Korrakaitse › Vanglad

3-16-526

Tallinna Vangla karistas 08.01.2016 käskkirjaga nr 5-2/29 kinnipeetav A.T.t vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 (kohustus täita vangla sisekorraeeskirju ning alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele) rikkumise eest noomitusega.

Tallinna Halduskohtule saabus 15.03.2016 A.T. kaebus (tl 1–2). Kohus tõlgendas esitatud kaebust Tallinna Vangla 08.01.2016 käskkirja nr 5-2/29 ja 07.03.2016 vaideotsuse nr 515/16/99-2 tühistamise kaebusena (07.04.2016 kohtumäärus, tl 13 ja pöördel). Kaebaja on esitanud täiendavad seisukohad 16.05.2016 (tl 33–35).

Tallinna Vangla esitas 27.04.2016 kaebusele vastuse (tl 16–19), milles palub jätta kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda, ning täiendavad sesiukohad 26.05.2016 (tl 39–40 pöördel).

POOLTE SEISUKOHAD

3-16-526 õigusvastaseks. Vastupidine olukord muudaks kinnipidamisasutuses distsipliini tagamise raskeks.

3-16-526

KOHTU SEISUKOHT

Vaidlus asjas on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Vaidlustatud käskkirjaga (tl 3 ja pöördel) on karistus määratud vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 punkti 1 ja § 64 lõike 4 alusel ning kaebajat karistati VangS § 67 p 1 rikkumise eest

Karistamise aluseks olnud ettekandes nr 3503 (tl 20) on märgitud: “09.12.2015 kella 11.25 paiku väljus hoones P3 ruumist 36/1 A.T. [---] ja ei hoidnud käsi selja taga. Kinnipeetavale antud korraldus käed selja taga kõndida. A.T. ei täitnu korraldust vaid raputas pead.“

Vaidlust ei ole, et vanglaametnik andis korralduse käed selja taha panna, vaid selle üle, kas kaebaja ka korralduse täitis.

VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Tallina Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (kodukord) punktis 4.1 on sätestatud: „Kinnipeetavad liiguvad vangla territooriumil [---] hoides käed julgeoleku tagamiseks selja taga. Käsi ei pea hoidma selja taga kinnipeetavad (v.a. kinnipeetavad, kelle suhtes kohaldatakse ohjeldusmeetmena käeraudu), kellel kantavad asjad seda takistavad, kes liiguvad treppidel, meditsiinilise vastunäidustuse korral või kelle tööülesanded ei võimalda käsi selja taga hoida.“

Kohtupraktika kohaselt on VangS § 67 p 1 eesmärgiks vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (Riigikohtu 29.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-2-1-15 (p 17) ja asjas nr 3-3-2-2-15 (p18)).

4(9)

3-16-526 Riigikohus on samas leidnud, et isegi kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg‐s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.

Praegusel juhul tugines vanglaametniku korraldus kehtival õiguslikul alusel – Tallinna Vangla kodukorra p 4.1. Vastustaja on oma vastuses selgitanud ka selle kohustuse sisu ja eesmärki. Nõue, et kinnipeetav hoiaks vangla territooriumil liikumise ajal käsi selja taga, tuleneb vangla turvalisuse tagamise vajadusest, s.o vajalik kinnipeetavate üle tõhusama järelevalve tagamine ning võimalike õigusrikkumiste ennetamine või selle tagajärgede leevendamine (nt kinnipeetava ründe tõrjumiseks aja võitmine). Sama on selgitatud ka Tallinna Vangla kodukorra seletuskirjas1. Ka kaebaja ise ei ole eitanud sellise kohustuse olemasolu ega seadnud kahtluse alla selle põhjendatust.

Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada samas sätestatud distsiplinaarkaristusi.

Pooled on erineval seisukohal selles, kas praegusel juhul oli tõendatud VangS § 67 lg-s 1 sätestatud rikkumise toimepanek, mille eest saaks määrata distsiplinaarkaristuse.

Vaidlustatud käskkirja (tl 3) ja distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 22 ja 22p) ning neis viidatud tõendite kohaselt on kaebaja keeldunud täitmast vanglaametniku korraldust käed selja taha panna, reageerides sellele pearaputusega. Kaebaja ei nõustu ettekandes kirja panduga ning selgitab järjekindlalt nii vaides vastustajale kui ka kohtumenetluses, et ei jätnud korraldust täitmata ning pearaputus oli suunatud kaaskinnipeetavale, kes temalt midagi samal ajal küsis.

Vastustaja on distsiplinaarmenetluses tuginenud vanglaametnik J. Aare 09.12.2015 ettekandele. Käskkirjas on märgitud, et kaebajale anti kahel korral – distsiplinaarmenetluse algatamisel 18.12.2015 ja distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamisel 03.01.2016 – võimalus esitada oma seisukohti või vastuväiteid, kuid kinnipeetav on sellest keeldunud.

Kaebaja möönab, et ei kasutanud distsiplinaarmenetluses võimalust selgitusi anda, kuna tema sõnul on kontaktisik M. Pendin talle öelnud, et sõltumata kinnipeetava seletustest lahendab vangla ikka asja nagu soovib. Samuti märgib kaebaja, et ei ole soovinud kontaktisiku kaudu ka asja ajada ega pöörduda tema poole seoses J. Aare tegevusega. Vastustaja avaldab oma vastuses kahtlust, et kontaktisik selliseid signaale kinnipeetavale andis. Kohus leiab, et isegi kui kaebaja suhtlusest kontaktisikuga niisuguse järelduse tegi, ei õigusta

http://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/tallinna_vangla_kodukorra_seletuskiri_13 .05.2016.pdf

5(9)

3-16-526 see menetluses oma õiguste kaitseks samme mitte astuda. Kaebajale on distsiplinaarmenetluse alustamise teates (tl 21) selgitatud võimalust esitada kirjalikus vormis selgitusi ja muid seletusi, samuti võimalust esitada enda kaitseks asjaolusid ja tõendeid ning taotleda nende kogumist vangla poolt. Samuti selgitati võimalust saada menetlejalt täiendavaid selgitusi õiguste ja kohustuste ning menetluse korra kohta. Õigeaegselt oma menetluslike õiguste kasutamata jätmine võib luua olukorra, kus hilisem tõendite kogumine ja selle taotlemine ei ole enam eesmärgipärane (võimalikud tunnistajad ei mäleta aja möödudes enam asjaolusid, nende ütluste usaldusväärsus väheneb ajas).

Teates toodud selgitustes märgiti ka, et kinnipeetava antavaid selgitusi võidakse kasutada tema vastu. Ka see selgitus ei anna alust järelduseks, et asjatu oleks kaebaja poolt anda selgitusi või esitada tõendeid/taotleda nende kogumist, mis võiksid kinnitada tema enda väiteid ja ümber lükata vastustaja omi.

Vastustaja esindaja on vastuses kaebusele selgitanud, et vaidlusalune intsident on leidnud aset ajal ja kohas, kus viibis ligikaudu 30-40 kinnipeetavat. Hoone P3, mille ruumist nr 36/1 A.T. väljus, on vangla territooriumil paiknev vahepääsla, mille kaudu liiguvad kinnipeetavad tööle, kooli ja mujale erinevatesse territooriumi ehitistesse ning kus teostatakse kontrolli keelatud esemete väljaselgitamiseks. A.T. õppis vaidlusalusel perioodil kinnipeeturegistri andmetel üldhariduskoolis. Intsident leidis ettekande alusel aset kell 11.25, s.t ajal, mil kaebaja liikus kooli ruumidest lõunale. Tegemist on hetkega, kui suur arv kinnipeetavaid liigub töö ja koolikohustuste täitmiselt lõunasöögile, mistõttu võib suur hulk inimesi viibida korraga samas kohas. Vastustaja on seisukohal, et selle intsidendi osas ei olnud põhjendatud kõigilt kinnipeetavatelt, kes võisid vaidlusaluse korralduse andmise ajal viibida samas kohas selgitusi koguda, kuna ei ole võimalik üheselt kindlaks teha, kes konkreetselt samal hetkel vahetus läheduses võisid viibida ning millised kinnipeetavad saaksid korralduse andmist tunnistada.

Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja ise ei taotlenud ka distsiplinaarmenetluse käigus kaaskinnipeetavatelt selgituste võtmist.

Kaebaja on esitanud kohtumenetluses taotluse kinnipeetavate N. N., V.N., A. P. ja A. T. tunnistajatena ülekuulamiseks. Kaebaja väidab end mäletavat, et nimetatud isikud olid 09.12.2015 toimunud sündmuse ajal tema vahetus läheduses.

6(9)

3-16-526 tunnistajate ütlused tõendina olulist ja usaldusväärset kaalu kohtu hinnangul ei omaks.

Kohtul puudub alus kahelda vanglaametniku ettekande usaldusväärsuses. Kohus ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks vanglaametnik peaks esitama tegelikkusele mittevastava ettekande, millest võrsub distsiplinaarmenetlus. Asja materjalidest ei ilmne ka, et kaebaja ja ettekande koostaja vahel oleks kujunenud konfliktne olukord, mis annaks kaebajale alust oletada temasse erapoolikut või pahatahtlikku suhtumist. Nagu vastustaja õigesti märgib, on korrarikkumistele reageerimine ja nende kajastamine ettekannetes vanglaametnike kohustus (VangS § 133), mille täitmata jätmine võib

7(9)

3-16-526 päädida nende enda suhtes distsiplinaarvastutuse kohaldamisega. Samas tuleb neil seda kohustust täita õiguspäraselt, sh tegelikkusele vastavat ja objektiivset teavet esitada.

Nagu ülaltoodust nähtub, ei ole asjas õnnestunud koguda usaldusväärseid tõendeid, mis lükkaks ümber ettekandes esitatu. Seega on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega kinnitust leidnud VangS § 67 lg 1 süüline rikkumine.

Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 3 ja 3 pöördel) vastab kohtu hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi nii karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta. Vastustaja on selgitanud, miks teole tuli karistusega reageerida.

Kohtupraktika järgi on vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine kaalukas väärtus ning allumatust, iseäranis kui see toimub korduvalt, on põhjust pidada raskeks rikkumiseks (nt viidatud lahend haldusasjas nr 3-3-2-1-15, p 25). Praegusel juhul ei ole küll tegemist korduva rikkumisega, kuid see ei vähenda distsipliini ja julgeoleku tagamise olulisust. Teo korduvust või esmakordsust on võimalik arvestada karistuse määramise ja valiku juures.

Kohtu hinnangul ei ole vastustaja distsiplinaarkaristuse määramisel teinud ka muid menetlus- ega vormivigu, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud käskkirja tühistamise. Karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul. Distsiplinaarasja menetluses on kaebajale olnud tagatud võimalus oma seisukohti esitada (tl 21) ning talle on tutvustatud ka distsiplinaarmenetluse protokolli, millele kaebaja sai oma vastuväite

8(9)

3-16-526 esitada (tl 22). Seega on kaebajale olnud tagatud ka piisav võimalus olla ära kuulatud, mille ta on aga jätnud kasutamata.

Kohtu seisukohta ei väära ka kaebaja osundatud viide Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) 2012. a raporti2 punktidele 45 ja 47. Neis raporti punktides antakse soovitused vanglasüsteemile tagamaks, et vangla julgeolekuteenistuse ametnikud ei teostaks vanglapersonali poolsete väidetavate väärkohtlemise juhtumite uurimisi. Nimetatud soovitustel puudub seos praeguse kohtuvaidluse esemega, so kaebajale distsiplinaarkaristuse kohaldamisega. Neist ei saa tuleneda alust kahelda ettekande koostanud vanglaametniku tegevuse õiguspärasuses käesoleval juhul

Kuna kohus on seisukohal, et puuduvad alused vaidlustatud käskkirja tühistamiseks, on õiguspärane ka vaideotsus, mis on esitatud selle käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja ei ole välja toonud aluseid, et vaideotsus tema õigusi eraldiseisvalt rikuks. Seega pole alust ka vaideotsuse tühistamiseks.

Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD

/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe

http://www.cpt.coe.int/documents/est/2014-01-inf-est.pdf

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.