Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Määruse tegemise aeg ja koht
24.08.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-17-630
Haldusasi
VB kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – VB, esindaja riigi õigusabi korras v.adv Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Triin Randoja
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18.05.2017 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
VB määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta VB määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.05.2017 määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (HKMS § 155 lg 5 ja § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.VB esitas 18.03.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse mõista Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA) välja hüvitis kahju varalise kahju eest. Kaebuse kohaselt teisaldas PPA 21.11.2010 kaebaja sõiduki Opel Vectra, registreerimismärgiga XXXXXX. PPA selgituse kohaselt teisaldati sõiduk parklasse aadressil Paljassaare põik 3, Tallinn, kuid sealt kaebaja 13.05.2013 parklat ega oma sõidukit ei leidnud. Kaebaja sai 19.03.2014 teada, et sõiduk asub aadressil Süsta tn 15, Tallinn. Kaebaja ei ole sellest peale oma sõidukit näinud ja vastustaja pole kaebajale teadmata põhjusel talle sõidukit tagastanud. Kaebaja ei ole liiklusseaduse (LS) nõudeid rikkunud, sõiduki teisaldamine oli õigusvastane ja vastustaja rikkus kaebaja omandiõigust. Vastustaja on tekitanud kaebajale sõiduki kaotsiminekuga kahju sõiduki väärtuses 1885,40 eurot.
2.Tallinna Halduskohus jättis 06.04.2017 määrusega kaebuse käiguta ja andis tähtaja kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.
3-17-630
3.Kaebaja selgitas 15.04.2017 kaebuse täienduses, et avastas oma sõiduki 19.03.2014 politsei territooriumilt aadressil Süsta tn 15, Tallinn. Sõidukit vaatles ka autoremondispetsialist, kes tõdes, et korrosioon on autot kahjustanud. Kaebaja ei ole saanud arvet sõiduki parkimise eest ega nõuet sõiduk ära viia. Ka kohtu kaudu ei ole tema vastu esitatud varalisi nõudeid parkimise eest. PPA keeldus 19.03.2014 kaebajale sõidukit tagastamast ega võimaldanud seda remonti viia. Kaebaja sai 18.03.2017 teada, et sõiduk ei kuulu taastamisele. Sõiduki hävimises on süüdi PPA, kes omastas seadusevastaselt kaebaja sõiduki.
4.Politsei- ja Piirivalveamet leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. Kaebaja sõiduk ei ole kaotsis ja see asjaolu on kaebajale teada. Sõiduk paigutati 21.11.2010 valvega hoiukohta aadressil Paljassaare põik 3, Tallinn tol ajal kehtinud liiklusseaduse LS (LS v.r) § 202 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel. Sõiduki teisaldamisest teavitati kaebajat, kes kinnitas 12.01.2011 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses haldusasjas nr 3-11-95, et käis parklas kohal, kuid sõidukit ära ei viinud. Sõiduk paigutati OÜ-le Vlaeri kuuluvasse valvega hoiukohta asukohaga Paljassaare põik 3, Tallinn seetõttu, et vastustajal oli ettevõtjaga tollal vastavasisuline leping. Lepingu kohaselt jäi OÜ Vlaeri kohustuseks suhelda sõidukite omanikega sõiduki tagastamiseks ning hoiu ja teisaldamise eest tasu saamiseks. Nimetatud hoiukoht likvideeriti 2012 suvel, mil OÜ Vlaeri otsustas loobuda hoiuteenuse osutamisest. Kõik parklas olnud sõidukid paigutati vastustaja territooriumile aadressil Süsta tn 15, Tallinn. Kaebajale oli sõiduki asukoht teada, seega ei saa ta väita, et ta ei ole sõidukit siiani näinud ega tea selle asukohta, samuti nõuda kaotsiminekuga põhjustatud kahju hüvitamist. Kaebajale teatati, et sõidukit ei tagastata, kuna kaebajal on rahalised kohustused sõiduki transportimise eest ettevõtja ees, kelle juures oli sõiduk eelnevalt pargitud. Ka sõiduki hoiukohta toimetamise teatisel, mille kättesaamist kaebaja kinnitab, on märgitud, et LS v.r § 202 kohaselt hüvitab sõiduki hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud selle juht, omanik või valdaja. Sõiduk tagastatakse omanikule või tema volitatud isikule viivitamatult pärast sõiduki teisaldamise ja hoidmise kulude tasumist. Kaebaja ei ole siiani pidanud vajalikuks sõidukit kätte saada. Asjaolu, et kaebaja ei soovi sõiduki tagasisaamiseks maksta teisaldamis- ja hoiutasu, ei anna alust esitada hüvitusnõuet vastustaja vastu. Samuti ei ole täidetud kahju hüvitamise õiguslikud eeldused. Kahju hüvitamise aluseks olevaks vastustaja õigusvastaseks teoks saaks olla vaid kaebaja sõiduki teisaldamine 21.11.2010. Kaebaja ei ole sõiduki teisaldamist tähtaegselt, s.o 3 aasta jooksul vaidlustanud, mistõttu tuleb teisaldamine lugeda õiguspäraseks ning kahju hüvitamise nõude eeldused mittetäidetuks.
5.Tallinna Halduskohus luges 18.05.2017 määrusega kaebuse esitatuks HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtaega rikkudes ning lõpetas asja menetluse HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel. Kaebuse põhjendustest nähtuvalt peab kaebaja õigusvastaseks vastustaja poolt tema sõiduki teisaldamist 21.11.2010. Kaebuse kohaselt sai kaebaja sõiduki teisaldamisest teada juba järgmisel päeval, kui võttis sõiduki kaotsimineku avastamisel ühendust politseiga. Kaebaja esitas kohtule ka 24.11.2010 teatise sõiduki hoiukohta toimetamise kohta, kus on kirjas, kuhu, millal ja mis põhjusel kaebajale kuuluv sõiduk teisaldati ning mis tingimustel see kaebajale tagastatakse. Teatises on selgelt viidatud teisaldamis- ja hoiukulude tasumise kohustusele. Tallinna Halduskohtu 04.11.2014 määrusest haldusasjas nr 3-14-50073 nähtub, et kaebaja käis Paljassaare põik 3, Tallinn asuvas parklas oma sõidukit vaatamas, kuid ei viinud seda ära, sest ei soovinud maksta sõiduki teisaldamis- ja hoiukulusid. Seega teadis kaebaja sõiduki teisaldamis- ja hoiukulude tasumise kohustusest. Samuti oli kaebaja teadlik sõiduki paigutamisest uude asukohta aadressil Süsta tn 15, Tallinn. Kaebaja käis ka seal sõidukit 2014. aastal vaatamas, kuid ei viinud sõidukit minema. Kuna sõiduk teisaldati juba 2010. a ja kaebaja teadis sellest juba 2010. a, on praeguseks möödunud toimingu õigusvastasuse tuvastamise 3-aastane kaebetähtaeg. Seega puudub 2(4)
3-17-630 võimalus hinnata vastustaja toimingu (sõiduki teisaldamine) õiguspärasust. Samuti on möödas HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud kahju hüvitamise 3-aastane kaebetähtaeg. Asjaolu, et kaebaja on püüdnud mitmel korral vastustaja toimingut kohtus vaidlustada ja kahju hüvitamist nõuda, ei pikenda ega peata kaebetähtaegu. Kuna vaidlusalune sõiduk ei ole kadunud ega hävinud, siis ei saa kaebaja põhjendada kahju hüvitamise nõuet nende asjaoludega ega hakata lugema kaebetähtaega mingitest hilisematest kuupäevadest. Sõiduki tagastamata jätmist enne teisaldamis- ja hoiukulude tasumist ei saa käsitleda sõiduki õigusvastase võõrandamisena. Kaebaja on endiselt sõiduki omanik ja sõiduk tagastatakse talle, kui ta tasub nõutud summad. Teisaldamis- ja hoiukulude nõudmist võimaldas nii LS v.r § 202 lg 7 kui ka hetkel kehtiv LS § 92 lg 12. Sõiduki seisukorra võimaliku halvenemise eest aja ja ilmastikutingimuste tõttu ei vastuta PPA, vaid kaebaja, kes viivitab siiani sõiduki teisaldamis- ja hoiukulude tasumisega. PPA-l ei ole kohustust teha teisaldatud sõidukitele hooldusremonte, seda enam, et kaebaja käitumisest on näha, et kaebaja ei kavatse sellega seotud kulusid hüvitada. Kohus selgitas kaebajale 06.04.2017 määruses, et kaebetähtaja rikkumise korral tuleb kaebajal esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus ja tuua välja kaebetähtaja möödalaskmise põhjused. Kaebaja ei ole kohtu tähelepanu juhtimisele vaatamata kaebetähtaja ennistamise taotlust esitanud ega kaebetähtaja rikkumist põhjendanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.VB palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 18.05.2017 määrus. Tulenevalt HKMS § 46 lg 4 sõnastusest on määravaks asjaolu, millal kaebuse esitaja sai teada kahjust. Kaebaja sai alles 18.03.2017 teada, et sõiduk ei kuulu taastamisele. Äärmisel juhul võib kaebetähtaja alguseks pidada 19.03.2014, mil kaebaja käis Paljassaare põik 3, Tallinn asuvas parklas oma sõidukit vaatamas, kuid kaebaja ei ole sõidukite alal ekspert, et selgeks teha, kas ja millises ulatuses on temale tekitatud kahju. Kuna kaebajale pole tehtud trahvi vms seoses 21.11.2010 teisaldatud sõidukiga, siis pole tõendatud, et ta oli teadlik teisaldamis- ja hoiukulude hüvitamise kohustusest. PPA kinnitab 21.07.2017 kirjas, et tal ei ole VB vastu nõudeid.
7.Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja on kaebuses ise märkinud, et sai talle kuuluva sõiduki teisaldamisest teada järgmisel päeval, s.o. 22.11.2010, mil ta pöördus telefoni teel politseisse. 30.11.2010 sai ta posti teel politseist kirjaliku sõiduki hoiukohta toimetamise teatise, milles teda teavitati sõiduki asukohast, selle hoiukohta toimetamise põhjusest, sõiduki kättesaamise korrast ning sõiduki hoiukohta toimetamise vaidlustamise korrast. Seega pidi kaebaja hiljemalt 30.11.2010 saama teada, et mida kauem ta viivitab hoiukohta toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamisega vastavalt LS v.r §-le 202, seda kauem viibib sõiduk parklas, kus teda mõjutavad erinevad ilmastikutingimused ja -nähtused, mille mõju sõidukile võib olla kahjustav. Tähtsust ei oma kaebaja viide PPA 21.07.2017 kirjale, sest PPA-l ei olegi kaebajale kuuluva sõiduki teisaldamisega seoses kunagi nõudeid olnud. Küll aga on VB varemalt teavitatud, et sõidukit ei tagastata, kuna ettevõttel, kelle juures auto oli eelnevalt pargitud, on kaebaja vastu rahalised nõuded sõiduki transportimise eest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks. 3(4)
3-17-630
9.HKMS § 46 lg 4 sätestab: „Hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust ega heastamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest.“ Nende kahe lause kõrvutamisel ilmneb selgelt, et „kahjust teadasaamist“ või sellest teada saama pidamist ei saa iseenesest võrdsustada kahjunõude aluseks oleva haldusakti või toimingu tegemise ajaga. Eraõiguses nimetatakse HKMS § 46 lg-le 6 analoogilises sättes (TsÜS § 150 lg 1) nimetatud tähtaegu subjektiivseks ja objektiivseks (maksimaalseks) aegumistähtajaks. Kahju, mille all peetakse silmas kannatanule põhjustatud negatiivseid mõjutusi varalises või mittevaralises sfääris, võib ilmneda mõni aeg hiljem pärast õigusvastase haldusakti andmist või toimingu tegemist, nt tervisekahju tekitamise korral.
10.Samas omab kahjunõude tähtaegsuse hindamisel siiski reeglina tähtsust see, millal tehti kahjunõude aluseks olev haldusakt või toiming. Sellele viitab ka Riigikohtu 25.06.2009 määrus asjas nr 3-3-1-39-09 (p 9). Ringkonnakohus leiab, et sarnaselt TsÜS § 150 lg-ga 1 (vt TsÜS § 150 kommentaaride p-d 3.2.2.2.2 ja 3.2.2.4), kui haldusaktist või toimingust teadasaamisel on mõistlikult ettenähtav, et haldusakt või toiming hakkab tekitama kannatanule kahju, siis hakkab kohe kulgema ka tähtaeg sellise kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Kaebetähtaja kulgema hakkamine ei eelda seda, et negatiivsed mõjutused on juba ilmnenud, piisab, kui nende tekkimine on kindel ning kannatanu teab seda või peab teadma.
11.Praegusel juhul tuleb kindlaks teha, mida peab kaebaja endale õigusvastaselt tekitatud kahjuks. Kui esialgses kaebuses väitis kaebaja, et tema sõiduk on teadmata kadunud (kahju seisneb vara kaotsiminekus), siis hiljem tunnistas ta, et siiski teab sõiduki asukohta, kuid sõiduk on pika aja jooksul muutunud kasutuskõlbmatuks (kahju seisneb vara väärtuse vähenemises). Määruskaebemenetluses esimest versiooni enam ei tõstatata, mistõttu lähtub ringkonnakohus teisest versioonist. Halduskohus on tuvastanud, et kaebaja sai koheselt teadlikuks enda sõiduki teisaldamisest politsei poolt. LS v.r § 202 lg 4 sätestas, et sõiduki hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud hüvitab selle juht, omanik või valdaja. Sama regulatsioon sisaldub alates 01.07.2011 kehtima hakanud LS § 92 lg-s 9. Kaebaja ei hüvitanud kulusid ja pole seda teinud tänaseni, mistõttu pole sõidukit talle ka tagastatud. Mõistlik isik peab eeldama, et jättes oma kasutatud sõiduki (mille väärtuseks väitis olevat 1885,40 eurot) aastateks seisma hoiuplatsile, halveneb sõiduki seisukord loodusjõudude jm mõjul oluliselt, hakkab roostetama jne, mis võib selle lõpuks muuta väärtusetuks. Isik pidi teadma, et LS erinevatest redaktsioonidest ei tulnud politseile kohustust tagada teisaldatud ja hoiule jäetud sõidukite erilist hooldamist või remonti. Sellisel juhul on põhjendatud hakata lugema sõiduki väärtuse vähenemisega seotud kahjunõude esitamise tähtaega alates hetkest, mil isik sai teada sõiduki teisaldamisest ja hoiuplatsile jätmisest. Tulenevalt n-ö kahju ühtsuse põhimõttest pole kaebetähtaja kulgemise algushetke määratlemisel oluline, et kahju ajas suurenes. VB esitas haldusasjas nr 3-11-95 kaebuse PPA 21.11.2010 sõiduki valvega hoiukohta toimetamise akti peale 12.01.2011 ning kahjunõude esitamise tähtaeg hakkas juba siis kulgema. 18.03.2017 esitatud kahjunõue on igal juhul mittetähtaegne, sõltumata täpsest kuupäevast, mil isik sai teada sõiduki valvega hoiukohta toimetamisest.
12.Kuna kaebaja ei taotlenud vaatamata halduskohtu ettepanekule kaebetähtaja ennistamist, tuli asja menetlus lõpetada. Määruskaebus jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.