Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. oktoober 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-946
Haldusasi
AN kaebus Tartu Vangla 14.03.2016 käskkirja nr 62/434 ja 03.05.2016 vaideotsuse nr 1-11/117-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 6. jaanuari 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – AN Vastustaja – Tartu Vangla
Menetluse alus ringkonnakohtus
AN apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta AN apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 6. jaanuari 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-946 muutmata.
AN-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. novembril 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-16-946 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla valvuri 12.02.2016 ettekande nr 963 kohaselt avastati 12.02.2016 kella 16.55 ajal kambri nr 3098 eest suur veeloik ning kambri luugist sisse vaadates nägi valvur, et kinnipeetav AN seisis kambris püsti ja kinnipeetav JV istus laua taga. Kambrisse sisenedes oli põrand märg ning AN väitis, et tema ei uputanud, kuid siin hakkab veel „nalja saama“ ja tulevad „hullemad jamad“. AN paigutati 12.02.2016 õhtul ümber teise kambrisse. Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 18.02.2016 õiendi kohaselt on AN vestlusel väitnud, et ei soovinud enam kambrikaaslasega ühes kambris paikneda, kuna isiksused ei sobinud. JV andis vestlusel mõista, et tema ei ole probleemi tekitanud, kuigi ei väitnud otsesõnu AN süüdiolekut. Õiendis tehti ettepanek viia AN suhtes läbi distsiplinaarmenetlus. Tartu Vangla teavitas 29.02.2016 kinnipeetav AN suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisest vangistusseaduse (VangS) § 67 p 3 rikkumise kahtluse tunnustel. AN märkis 01.03.2016 seletuskirjas, et 12.02.2016 toimus kambris nr 3098 veevalamine või avarii ning kuna tema magas, siis ta ei tea, kuidas sai vesi koridori. AN teada magas ka tema kambrikaaslane. AN ärkas üles alles siis, kui valvurid olid kambri ukse taga. Tartu Vangla 11.03.2016 distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt ei ole kogutud tõendite pinnalt võimalik üheselt tuvastada, kes kambris viibinutest oli veeloigu tekitamises süüdi või kas see oli tekkinud kinnipeetavate tegevuse tulemusel. Küll aga on piisavalt alust uskuda, et kambri ette tekkinud veeloik pärines kambrist nr 3098. Kuivõrd veeuputus on asjaolu, millest teavitamata jätmisel võib see ohustada vangla julgeolekut ja korda (kui veeloik on tahtlikult tekitatud kinnipeetavate poolt) ning isikute elu ja tervist (kui tegemist on avariiga, millisel juhul peaks vesi endiselt jooksma), on kinnipeetavad VangS § 67 p 3 alusel kohustatud sellest vanglateenistuse ametnikele teada andma. Kuigi AN väidab, et ei tea, kuidas vesi koridori sai, on siiski alust arvata, et ta oli teadlik vähemalt vee koridori sattumise faktist. Igal juhul lasus tal kohustus sellest vanglateenistuse ametnikke teavitada. Valvuri ettekande kohaselt kumbki kinnipeetav ei maganud ega olnud hõivatud tegevusega, mis võiks viidata nende äsjasele ärkamisele. Kambris püsti seistes pidi AN märga põrandat märkama. AN teadlikkusele viitavad ka tema sõnad, et „siin hakkab veel nalja saama“ ja „tulevad hullemad jamad“. Neist võib järeldada, et veeuputus oli seotud tema eesmärgiga saavutada üleviimine teise kambrisse ja sellele oleks võinud järgneda ka muid korrarikkumisi.
2.Tartu Vangla määras 14.03.2016 käskkirjaga nr 6-2/434 AN-le karistuseks VangS § 67 p 3 süülise rikkumise eest noomituse. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et AN oli teadlik kambrist nr 3098 eluosakonna koridori tekkinud veest, millest ta oleks pidanud VangS § 67 p 3 alusel vanglateenistuse ametnikele teada andma. Kinnipeetava süü on piisaval määral tõendatud ja selle aluseks olevad asjaolud on märgitud distsiplinaarmenetluse protokollis. AN on tutvunud Tartu Vanglas vangistust reguleerivate õigusaktidega ning pidi olema teadlik oma kohustustest ja nende mittetäitmise tagajärgedest. Vangla ei saa jätta tähelepanuta kinnipeetavate korduvat käitumismustrit, mille käigus teadlikult jäetakse vanglateenistuse ametnikke teavitamata asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning isikute elu ja tervist. Seega on praeguse rikkumise korral kinnipeetava karistamine vajalik ja põhjendatud. AN-l puuduvad varasemad distsiplinaarkaristused samalaadsete rikkumiste eest, küll aga on distsiplinaarmenetluse käigus varasemalt tuvastatud tema süü samadele tunnustele vastava distsiplinaarrikkumise toimepanemises, kuid ei ole peetud proportsionaalseks teda 2(5)
3-16-946 selle eest karistada. Varasem intsident leidis aset 29.12.2015 ja seoses sellega viidi kinnipeetavaga läbi vestlus, hoidmaks ära samalaadsete rikkumiste kordumist. Seega on tegemist kinnipeetava poolse süstemaatilise käitumisega, mille tõsiduse mõistmiseks peab sellele üld- ja eripreventiivsetel eesmärkidel järgnema vastav tagajärg (s.o ennetamaks samalaadsete rikkumiste kordumist ja käitumislaadi levimist teistele kinnipeetavatele). Kartserikaristuse määramine ei oleks kooskõlas rikkumise asjaoludega, kuid eesmärgipärane ja proportsionaalne on karistada kinnipeetavat noomitusega. Karistuse eesmärgiks on, et kinnipeetav parandaks oma käitumist vangistuses viibides ja asuks õiguskuulekale teele.
3.Tartu Vangla jättis 03.05.2016 vaideotsusega nr 1-11/117-2 rahuldamata AN 04.04.2016 vaide Tartu Vangla 14.03.2016 käskkirja nr 6-2/434 kehtetuks tunnistamiseks. Distsiplinaarmenetluse käigus on piisavalt tõendatud, et AN ei maganud ning oli kambrist alguse saanud uputusest teadlik ja omas võimalust sellest ametnikke teavitada. Vaidemenetluses ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis annaksid alust kahelda varasemalt kogutud tõendite usaldusväärsuses. Kinnipeetava poolt vaides kirjeldatud kujul (s.o karistus on määratud enne süüdimõistvat kohtuotsust) kohaldatakse süütuse presumptsiooni üksnes kriminaalmenetluses.
4.AN esitas 16.05.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 14.03.2016 käskkirja nr 6-2/434 ja 03.05.2016 vaideotsuse nr 1-11/117-2 tühistamiseks. Tartu Halduskohus edastas 27.05.2016 määrusega AN kaebuse kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. Kaebuse kohaselt karistati kaebajat õigusvastaselt, sest toimunud intsidendi ajal tema magas ja ärkas alles vahetult enne valvuri tulekut, mistõttu ei olnud tal võimalik ka uputusest teavitada. Üksnes kaebaja karistamine on arusaamatu ja diskrimineeriv. Rikutud on süütuse presumptsiooni põhimõtet ning vangla viited eelnevale episoodile ei puutu praegusesse vaidlusesse.
5.Tartu Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole selgitanud oma asukohta valvuri kambrisse sisenemisel ega seda, mida ta mõtles lausetega, et „siin hakkab veel nalja saama“ ja „tulevad hullemad jamad“. Esineb alust arvata, et kaebaja oli kambris olevast veest teadlik või pidi saama sellest teadlikuks koheselt pärast põrandale astumist. Sellele viitab vee kogus, mis oli voolanud juba koridori. Kaebaja on Tartu Vanglas viibides osalenud sarnases intsidendis ka varem, tekitades 29.12.2015 kambris veeuputuse ja jättes sellest teavitamata. Pärast nimetatud intsidenti selgitas inspektor-kontaktisik kaebajale, et kinnipeetavatel on kohustus viivitamatult teavitada kõigist vangla julgeolekut ja korda ohustavatest asjaoludest, mistõttu pidi kaebaja olema teadlik oma tegevusetuse õigusvastasusest. Kaebajat on karistatud teavitamiskohustuse täitmata jätmise eest, mitte uputuse tekitamise eest, mistõttu ei oma tähtsust, kes uputuse põhjustas. Kambrikaaslase suhtes distsiplinaarmenetluse alustamata jätmine ei saa rikkuda kaebaja õigusi ega mõjutada temale määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasust ja kehtivust. Rikkumise toimepanemine on tõendatud ja määratud on kõige leebem karistus. Arvestades kaebaja varasemat osalust sarnases intsidendis, ei ole noomitus ebaproportsionaalne ega vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.
6.Tallinna Halduskohus jättis 06.01.2017 otsusega AN kaebuse rahuldamata. Kaebajat on karistatud VangS § 67 p 3 rikkumise eest seoses sellega, et ta ei teavitanud vanglaametnikke kambris olevast veeuputusest. Vaidlust ei ole selles, et uputus kambris on asjaolu, millest tulnuks vanglaametnikke viivitamatult teavitada. Kaebaja väited, et ta ei ole teavitamiskohustust rikkunud, kuna magas veeuputuse toimumise ajal ja ärkas alles vahetult enne valvuri kambrisse tulekut, ei ole kooskõlas muude asjas kogutud tõenditega ega seetõttu ka usutavad. Valvuri ettekandest nähtuvalt vaatas ta enne kambrisse sisenemist luugist sisse ja nägi, et kaebaja seisis kambris püsti ning miski ei viidanud sellele, et ta oleks äsja tõusnud. 3(5)
3-16-946 Jalgupidi vees seistes pidi kaebaja aru saama, et juhtunust tuleb vanglaametnikke teavitada. Seda enam, et poolteist kuud varem selgitati talle sarnases olukorras teavitamiskohustuse olemasolu. Vangla on kogunud kaebaja rikkumise kohta piisavalt tõendeid ja kaebaja ei ole neid ümber lükanud. Viited põhiseaduse §-st 22 tulenevale süütuse presumptsioonile on distsiplinaarmenetluses asjakohatud, sest nimetatud põhimõte kehtib kriminaalmenetluses, mitte haldusmenetluses. Distsiplinaarkorras on karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toimepandud süütegu (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-24-10, p 11). Isegi kui kaebajat ei saa süüdistada rikkumise tahtlikus toimepanemises, mahub tema süü kindlasti hooletuse alla (vt võlaõigusseaduse § 104 lg 3). Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat väidet, mis välistaks tema süü ja seega vastutuse rikkumise toimepanemise eest. Määratud distsiplinaarkaristus on rikkumist arvestades proportsionaalne, pidades silmas ka asjaolu, et kaebaja oli samalaadse rikkumise pannud toime ka varem. Korduva rikkumise puhul ei oleks isiku karistamata jätmine enam eesmärgipärane. See, et kaebajat eelmisel korral ei karistatud, ei muuda varasemat rikkumist olematuks. Kuna kaebajale oli varasemalt selgitatud rikkumise sisu ja kohustust vanglaametnikke teavitada, oli kaebaja praeguse rikkumise toimepanemise ajal teadlik oma kohustustest. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamise õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et tema kambrikaaslast sama rikkumise eest ei karistatud. Iga isiku poolt toime pandud rikkumise ja selle eest karistamisega seonduvaid asjaolusid hinnatakse individuaalselt. Sarnaselt kambrikaaslasega oli kaebaja jäetud karistamata 2015. a detsembris toimunud intsidendi eest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.AN palub 20.01.2017 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalja menetlusõiguse norme ning hinnanud vääralt tõendeid. Kuna apellant tõusis üles vahetult enne ukse ja kambri luugi avamist, siis ei jõudnud ta toimunust kuidagi teada anda. Kambrikaaslane JV istus toolil ja oli samuti jalgupidi vees, kuid tema suhtes ei ole distsiplinaarmenetlust algatatud ja temaga pole isegi vesteldud, kuigi nimetatud isik rikkus samuti teavitamiskohustust, kusjuures tema toimunu ajal ei maganud. Asjas on keskendutud üksnes apellandile ja teiselt isikult pole võetud isegi tunnistust, millega on rikutud menetlusnorme. Distsiplinaarmenetluse oleks pidanud algatama ka JV suhtes ning selle oleks saanud hiljem lõpetada noomitusega, vestlusega või muul viisil.
8.Tartu Vangla vaidleb 02.03.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Teise isiku suhtes distsiplinaarmenetluse alustamata jätmine ei saa rikkuda apellandi õigusi ega mõjuta temale määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasust ja kehtivust. Ükski apellatsioonkaebuses toodud seisukoht ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et AN apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
10.Sisulist vaidlust ei ole selles, et kambris toimunud veeuputus on käsitatav sellise asjaoluna, millest tuleks VangS § 67 p 3 kohaselt kinnipeetaval viivitamatult vanglateenistuse 4(5)
3-16-946 ametnikku teavitada. Samuti ei ole apellant vaidlustanud asjaolu, et 29.12.2015 toimunud samalaadse intsidendiga seoses on vanglateenistuse ametnikud temaga vestelnud ja eraldi selgitanud kohustust sellistest juhtumitest viivitamatult teavitada.
11.AN väited, et tema veeuputuse toimumise ajal magas ja ärkas alles vahetult enne kambri luugi ja ukse avanemist, mistõttu ei saa ta olla süüdi teavitamiskohustuse rikkumises, ei ole kooskõlas distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega. Muu hulgas ei nähtu valvuri 12.02.2016 ettekandest (tl 38) ega teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 18.02.2016 õiendist (tl 39), et AN oleks enne 01.03.2016 seletuskirja (tl 40) esitamist vanglaametnikele üldse väitnud, et tema veeuputuse toimumise ajal magas, mistõttu on alust pidada seda argumenti tagantjärele otsituks. Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 18.02.2016 õiendist ilmneb lisaks, et 12.02.2016 veeuputust puudutavate asjaolude tuvastamiseks on vesteldud nii AN kui ka tema kambrikaaslase JV-ga ning mõlemad väitsid, et nemad probleemi ei tekitanud, kuid otsesõnu ei öelnud ka seda, et süüdi on kambrikaaslane. Seega ei ole vastustaja jätnud JV-lt seletust küsimata, olenemata sellest, et seda tehti juba enne AN suhtes distsiplinaarmenetluse alustamist ja seletust pole nõutud kirjalikus vormis.
12.Teavitamiskohustuse rikkumise eest AN-le karistuse määramist ei muuda õigusvastaseks ega diskrimineerivaks see, et VangS § 67 p-st 3 tulenev teavitamiskohustus oli iseenesest ka JV-l, kuid teda selle eest ei karistatud ega viidud tema suhtes läbi ka distsiplinaarmenetlust. Kuna apellandi jaoks oli tegemist teistkordse rikkumisega suhteliselt lühikese perioodi jooksul (29.12.2015 ja 12.02.2016), kuid kambrikaaslasel polnud varem samalaadseid rikkumisi esinenud, siis ei olnud isikud identses olukorras ja nende erinev kohtlemine ei kujuta endast võrdsuspõhimõtte rikkumist. Seejuures ei ole ka AN karistatud 2015. a lõpus toimunud samasugusest intsidendist teavitamata jätmise ehk esmakordse rikkumise eest. Vähem kui kaks kuud hiljem toimunud teistkordse rikkumise eest apellandile noomituse (s.o VangS § 63 lg 1 kohaselt leebeima distsiplinaarkaristuse) määramist ei saa pidada ebaproportsionaalseks, sest varasema rikkumise puhul üksnes vestlusega piirdumine ei olnud ilmselgelt avaldanud kinnipeetava käitumisele piisavat positiivset mõju. Vastavad põhjendused on selgelt esitatud ka vaidlustatud käskkirjas.
13.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb AN apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.01.2017 otsus muutmata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et AN on apellatsioonkaebuse esitamisel olnud Tallinna Halduskohtu 16.08.2016 määruse alusel vabastatud riigilõivu (15 eurot) tasumise kohustusest. Kuna AN apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandile antud menetlusaabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Tartu Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.