Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel, ja Einar Vene 3. oktoober 2017, Tartu 3-15-470
Haldusasi
Dmitri Vesselovi kaebus Maksu- ja Tolliameti 17. detsembri 2014. a vastutusotsuse nr 13-7/285-15 ning 27. jaanuari 2015. a vaideotsuse tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 20. aprilli 2016. a otsus Dmitri Vesselovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Dmitri Vesselovi Vastustaja Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. aprilli 2016. a otsus muutmata.
2.Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda.
3.Jätta rahuldamata kaebaja taotlused asjas istungi korraldamiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 2. november 2017).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti 17. jaanuari 2014. a vastutusotsusega nr 13-7/285-15 kohustati Dmitri Vesselovi tasuma OÜ Profit Pluss maksuvõlg 99 533,28 eurot. Vastutusotsuse kohaselt on OÜ-le Profit Pluss tehtud 9. juunil 2011 maksuotsus, millega kohustati osaühingut tasuma maksuvõlg 99 533,28 eurot. Maksustamisperioodil oli osaühingu juhatuse liikmeks D. Vesselov. Maksuotsuse peale esitatud kaebust ei rahuldatud ning maksuotsus on jõustunud.
2.Pärast seda, kui D. Vesselovi vaie jäeti 27. jaanuari 2015. a vaideotsusega rahuldamata, esitas D. Vesselov kaebuse vastutusotsuse ja vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole OÜ Profit Pluss (pankrotis) teinud fiktiivseid tehinguid, seega ei saa rääkida ka juhatuse liikme kohustuste rikkumisest.
3.Tartu Halduskohtu 20. aprilli 2016. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Maksukorralduse seaduse (MKS) § 40 lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. MKS § 96 lg 1 järgi tehakse kolmandale isikule, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja kohustuste täitmise eest, vastutusotsus.
3.2.Käesoleval juhul on vastutusotsuse tegemise eeldused täidetud. Maksumaksja suhtes oli algatatud sissenõudmine ning maksumaksja suhtes oli välja kuulutatud pankrot (MKS § 96 lg 5).
3.3.Maksukontrolli käigus leiti, et OÜ Profit Pluss ei teinud OÜ-dega Mauser Baltic, Cartagena ja Regandel Grupp tehinguid kala soetamiseks, OÜ-dega Bioextra ja Trading transporditeenuse soetamiseks ega OÜ-dega Kaljukivi Grupp ja Artselon kalapüügiteenuse saamiseks. Kala üleandmine OÜ-de Mauser Baltic, Cartagena ja Regandel Grupp poolt OÜ-le Profit Pluss ei ole tõendatud. Maksuhaldur tegi kindlaks, et OÜ Profit Pluss soetas kala tundmatutelt isikutelt, kes pole käibemaksukohustuslased. Tõendatud pole ka kaupade ja teenuste saamine teistelt äriühingutelt. Selle tagajärjel vähenes OÜ Profit Pluss mahaarvatav sisendkäibemaksusumma. OÜ Profit Pluss esitas maksuotsusele küll kaebuse, kuid kohtud jätsid kaebuse rahuldamata.
3.4.Vastutusotsusega nõutav maksuvõlg kujunes ajavahemikul, kui OÜ Profit Pluss juhatuse liige oli D. Vesselov. Ta rikkus kohustust tagada äriühingu maksuseadustest tulenevate rahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. D. Vesselovi juhiste ja kontrolli alusel on OÜ Profit Pluss esitanud ebaõigeid andmeid käibedeklaratsioonides, arvestanud valesti käibemaksusumma ning kajastanud alusetult sisendkäibemaksu, samuti tehti võltsarvete alusel ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, mille tagajärjel viidi äriühingust välja ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel raha ja jäeti täitmata väljamaksetega kaasnev tulumaksukohustus. Kohus nõustus maksuhalduri hinnanguga, et selline tegevus saab toimuda vaid tahtluse vormis.
3.5.Vastutusotsuses on kaebaja süüd ning põhjuslikku seost põhjalikult analüüsitud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.D. Vesselov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:
4.1.Halduskohus (apellatsioonkaebuses nimetatud ekslikult läbivalt maakohtuks) rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Otsuses puuduvad kohtu enda põhjendused, viidatud on vaid vastustaja väidetele, paragrahvidele ja teises haldusasjas tehtud järeldustele. Kohtuotsusest ei nähtu, milles seisnes kaebaja tahtlik või raskest hooletusest tingitud kohustuse rikkumine.
4.2.Kaebaja palus halduskohtul üle kuulata kolm tunnistajat, tõendamaks etteheidetavate tehingute toimumist. Kohus rahuldas taotluse, kuid pani 8. veebruari 2016. a määrusega kohustuse tunnistajate kohaloleku tagamiseks kaebajale, kuigi HKMS § 62 lg-st 2 tulenevalt korraldab tõendite kogumise kohus. Tunnistajad keeldusid ilma kohtukutseta kohtusse ilmumast. Kuna kohus tunnistajatele kutset ei saatnud, palutakse tunnistajad üle kuulata ringkonnakohtus.
4.3.Tehingute toimumist tõendavad erinevate isikute poolt maksumenetluses antud ütlused. Vastutusotsuse aluseks on vastuolulised seletused ja tõendid, millest ei ole võimalik tehingute kohta järeldusi teha. Maksuotsusest ja vastutusotsusest nähtuvalt on maksuhaldur võtnud arvesse eelkõige maksukohustust suurendavaid, mitte võimalikke vähendavaid asjaolusid.
4.4.Vastutusotsuses ega kohtuotsuses ei ole välja toodud, milles seisneb kaebaja süüline tegevus.
5.Maksuhalduri vastuses leitakse, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust ja põhjendatakse seda järgnevalt.
5.1.Kohtuotsus on põhjendatud.
5.2.Kohus andis kaebajale korduvalt võimaluse soovitud tõendite esitamiseks.
5.3.Tunnistajate ülekuulamise taotlus on põhjendamatu, kuna tehingute fiktiivsus on piisavalt tõendatud.
5.4.Kaebajale anti võimalus tema vande all ülekuulamiseks, kuid kaebaja ei ilmunud ise kohtusse ega teatanud ka lisatähtaja jooksul mitteilmumise põhjusest. Seega oli kaebajale antud võimalus täiendavate tõendite esitamiseks, mida ta ei kasutanud.
5.5.Asjakohatu on viide erinevate isikute maksumenetluses antud ütlustele, kuna need küsimused on juba läbi vaieldud.
5.6.Kaebaja süü vorm on vastutusotsuses määratletud, selleks oli tahtlus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus möönab, et halduskohtu põhjendused pole kõige paremini jälgitavad. Läbisegi on esitatud erinevaid norme, refereeritud maksuhalduri seisukohti ning erinevate kohtulahendite seisukohti, sidumata neid ühtseks loogiliseks tervikuks. Raskesti leitavad on ka kohtu enda seisukohad. Hoolimata selliste etteheidete võimalikkusest ei ole see siiski käesoleval juhul kohtuotsuse tühistamise aluseks. Lõppkokkuvõttes on kaebus siiski lahendatud ning kohtuotsusest on võimalik leida piisaval määral põhjendusi.
8.Kaebuses ja apellatsioonkaebuses esitatakse rida argumente, mis näitavad kaebaja arvates nende tehingute toimumist, mida peeti OÜ-le Profit Pluss tehtud maksuotsuses fiktiivseks. Sisuliselt vaidlustab kaebaja seega OÜ-le Profit Pluss tehtud maksuotsuses väljendatud seisukohti. Ringkonnakohus mõistab Riigikohtu seisukohti sellise vaidlustamise lubatavuse osas selliselt, et maksuotsus on vastutusotsuse suhtes tõendiks ning maksuhaldur võib viidata maksuotsuses tuvastatud asjaoludele või seal esitatud tõenditele. Vastutusotsuse adressaadil on õigus vaidlustada vastutusotsust äriühingule määratud maksuvõla osas. Samas on maksuotsuse kohta tehtud kohtulahend üheks tõendiks, millele võib tugineda vastutusotsuse üle käivas vaidluses (RKHKo 3-3-1-23-12, p-d 24-25). Seega ehkki Riigikohtu seisukoha järgi on selline vastutusotsuse kaudu maksuotsuses tuvastatud asjaolude vaidlustamine võimalik, on sellise vaidluse lahendamisel lubatud tugineda muuhulgas ka maksuotsuse suhtes varem tehtud kohtulahendile. Kaebaja poolt käesolevas vaidluses esitatud argumendid on sisuliselt samad, nagu on Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2012. a otsusest haldusasjas nr 3-11-2336 nähtuvalt esitatud ka maksuotsuse vaidlustamisel. Seetõttu on nende väidete hindamisel võimalik tugineda muuhulgas ka ringkonnakohtu 17. detsembri 2012. a otsusele.
9.Seoses OÜ-de Mauser Baltic, Cartagena ja Regandel Grupp tehtud väidetavate kala ostmise tehingutega väidab kaebaja jätkuvalt, et kala neilt äriühingutel osteti. Muuhulgas on kaebaja üks seisukoht, et OÜ-lt Mauser Baltic kala ostmise tõendamiseks esitatud esmakokkuostukviitungid ei ole võltsitud. Samas on ringkonnakohus maksuotsuse õiguspärasust hinnates lugenud põhjendatuks maksuhalduri seisukoha, et OÜ Mauser Baltic rekvisiitidega arvele lisatud esmakokkuostukviitungite andmed on valed ja ei võimalda kontrollida kala päritolu (otsuse p 9). OÜ-ga Cartagena seonduvate tehingute osas väidab kaebaja, et üle ei ole kuulatud J. Lehistet ega
kalur A. Kääri, kes on OÜ-lt Cartagena soetatud kala reaalselt püüdnud, kuid jätab tähelepanuta ringkonnakohtu 17. detsembri 2012. a otsuses tuvastatu, et A. Käär on ise andnud seletuse, et OÜ Regandel Grupp ja OÜ Cartagena esmakokkuostukviitungitel kala püüdjana näidatud A. Käär ei ole kala püüdnud. Samuti on maksumenetluses ütlusi andnud J. Lehiste. Veel viitab kaebaja käesolevas asjas mõningatele OÜ Cartagena juhatuse liikme ja teiste väidetavate tehingupartneritega seotud isiku I. Tamme ütlustele, mille järgi on tehingud siiski toimunud. Samuti väidab kaebaja, et I. Tamme ütlustest ei saa teha järeldust, et kaebaja tehingupartneritele tasutud raha jõudis kaebajani tagasi. Samas vaatab kaebaja mööda sellest, et samu küsimusi on analüüsitud ka ringkonnakohtu 17. detsembri 2012. a otsusest, kus on kirjeldatud I. Tamme ütlusi, mille järgi liikusid OÜ Profit Pluss ja OÜ Cartagena vahel vaid arved ning samuti tegid ka OÜ Mauser Grupp ja OÜ Regandel seda, mida I. Tamme neil teha palus. Samuti selgitas I. Tamme kriminaalasjas ütluste andmisel seda, kuidas toimus fiktiivsete arvete eest raha tagastamine kaebajale (otsuse p 9). Täielikult jätab kaebaja aga nende äriühingutega tehtud tehingutega seoses tähelepanuta mitmed olulised asjaolud, mis on ringkonnakohtu varasemas lahendis tuvastatud ja mis kinnitavad tehingute mittetoimumist – mh nt see, et OÜ Profit Pluss ei kontrollinud kala soetusdokumentidel olevate andmete õigsust või ignoreeriti asjaolu, et kviitungite andmed erinevad kalapüügi infosüsteemi andmetest; et kala esmakokkuostukviitungid täideti neil näidatud kuupäevadest varem; et OÜ Regandel Grupp juhatuse liige polnud kordagi näinud väidetavalt edasi müüdud kala ega käinud kala püüdmas; et esmakokkuostukviitungitel näidatud kalur pole enda sõnul kala püüdnud, tal pole selleks vahendeid ja ta ei tunne OÜ Cartagena juhatuse liiget; kala toonud sõidukitel polnud tegelikult sel hetkel kehtivat liikluskindlustust; erinevate isikute ütlustes on vastuolud; et I. Tamme on muuhulgas öelnud, et kala pärines tegelikult Peipsist, mitte Liivi lahest ning kala ostjad teadsid, et saavad selle kohta tegelikkusele mittevastavad dokumendid; et ebatavaline hälve kala ostmisega seotud dokumentidel esines ainult seoses OÜ-dega Mauser Baltic, Cartagena ja Regandel Grupp, st selliste äriühingutega, kellel reaalset majandustegevust ei olnud (otsuse p 9). Need asjaolud kinnitavad koostoimes ringkonnakohtu jaoks jätkuvalt väga veenvalt seda, et arvetel näidatud tehinguid tegelikult aset ei leidnud ning puudub alus asuda käesolevas asjas teistsugusele seisukohale, kui maksuotsuse üle käinud kohtuvaidluses kohtute poolt võetud seisukohad.
10.OÜ-delt Bioextra ja Trading väidetavalt soetatud transporditeenuse osas toob kaebaja samuti kaebuses välja vaid osad maksuhalduri argumendid, mis transporditeenuse mittetoimumist kinnitavad (tl 6) ning üritab neid ümber lükata. Kaebuses on kaebaja sisuliselt väitnud seda, et maksuhalduri seisukohad - et äriühingutel puudusid transpordivahendid; OÜ Bioextra ei olnud taotlenud enda kandmist toiduveoettevõtete nimekirja; äriühingute juhatuse liikmed ei tea midagi OÜ-st Profit Pluss; ning et OÜ-l Profit Pluss puudus vajadus transporditeenuse järgi – ei tõenda teenuste osutamise fiktiivsust. Samas ei paku kaebaja ise sisuliselt mingit mõistlikku selgitust neile asjaoludele. Nii jätab kaebaja selgitamata, kuidas need äriühingud siis transporditeenust osutada said, kui neil selleks vahendid puudusid (ning maksuhaldur on välja toonud, et transpordivahendeid ka ei remonditud). Samuti väidab kaebaja lihtsalt, et vastustaja pole pädev hindama, kas OÜ-l Profit Pluss oli vajadus transporditeenuse järgi, kuid ei selgita samas lähemalt, miks trasnporditeenus siis vajalik oli. Asjaolu, et teenust väidetavalt osutanud äriühingute juhatuse liikmed ei olnud enda sõnul OÜ-st Profit Pluss midagi kuulnud, üritab kaebaja kahtluse alla seada väitega, et sellisel juhul on ebaloogiline vastustaja järeldus, et OÜ Profit Pluss on tagasi saanud äriühingute pangakontodele kantud raha. Ringkonnakohtu hinnangul ei pruugi need kaks asjaolu olla omavahel vastuolus, vaid on hõlpsasti seletatavad näiteks sellega, et need äriühingute juhatuste liikmed olid suhelnud vaid konkreetsete füüsiliste isikutega raha tagasiviimisega seoses ega polnud pööranud tähelepanu sellele, millise äriühingu kontolt neile raha kanti.
Lisaks jätab kaebaja tähelepanuta muud asjaolud, mis transporditeenuse osutamise kahtluse alla seavad. Nii ei sisaldanud arved mingit infot väidetava transporditeenuse sisu kohta; OÜ Profit Pluss juhatuse liige D. Vesselov ehk käesolevas asjas kaebaja ei osanud maksumenetluse ajal anda sisulisi selgitusi teenuse soetamise kohta; OÜ-del Bioextra ja Trading puudus reaalne majandustegevus; lisaks transpordivahendite puudumisele neil äriühingutel pole ka teada, et nad oleksid transpordivahendeid kelleltki rentinud; ülejäänud kuudel polnud OÜ Profit Pluss transpordile kulutusi teinud, OÜ Profit Pluss ei oska transporditeenuse soetamise kohta midagi selgitada jne (ringkonnakohtu 17. detsembri 2012. a otsus p 10).
11.OÜ-delt Kaljukivi Grupp ja Artselon kalapüügiteenuse ostmise osas leiab kaebaja samuti, et tehingud on toimunud ja et vastustaja ei ole ära näidanud, mille põhjal on maksuhaldur teinud vastupidise järelduse ning leidnud, et tehingute teiseks pooleks on hoopis FIE-d I. Kulakov ja A. Artjušenkov. Siin jätab kaebaja tähelepanuta selle, et need isikud püüdsid kala OÜ Profit Pluss kalapüügilubade alusel; täitsid OÜ Profit Pluss rannapüügipäevikut; andsid kala üle OÜ-le Profit Pluss; OÜ-le Kaljukivi Grupp ei ole väljastatud ei kalapüügilubasid ega kalapüügipäevikuid; OÜle Artselon väljastatud kalapüügilubadel ja püügipäevikutel ei ole selliseid numbreid, mis on märgitud OÜ Profit Pluss raamatupidamisdokumentidele; I. Kulakovi kinnitusel maksis talle OÜ Profit Pluss raamatupidaja sularahas ja tal oli OÜ-ga Profit Pluss leping, millega kohustus kala üle andma sellele äriühingule jne (ringkonnakohtu 17. detsembri 2012. a otsuse p 11).
12.Eeltoodu põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei ole esitanud käesolevas kohtumenetluses ühtegi sellist asjaolu, mis seaks kahtluse alla OÜ-le Profit Pluss tehtud maksuotsuse õiguspärasuse. Samasugusele seisukohale on asunud kohtud ka maksuotsuse õiguspärasuse üle käinud kohtumenetluses. Seetõttu on ka kaebajale tehtud vastutusotsus õiguspärane ning selle tühistamiseks pole alust.
13.Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja kolme tunnistaja ülekuulamist. Seda taotles kaebaja ka halduskohtus. Nähtuvalt asja materjalidest märkis kohus istungiaja kindlaksmääramise määrustes kolmel erineval korral, et tunnistajate kohalolek istungil tuleb kindlustada kaebajal (tl 61, 84, 102). Halduskohtu 7. märtsi 2016. a protokollilises määruses on märgitud, kaebaja advokaat ei esitanud halduskohtu määrustele tunnistajate istungile kaasavõtmise osas vastuväiteid, ent istungipäeva hommikul teatas kaebaja esindaja 1 tund enne istungit, et tunnistajad ei tule istungile. Halduskohtu määrusest on võimalik järeldada, et kohtu hinnangul ei olnud see menetlusõiguste heauskne kasutamine kaebajate poolt ning jättis seetõttu taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata (tl 124). Ringkonnakohtu arvates oli kujunenud olukorras tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine lõppkokuvõttes põhjendatud. Ühelt poolt olid tunnistajad maksumenetluses juba ütlusi andnud. Teiselt poolt oli kaebajale teada antud, et tunnistajate kohtusse kutsumine jääb kaebaja ülesandeks juba 19. juunil 2015 ning istung toimus alles 7. märtsil 2016. Seega oli kaebajal piisavalt aega selgitada välja see, kas kaebaja soovitud tunnistajad on valmis kohtusse tulema või mitte. Kaebaja võttis tunnistajate kohtusse kutsumise ette alles mõned päevad enne istungi toimumist (tl 122-123) ning teatas nende mitteilmumisest alles vahetult enne istungit. Sellises olukorras esines tõendi kogumisest keeldumiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 3 p-s 2 sätestatud alus, st see, kui tõendi tähtsus ei ole vastavuses tõendi kättesaamiseks mineva ajakuluga või sellega seotud muude raskustega. Tunnistajate ütlused ei olnud asjas määrava tähtsusega ning nende kutsumine kohtu poolt tähendanuks asjas lõpplahendi olulist edasilükkamist, mis oleks olnud selgelt ebaproportsionaalne, arvestades ka seda, et istungit oli asjas juba korduvalt edasi lükatud.
Neil põhjustel ei pea tunnistajate ülekuulamist apellatsioonimenetluses vajalikuks ka ringkonnakohus. Kaebajale oli antud võimalus tunnistajate istungile kutsumiseks halduskohtus, ent kaebaja ei selgitanud õigeaegselt välja seda, et tunnistajad ei ole kaebaja kutsel nõus kohtusse tulema. Samal ajal ei ole ringkonnakohtu hinnangul nende tunnistajate ülekuulamine asja lahendamiseks vajalik. Eelnevalt välja toodut arvestades ei ole tõenäoline, et ringkonnakohus kaebuse rahuldaks, sõltumata sellest, milliseid ütlusi kaebaja poolt soovitud tunnistajad kohtus annaksid. Ei ole usutav, et tunnistajad suudaksid kõik eeltoodu kahtluse alla seada.
14.Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, et kohtuotsuses ja vastutusotsuses on määratlemata jäänud kaebaja süü vorm. Nii vastutusotsuses (p 7, tl 17) kui ka kohtuotsuses (p 51, tl 136) on märgitud, et kaebaja süü vormiks on tahtlus. Ringkonnakohus nõustub seisukohaga, et tegelikkuses mittetoimunud tehingute andmete kasutamine raamatupidamises on tahtlik tegevus.
15.Muudest aspektidest ei ole kaebaja vastutusotsust vaidlustanud. Ka ringkonnakohus ei näe, et vastutusotsuses oleks vormivigu, tehtud menetlusvigu või oleks vastutusotsus sisuliselt õigusvastane, nii et see kuuluks tühistamisele. Seetõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 750 eurot) tema enda kanda.
16.Kuna taotlus tunnistajate ülekuulamiseks jääb rahuldamata (vt ülal p 13) ning apellatsioonkaebusest on võimalik järeldada, et taotlus ringkonnakohtus istungi korraldamiseks oli esitatud vaid tunnistajate ülekuulamise soovi tõttu, jääb rahuldamata ka taotlus asjas istungi korraldamiseks. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib jätta istungi korraldamata muuhulgas siis, kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Käesolevas asjas on juhtumi faktilised asjaolud selged ning nende üle vaidlust ei käi, küsimus on üksnes neile faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmises. Seetõttu pidas ringkonnakohus võimalikuks lahendada asi kirjalikus menetluses. Samuti märgib ringkonnakohus, et asja lahendamine kirjalikus menetluses võimaldas asja lahendamist märksa kiiremini, kui oleks toimunud asja lahendamine istungi korraldamise puhul. Positiivselt mõjub istungi korraldamata jätmine ka teiste ringkonnakohtu menetluses olevate asjade menetlusaegadele. Seetõttu õigustas istungi korraldamata jätmist ka menetlusökonoomia põhimõte.
Tiina Pappel /digitaalselt alla kirjutatud/
Madis Ernits /digitaalselt alla kirjutatud/
Einar Vene /digitaalselt alla kirjutatud/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.