XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 05.04.2016 otsuste nr 258468-22 ja 258468-23 tühistamiseks ning uute otsuste tegemiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Leila Nõlvand Kaasatud haldusorgan – Sotsiaalministeerium, volitatud esindaja Ebe Sarapuu
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 02.02.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX riigi õigusabi taotlus läbi vaatamata.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 02.02.2017 otsus haldusasjas nr 3-16-852 muutmata.
3.Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.11.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-16-852 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tuvastas 22.07.2015 otsusega nr 1242931 XX-l sügava puude ning puudest tingitud lisakulud ravimitele, transpordile, abivahendite kasutamisele, riietusele, jalatsitele, enesehooldusele ja majapidamisele ning kommunikatsioonivahendite kasutamisele 282% sotsiaaltoetuste määrast kuus kestusega 19.07.2015-31.07.2020. XX esitas 12.03.2016 SKA-le taotlused rehabilitatsioonitoetuse ja puudega tööealise inimese toetuse määramiseks. SKA jättis 05.04.2016 otsusega nr 258468-22 kaebajale rehabilitatsioonitoetuse määramata, kuna puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 251 lg-st 6 tulenevalt ei ole tal õigust saada rehabilitatsioonitoetust 2016. a eest. SKA jätkas 05.04.2016 otsusega nr 258468-23 XX-le määratud sotsiaaltoetuste maksmist kehtiva seaduse tingimustel. XX-le hüvitatakse SKA 23.07.2015 otsuse nr 19 alusel puudest tingitud lisakulud 210% ulatuses. PISTS § 7 lg 2 ei võimalda maksta puudega tööealise inimese toetust üle 210% sotsiaaltoetuste määrast kuus.
2.XX esitas 03.05.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 05.04.2016 otsuste nr 25846822 ja nr 258468-23 tühistamiseks ning uute otsuste tegemiseks kohustamiseks. Kaebaja palus jätta vastuolu tõttu põhiseadusega (PS) kohaldamata PISTS § 7 lg 2 osas, millega see piirab puudega tööealise isiku toetuse maksmist igakuiselt vastavalt tegelikele lisakuludele suuremal määral kui 210% sotsiaaltoetuste määrast, ning sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja –toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse (muutmise seadus) § 7 p 2 osas, millega tunnistatakse kehtetuks PISTS § 4 p 8 ja § 11. Samuti palus kaebaja jätta kohaldamata 2015. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 6 osas, millega kehtestati puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määr muutmata kujul (25,57 eurot kuus on kehtinud aastast 2000). Samuti pidas kaebaja põhiõigusi rikkuvaks 01.07.2016 jõustunud PISTS § 7 lg-t 3. Lisaks SKA 22.07.2015 otsusega tuvastatud puudest tulenevatele lisakuludele 282% sotsiaaltoetuste määrast kuus (72,11 eurot) tekkisid kaebajal 2016. aasta esimesel kahel kuul rehabilitatsiooniteenuste saamisel kulud kokku 412,45 eurot. PISTS § 7 lg 2 võimaldab maksta puudega tööealise inimese toetust igakuiselt vastavalt lisakuludele, kuid mitte rohkem kui 210% sotsiaaltoetuste määrast kuus (53,70 eurot). Seadusemuudatustega on alates 01.01.2016 ära kaotatud puuetega isikute õigus saada rehabilitatsioonitoetust kuni 200% ulatuses sotsiaaltoetuste määrast aastas (51,14 eurot) ning töötamistoetust kuni kümnekordses sotsiaaltoetuste määras kolme aasta jooksul (255,70 eurot). Riigikogu ei ole sotsiaaltoetuste määra 16 aasta jooksul muutnud. Seni kattis kaebaja rehabilitatsiooni- ja taastusraviteenuste kulud osaliselt rehabilitatsioonitoetus. Kuna seadusandja pole ajakohastanud sotsiaaltoetuste määra, on põhiseaduspärane, et kaebaja saab puudest tingitud lisakulutused katta seni kehtinud toetuste
2(7)
3-16-852 ulatuses. Lisakulude vähendamine 210%-ni sotsiaaltoetuste määrast nõrgendab kaebaja sotsiaalset kaitset. Kuigi rehabilitatsiooniteenuse kuludokumendid olid väljastatud 2016. aastal osutatud rehabilitatsiooniteenuste osutamise eest, on teenus osutatud kaebaja 28.12.2015 taotluse alusel, mille kohta tehti otsus 30.12.2015. Seadusandja on teinud olulise vea, kui ta ei jätnud 2015. aastal taotletud ja 2016. aastal selle alusel jätkatud rehabilitatsiooniteenuse saajatele üleminekuaega. Igas muus osas kehtis kaebaja suhtes senine süsteem, välja arvatud see, et kaotatud oli rehabilitatsioonitoetus. Seadusandja on loonud töövõimereformiga mitmeid ajutisi soodustusi Eesti Töötukassa lisateenuste näol. Kuid täidesaatev võim on tegelikult samaaegselt tõstnud teatud juhtudel täiendavalt kaebaja kulusid. Näiteks on ratastooli kasutava isiku omaosalus kasvanud 10%-lt 50%-le. Töövõimetuspension on asendatud töövõimetoetusega ning selle määramise süsteem tekitab ebakindluse, et teatud juhtudel peatatakse toetuse maksmine isikule õigusvastaselt. Siis võivad isiku ainsaks faktiliseks sissetulekuks jääda PISTS alusel makstavad toetused ja toimetulekutoetus. Alates 01.07.2016 lõpetati puudest tulenevate lisakulude suuruse hindamine (PISTS § 7 lg 3) ning neid tuvastatakse nüüd sõltuvalt puude raskusastmest. Selline muudatus riivab kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna kaebajal puudub kindlus, et tema suhtes aastal 2020 tehtav eeldatav uus ekspertiisiotsus kajastab õigesti ja õiglaselt tema tegelikke puudest tingitud lisakulusid. Kuigi õiguste riive tekib faktiliselt alles alates 2020, on otstarbekas kontrollida sätte põhiseaduspärasust juba käesolevas menetluses.
4.Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata. PISTS § 251 lg 6 võimaldab rehabilitatsioonitoetust maksta isikutele, kes kandsid seda kulu kuni 31.12.2015. Kaebaja kulud on tekkinud aastal 2016. Sellega ei jäänud kaebaja aga toetustest ja teenustest ilma, vaid nende saamine ja finantseerimine toimub uutel alustel.
5.Sotsiaalministeeriumi hinnangul on kaebaja viidatud sätted põhiseadusega kooskõlas. Rehabilitatsiooniteenus on varasemaga võrreldes muutunud kättesaadavamaks. Rehabilitatsioonitoetuse maksmisest vabanenud vahendid suunati sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse eelarvesse. Tagatud on rehabilitatsiooniteenusega seotud kulude katmine varasemast suuremas mahus. Lisandunud on uus teenus nimega tööalane rehabilitatsioon (kättesaadav läbi Eesti Töötukassa), kus igale kliendile planeeritud vahendid on seni kehtinud piirmääradest oluliselt kõrgemad. Puudega isikule tagatakse vastavalt tema töövõime ulatusele juurdepääs tööalasele või sotsiaalsele rehabilitatsioonile. Lisaks tuleneb sotsiaalhoolekande seadusest (SHS) hulk kohaliku omavalitsuse teenuseid. Kui isiku terviseseisund seda eeldab, on talle tagatud vajalikud tervishoiuteenused, sh taastusravi. Puudega tööealise isiku toetuse eesmärk ei ole katta kõiki puudest tulenevaid lisakulusid, vaid kompenseerida neid osaliselt. Seaduses sätestatud ülempiiri ei saa ületada. Piiri kehtestamisel on tulnud muu hulgas arvestada riigieelarve võimalustega. Kõnealune toetus on riigi majanduspoliitiline otsus isiku hetkeseisu parendamiseks olukorras, kus muud meetmed ei ole piisavalt efektiivsed. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määr on aastaid püsinud samal tasemel, samas ei ole puudega tööealise isiku toetus aja jooksul püsinud muutumatuna. 2008. aastal tõsteti toetust 30%.
3(7)
3-16-852
6.Tallinna Halduskohus jättis 02.02.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et SKA 22.07.2015 otsusega tuvastati kaebajal puudest tingitud lisakulud 282% ulatuses ning 23.07.2015 otsusega on määratud ja hüvitatakse talle lisakulud 210% ulatuses. Kaebaja leiab, et PISTS § 7 lg 2, mis ei võimalda hüvitada puudest tingitud lisakulu ulatuslikumalt kui 210% sotsiaaltoetuse määrast, piirab põhiseadusvastaselt tema õigust saada puudest tulenevad lisakulutused hüvitatud täies ulatuses. Kaebaja märgib, et varem on ta saanud katta lisakulud enne 01.01.2016 kehtinud PISTS § 4 p 8 ja § 11 alusel makstud rehabilitatsioonitoetuse abil. Rehabilitatsioonitoetust maksti PISTS § 11 lg-te 1 ja 2 kohaselt 16-65-aastasele puudega isikule rehabilitatsiooniteenuse osutajalt rehabilitatsiooniteenuse saamisel tegelike rehabilitatsioonikulude osaliseks hüvitamiseks. Kaebaja vaidlustab SKA 05.04.2016 otsuse nr 258468-22, millega otsustati jätta rahuldamata tema taotlus rehabilitatsioonitoetuse määramiseks, kuna taotluse esitamise ajal seadus sellist toetust ette ei näinud. PISTS § 251 lg 6 näeb ette, et rehabilitatsioonitoetust makstakse pärast 01.01.2016, kui kulud on kantud kuni 31.12.2015. Vaidlust ei ole selles, et kulud, mille hüvitamist kaebaja taotles, tekkisid 2016. aastal osutatud teenuste eest. Kaebajal ei saanud taotlusest tekkida arusaama, et teda on 2016. aastaks suunatud teenusele, mille eest tasumiseks jätkatakse rehabilitatsioonitoetuse maksmist. SKA 01.01.2016 otsuse väljavõttest ilmneb üheselt arusaadavalt sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine. Regulatsioon, millega rehabilitatsioonitoetust ette näinud sätted kehtetuks tunnistati, samuti asjakohane rakendusnorm olid vastu võetud juba 19.11.2014 ning avaldati Riigi Teatajas 13.12.2014. Kaebajal oli piisavalt aega ennast seadusemuudatustega kurssi viia. Asjaolule, et kaebaja oli muudatustega kursis, viitab tema 19.10.2015 pöördumine Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole. Kui kaebaja leiab, et SKA on teda mingil viisil eksitanud ning see viis kulude tegemiseni, mida enam rehabilitatsioonitoetuse raames ei hüvitata, on võimalik kahjunõude esitamine. Muutmise seaduse § 7 p-ga 2 tunnistati kehtetuks nii varem rehabilitatsioonitoetuse ette näinud PISTS § 11 kui ka § 4 p 8. Samuti ei näe PISTS kehtiv redaktsioon enam ette töötamistoetust. PISTS § 1 lg-st 2 ilmneb selle seaduse ning selles ette nähtud abinõude (sh enne 01.01.2016 kehtinud) eesmärk: muu hulgas lisakulude osaline hüvitamine. Seadusandja ei ole seaduse eesmärgiks seadnud kõikide puudest tingitud lisakulude katmist ega hüvitamist. Seda on võimalik saavutada erinevate seaduste reguleerimisalas olevate abinõudega kogumis (riik, kohalik omavalitsus, isik ise ja tema perekond jne). Riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas tuleb arvestada PS § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Rehabilitatsioonitoetuse ja töötamistoetuse maksmist sätestanud normide kehtetuks tunnistamine ei kujuta endast üksikute sotsiaaltoetuste liikide kaotamist asendusmehhanismi pakkumata. Ka rehabilitatsiooniteenuse eest tasumine on endiselt toetusmeetmena seadusandja poolt ette nähtud, kuid muutunud on selle eest tasumise mudel. Normid, mida kaebaja peab põhiseadusvastaseks, teenivad suurema ümberkorralduse eesmärki, milleks on puuetega isikute vajaduste komplekssem rahuldamine, kokkuhoid rahalises ja halduskoormuse mõttes ning mugavus teenuste saaja jaoks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa kellelgi olla absoluutset usaldust olukorra püsimisse. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses. Kaebaja ei ole jäänud ilma võimalusest saada rehabilitatsiooniteenust, mille eest tasub osaliselt riik. Kaebaja väitel on põhiseadusvastane ka olukord, et 16 aasta jooksul pole suurenenud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määr. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määr on pikka 4(7)
3-16-852 aega olnud 25,57 eurot kuus. Samas on kaasatud haldusorgan juhtinud põhjendatult tähelepanu asjaolule, et puudega tööealise isiku toetus ei ole püsinud muutumatuna. Sotsiaalpoliitiliste otsuste puhul on määrav ka riigi rahaline olukord. Arvestades kaebuse piiridega, ei riiva muutmise seaduse § 7 lg 2 ning PISTS § 7 lg 2 ja 2016. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 6 põhiseadusvastaselt kaebaja õigusi. Kaebaja hinnangul on põhiseadusvastane ka PISTS § 7 lg 3, mis seab 01.07.2016 jõustunud sõnastuses toetuse suuruse maksmise sõltuvusse puude raskusastmest. Kaebaja märgib, et sellel sättel võib olla negatiivne mõju tema õigustele alates aastast 2020. Kaebajal puudub käesoleva vaidluse raames võimalus vaidlustada hüpoteetilisi õiguste rikkumisi. Ennetavate kaebuste esitamist on seadusandja pidanud lubatavaks vaid erandlikult. Praegusel juhul ei ole võimalik lahendada ennetavalt küsimust, kas 2020. aastal kordusekspertiisi tulemusena antav haldusakt võiks osutuda õigusvastaseks ning kas selle põhjuseks võib olla PISTS § 7 lg 3 väidetav põhiseadusvastasus.
7.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 02.02.2017 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid ning on tõlgendanud vääralt kaebaja seisukohti. Kaebaja ei ole leidnud, et seadusandjal puudub õigus õigusraamistikku ümber korraldada, samuti ei olnud kaebajal absoluutset usaldust olukorra püsimisse. Antud juhul on kestvalt loodud olukord, kus hüvitisega kaetav osa ei võimalda enam reaalsuses tagada puudega isiku iseseisvat toimetulekut, sotsiaalset integratsiooni, töötamist või võrdseid võimalusi. Kohus ei ole hinnanud, kas seadusandja poolt sätestatud kulude hüvitamise määr on elukallidust arvestades piisav, vajalik ja põhjendatud. Seadusandja on pannud puudega isikutele tugevdatud ja laiaulatusliku aktiivsuskohustuse töötada ja tööd otsida, mille rikkumisel on töövõimetoetuse seadusega sätestatud sanktsioonid toetuse maksmise peatamise näol. Sotsiaaltoetuste määr ja tagatavad toetused ei võimalda kaebajal enam töötada ja puudega isiku lisakulusid piisaval määral katta. Kaebaja esitas kohtule tõendid selle kohta, et kohalik omavalitsus ja riik on jätnud kohasel määral katmata isikliku abistaja teenuse ja sotsiaaltransporditeenuse, põhjustades sellega kaebajale suuri lisakulusid, ilma milleta pole kaebajal võimalik töötamist ja iseseisvat toimetulekut jätkata. Kaebaja omavastutus ehk panustatud summad on ebamõistlikult suured. Riik ei suuda tagada puudega isikute võrdset kohtlemist, kui töötamisega seoses vajatakse isikliku abistaja teenust ja sotsiaaltransporti töötamiseks või iseseisvaks toimetulekuks. Näiteks Tallinnas, Tartus ja Kundas saavad inimesed teenust erinevas mahus. Kohus on nentinud, et puudega isikute olukord on teada, kuid on siiski jätnud arvestamata kaebaja lisakulud nt isikliku abistaja teenusele. Kaebaja palus tagada apellatsioonkaebuse täpsustamiseks kaebajale riigi õigusabi, sest oma töömahust, tervislikust seisundist ja puudest tulenevalt vajab kaebaja õigusalast abi.
8.Sotsiaalkindlustusamet ja Sotsiaalministeerium paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ning nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
5(7)
3-16-852
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Kaebaja esitas koos apellatsioonkaebusega taotluse riigi õigusabi saamiseks. Tallinna Ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse 15.03.2017 määrusega menetlusse ning jättis sama määrusega riigi õigusabi taotluse käiguta korrektse taotluse ja majandusliku seisundi teatise esitamiseks. Kaebaja sai kohtu määruse kätte 27.03.2017, kuid pole käesoleva ajani nõuetekohast riigi õigusabi taotlust esitanud. Seega jääb kaebaja 06.03.2017 taotlus läbi vaatamata. Vastavat tagajärge on kaebajale 15.03.2017 määruses selgitatud.
10.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Apellatsioonkaebuse väited väljuvad suures ulatuses kaebuse piiridest. Tallinna Halduskohus võttis 09.05.2016 määrusega kaebuse menetlusse vaid SKA 05.04.2016 otsuste nr 258468-22 ja nr 258468-23 tühistamise ja uute otsuste tegemiseks kohustamise nõuetes. Kohus ei saa hakata hindama puuetega isikutele makstavate erinevate toetuste süsteemi tervikuna. Nii ei saa kohus asuda analüüsima, kas juhul, kui kaebajale lõpetatakse mingil põhjusel töövõimetoetuse maksmine, tagavad muud toetused talle vajaliku elustandardi. Halduskohus on õigesti jätnud kontrollimata PISTS § 7 lg 3, mis seab toetuse suuruse sõltuvusse puude raskusastmest, vastavuse põhiseadusele. Nimetatud normil on reaalne mõju kaebaja õigustele alles alates 01.08.2020, mil lõpeb SKA 22.07.2015 otsuse nr 1242931 kehtivus. Kohtu selgitus kaebajale, et ennetavate kaebuste esitamine ei ole üldjuhul võimalik, oli asjakohane. Kaebuse piiridest väljuvad ka kaebaja väited, mille kohaselt koheldakse erinevate kohalike omavalitsuste elanikke erinevalt, sest kohalikud omavalitsused pakuvad teenust erinevas mahus. Kui kaebaja leiab, et Tallinna linn ei paku talle piisaval määral isikliku abistaja teenust või sotsiaaltransporti, tuleb kohtus vaidlustada linna tegevus. Linna tegevusest ei sõltu SKA otsuste õiguspärasus.
11.SKA 05.04.2016 otsusega nr 258468-22 jäeti kaebajale rehabilitatsioonitoetus maksmata, sest PISTS § 251 lg 6 kohaselt makstakse rehabilitatsioonitoetust kuni 31.12.2015 kantud rehabilitatsioonikulude eest. Alates 01.01.2016 lõpetati rehabilitatsioonitoetuse maksmine üldse ning see asendus sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse või tööalase rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmisega riigi poolt. Kaebaja esitas 28.12.2015 SKA-le taotluse, milles soovis jaanuaris 2016 sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. SKA 30.12.2015 otsuse kohaselt oli kaebajal kuni 31.12.2015 õigus saada rehabilitatsiooniteenuseid üldsummas 197,79 eurot. SKA 01.01.2016 otsusega tehti kaebajale teatavaks sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise limiidid. Halduskohus märkis õigesti, et kaebaja pidi aru saama, et alates 01.01.2016 rehabilitatsioonitoetust endistel alustel enam ei maksta. SKA 05.04.2016 otsus on vastavuses kehtiva õigusega. Kaebaja ei ole rahul rehabilitatsioonitoetuse maksmise lõpetamisega ning leiab, et varasem regulatsioon oli parem, sest rehabilitatsioonitoetuse eest sai katta ka puudest tingitud lisakulutusi. Ringkonnakohus märgib, et riigil on suur hindamisruum sotsiaaltagatiste süsteemi väljatöötamisel. Kohtuliku kontrolli ulatus on seetõttu piiratud. Kaasatud haldusorgan on selgitanud muudatuse põhjusi ja tagajärgi. Asjaolu, et puudega isikutele on pandud varasemast suurem aktiivsuskohustus, ei tähenda, et puudega isikud on jäetud sotsiaalsete tagatisteta. Ja seda sellisel määral, et kohus peaks põhiseadusvastaseks tunnistama normi, mille kohaselt rehabilitatsioonitoetust enam ei maksta.
12.SKA 05.04.2016 otsusega nr 258468-23 jätkati kaebajale puudest tingitud lisakulude hüvitamist 210% ulatuses sotsiaaltoetuste määrast kuus. Kaebaja on leidnud, et regulatsioon, 6(7)
3-16-852 mis piirab kulude hüvitamist 210%-ga on põhiseadusvastane, sest ei kata kõiki kulutusi, lisaks on sotsiaaltoetuste määr püsinud muutumatuna aastast 2000. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et riik ei peagi kandma kõiki võimalikke kulutusi, vaid arvestada tuleb ka kohaliku omavalitsuse, isiku enda ja tema perekonna panusega. Kuigi sotsiaaltoetuste määra pole aastast 2000 tõstetud, mistõttu on lisakulude riikliku hüvitamise proportsioon aastatega faktiliselt vähenenud, ei saa sellest veel tuletada regulatsiooni põhiseadusvastasust. Kaasatud haldusorgan on õigesti märkinud, et tervikuna tuleb vaadata kogu tagatiste süsteemi ning kuna osad toetused on tõusnud, ei ole kaebaja olukord märkimisväärselt halvenenud. Riik peab toetuste suuruse määramisel arvestama ka üldise majandusliku olukorraga ning sellest lähtuva võimekusega.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.