Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. oktoober 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-526
Haldusasi
AT kaebus Tallinna Vangla 8. jaanuari 2016. a käskkirja nr 5-2/29 ja 07.03.2016 vaideotsuse nr 515/16/99-2 tühistamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10. augusti 2016. a otsus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja – AT Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Menetluse alus ringkonnakohtus
AT apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta AT apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. augusti 2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-526 muutmata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 17. novembril 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla vanglateenistuse ametnik JA koostas 09.12.2015 ettekande nr 3503, mille kohaselt ei allunud kinnipeetav AT 09.12.2015 kella 11.25 paiku tema korraldusele panna käed selja taha, vaid raputas pead.
2.Tallinna Vangla 08.01.2016 käskkirjaga nr 5-2/29 karistati AT vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 (kohustus täita vangla sisekorraeeskirju ning alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele) rikkumise eest noomitusega. Käskkirjas on märgitud, et kaebajale anti kahel korral – distsiplinaarmenetluse algatamisel 18.12.2015 ja distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamisel 03.01.2016 – võimalus esitada oma seisukohti või vastuväiteid, kuid kinnipeetav on sellest keeldunud. Oma käitumisega on kinnipeetav käskkirja põhjenduste kohaselt näidanud lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes ning oma suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse.
3.Tallinna Vangla jättis 07.03.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/99-2 AT vaide eelnimetatud käskkirja peale rahuldamata.
4.AT esitas 08.02.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 08.01.2016 käskkirja nr 5-2/29 ja 07.03.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/99-2 tühistamiseks. Ettekanne ei vasta tõele. Kaebaja täitis korralduse ja pani käed selja taha. Seda võivad kinnitada kaaskinnipeetavad, kes kõrval viibisid (NN, aga ka VN, AP ja AT). Kaebaja ei esitanud distsiplinaarmenetluses omapoolseid selgitusi, kuna kontaktisik andis teada, et asi lahendatakse sõltumata sellest, mida kinnipeetav selgitab. Samal põhjusel ei esitanud kaebaja ka ühtegi tõendit. Kaebaja ei pidanud seetõttu mõistlikuks lahendada asja kontaktisiku kaudu. Vastustaja ei ole üle kuulanud ühtegi kinnipeetavat. Kaebaja pearaputuse tagantjärele tõlgendamine on lubamatu. Pearaputus oli suunatud kaaskinnipeetavale, kes kaebajalt midagi samal ajal küsis.
Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.
Tallinna Vangla kodukorra p-s 4.1 sätestatud nõue, et kinnipeetav hoiaks vangla territooriumil liikumise ajal käsi selja taga, tuleneb vangla turvalisuse tagamise vajadusest, s.o vajalik on kinnipeetavate üle tõhusama järelevalve tagamine ning võimalike õigusrikkumiste ennetamine või selle tagajärgede leevendamine (nt kinnipeetava ründe tõrjumiseks aja võitmine). Kuna AT käsi selja taga ei hoidnud, oli põhjendatud JA antud korraldus, millele kinnipeetav aga ei allunud, rikkudes seega VangS § 67 p-s 1 sätestatut. AT on viibinud kinnipeeturegistri andmetel Tallinna Vanglas alates 17.07.2012, seega on põhjust eeldada, et ta on teadlik Tallinna Vangla territooriumil kehtivast sisekorrast, sh kohustusest hoida käsi territooriumil liikudes selja taga, ning on kohustatud seda ka järgima. Korraldust panna käed selja taha pole põhjust pidada tühiseks. Vanglal ei olnud menetluse käigus võimalik tuvastada, milline kinnipeetav sai olla asjas tunnistajaks. Vaidlusalune intsident leidis aset ajal ja kohas, kus viibis üle 30 kinnipeetava. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse käigus soovinud anda selgitusi ega nimetanud konkreetseid kaaskinnipeetavaid, kes juhtumi vahetus läheduses viibida võisid, seega ei olnud vanglateenistusel võimalik teisi kinnipeetavaid ka üle kuulata. Kaebajale on antud võimalus esitada distsiplinaarmenetluse käigus omapoolsed selgitused ning vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile. Sellest võimalustest on AT loobunud. Vastustajal ei olnud võimalik kasutada tõendina videosalvestist, sest ala ei olnud kaameratega kaetud.
2(5)
3-16-526 Korraldusele allumata jätmine on tõendatud JA 09.12.2015 ettekande alusel. Vanglaametnikul puudub igasugune motiiv ja vajadus valeettekande esitamiseks. Karistust ei ole põhjust pidada ebaproportsionaalseks, arvestades, et kinnipeetava rikkumine leidis tõendamist, kuid isikul puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused.
6.Tallinna Halduskohtu 10.08.2016 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Tallinna Vangla kodukorra p-s 4.1 on sätestatud, et kinnipeetavad liiguvad vangla territooriumil, hoides käed julgeoleku tagamiseks selja taga. Käsi ei pea hoidma selja taga kinnipeetavad (v.a. kinnipeetavad, kelle suhtes kohaldatakse ohjeldusmeetmena käeraudu), kellel kantavad asjad seda takistavad, kes liiguvad treppidel, meditsiinilise vastunäidustuse korral või kelle tööülesanded ei võimalda käsi selja taga hoida. Nõue, et kinnipeetav hoiaks vangla territooriumil liikumise ajal käsi selja taga, tuleneb vangla turvalisuse tagamise vajadusest, s.o vajalik kinnipeetavate üle tõhusama järelevalve tagamine ning võimalike õigusrikkumiste ennetamine või selle tagajärgede leevendamine. Vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Mõiste „seaduslik korraldus“ ei tähenda mitte õiguspärast korraldust, vaid kehtivat korraldust HMS § 61 tähenduses. Korraldus oli selge ja arusaadav ning selle täitmine oli võimalik. Õigeaegselt oma menetluslike õiguste kasutamata jätmine võib luua olukorra, kus hilisem tõendite kogumine ja selle taotlemine ei ole enam eesmärgipärane (võimalikud tunnistajad ei mäleta aja möödudes enam asjaolusid, nende ütluste usaldusväärsus väheneb ajas). Intsident toimus ajal ja kohas, kust käib läbi arvukalt kinnipeetavaid, kes liiguvad töö- ja koolikohustuste täitmiselt lõunale. Kaebaja ei taotlenud distsiplinaarmenetluses ühegi tunnistaja ülekuulamist. Arvestades kinnipeetavate arvu, kes võisid juures viibida, ei ole põhjendatud nõuda vastustajalt, et ta oleks võimalikud tunnistajad välja selgitanud. Kohtumenetluses tunnistajate ülekuulamine ei ole põhjendatud, sest sündmusest on möödunud peaaegu kuus kuud ning tunnistajad tõenäoliselt sündmust ei mäleta. Tegemist ei ole sellise igapäevaelust selgelt eristuva sündmusega, kus kaebaja taotletud tunnistajad peaksid mäletama üksikasjalikult seda, kas kaebaja pani vanglaametniku korralduse järgselt käed selja taha või mitte. Tunnistajate ütlused ei saaks olla ka usaldusväärsed. Videosalvestiselt intsident näha ei ole ning kinnipeetavad lahkuvad salvestiselt nähtuvalt seljaga kaamera poole intsidendi toimumiskohast, mistõttu ei ole neid võimalik ka tuvastada. Menetleja on lisaks enda uurimiskohustusele rakendanud ka oma selgitamiskohustust ja andnud kaebajale üheselt arusaadavad selgitused, kuidas saada kaebaja enda kaasabil tõendeid, mis kummutaksid vangla kogutud tõendid ja seisukohad. Kaebaja ei ole tema positsiooni kinnitavaid tõendeid ise esitanud ega taotlenud nende kogumist ajal, mil tunnistajate ütlustega võinuks saada usaldusväärsemat teavet. Puudub alus kahelda vanglaametniku ettekande usaldusväärsuses. Korrarikkumistele reageerimine ja nende kajastamine ettekannetes on vanglaametnike kohustus (VangS § 133), mille täitmata jätmine võib päädida nende enda suhtes distsiplinaarvastutuse kohaldamisega. Asja materjalidest ei ilmne, et kaebaja ja vanglaametniku vahel oleks konflikt. Käskkirja andmist on põhjendatud. Kohtupraktika järgi on vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine kaalukas väärtus ning allumatust, iseäranis kui see toimub korduvalt, on põhjust 3(5)
3-16-526 pidada raskeks rikkumiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi lahend haldusasjas nr 3-3-2-1-15, p 25). Määratud karistus on kergeim võimalikest. Karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.AT apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 10.08.2016 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Tallinna Vangla kodukorra p 4.1 andis kaebajale õiguse käsi mitte selja taga hoida, sest kaebajal oli koolist tulles käes mapp. Ettekandes on ekslikult märgitud, et kaebaja raputas JA-le pead. Kaebaja raputas pead kaaskinnipeetavale NN-le, sest kaebaja ei saanud vastata tema küsimusele ja pidi seetõttu pead raputama. Kaebaja ei keeldunud käe selja taha panemisest, vaid pani käe koos mapiga selja taha. Tõendamata on, et kaebaja raputas vanglaametniku korralduse peale pead. Vastustaja leidis ekslikult, et ta ei saanud tunnistajaid üle kuulata, sest polnud teada, kes sündmuse juures viibisid. Kaebaja oli ise nimetanud NN.
Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Vangla kodukord lubab käsi seljale mitte panna juhul, kui see on käes olevate asjade tõttu takistatud. Koolimapp ei takista käsi seljal hoidmast. Apellandi väited on vastuolulised. Apellant ei ole varem väitnud, et tal oli käes koolimapp ja ta ütles seda ametnikule ning pani seejärel ikkagi käed selja taha. Need väited ei ole seepärast asjakohased. Kaaskinnipeetava selgitused, mille apellant apellatsioonkaebusele lisas, olid esitatud sedavõrd pika ajavahemiku järel, et pole usutav, et isik sündmusi täpselt mäletas. Need võisid toetada apellanti üksnes solidaarsusest. Distsiplinaarmenetluse käigus ei esitanud kaebaja taotlust tunnistaja ülekuulamiseks. Vangla ei pidanud võimalikuks kõigi töötsoonis viibinud kinnipeetavate ülekuulamist. Vanglaametnikul oli õigus kaebajale korraldus anda. Tähtsust ei oma apellandi paljasõnaline väide, et JA peale on teised kinnipeetavad esitanud kaebusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.
10.Kaebaja väidetav asjaolu, et ta pani vanglateenistuja suulise korralduse järel käed selja taha, ei ole piisavalt tõendatud. Distsiplinaar- ega vaidemenetluses ei ole kaebaja märkinud, et NN või keegi teine võiks tema väidetud asjaolu tõendada. Vastuväidete mitteesitamine distsiplinaarmenetluses tõi kaasa olukorra, kus usaldusväärsed tõendid JA ettekandes märgitu ümberlükkamiseks puudusid. Halduskohus selgitas õigesti, et tegemist ei olnud sellise sündmusega, mis oleks pidanud teistele mööduvatele kinnipeetavatele jääma meelde. Intsident toimus 09.12.2015 ja kuigi kaebuses, mis oli esitatud 15.03.2016, seega vaid veidi üle kolme kuu pärast intsidendi toimumist, oli selle kinnipeetava tunnistajana ülekuulamist taotletud, ei ole olukorras, kus halduskohus jättis tõendi kogumata, võimalik apellatsioonimenetluse ajal pidada enam usutavaks, et ükski teine kinnipeetav suudaks tõepäraselt meenutada intsidenti. 4(5)
3-16-526 Kaebaja esitas koos apellatsioonkaebusega NN kirjaliku selgituse, mis ei tõenda aga veenvalt ettekandes väidetu tõele mittevastavust. Pole põhjust arvata, et vanglaametnik oleks praegusel juhul olnud erapoolik või huvitatud kaebaja karistamisest. Kaebaja ei ole sellekohaseid väiteid esitanud. Pole usutav, et kui kaebaja oleks pannud käed selja taha, siis oleks vanglaametnik kaebaja pearaputust ikkagi valesti mõistnud ja pidanud seda kaebaja mittekuuletumise väljenduseks.
11.Halduskohus selgitas õigesti, et vanglaametniku suulise korralduse õiguspärasus ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest kaebajal tulnuks täita ka õigusvastast, kuid kehtivat korraldust. Korraldus panna käed selja taha ei olnud ilmselgelt tühine. Vangla kodukorra punkti 4.1 ei saa aga mõista nii, et sellest tuleneb kinnipeetavale õigus mitte panna käsi selja taha vangla territooriumil liikumisel juhul, kui tal on käes mapp, sest mapi kandmine ei muuda käe selja taha panemist võimatuks.
12.Kaebaja apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda, sest apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmist apellatsioonimenetluses väitnud.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.