A.N.i kaebus Tartu Vangla 14.03.2016 käskkirja nr 6-2/434 ja 03.05.2016 vaideotsuse nr 1-11/117-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – A.N. Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Kristo Kulo
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta A.N.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda ja kaebuse esitamisega seotud riigilõivu kulu riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 06.02.2017 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla (vastustaja) algatas 29.02.2016 kinnipeetav A.N.i (kaebaja) suhtes distsiplinaarmenetluse vangistusseaduse (VangS) § 67 p 3 rikkumise kahtluse tunnustel.
3-16-946
2.11.03.2016 distsiplinaarmenetluse protokollist nähtuvalt algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus seoses sellega, et kaebajat kahtlustati vanglateenistuse ametnike teavitamata jätmises asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. Valvur Kristjan Sarve 12.02.2016 ettekandest nähtub, et 12.02.2016 kl 16.55 ajal teavitas vanemvalvur Maia Põder, et E11 sektsiooni kambri nr 3098 ette oli tekkinud suur veeloik. Luugist sisse vaadates oli näha, et kaebaja oli püsti ja kinnipeetav J. V. istus laua taga. Ukse lahti tehes oli näha, et kambri põrand oli märg. Kaebaja väitis, et ei uputanud, aga „siin hakkab veel nalja saama“. Kaebaja väitis 2 tunni jooksul korduvalt, et „tulevad veel hullemad jamad“. Seda kuulis ka Gunnar Leego. Teabe- ja uurimisosakonna spetsialist Kristiina Vähi 18.02.2016 õiendist nähtub, et 12.02.2016 kl 16.55 paiku tekitasid kambris nr 3098 kinni peetavad kaebaja ja J. V. veeuputuse. Vestlusel kaebajaga väitis viimane, et ei soovinud enam kambrikaaslasega ühes kambris paikneda, kuna isiksused ei sobinud. Vestlusel kinnipeetav J. V. andis viimane mõista, et tema ei ole probleeme tekitanud, temal ei olnud ka kambrikaaslasega probleeme. Ta ei öelnud otseselt, et süüdi on kambrikaaslane, kuid andis enda käitumise ja nappide sõnadega seda siiski mõista. 12.02.2016 õhtuse loenduse ajal paigutati kaebaja teise kambrisse. Kaebaja tõi 11.03.2016 seletuskirjas välja, et 12.02.2016 toimus E11 sektori kambris nr 3098 veevalamine või avarii. Tema ei tea, kuidas vesi koridori sai, kuna ta magas. Tema teada magas ka kambrikaaslane. Kui kaebaja üles ärkas, olid valvurid ukse taga ja vesi koridoris. Ta ei oska öelda, kas kambrikaaslane on süüdi, seda tuleb temalt endalt küsida. Menetluse käigus kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik üheselt tõendada, kes kambris viibinud isikutest oli süüdi veeloigu tekitamises või kas see oli tekkinud kambris viibinud kinnipeetavate tegevuse tulemusena. Küll aga on piisavalt alust uskuda, et kambri ette tekkinud veeloik pärines kambrist nr 3098. Nimetatud asjaolu kinnitab nii valvur Kristjan Sarv enda ettekandes kui ka kaebaja oma seletuskirjas. Eeluuritavate 11. eluosakonna koridoris puuduvad kraanid või muud veevõtukohad, kust koridoris olnud veeloik võinuks pärineda. Tegemist on kinnise osakonnaga. Kuivõrd tegemist on asjaoluga, millest teavitamata jätmisel võib see ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist, on kinnipeetavad kohustatud sellest VangS § 67 p 3 alusel vanglateenistuse ametnikele teada andma. Kuigi kaebaja väidab, et tema ei tea, kuidas vesi koridori sai, on siiski alust arvata, et ta oli kas teadlik vee kambrist koridori sattumise viisist või pidi vähemalt olema teadlik, et see vesi sinna oli jõudnud kambrist. Mõlemal juhul lasus tal kohustust sellest vanglateenistuse ametnikke teavitada. Kaebaja sõnul tema ja kambrikaaslane magasid. Valvur Kristjan Sarve ettekandest nähtub, et kaebaja oli luugist sisse vaatamise hetkel täiesti ärkvel ja seisis kambris püsti, samas kui kambrikaaslane istus laua taga. Mitte kumbki neist ei maganud ning miski ei viidanud sellele, et isikud oleksid äsja üles ärganud ja voodist välja tulnud. Arvestades siinkohal veel, et seistes kambri põrandal püsti, pidi kaebaja märkama märga põrandat. Samuti viitab kaebaja teadlikkusele veest ja selle põrandale sattumisest tema sõnad, et „siin hakkab veel nalja saama“ ja „tulevad hullemad jamad“. Vangla leidis tõendeid kogumis hinnates, et kaebaja pidi olema teadlik kambrist koridori jõudnud veest, kuid jättis sellest vanglateenistuse ametnikke teavitamata, pannes seeläbi toime VangS § 67 p 3 süülise rikkumise. Kaebaja on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega ning pidi olema teadlik oma õigustest ja kohustustest, samuti nende mittetäitmise tagajärgedest.
3.Vastustaja karistas 14.03.2016 käskkirjaga nr 6-2/434 kaebajat VangS § 67 p 3 süülise rikkumise eest noomitusega. Kaebajat süüdistati selles, et ta ei teavitanud 12.02.2016 kl 16.55 2(5)
3-16-946
paiku vanglateenistuse ametnikke asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. Käskkirja põhjendustes viidati distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidele ja koostatud distsiplinaarmenetluse protokollile ning leiti, et kaebaja süü nimetatud rikkumise osas on piisaval määral tõendatud. Vangla ei saa jätta tähelepanuta kinnipeetavate korduvat käitumismustrit, mille käigus teadlikult jäetakse vanglateenistuse ametnikke teavitamata asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. Seega on praeguse rikkumise korral kaebaja karistamine vajalik ja põhjendatud. Kaebajat ei saanud karistada töölt eemaldamisega, sest ta ei osalenud tööhõives. Samuti ei olnud otstarbekas kohaldada kokkusaamise keeldu, kuna kaebaja ei kasutanud seda võimalust korrapäraselt. Isiklike elektriseadmete kasutamise keelamine pärsiks põhjendamatult uudistega kursis olemist. Kaebajal puuduvad varasemad distsiplinaarkaristused samalaadsete rikkumiste eest, küll aga on distsiplinaarmenetluse käigus varasemalt tuvastatud süü samadele tunnustele vastava distsiplinaarrikkumise toimepanemises, kuid ei ole peetud proportsionaalseks teda selle eest karistada. Varasem intsident leidis aset 29.12.2015 ja seoses sellega viidi läbi vestlus, hoidmaks ära samalaadsete rikkumiste kordumist. Kuigi kinnipeetava tegevusetusega ei järgnenud otsest tagajärge, on tegemist kinnipeetava poolse süstemaatilise käitumisega, mille tõsiduse mõistmiseks peab sellele järgnema üld- ja eripreventiivsetel eesmärkidel vastav tagajärg. Seega ennetamaks samalaadsete rikkumiste kordumist ja käitumislaadi teistele kinnipeetavatele levimist, peab vangla andma kaebajale kindla sõnumi teoga kaasnevate tagajärgede kohta. Eesmärgipärane ja proportsionaalne on karistada kaebajat noomitusega. Kartseri karistuse määramine ei oleks kooskõlas antud rikkumise asjaoludega ning varasema karistatusega. Määratav karistus avaldaks piisavalt mõju, et kaebaja parandaks oma käitumist vangistuses viibides. Eesmärk on suunata kaebaja õiguskuulekale teele.
Kaebaja esitas käskkirja peale 04.04.2016 vaide.
5.Vastustaja jättis 03.05.2016 vaideotsusega nr 1-11/117-2 vaide rahuldamata. Valvur Kristjan Sarve ettekandest nähtuvalt ei vasta tõele kaebaja väide, et ta magas ja tõusis alles üles. Teabe- ja uurimisosakonna ametnik Kristiina Vähi vestlused kaebajaga viitavad kambris tekitatud uputuse taotluslikkusele. Kuigi kinnipeetavad seda eitavad ning uputuse tekitajat ja tekkimise viisi ei ole võimalik tuvastada, viitas kaebaja sellele kui millegi tulemile, mis saabus, kuna tema tahtmist ei täidetud. See on vastuolus kaebaja väitega, et tema ei teadnud uputusest midagi. Kogumina on distsiplinaarmenetluse käigus piisaval määral tõendatud kaebaja teadlik olemine kambrist alguse saanud uputusest ja võimaluse olemasolu sellest ametnikke teavitada. Vaidemenetluse käigus ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis annaksid alust kahelda menetluse käigus kogutud tõendite usaldusväärsuses. Süütuse presumptsioon kehtib kriminaalmenetluses. Distsiplinaarkaristuse käskkiri hakkab kehtima selle kättetoimetamisest arvates, olenemata sellest, et see võidakse hilisemas vaide- või kohtumenetluses kehtetuks tunnistada.
6.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse vastustaja 14.03.2016 käskkirja nr 6-2/434 ja 03.05.2016 vaideotsuse nr 1-11/117-2 tühistamiseks. Kaebajat karistati ebaseaduslikult. Karistamine on õigusvastane, sest kaebaja magas intsidendi ajal ja ärkas vahetult enne valvuri tulekut, seega polnud tal võimalik uputusest teavitada. Arusaamatuks jääb, miks karistati vaid kaebajat. Tegemist on diskrimineerimisega. Rikutud on süütuse presumptsiooni põhimõtet. Kaebaja palus jätta tähelepanuta vastustaja viite eelnevale episoodile, mis ei puutu praegusesse vaidlusesse ja mille eest teda ei karistatud.
7.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Vanglaametnike selgitused on usaldusväärsemad kaebaja omadest. Seejuures ei ole kaebaja selgitanud oma asukohta valvuri kambrisse sisenemisel ega seda, mida ta mõtles lausete all, et „siin hakkab veel nalja saama“ ja „tulevad hullemad jamad“. Sellised laused annavad alust asuda seisukohale, et kaebaja oli teadlik kambris olevast veest. Kaebaja on ka enne vaidlusalust 3(5)
3-16-946
sündmust osalenud Tartu Vanglas viibides sarnases intsidendis. Ettekande nr 6901 kohaselt tekitas kaebaja koos kambrikaaslasega 29.12.2015 kambris veeuputuse. Põhjenduseks toodi, et nad ei saa omavahel läbi. Ka siis ei teavitanud kaebaja kambri põrandal olevast veest vanglaametnikke. Pärast seda intsidenti selgitas 4. üksuse inspektor-kontaktisik kaebajale, et kinnipeetavatel on kohustus teavitada kõigist vangla julgeolekut ja korda ohustavatest asjaoludest vanglateenistust, mistõttu pidi kaebaja olema teadlik oma teo õigusvastasusest. 12.02.2016 seisis kaebaja valvuri selgituse kohasel jalgupidi vees. Vett oli kambris nii palju, et see oli juba ka koridori voolanud, seega ei olnud tegemist pelgalt veeloiguga, vaid pigem uputusega, sest vee kogus oli suur. Sellise vee koguse tekkimiseks peab vesi pikka aega kraanist või lekke korral torust voolama. Isegi kui kaebaja oli alles ärganud ja astunud vette, pidi olema tema jaoks arusaadav, et kambrisse on kas tahtlikult vett valatud või on toimunud vee avarii. Kaebajale on varasemalt selgitatud, et sellises olukorras peab viivitamatult vanglaametnikke toimunust teavitama. Kaebaja jättis selle tegemata. Kaebajale oli teada, et teavitamata jätmine on teavitamiskohustuse rikkumine. Astudes jalgupidi vette, oleks kaebaja koheselt pidanud suunduma kõneterminali poole ning vanglaametnikke kambris olevast veest teavitama, mitte jätkuvalt vees seisma. Kaebajat karistati uputusest teavitamata jätmise eest, mitte uputuse tekitamise eest, seega ei ole vaja analüüsida, kes põhjustas kambris uputuse. Kaebaja väide, et tema põrandat üle ei ujutanud, ei tähenda, et ta ei teadnud, et vesi on kambri põrandal. Kaebaja väited viitavad pigem sellele, et ta teadis kambri põrandal olevast veest. Distsiplinaarmenetluse alustamata jätmine teise isiku suhtes ei saa rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi ning ei mõjuta temale määratud distsiplinaarkaristuse kehtivust ega selle õiguspärasust. Distsiplinaarrikkumise toimepanemine kaebaja poolt tõendatud ja kaebaja väited ei anna alust käskkirja tühistamiseks. Määratud karistus on kõige leebem. Arvestades kaebaja osalust varasemalt sarnases intsidendis Tartu Vanglas, ei ole noomituse määramine ebamõistlikult kaebaja õigusi ja huvisid kahjustav ning on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Käskkirjast nähtuvalt heideti kaebajale ette VangS § 67 p 3 rikkumist. Nimetatud sätte kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas teatama viivitamatult vanglateenistuse ametnikule kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. Vaidlusalusest käskkirjast ja selle aluseks olevast distsiplinaarmenetluse protokollist nähtuvalt jättis kaebaja vanglaametnikke teavitamata asjaolust, et kambris on veeuputus. Vaieldamatult on veeuputus selline asjaolu, millest tulnuks vanglaametnikku teavitada. Kaebaja ei ole seda asjaolu kahtluse alla seadnud. Kaebaja sõnul ei ole ta aga teavitamiskohustust rikkunud, sest magas veeuputuse toimumise ajal ja ärkas vahetult enne valvuri kambrisse tulekut.
9.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja väited magamise ja vahetult ärkamise kohta ei ole kooskõlas muude asjas kogutud tõenditega ega ole seetõttu usutavad. Valvuri ettekandest nähtub, et enne kambrisse tulekut vaatas valvur luugist sisse ja nägi, et kaebaja seisis kambris püsti. Miski ei viidanud sellele, et kaebaja oleks äsja tõusnud. Jalgupidi vees seistes pidi kaebaja aru saama, et juhtunust tuleb vanglaametnikku teavitada. Seda enam, et poolteist kuud varem selgitati talle sarnases olukorras teavitamiskohustuse olemasolu. Kohtu hinnangul on vangla kogunud kaebaja rikkumise kohta piisavalt tõendeid. Kaebaja ei ole neid ümber lükanud.
4(5)
3-16-946
10.Kaebaja viited süütuse presumptsioonile on asjakohatud, sest nimetatud põhimõte kehtib kriminaalmenetluses, mitte haldusmenetluses. Süütuse presumptsioon tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 22, mille järgi ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Praegusel juhul karistati kaebajat vangistusalaste reeglite rikkumise, mitte kuriteo eest. Distsiplinaarkaristusi määrab VangS § 64 lg 4 järgi vanglateenistus, mitte kohus. Seega puudub kohtul võimalus kaebaja distsiplinaarsüüteo kohta süüdimõistvat kohtuotsust teha.
11.VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Seetõttu saab distsiplinaarkaristust määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 11). Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine ning tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine (võlaõigusseaduse § 104 lg-d 3 ja 5). Isegi kui kaebajat ei saa süüdistada rikkumise tahtlikus toimepanemises, mahub tema süü kindlasti hooletuse alla. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõsiselt võetavat väidet, mis tema süüd välistaks. Seega vastustab kaebaja rikkumise toimepanemise eest.
12.Vastustaja on põhjendanud valitud distsiplinaarkaristust ja kaebajale määratud karistus on proportsionaalne rikkumisega võrreldes. Eriti arvestades asjaoluga, et kaebaja oli pannud samalaadse rikkumise toime ka juba varem, seega oli tegemist korduva rikkumisega ja uuesti karistamata jätmine ei oleks olnud enam eesmärgipärane, sest kaebaja ei olnud õppinud oma varasemast teost. See, et kaebajat eelmisel korral ei karistatud, ei muuda seda rikkumist olematuks. Kaebaja ei ole selle rikkumise olemasolu vaidlustanud. Kaebajale selgitati varasemalt rikkumise olemasolu ja kohustust teavitada vanglaametnikke, seega oli kaebaja praeguse rikkumise toimepanemise ajal teadlik oma kohustustest.
13.Kuna kaebaja rikkus seadusest tulenevat teavitamiskohustust ja puudusid tema süüd välistavad asjaolud, siis oli tema distsiplinaarkorras karistamine õiguspärane. Seda olenemata sellest, et tema kambrikaaslast sama rikkumise eest ei karistatud. Iga isiku poolt toime pandud rikkumise asjaolusid hinnatakse individuaalselt. Samuti tuleb iga isiku puhul individuaalselt hinnata tema karistamise vajalikkust. Sarnaselt jäeti ka kaebaja 2015. a detsembris toimunud intsidendi eest karistamata. Seega ei muutu kaebaja karistamine distsiplinaarkorras õigusvastaseks selle tõttu, et tema kambrikaaslast sama rikkumise eest ei karistatud.
14.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalused haldusaktid on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. Seetõttu tuleb kaebus jätta terves ulatuses rahuldamata.
15.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole tema menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu tuleb tema menetluskulud jätta tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kohus andis 16.08.2016 määrusega kaebajale menetlusabi ja vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Nimetatud menetluskulu tuleb HKMS § 118 lg 3 alusel jätta riigi kanda.