiseks põhjuseks see, et kaebaja puhul on tegemist õiguslikult kogenematu inimesega, kes püüdis oma probleemile lahendust leida eelkõige kohtuväliselt.
19.Riigikohus on väljendanud seisukohta, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (RKHKo 16. oktoober 2002, nr 3-3-1-41-02, p 11). Kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse põhimõtte minetust õigustavad üksnes määrava tähtsusega põhjused, mis takistasid kaebajal kohtu poole tähtaegselt pöörduda. Põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist, on kohtupraktikas üldreeglina peetud objektiivset asjaolu, mis on kaebajast sõltumatult tinginud kaebetähtajast mittekinnipidamise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja käesoleval juhul viidanud ühelegi sellisele asjaolule, mis oleks vältimatult põhjustanud kaebetähtaja rikkumise ning mida võiks seetõttu pidada mõjuvaks põhjuseks. Erandjuhtudel on peetud kohtupraktikas võimalikuks kaebuse tähtaja ennistamist ka subjektiivsetel põhjustel. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kaebaja väidetavalt tulemusetult pöördus erinevate ametiisikute poole, pidi kaebajal tekkima vaatamata juriidiliste teadmiste puudumisele enne kaebetähtaja möödumist arusaamine, et oma õiguste kaitseks tuleb pöörduda kohtusse. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et kaebetähtaja ennistamise taotluses nimetatud põhjused ei ole aluseks kaebetähtaja ennistamiseks.
20.HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on põhjendatult kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätnud ja asjas menetluse lõpetanud. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus tervikuna rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. augusti 2017. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.