M.M. kaebus Tallinna Vangla kodukorra punktide 7.1.18 ja 7.1.22 tühistamiseks, vaide edastamata jätmise õigusvastaseks tunnistamiseks, 09.01.2017 vaideotsuse nr 5-15/16/418-3 osaliseks tühistamiseks, 16.01.2017 vaideotsuse nr 11-3/8793-2 õigusvastaseks tunnistamiseks ning maksikirjadest ära võetud esemete tagastamisele kohustamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: M.M. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin Martisen
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.22 tühistamise nõude osas M.M. kaebuse menetlemine.
2.Jätta kaebus muus osas rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 27.11.2017. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.07.11.2016 ja 11.11.2017 on Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) koostanud aktid esemete äravõtmise kohta (tl 6-7). Nendega võeti kinnipeetav M.M.le (edaspidi kaebaja) saabunud maksikirjadest ära kaks kirjaplokki ja kaks ajalehest välja rebitud lehekülge. 13.11.2016 esitas kaebaja taotluse tekstikorrektori ja selle lintide või kolme korrektorpliiatsi pakiga saamiseks või vangla kauplusest ostmiseks (tl 8). 02.12.2016 otsusega nr 5-8 / 16/25731-2 (tl 9) jäeti taotlus rahuldamata põhjendusega, et soovitu on Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi kodukorra) punkti 7.1.18 kohaselt kinnipeetavale keelatud. 07.12.2016 vaidlustas kaebaja eelnimetatud tegevuse ning soovis kodukorra punktide 7.1.18, 7.1.22 ja kirjaga saada lubatud asjade nimekirja kohta antud haldusakti tühistamist ja maksikirjadega talle saabunud asjade tagastamisele kohustamist (tl 12-18). 15.12.2016 kirjaga nr 5-15/16/418-2 (tl 19-20) edastas vastustaja vaide kodukorra punkti 7.1.18 puudutavas osas Justiitsministeeriumile. Vaideotsusega 09.01.2017 nr 5-15/16/418-3 (tl 21-23) tagastati vaie kodukorra punkti 7.1.22 kehtetuks tunnistamise osas ja jäeti muus osas rahuldamata. 16.01.2017 otsusega nr 11-3/8793-2 (tl 24-25) tagastas Justiitsministeerium vaide ka kodukorra punkti 7.1.18 puudutava osa põhjendusega, et Viru Vanglasse paigutamise tõttu ei avalda see kaebaja õigustele enam mõju. Veel on kohtutoimikusse esitatud kodukorra punkti 7.1.22 kehtetuks tunnistamiseks ja 15.09.2016 saabunud kirjast ära võetud ajalehe väljalõigete tagamiseks kaebaja poolt 18.09.2016 koostatud vaie ning selle kohta 21.11.2016 tehtud vaideotsus nr 11-7/7557-2 koos lisadokumentidega (tl 107-114).
2.14.02.2017 koostatud ja Tallinna Halduskohtule adresseeritud kaebuses (tl 1-5) märkis kaebaja, et soovib tagasi saada temalt õigusvastaselt võõrandatud esemed, vältida sarnaste rikkumiste kordumist tulevikus, esitada erinevates menetlustes tuvastatud kumulatiivsete rikkumiste mõju alusel tulevikus kahjunõue, tagada võrdne kohtlemine endale vabaduses viibivatega, vangidele sõltumata vanglast, vahistatutele ja süüdimõistetutele ning, et ministeerium täidaks oma ülesandeid. Nende eesmärkide saavutamiseks esitas ta kaheksateist taotlust. Neljas taotluses palus ta tuvastada aktite täitmisel toime pandud rikkumisest tulenevad distsiplinaarsüüteod vanglaametnike poolt. Neli taotlust esitas palvega tuvastada ebavõrdse kohtlemise korra ja tsensuuri loomise ning tema kaitseõiguse piiramise läbi toime pandud distsiplinaarsüüteod vangla direktori poolt. Lisaks sõnastas ta kolm taotlust soovides vaideotsuse tühistamist vaide edastamata jätmist ja tekstimarkerit puudutavates osades ning vastava keelu õigusvastasuse tuvastamist ja neli taotlust, milledes palus tuvastada, et Justiitsministeeriumi vanglate osakond on loonud kas olukorra, kus vanglad on tema ettekirjutusel kehtestanud hulgaliselt õigusvastaseid keelde ja piiranguid või pole täitnud järelevalvekohustust, on VSKkE ja HMS vahel olevate vastuolude tähelepanuta jätmisega tekitanud õigusselgusetu olukorra ning on tagastanud vaide ebaseaduslikult. Veel soovis ta, et Vang § 15 lg 4 ja VSkE § 72 lg 2 tunnistataks põhiseaduse vastaseks, tühistataks kodukorra punktid 7.1.18 ja 7.1.22 ning kohustataks vastustajat tagastama aktidega ära võetud asjad. 25.09.2017 koostatud täienduses (tl 82-93) palus kaebaja kontrollida ka kodukorra kehtestamise aluseks olnud VangS § 15 lg 2 p-de 2-5, lg 4 ja § 28 lg 4 vastavust põhiseadusele ning need tühistada esitades vastava soovi juurde ka üksikasjalikud põhjendused. Vastustaja väidete kohta märkis ta muuhulgas, et kaebuse rahuldamise
korral muutuvad ära võetud asjad lubatuteks ja need tuleb talle ka teises vanglas kätte anda. Lisaks pidas ta vangla postkasti saabunud asju ka vangla vahendusel ning seega lubatud viisil saaduteks ega nõustunud vaide tagastamise ja kaebeõiguse puudumise kohta esitatud väidetega esitades omapoolsed seisukohad nii vastustaja tegevuse õigusvastasuse kui vaidluse põhjustanud esemete osas. 26.09.2017 avaldusele lisatud põhjendustes (tl 95-99) selgitas kaebaja, millisel põhjusel on tema arvates kodukorra punkti 7.1.18 seletuskirja väited valed ja moonutatud ning tegi järelduse, et kinnipeetavaid diskrimineeritakse Riigikogu, valitsuse, kohtuvõimu ja kontrollorganite teadmisel.
3.Vastustaja vaidles oma kirjalikus vastuses (tl 104-106) kaebusele vastu ning leidis, et see tuleb jätta kodukorra punktide 7.1.18 ja 7.1.22 tühistamise nõuete osas läbivaatamata ja muus osas rahuldamata. Esimesena nimetatud taotlust põhjendati väitega, et kaebaja viibib Viru Vanglas, mistõttu ei mõjuta kodukorras sätestatu enam tema õigusi ega võimalda tal saavutada olukorda, et vanglasse saadetud esemed lubatakse talle kambrisse. Sisulistes vastuväidetes selgitati ainete ja esemete keelamise üldiseid põhimõtteid ja konkreetsete esemete keelamise põhjuseid ning märgiti muuhulgas, et VSkE § 741 p 3 lubab vahistatutel saada pakiga teatud esemeid, kuid süüdimõistetutel sarnast õigust pole. Veel märgiti, et kaebaja on esitanud vaide ajalehe väljalõike maksikirjast ära võtmise kohta ilma kodukorra punkti 7.1.22 vaidlustamata juba 15.09.2016, kuid ei pöördunud Justiitsministeeriumi 21.11.2016 vaideotsuse kättesaamise järgselt koheselt kohtusse, mistõttu ei saanud tal seoses 07.11.2016 maksikirjast ära võetud esemetega tekkida uut vaideõigust. Põhjendatuks ei peetud ka vaideotsust ja ära võetud esemete tagastamist puudutavaid nõudeid ning märgiti, et esimesena nimetatu ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi, teist ei saa aga rahuldada, kuna esemed võeti ära õiguslikul alusel ja lisaks poleks nende tagastamine võimalik ka muutunud asjaolude tõttu.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.24.03.2017 määrusega tagastas halduskohus kaebuse nende nõuete osas, milledes kaebaja soovis Justiitsministeeriumi tegevuses õigusvastasuse ning esemete äravõtmise akte koostanud ametnike ja vangla direktori poolt distsiplinaarsüüteo toime panemise tuvastamist. Kuna nimetatud määruse vastav osa on jõustunud, puudub nende nõuete käsitlemiseks vajadus. Kaebusele antud vastuses on vastustaja püstitanud kaebeõiguse küsimuse. Seega on käesolevas asjas vaja lahendada esmalt küsimus, kas kõik menetlusse võetud taotlused on ikka lubatavad. Kui jah, siis kas kaebaja poolt vaidlustatud Tallinna Vangla kodukorra sätted on õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele, kas tal on sellest lähtuvalt õigus ja võimalus saada maksikirjadest ära võetud esemed tagasi ning kas tema vaiete lahendamisel on toimitud õiguspäraselt.
5.VangS § 11 lg 5 sätestatu võimaldab kinnipeetaval vangla haldusakti vaidlustamiseks kohtusse pöörduda alles peale seda, kui ta on eelnevalt esitanud vaide vanglale või Justiitsministeeriumile ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jäetud. HKMS § 47 lg-d 1 ja 2 aga näevad ette, et kohustusliku kohtueelse menetluse korral saab kohtusse pöörduda üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks kehtestatud korrast ning kaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui talle tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend. Üldkorra tähenduses oleva vangla haldusaktiga seotud kaebeõiguse ja kaebetähtaja küsimusi on Riigikohus käsitlenud oma lahendis nr 3-3-1-95-07. Selles selgitatu kohaselt tuleb niisuguse haldusakti vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamise küsimuse lahendamisel lähtuda hetkest, kui avaldub selle vahetu mõju adressaaadi õigustele.
Vastustaja poolt kaebusele antud vastuse lisana edastatud dokumentidest nähtub, et kaebajale pidi talle kodukorra punktist 7.1.22 tulenev negatiivne mõju teatavaks saama juba hiljemalt 15.09.2016, sest ka sel kuupäeval võeti talle saabunud maksikirjast ära ajalehe väljalõige. 18.09.2016 esitas ta kodukorra nimetatud punkti kehtetuks tunnistamise nõudega vaide, kuid 21.11.2016 koostatud vaideotsusega nr 11-7/7557-2 jättis Justiitsministeerium selle rahuldamata selgitades, et tal on 30 päeva jooksul õigus pöörduda halduskohtusse. Kohtute infosüsteemi andmetest ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud. Seetõttu on ta kaotanud kaebeõiguse kodukorra punkti 7.1.22 tühistamise nõude suhtes ning halduskohus peab menetluse tema kaebuse vastavas osas HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetama.
6.Kinnipeetava isiklike asjadega seonduvad üldised reeglid on sätestatud VangS § 15 lgtes 1, 2, 3 ja 4. Neis kehtestatu kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks, võivad ohustada vangla julgeolekut või korda, pole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega, raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või nõuavad seaduse kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. Keelatud asjade loetelu kehtestatakse justiitsministri määrusega ning vanglateenistusel on õigus täiendavalt keelata aineid ja esemeid, mis vastavad eelnimetatud tingimustele. Niisugune volitus pole põhiseadusega vastuolus ega riku võrdse kohtlemise põhimõtet, sest VangS § 15 lg 2 kuues punktis on määratletud üksnes kinnipeetavatele keelatud esemete ja ainete üldised tingimused. Volituse andmise justiitsministri kõrval täiendavalt ka vanglateenistusele on tinginud vajadus arvestada iga vangla ehituslikust, seal kinni peetavate isikute ja mistahes muust eripärast tulenevaid erisusi ning keelata lisaks VSkE §-s 64 1 nimetatud keelatud esemetele ja ainetele ka niisuguseid, mis võivad mingil moel ohustada just konkreetse vangla või seal viibivate isikute julgeolekut. VangS § 28 lg-s 4 sisalduv annab vanglateenistusele õiguse keelata VangS § 15 lg-s 2 sätestatud alustel täiendavalt ka asjade saamise kirjavahetuse teel. VangS § 15 lg 4 kohase otsustuse, kas lisaks justiitsministri poolt kehtestatule vastab veel mingi ese või aine keelatud aine või eseme tunnustele, saab erinevaid julgeolekuriske ja ohte ning kinnipeetavate huve ja õigusi arvestades teha kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõiguse alusel tuleb teha ka VangS § 28 lg 4 kohane otsustus. Konkreetse eseme omamise või kirjavahetuse teel saamise keeldudega riivatakse küll kinnipeetava põhiseadusest tulenevaid omandi- ja vaba eneseteostuse õigusi, kuid vangistus tähendab juba iseenesest paratamatult seda, et need õigused on vabaduses viibivate inimestega võrreldes oluliselt piiratud. Erinev on süüdimõistetu ja vahialuse seisund ning õiguste maht. Seega pole põhjust rääkida võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest.
7.Kaalutlusõiguse alusel langetatud otsustuse puhul on kohtuliku kontrolli võimalused piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, kuid tal puudub õigus hinnata otsustatu sisulist otstarbekust. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud HMS §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vaidlusalune kodukord vastab punktide 7.1.18 ja 7.1.22 osas kõigile neile nõuetele, sest on kehtestatud VangS § 15 lg-st 4 vanglateenistusele tulenevast õigusest lähtuvalt, on asjassepuutuvates õigusaktides seatud eesmärgiga kooskõlas ning sisaldab kodukorra juurde kuuluvas seletuskirjas ka piisavaid kaalutlusi ja põhjendusi, millede alusel on võimalik selgelt aru saada, miks ei saa neis osundatud esemed olla kinnipeetavale lubatud. Seega on vaidlusaluste keeldude kehtestamisel täidetud kõik haldusakti õiguspärasuse eeldused ning need vastab nii
vangistuse täideviimise eesmärgile kui inimväärikuse põhimõttele ega saa moonutada kinnipeetava teiste seaduses sätestatud õiguste ja vabaduste olemust.
8.Kodukorra punkt 7.1.18 kohaselt pole kinnipeetavale lubatud kunsti- ja kontoritarbed ning kirjutus- ja joonistusvahendid. Erand on tehtud vaid vangla vahendusel soetatud esemete, koolist väljastatud esemete ning vangla vahendusel soetatud, karistust kandma saabudes kaasas olnud või vahistatule pakis saadetud kuni viie töötava sinise pastapliiatsi, kuni kaheteist värvipliiatsi ja vanglateenistuse vahendusel soetatud pliiatsiteritaja suhtes. Kodukorra seletuskirja punktis 7.1.18 on põhjendatud vastavate esemete keelamist muuhulgas asjaoludega, et need võivad olla mitmel põhjusel ohtlikud, vangla ei suuda tagada nende sihipärast kasutamist, reeglina on neid ka väga keeruline läbi otsida ning osasid neist võib kasutada ründerelvana. Kaebuse esitamise põhjustanud kirjaplokid ja tekstikorrektor koos lindiga vastavad eeltoodud kirjeldusele, sest võivad sihipärasest erineval kasutamisel ohustada vangla julgeolekut, nendega on võimalik toimetada vanglasse keelatud aineid ning neid on ka keeruline läbi otsida.
9.Kodukorra punkt 7.1.22 ei luba kinnipeetavale perioodikat ja selle väljalõikeid, katalooge, ristsõnaraamatuid ja muid sarnased esemed, mis ei ole vanglateenistuse vahendusel soetatud või vanglateenistuse väljastatud. Erand kehtib ainult vahistatutele pakiga saadetud perioodika suhtes. Nimetatud esemete keelamist on samuti põhjendatud vajadusega tagada vangla julgeolek ja raskustega läbiotsimisel, sest nende vahele on võimalik kleepida keelatud aineid ja sellest tulenevalt oleks vaja iga lehekülge eraldi kontrollida. VangS § 30 lg 2-s on selgelt ja üheselt mõistetavalt kehtestatud, et kinnipeetaval on lubatud ajalehti tellida ainult vanglateenistuse vahendusel, mõõdukuse piires, isiklike vahendite arvel ja juhul kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke, vangla julgeolekut või sisekorda. Seega on seaduseandja piiranud vangla kaalutlusõiguse piire ega olegi talle üldse andnud õigust lubada ajalehti vanglasse muul viisil, kui vanglateenistuse vahendusel tellituna.
10.Mõlema vaidluse põhjuseks oleva kodukorra punkti juurde esitatud põhjendused on kooskõlas VangS § 15 lg 2 mõttega, seetõttu arvestatavad ja nendega võib täiel määral nõustuda. Ühegi kaebuse põhjustanud eseme puhul ei ole keelatud nende omamist üleüldse, vaid omandamine muul viisil kui vanglateenistuse kontrolli all. Keeldude eesmärgiks on tagada vangla julgeolek, kuna vaidlusalustega koos võib sinna sattuda kinnipeetavale täielikult keelatud esemeid ja aineid ning see eesmärk ei ole saavutatav kinnipeetavate ega vangla jaoks vähem koormaval viisil. Kindlasti saab kõiki kinnipeetavatele saabunud saadetisi kontrollida, kuid see nõuaks vaidlusaluste esemete puhul suuri rahalisi ja ajalisi kulutusi nii läbiotsimistel vajaliku tööjõu palkamiseks ja oleks ebamõistlik olukorras, kus kinnipeetavale on tagatud võimalus teha vajaduse korral sisseoste vangla kaupluses ja tellida ajakirjandust vangla vahendusel.
11.Seega on vaidlustatud keelud õiguspärased, proportsionaalsed, vajalikud, sobivad ja mõõdukad abinõud vangla ja seal viibivate isikute julgeoleku ja vangla vara säilimise tagamisel ning nendega ei sekkuta kinnipeetava põhiõigustesse suurema ulatuse ega intensiivsusega kui seda õigustab taotletava eesmärgi olulisus. Põhiseaduse § 19 ja § 32 tulenevad õigused vabale eneseteostusele ja omandi puutumatusele ei ole absoluutsed ning neid võib seaduses sätestatud juhtudel ka piirata. Antud juhul on niisugune seadus vangistusseaduse näol olemas. Vangla direktor on kaalunud tema juhitava kinnipidamisasutuse ja selles kinni peetavate isikute eripäradest tulenevaid julgeolekuriske ja leidnud, et nende välistamiseks on otstarbekas kehtestada just niisugused piirangud
ning eespool juba märgitu kohaselt pole kohtul pädevust kontrollida vastavate kaalutluste sisulist otstarbekust.
12.Lisaks kodukorra vaidlustatud punktide tühistamise ja maksikirjadest ära võetud esemete tagastamisele kohustamise nõuetele on kaebaja sõnastanud ka taotlused vaideotsuse tühistamiseks vaide edastamata jätmist ja tekstimarkerit puudutavates osades ning vastava keelu õigusvastasuse tuvastamiseks. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt pole sellekohaseks otsustuseks aga mingit alust, sest kodukorra punktid 7.1.18 ja 7.1.22 on igati õiguspärased ega võimalda kinnipeetaval saada posti teel kirjaplokke, ajalehe väljalõikeid ega tekstikorrektorit ja selle linti. Tekstikorrektori, selle varulintide või korrektorpliiatsite ostmise mittevõimaldamisega seoses pole kaebuses muid taotlusi esitatud. Arvestades asjaolu, et kaebaja ei viibi enam Tallinna Vanglas, ei saaks neil ka edulootust olla. Tähelepanu väärib siinkohal veel ka asjaolu, et teises vanglas viibimise tõttu ei saa ta oma tuvastamisnõuet preventiivse huviga põhjendada. Ka viide kahjunõude esitamise soovile ei annaks tuvastamisnõudele piisavat alust. HKMS § 45 lg 2 võimaldab küll niisuguse põhjendusega nõuet esitada, kuid üksnes sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada ning vaid juhul kui vastav hüvitamiskaebus poleks ilmselgelt perspektiivitu. Käesoleva kaebusega vaidlustatuga seonduval võimalikul kahjunõudel ei nähtu aga kohtule esitatu kohaselt olevat mingeid erilisi edulootusi, sest kirjaploki, teksti korrigeerimise vahendi ja ajalehe väljalõike kirjavahetuse teel saamise keeld võib küll kinnipeetavale mitte meeldida ja põhjustada talle nii ebameeldivusi, pahameelt kui kannatusi, kuid ei ole siiski piisav õigustamaks rahalise hüvitise saamist.
13.Vastuseks kaebaja väidetele peab kohus vajalikuks märkida veel, et ei nõustu kaebaja arusaamaga nagu oleks talle kirja teel vanglasse saadetud esemed saadud vangla vahendusel. Kuidagi pole võimalik nõus olla ka sellega, et kodukorra vaidlustatud punktide tühistamine muudab temalt ära võetud esemed lubatuteks. Kaebajal on nimelt arvestamata jäänud asjaolu, et Viru Vangla kodukorra punktis 7.1.18 sätestatu võimaldab karistust kandma saabudes kaasas olnud esemetest lubatuteks lugeda ainult kuni 12 värvipliiatsit ja kuni 5 sinist pastapliiatsit. Veel vajab märkimist asjaolu, et h alduskohtul on võimalik teostada haldusakti või toimingu seadusele vastavuse üle kontrolli üksnes kaebuses esitatud taotluse raamides. Seetõttu jäävad tähelepanuta kõik kaebaja väited ja etteheited, millised pole seotud tema kaebusega vaidlustatud kodukorra punktidest tulenevate keeldudega ega nende alusel ära võetud esemetega.
14.Eeltoodud järeldustel tuleb kaebuse menetlemine kodukorra punkti 7.1.22 tühistamise nõude osas HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada, muus osas jääb see aga rahuldamata. Vastustaja oma menetluskulude kohta kuludokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu pole käesolevas asjas hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.