Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 31. august 2017, Tartu 3-16-1096
Haldusasi
T.T. kaebus 26. oktoobri 2015. a käskkirja nr 6-4/589 õigusvastasuse tuvastamise, Viru Vangla 11. aprilli 2016. a käskkirja nr 6-4/265 tühistamise ja kahju 150 euro hüvitamise nõuetes
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2017. a otsus T.T. apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja/apellant – T.T. Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta T.T. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2017. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. oktoober 2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 26. oktoobri 2015. a käskkirjaga nr 6-4/589 otsustati kohaldada vahistatu T.T. suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja isiklike esemete kasutamise keelamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendati 26. oktoobril 2015 toimunud intsidendiga, kus T. T vigastas ennast ja ei allunud vangla ametnike korraldusele, põhjendades käitumist sellega, et tal ei lubatud helistada advokaadile. Vangla hinnangul kaebaja ohustas oma tervist ja kasutas enesevigastamist oma eesmärkide saavutamiseks ja sellega ohustab vangla julgeolekut. Eraldatud kambrisse paigutamine võimaldab teostada tõhusamat järelevalvet ja isiklike esemete kasutamise keelamine vähendab ohtu kaebaja elule ja tervisele.
2.Viru Vangla 11. aprilli 2016. a käskkirjaga nr 6-4/265 otsustati kohaldada vahistatu T.T. suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena igakordselt enne kambrisse sisenemist käeraudade panemist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, sh koolist õppetöölt kõrvaldamist ja kehakultuuriga tegelemise keelamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendati 11. aprillil 2016 toimunud intsidendiga, kus kaebaja
käitus agressiivselt, karjus oma kambris, nõudis selgitust, miks teda kooli ei viida, ei allunud vangla ametnike korraldustele ja takistas kambri toiduluugi sulgemist, tekitades vangla ametnikule valu. Vangla hinnangul viitas juhtum, et kaebaja on võimeline oma eesmärkide saavutamiseks esitama nõudmisi mistahes moel, sh rünnates ametnikke verbaalselt ja füüsiliselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võimaldab vähendada ohtu ametnike elule ja tervisele, teostada kaebaja üle tõhusamat järelevalvet ja vältida kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega, kellele kaebaja võib avaldada negatiivset mõju. Viru Vangla 25. aprilli 2016. a otsusega nr 6-12/100-2 jäeti rahuldamata kaebaja vaie käskkirja kehtetuks tunnistamiseks.
3.1. juunil 2016 saabus Tartu Halduskohtusse T. T hiljem täiendatud ja täpsustatud kaebus, milles kaebaja kokkuvõttes palus tuvastada Viru Vangla 26. oktoobri 2015. a käskkirja õigusvastasus, tühistada 11. aprilli 2016. a käskkiri ja mõista mittevaralise kahju eest kaebaja kasuks hüvitisena 150 eurot. Kaebuse kohaselt 26. oktoobril 2015 toimunud intsidendi provotseerisid valvurid. Kaebaja viidi endast välja, kuna ta ei saanud helistada advokaadile, kuigi oli esitanud taotluse telefoni kasutamiseks. 11. aprilli 2016. a käskkirjaga kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid alusetult, piirangud ei ole proportsionaalsed, puuduvad tõesed kaalutlused ja käskkiri on motiveerimata. Kaebajale ei antud võimalust anda seletust suuliselt direktorile ja sisekontrollile. Mittevaraline kahju tekkis, kuna 27. mail 2016 tuli kaebajal lühiajalisel kokkusaamisel viibida käeraudades. Käerauad soonisid käsi, tekitasid valu ja neis külalise ees olemine riivas kaebaja väärikust.
4.Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et kaebus on põhjendamatu tuvastamis- ja tühistamisnõude osas. Hüvitamisnõude kohta vastustaja seisukota ei esitanud. Vastustaja leidis, et 26. oktoobri 2015. a käskkirja vaidlustamine tuvastamisnõudega ei ole lubatud, sest kaebaja on jätnud kasutamata tõhusama võimaluse oma õiguste kaitseks, kuna kaebaja ei esitanud käskkirjale vaiet. Käskkiri on õiguspärane. Kaebaja käitumine oli äärmiselt ohtlik, ta ei allunud korraldustele, mistõttu olid ametnikud sunnitud kaebaja suhtes jõudu kasutama. Enesevigastamise läbi soovis kaebaja läbi viia oma tahet ja manipuleerida vanglaametnikega. Vangla pidi kaebaja tegevusele reageerima ja tagama üldise julgeoleku.
11.aprilli 2016. a käskkiri on õiguspärane. Kaebaja käitumine oli äärmiselt ohtlik, ta ei kuulanud selgitusi ega allunud korraldustele. Vastustajal on kohustus tagada üldine julgeolek vanglas. Isegi kui 26. oktoobril 2015 ja 11. aprillil 2016 kaebajale ei võimaldatud tema arvates olulisi tegevusi, ei õigusta see enesevigastamist ja vanglaametnikele vastuhakku. Oma tegevusega seadis kaebaja ohtu vangla julgeoleku, mis tõi kaasa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.18. jaanuari 2017. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Kohus ei nõustunud vastustajaga, et T. T puudub kaebeõigus 26. oktoobri 2015. a käskkirja vaidlustamiseks. 11. aprillil 2016. a käskkirja andmisel tugines vastustaja sellele, et kaebaja suhtes on ka varasemalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. 26. oktoobri 2015. a käskkirja kehtetuks tunnistamise nõude esitamise tähtaeg möödunud. Kui kaebajal ei ole enam võimalik läbida kohustuslikku kohtueelset menetlust, siis ei ole kaebajal ka võimalik esitada kohtule muud nõuet peale tuvastamisnõude.
6.Kaebaja ei ole ümber lükanud vastustaja välja toodud faktilisi asjaolusid 26. oktoobril 2015 toimunu kohta - seda, et kaebaja vigastas ennast ja ei allunud vanglaametnike korraldustele. Need asjaolud on aga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse hindamisel määrava tähendusega. Vangla on toimunust õigesti järeldanud, et kaebaja on ohtlik oma tervisele, samuti
seda, et kaebaja võib kasutada äärmuslikke abinõusid oma eesmärgi saavutamisel ja on seetõttu ohtlik vangla julgeolekule. Käskkirjas toodud kaalutlused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on kohased ja piisavad. Kaebaja väitel oli tema käitumine põhjustatud vanglaametnike tegevusest, kes ei andnud talle võimalust helistada advokaadile. Selles osas vangla tunnistas oma viga ja vestles ametnikega, et edaspidi sarnaseid juhtumeid vältida. Kaebaja mõningane pahameel kirjeldatud olukorras on mõistetav. Kuid olenemata sellest, miks kaebaja ennast vigastas, oli see tema tervisele ohtlik ning vanglal tuli reageerida kohaste abinõudega kaebaja tervise kaitseks. Vastustaja on õigesti hinnanud iseendale ja vangla julgeolekule ohtlikuks isiku, kes helistamise võimaluse puudumisele reageerib selliste äärmuslike tegudega nagu enese vigastamine.
7.Ka 11. aprilli 2016. a käskkirja vaidlustamisel ei ole kaebaja ümber lükanud, et kaebaja ja ametnike vahel toimus äge vaidlus teemal, kas kaebaja tuleb viia kooli, kaebaja takistas kambri toiduluugi sulgemist, lükkas selle jõuga lahti ja luuk tabas vanglaametnik K.L. kätt. Kohtu hinnangul ei oma asja lahendamisel tähendust K. L käitumine, vaid kaebaja käitumine ja vastustaja poolt selle põhjal tehtud prognoos kaebaja ohtlikkusele tulevikus. Lisaks ilmneb sündmuste kirjeldusest, et kaebaja karjus ja käitus agressiivselt juba enne seda, kui ametnikud tema kambri juurde tulid. Toiduluugi sulgemise osas pidi kaebaja aru saama, et kui ta lükkab toiduluuki ajal, mil teine isik soovib seda sulgeda, siis võib luuk seda isikut tabada. Intsidendi kohta algatatud kriminaalmenetlus lõpetati. Sellest ei saa aga teha järeldusi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse kohta, kuna nende kohaldamise eeltingimuseks ei ole see, et isik on toime pannud kuriteo tunnustele vastava teo. Õige on kaebaja väide, et julgeolekuabinõud olid talle takistuseks hariduse omandamisel, sest
11.aprilli 2016. a käskkirjaga kohaldatud vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangu tõttu ei saanud ta osaleda koolis toimuvas õppetöös. Samas ei saa kaebaja õigust haridusele seada kõrgemale teiste isikute õigusest elu ja tervise kaitsele.
8.11. aprillil 2016 toimunud juhtumi tõsidust hindavad kaebaja ja vastustaja erinevalt. Kohus nõustus vastustaja hinnanguga, kuna kaebaja osutas füüsilist vastupanu toiduluugi sulgemisele ning tõukas toiduluuki arvestamata sellega, et väljas viibivad isikud võivad sellega pihta saada. Ka lihtsale, nn ülekuumenenud, olukorrale reageerimata jätmine võib edaspidi kaasa tuua juba otsese ohu isikute elule ja tervisele. Seda arvestades ei saa vastustaja hinnangut kaebajast tulevikus lähtuda võivale ohule ja selle ärahoidmiseks vajalikele abinõudele pidada ebaproportsionaalseks. Käskkirjas on põhjalikult kirjeldatud faktilisi asjaolusid, toodud välja õiguslikud alused ja põhjendatud, miks vangla välja toodud faktilistele asjaoludele tuginedes leiab, et kaebaja võib tulevikus käituda vanglaametnike suhtes verbaalselt ja füüsiliselt agressiivselt. Kaalutlused on väljendatud lühidalt, kuid on kohtu hinnangul kohased ja piisavad. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise ja kehakultuuriga tegelemise keelamise vajalikkust on ka eraldi põhjendatud.
9.11. aprilli 2016. a käskkirja kohaselt andis kaebaja kirjaliku selgituse 11. aprillil 2016, milles muu hulgas avaldas soovi anda suulisi ütlusi vangla direktorile ja sisekontrolli osakonnale. 24. mai 2016. a vaideotsusest ilmneb, et kaebajal oli võimalik esitada oma arvamus suuliselt inspektor-kontaktisikule, kuid seda kaebaja teha ei soovinud. Kaebaja ei ole nendele vastustaja väidetele vastu vaielnud või neid ümber lükanud. Kohtu hinnangul on vastustaja sellega täielikult täitnud oma kohustused kaebaja arvamuse ja vastuväidete väljaselgitamisel. Kaebajal oli võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited kirjalikult või suuliselt ning kaebaja ka esitas lühikese kirjaliku vastuväite. Kaebajal puudub õigus nõuda, et tema selgitused peab ära kuulama konkreetne ametnik.
10.Kaebaja väitel tekitati talle kahju sellega, et 27. mail 2016 toimunud lühiajalisel kokkusaamisel kahe tunni jooksul ei eemaldatud käeraudasid. 11. aprilli 2016. a käskkirja resolutsiooni punkti 1 võib mõista nii, et kaebaja suhtes otsustati kasutada käeraudu, kui kaebaja viibib ühes ruumis kolmanda isikuga. Käskkirja kui terviku põhjal oli selle abinõu eesmärgiks vähendada kaebajast
lähtuvat ohtu kolmandate isikute elule ja tervisele ning see oht ei sõltu asjaolust, kas kaebaja viibib koos kolmanda isikuga kambris või muus ruumis. Seega võib öelda, et käeraudade kohaldamine
27.mail 2016 lühiajalisel kokkusaamisel toimus 11. aprilli 2016. a käskkirja alusel. Käskkirja õiguspärasus välistab vastustaja tegevuse õigusvastasuse. Täiendavate julgeolekuabinõude õiguspärane kohaldamine ei põhjusta rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Seega ei saa väita, et käeraudade kohaldamisega tekkis kaebajal mittevaraline kahju. Vastavalt puudub nii avaliku võimu kandja õigusvastane tegu kui kahju ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
11.T. T esitas Tartu Ringkonnakohtule hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2017. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud hindamata kaebaja osutatud tõendid. Asjas esitatud vastustaja ametnike ettekanded ei vasta tegelikule olukorrale. K. L on olnud pahatahtlik ning kannatajaks seetõttu on kinnipeetavad. Kohus ei ole arvestanud psühholoogiliste aspektidega, s.t ametnike käitumisega. Kaevatavad käskkirjad olid valmis enne ärakuulamist, millega rikuti HMS § 40 lg 1 nõudeid.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Viru Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega T. T kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust ning ammendavalt selgitanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhimõtteid, hinnates nende kohaldamist kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude rakendamisel, samuti kaebaja ärakuulamisega seonduvat ning hüvitamisnõude põhjendatust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
15.Tartu Halduskohus on jätnud rahuldamata kaebaja taotluse tõendite väljanõudmiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks 9. detsembri 2016. a määrusega (tl 64-65). Määruses tuvastas kohus, et kaebaja taotles: a) oma avalduste nr 6-10/41349-1 ja 6-14/40749-1 väljanõudmist, et tõendada, et probleemid vanglas on olnud pikaajalised ja 26. oktoobri 2015. a käskkiri on üles ehitatud valedele; b) videosalvestite väljanõudmist, et tõendada, et teda ei kuulatud ära enne 11. aprilli 2016. a käskkirja andmist; c) ajavahemikul 26. oktoobrist kuni 26. novembrini 2015 ning 11. aprillist kuni
1.oktoobrini 2016. a esitatud märgukirjade väljanõudmist, et tõendada ametnike ebapädevust ja valelikkust; d) ettekande nr 6-20/7753-1 väljanõudmist, et tõendada, et kaebaja ei saanud 26. oktoobril 2015 helistada. Samuti taotles kaebaja Viru Vangla ametnike K. L, M. P, A. P, A. J, A. V ja A. L tunnistajana ülekuulamist. 27. oktoobri 2016. a määrusega kaebajale selleks antud tähtaja jooksul kaebaja ei selgitanud, milliste asjaolude kohta tunnistajad ütlusi saavad anda ja kuidas on tunnistajatelt saadav teave seotud käesoleva asja tõendamisesemega. Kohus leidis, et täiendavaid julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse hindamisel omab tähtsust, kas vaidlustatud käskkirjades kirjeldatud juhtumid toimusid ja kas vangla kaalutlused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel olid kohased ja piisavad. Kaebaja taotletud tõendid aga ei ole seotud tõendamise esemega. Seetõttu ei ole tõendite kogumine asjas põhjendatud.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti piiritlenud tõendamisese ning hinnanud sellest lähtudes kaebaja taotletud tõendite asjakohasust. Apellatsioonkaebuses väidab T. T jätkuvalt vastustaja ametnike pahatahtlikkust ja valelikkust. Seejuures ei ole kaebaja esile toonud, kuidas etteheited vastustaja ametnikele seonduvad vaidlustatud käskkirjade õiguspärasusele hinnangu andmisel oluliste asjaoludega. Halduskohus on otsuses kirjeldanud kummagi käskkirja andmisele eelnenud intsidenti, leides, et kaebaja ei ole käskkirjades esitatud sündmuste kirjeldusele sisuliselt vastu vaielnud. Apellatsioonkaebuses on kaebaja küll väitnud, et vastustaja ametnike ettekanded sündmuste kohta ei ole tõesed, kuid need väited on jäänud üldsõnaliseks. Kaebaja ei ole selgitanud milles seisneb ettekannete tõele mittevastavus, s.o millises osas tuginevad kaevatavad käskkirjad sündmuste ebaõigele kirjeldusele. Selliselt ei ole kaebaja väited kontrollitavad ning ringkonnakohus ei saa asuda seisukohale, et halduskohus oleks jätnud asjas tähtust omava tõendi kogumata (HKMS § 62 lg 2). Ringkonnakohus nõustub siinjuures halduskohtuga, et kaebaja haldusmenetluses ja kohtumenetluses varasemalt esitatud väidete kohaselt kaebaja nõustus asjaolude kirjeldusega käskkirjades, kuid vaidles vastu kaebaja käitumisele antud hinnangutele ja järeldustele tema võimaliku ohtlikkuse kohta, samuti sellele, et tähendust ei ole omistatud vastustaja ametnike provotseerivale käitumisele. Apellatsioonimenetluses väidete muutmine kujunenud olukorras on reaktsiooniks halduskohtu otsuse põhjendustele ning arusaamisele, et halduskohtumenetluses esitatud väidete toel ei õnnestu saavutada kaebuse rahuldamist. Ringkonnakohtu arvates ei viita apellatsioonkaebuse väited seetõttu sellele et käskkirjades oleks asjaolusid ebaõigesti kirjeldatud. Kaebaja ei ole suutnud esitada vaidlusaluste intsidentide kohta konkureerivat versiooni ega põhjendada millises osas käskkirjades asjaolusid ebaõigesti kirjeldatakse ja kuidas see mõjutas otsustust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta. Vastavalt ei saa ka apellatsioonkaebuse alusel asuda seisukohale, et kaebaja halduskohtus taotletud tõendid omavad tähtsust asja õigeks lahendamiseks.
17.Ringkonnakohtu hinnangul on kaevatavate käskkirjade motiivid piisavad nii kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse kui ka meetmete valiku selgitamiseks. Lühidalt on vastustaja tuginenud sellele, et intsidendid osutavad kaebaja ohtlikkusele nii iseenda kui ka teiste isikute suhtes, vastustajal on üldine kohustus julgeoleku tagamiseks vanglas ning kaebajast lähtuva ohu maandamiseks puuduvad sama efektiivsed meetmed, mis oleks kaebaja õigusi vähem riivavad. Vaide- ega kohtumenetluses ei ole T. T esile toonud asjaolusid, mis tingiks järelduse, et vastustaja on otsustuste tegemisel asjaolusid ebaõigesti tuvastanud, lähtunud asjakohatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaoluga arvestamata. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal veelkord, et asjaolude kohaselt ei ole vastustaja tegevus vaidlusalustes intsidentides seletatav üksnes reaktsiooniga ametnike käitumisele. Eelnevast sõltumata ei õigusta kaebaja väited vastustaja ametnike pahatahtlikkuse ja valelikkuse kohta tema enda käitumist. Vastustajal on kohustus reageerida olukorras, kus isiku käitumine osutab sellele, et pingeolukorras võib isik olla ohtlik teistele isikutele või iseendale. Käesoleval juhul ei ole alust pidada kohaldatud abinõusid ebaproportsionaalseks, kuna vaidlusalused intsidendid toetavad järeldust, et pingeolukorras võib kaebaja rünnata teisi isikuid või soovitu saamiseks vigastada iseennast.
18.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaebajale seletuse andmise võimaldamine enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamist oli piisav ärakuulamisõiguse tagamiseks. Kinnipeetaval puudub õigus, et esitada oma seisukoht ja väited asja kohta konkreetsele ametnikule või vormis. Asjaolu, et kaevatava käskkirja projekt oli kaebaja ärakuulamise ajaks juba valmis ei riku tema õigusi. Vastupidi, käskkirja projektiga tutvumine lubab kinnipeetaval arvestada kõigi otsustuse tegemise aluseks olevate asjaolude ja kaalutlustega ning esitada seega ammendavalt oma seisukohad ja vastuväited.
19.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt
HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välje ei mõisteta. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt
Einar Vene allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.