XX kaebus Tallinna Haabersti linnaosa sotsiaalhoolekande komisjoni 23.03.2016 koosoleku protokolli nr 3 otsuse nr 1.1 tühistamiseks ja 22.04.2016 koosoleku protokolli nr 4 p 2.1 tühistamiseks ja toimetulekutoetuse taotluste uueks läbivaatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja vandeadvokaat Robert Sarv Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Madis Meristo
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.12.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.12.2016 otsus haldusasjas nr 3-16-789 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.10.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-16-789 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Haabersti linnaosa sotsiaalhoolekande komisjon otsustas 22.01.2016 koosoleku protokolli nr 1 kantud otsusega nr 2.1 mitte arvestada XX-le toimetulekutoetuse määramisel eluasemekuludeks üüri, sest sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 133 lg 8 järgi ei võeta toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse üüri, kui üürijaks ja üürnikuks on esimese ja teise astme alanejad ja ülenejad sugulased. XX esitas otsuse peale vaide, mille Harju maavanem rahuldas 25.02.2016 vaideotsusega nr 411-k. Linna poolt vaidemenetluses esitatud viide üürilepingute tühisusele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2 alusel on asjakohatu. Asjaolu, et üürilepingud on sõlmitud äriühinguga, vältimaks SHS § 133 lg 8 kohaldumist kaebaja suhtes, ei too kaasa tehingu näilikkust ega tühisust. Olulisem on asjaolu, et üürileandjaks on isik, kellele asi ei kuulu. Üüritud asja ühisomanikeks on CC ja QQ. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 5 ja § 72 lg 1 koostoimest tuleneb, et kinnisasja kasutusleping peab olema sõlmitud mõlema ühisomaniku poolt. Kuna antud juhul ei sõlmitud üürilepingut mõlema ühisomaniku poolt, siis ei ole üürileandjaks asja omanik ning selle üürilepinguga ei saa haldusmenetluses arvestada. Linna lõppjäreldus on õige. Samas esitati haldusakti põhistus alles vaidemenetluses. Haldusakt ise sisaldas lakoonilist põhjendust. Kuigi toimetulekutoetuse taotlus tuli lahendada lühikese tähtaja jooksul, tulnuks komisjonil viidata taotluse rahuldamata jätmise põhjustele.
2.Tallinna Haabersti linnaosa sotsiaalhoolekande komisjon otsustas 23.03.2016 koosoleku protokolli nr 3 kantud otsusega nr 1.1 mitte arvestada kaebaja toimetulekutoetuse määramisel eluasemekuludeks üüri. Üürilepingud CC ja D OÜ (üürileping nr 1) ning D OÜ ja XX (üürileping nr 2) vahel on sõlmitud jätmaks muljet, nagu üüriks kaebaja VVV asuvat eluruumi äriühingult. Tegelikkuses kehtib kaebaja ja tema ema (CC) vahel 01.10.2015 sõlmitud üürileping, mille lõpetamise kohta ei ole linnale tõendeid esitatud. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja registreeritud elukoht alates 19.11.2015 VVV. Üürilepingute nr 1 ja 2 puhul on üürileandjaks isik, kellele asi ei kuulu. Seetõttu ei saa 01.01.2016 sõlmitud üürilepingutega haldusmenetluses arvestada.
3.Tallinna Haabersti linnaosa sotsiaalhoolekande komisjon otsustas 22.04.2016 koosoleku protokolli nr 4 kantud otsusega nr 2.1 määrata kaebajale toimetulekutoetuse, jättes arvesse võtmata üüri. Otsuse põhjendused kattusid komisjoni 23.03.2016 protokolli nr 3 kantud otsuse nr 1.1 põhjendustega.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebused Haabersti Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande komisjoni 23.03.2016 koosoleku protokolli nr 3 otsuse nr 1.1 ja 22.04.2016 koosoleku protokolli nr 4 otsuse nr 2.1 tühistamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks vaadata kaebaja toimetulekutoetuse taotlused uuesti läbi (liidetud haldusasjad nr 3-16-789 ja nr 3-16-985).
2(6)
3-16-789 Vastustaja viide SHS § 133 lg-le 8 on alusetu. Kaebaja sõlmis 01.01.2016 üürilepingu D OÜga, kes tegeleb maaklerteenuse osutamisega ning allüürib VVV korterit kasu saamise eesmärgil. 01.10.2015 sõlmitud üürileping kaebaja ja CC vahel on poolte kokkuleppel lõppenud 31.12.2015. Vastustaja põhjendused ei anna alust pidada 01.01.2016 sõlmitud üürilepinguid näilikeks. 01.01.2016 sõlmitud üürileping CC ja D OÜ vahel on kehtiv, kuna korteri kaasomanike tegevus korteri üürile andmise osas oli eelnevalt kooskõlastatud ning korteri üürileandjaks saab olla ükskõik milline isik, sõltumata sellest, kas korteriomand kuulub temale või mitte. Kaebaja rahvastikuregistrijärgne sissekirjutus vaidlusaluses korteris tuleneb üürisuhte olemasolust. Kaebaja ei ole võimeline üürima teist elamispinda, kuna tal puuduvad rahalised vahendid ja töökoht. Lisaks rikkus komisjon kaebaja 14.04.2016 taotluse lahendamisel SHS § 134 lg-s 2 sätestatud 5-päevast tähtaega.
5.Tallinna linn palus jätta kaebused rahuldamata. 01.10.2015 üürilepingu p-de 6.1 ja 10.2 järgi tulnuks lepingu muudatused ja lõpetamine vormistada kirjalikult. Kaebaja esitas komisjonile 01.10.2015 sõlmitud üürilepingu lõpetamise kokkuleppe alles 23.04.2016. Seega asus komisjon oma 22.01.2016 ja 23.03.2016 otsustes seisukohale, et 01.10.2015 sõlmitud üürileping kehtib. CC on kaebaja ema ning perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 3 järgi kaebajale ülalpidamist andma kohustatud isik. SHS § 133 lg-s 8 sätestatud üüri arvestamise keeld hõlmab isikuid, kes on ülalpidamist saama õigustatud isikute ülalpidamiskohuslased. Selleks, et SHS § 133 lg-st 8 mööda minna, sõlmis CC üürilepingu D OÜ-ga. PKS § 29 lg 1 järgi eeldatakse vallasasja käsutamisel teise abikaasa nõusolekut, kuid kinnisasja puhul mitte. Puudus ühisomaniku nõusolek kinnisasja välja üürimiseks. D OÜ ainus juhatuse liige oli kuni 19.10.2015 kaebaja. Pärast seda on juhatuse liikmeks CC. D OÜ osanik oli kuni 06.01.2016 kaebaja. Seega 01.01.2016, kui CC sõlmis üürilepingud, oli D OÜ osanikuks ja tegelikuks kasusaajaks kaebaja. Kaebaja on ise kaebuses selgitanud, et D OÜ tegeleb maakleriteenusega ja allüürib korterit kasu saamise eesmärgil. Kaebaja tegevusest ja kaebusest nähtub, et kaebaja plaan nägi ette teenida riikliku toimetulekutoetusega D OÜ-le tulu. See ei ole kooskõlas SHS § 3 p-st 1 ja § 131 lg-st 1 nähtuvate sotsiaaltoetuste eesmärkidega.
6.Tallinna Halduskohus jättis 30.12.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Ekslik on vastustaja ja maavanema arusaam, et üürilepingud nr 1 ja 2 ei kehti, kuna üürilepingu nr 1 sõlmis vaid CC, mitte korteri ühisomanikud koos. Võlaõigusseaduse §-st 271 ei tulene, et üürilepingu saab sõlmida vaid asja omanik. Üürileping on kohustustehing, mille võib sõlmida iga isik, sõltumata sellest, kas ta on üüritava asja omanik või kas tal esineb vastava lepingu täitmise võimalus. Kehtiv on üürileping, mille sõlmib üürileandjana isik, kellel asjaga õiguslik seos puudub. Käesoleval juhul on kehtiv ka üürileping, mille sõlmib vaid üks ühisomanikest. Põhjendatud on vastustaja järeldused, et üürilepingud nr 1 ja 2 on näilikud. Tegelikult sõlmiti vaidlusaluse korteri kasutamise leping CC ja kaebaja, s.o ema ja poja vahel. Tehinguosaliste eesmärk nähtub selgelt nende käitumisest. 01.10.2015 üürileping oli sõlmitud CC ja kaebaja vahel. Kui vastustaja jättis kuni 31.12.2015 kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse § 222 lg 8 alusel (analoogiline praegu kehtiva SHS § 133 lg-ga 8) kaebajale toimetulekutoetuse määramisel arvestamata korteri üüriga, sest üürilepingu poolteks olid esimese astme sugulased, lõpetati 01.10.2015 üürilepingu kehtivus ja sõlmiti 01.01.2016 uued üürilepingud. 3(6)
3-16-789 Seega taheti varjata tehingu tegelikke osalisi. D OÜ oli kaebaja ja CC mõju all, mis võimaldas teda kasutada näilike tehingute vormistamiseks. Kaebaja taandus tõenäoliselt D OÜ osanike ringist ja juhatusest selleks, et varjata enda seost äriühinguga ja üürilepingu sõlmimise tegelikku eesmärki. Vastustaja viitas põhjendatult SHS § 3 p-st 1 ja § 131 lg-st 1 tulenevale sotsiaaltoetuse määramise eesmärgile. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks olukorras, kus tema emal oli olemas vaba korter, sõlminud sarnase üürilepingu temast ja tema sugulastest sõltumatu äriühinguga ning hankinud tegelikult eluruumi üüriturult turuhinnaga. Kaebaja eesmärgiks on suurendada vastustaja määratavat toimetulekutoetust üüri võrra, mille tasumise kohustust tal tegelikult ei ole. Kaebaja ema soov teenida vaidlusaluse korteri üürimisest tulu ei õigusta riiklikest vahenditest toetuste määramist. Kaebajal on õigus selles, et vastustaja viide rahvastikuregistris märgitud kaebaja elukoha aadressile on asjakohatu. Rahvastikuregistri elukohakanne ei näita omandiõigust eluruumile. Sellise kande saab teha ka üürilepingu alusel või eluruumi omaniku nõusolekul (rahvastikuregistri seadus § 40 lg 6). Kaebaja 14.04.2016 taotluse lahendamisega hilinemisega ühe päeva võrra rikkus vastustaja seaduses sätestatud tähtaega. Menetlusnormi rikkumine ei mõjuta käesoleva asja lahendust ning ei too kaasa otsuse tühistamist.
7.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 30.12.2016 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, leides, et D OÜ ja kaebaja vahel sõlmitud üürileping on näilik ja seega tühine. Poolte tegelik tahe ei erine sõlmitud lepingutest. CC ja kaebaja tahe oli 01.10.2015 sõlmitud üürilepingu lõpetamine 31.12.2015. Üürileping nr 1 väljendab poolte tegelikku tahet ja pooled ei ole kokku leppinud, et tehingu tegemisel avaldatud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Üürileping nr 2 on samuti kehtiv ning ei ole sõlmitud varjamaks poolte vahel mingit muud kokkulepet. Üürilepingute sõlmimise eesmärgiks oli D OÜ jaoks kasu teenimine. Asjakohatu on viide, et D OÜ osanikuks ja juhatuse liikmeks oli varasemalt kaebaja, kellel puudub vaidluse ajal ettevõtte ja selle majandustegevuse üle mõju. D OÜ-d ei ole võimalik samastada selle osanikuga ega juhatuse liikmega, seega D OÜ ei saa olla kaebaja lähisugulane. Kaebaja on nõus Harju maavanema vaideotsuses esitatud seisukohaga, et asjaolu, et üürilepingud, mis on sõlmitud äriühinguga vältimaks SHS § 133 lg 8 kohaldumist kaebaja suhtes, ei too kaasa tehingu näilikkust ega tühisust. Teoreetiliselt eeldades, et poolte tahe oleks olnud selline (kuigi kaebaja seda eitab), ei oleks üürilepingud ka sellisel juhul näilikud.
8.Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Vastustaja märgib täiendavalt, et juhul, kui kohus leiab, et 01.01.2016 sõlmitud üürilepingud ei ole näilikud, siis tuleb kõne alla nende tehingute vastuolu heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Kaebaja on otsesõnu öelnud, et tema, CC ja D OÜ eesmärk oli minna mööda SHS § 133 lg-s 8 sätestatud keelust. Kaebaja tegevus on vastuolus heade kommetega, sellist tegevust 4(6)
3-16-789 peetakse ühiskonnas ebamoraalseks ja taunitavaks ning see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde, väärtushinnangute ja õiguse üldpõhimõtete vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsus on põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ringkonnakohus neid ei korda (HKMS § 201 lg 4), vaid selgitab vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.
10.TsÜS § 89 lg 1 järgi on tehing näilik juhul, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näiliku lepingu puhul puudub pooltel tahe tehingu õiguslikku tagajärge kaasa tuua ning nende sooviks on jätta tagajärjest vaid mulje. Näiliku üürilepingu tõendamiseks tuleb tõendada seda, et poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud üürilepingus märgitud tagajärgede kaasatoomisele. Kaebuse põhjenduste kohaselt on CC ja D OÜ ning D OÜ ja kaebaja vahel sõlmitud üürilepingute eesmärgiks soov teenida vaidlusaluse korteri üürimiselt kasu. Kaebaja selgitab, et poolte tahe oli suunatud just selliste tehingute tegemisele, millisena need vormistati, ning poolte tegelik tahe ei erine sõlmitud lepingutest. Kui pooled üürilepingut sõlmides ei soovi tegelikult lepingus kokkulepitud kohustusi täita, käesoleval juhul üürnik üürileandjale üüritasu maksta, kuid soovivad siiski, et üks lepingu pool võimaldaks teisel üüripinnal elada, on üürileping näilik, sest poolte tegelik tahe ei ole suunatud üürilepingu olemuseks oleva üürisuhte loomisele. Hinnates kõiki tõendeid ja asjaolusid kogumis, leiab ringkonnakohus, et üürilepingute nr 1 ja nr 2 alusel tehtud tehing oli suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Kaebaja väidete kohaselt oli üürilepingute sõlmimise eesmärgiks teenida D OÜ-le kasu korteri allüürile andmise teel, kuid samas on kohtule teada, et kaebajal puudusid alates 01.04.2015 rahalised vahendid üüri tasumiseks ning kaebaja taotles eluasemekulude kandmiseks toimetulekutoetust juba 19.11.2015. Kaebaja elab vaidlusaluses korteris ilma selle eest tasumata ning on ise selgitanud, et töökoha ja rahaliste vahendite puudumise tõttu ei ole tal võimalik muud elamispinda üürida. Seega oli kaebajale enne üürilepingute nr 1 ja nr 2 sõlmimist teada, et tal ei ole võimalik D OÜ-le üüritasu maksta ning üürilepingute sõlmimise eesmärki ehk D OÜ-le kasu teenimist saavutada. Kaebaja võlgnevus D OÜ ees oli halduskohtule kaebuse esitamise aja seisuga 1939,68 eurot, millest üüritasu perioodil jaanuar-märts moodustas 1200 eurot. 04.09.2017 on kaebaja esitanud täiendavate tõenditena maakohtu koostatud maksekäsu (2-17101586/5) ja makseettepaneku (2-17-104857/2), millega D OÜ nõuab kaebajalt välja tasumata jäänud üüri. Nendest tõenditest nähtub, et kaebaja võlgnevus on apellatsioonkaebuse esitamise järgselt vaid kasvanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tegemist on näiliku tehinguga ning seetõttu on üürilepingud nr 1 ja nr 2 TsÜS § 89 lg 2 järgi tühised.
11.Kuna leping ei saa olla korraga näilik ja vastuolus heade kommetega, siis ei käsitle ringkonnakohus tehingu võimalikku vastuolu heade kommetega.
12.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.12.2016 otsus muutmata. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu 5(6)
3-16-789 jäävad ka vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.