OÜ Energiasalv kaebus tuvastada Jõelähtme valla viivituse õigusvastasus Jõelähtme vallas Uusküla külas pump-hüdroakumulatsiooni elektrijaama detailplaneeringu menetluses.
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Energiasalv, esindajad vandeadvokaat Allar Jõks, vandeadvokaadi vanemabi Veiko Vaske Vastustaja – Jõelähtme vald, esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil, Tallinnas 26.05.2017
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Rahuldada kaebus osaliselt. 1.1.Teha kindlaks Jõelähtme Vallavalitsuse viivituse õigusvastasus detailplaneeringu menetluses alates 11.04.2016. 1.2.Perioodi 05.07.2013-11.03.2016 osas viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista tuvastamiskaebuse rahuldatud osa eest vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 229,43 eurot.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kohustamiskaebuse menetluse lõpetamisega seotud menetluskulu summas 4622,50 eurot.
4.Jätta rahuldamata vastustaja taotlused menetluskulu väljamõistmiseks. Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 21.07.2017 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud
apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.01.07.2010 Jõelähtme Vallavolikogu otsusega nr 82 algatati Jõelähtme vallas Uusküla külas pump-hüdroakumulatsiooni elektrijaama (edaspidi elektrijaam) detailplaneeringu (edaspidi detailplaneering või DP) koostamine (p 1), kinnitati detailplaneeringu lähteülesanne (p 2) ning algatati keskkonnamõju strateegiline hindamine (p 3).
2.24.03.2011 sõlmisid vastustaja, Ramboll Eesti AS, Ramboll Finland OY (edaspidi KSH koostaja) ja kaebaja lepingu nr 2-14/7/15 DP keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KSH) teostamiseks ja finantseerimiseks. 16.07.2011 toimus DP lähteseisukohtade eskiislahenduse ja KSH programmi avalik väljapanek ja avalik arutelu. 19.12.2011-11.07.2012 toimus DP kooskõlastamine. DP kooskõlastasid Veeteede Amet, Lennuamet, Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TJA), Põhja-Eesti Päästekeskus, Muinsuskaitseamet, Terviseamet, Siseministeerium, Keskkonnaamet (edaspidi KKA), Maa-amet, Keskkonnaministeerium (edaspidi KKM) ning Maardu Linnavalitsus. Täiendavalt küsiti arvamust planeeringu kohta ka aktsiaseltsidelt Elering, Elion Ettevõtted, Viimsi Vesi ja Eesti Gaas. 30.04.2012-22.05.2012 avalikustati KSH aruanne ning DP eskiis. 12.07.2012 teavitas Jõelähtme Vallavalitsus kirjaga nr 7-3/1922-1 kaebajat, et Jõelähtme Vallavolikogu augustikuus toimuval istungil ei ole võimalik otsustada detailplaneeringu kehtestamise üle, kuna MTÜ Saviranna esitas taotluse tunnistada 01.07.2010 DP algatamise otsus kehtetuks. Samuti peeti vajalikuks oodata ära KSH aruande heakskiitmine KKA-s ning kohalik omavalitsus märkis, et peab jätkuvalt vajalikuks ka elektrijaama äriplaanile eksperthinnangu tegemist. 14.08.2012 Keskkonnaameti vastuses Jõelähtme Vallavalitsusele paluti DP vastu võtta ja saata avalikustamisele ning teavitati, et alles pärast seda saab otsustada, kas KSH aruanne heaks kiita. 03.10.2012 esitas vastustaja DP Harju maavanemale planeerimisseaduse (PlanS) v.r § 17 lg 3 p-i 2 alusel täiendavate kooskõlastuste määramiseks. Täiendavalt tuli DP kooskõlastada Raasiku Vallavalitsusega ning Keskkonnaametiga. 28.12.2012 Siseministeeriumi vastuses kaebajale selgitati, et jaama ja elektriliini planeering võivad olla eraldi, ja mitut omavalitsust läbiv liin on mõistlik teha maakonnaplaneeringuga (v.r PlanS § 29l). 28.01.2013 toimunud DP teemalisel koosolekul aktsepteerisid pooled planeeringulahenduse. Vastustaja kinnitas, et talle on esitatud kogu DP dokumentatsioon. Koosolekul osalejad leppisid kokku, et pärast koosolekul tekkinud küsimuste lahendamist on DP ja KSH aruannet võimalik täiendada nii, et need on valmis ametiasutustele kooskõlastamiseks esitamiseks. Vastustaja möönis, et siis on võimalik DP menetlemisega jätkata. 02.04.2013 edastas planeeringu koostaja täpsustatud KSH aruande vastustajale. 24.04.2013 saatis vastustaja DP uuele kooskõlastusringile. DP kooskõlastasid Siseministeerium, Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet, Raasiku Vallavalitsus, Maardu Linnavalitsus, Lennuamet, Veeteede Amet, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (edaspidi MKM) ja Kaitseministeerium. Arvamust küsiti ka aktsiaseltsidelt Viimsi Vesi ja Tallinna Sadam. 24.05.2013 kirjas esitas KKA kooskõlastuse DP-le ja märkused KSH aruandele. 04.06.2013 pöördus vastustaja kirjaga nr 7-3/1579 MKM-i poole ning selgitas, et DP koostamine Muuga Tööstuspargi territooriumile on lõpusirgel.
2(16)
12.06.2013 Maa-ameti kirjas nr 6.2-3/5679 Jõelähtme Vallavalitsusele märgiti, et DP-s ei ole käsitletud, mil moel on kavandatud tegevuste korral jätkuvalt tagatud põhjavee hea kvaliteet, sh jaama sulgemise korral, kuivõrd ehitist ei ole tõenäoliselt hiljem võimalik likvideerida. 05.07.2013 Keskkonnaministeeriumi vastuses nr 11-17/13/5054-4 kohaliku omavalitsuse pöördumisele märgiti, et mõju põhjaveele tuleb hinnata detailplaneeringu koostamise ajal. Kinnitati, et kooskõlastus veekogu koormamise kohta ehitisega on juba antud.
3.Alates kaebaja poolt vaidlustatud viivituse algusest (05.07.2013) on detailplaneeringu menetluses tehtud järgmised toimingu ja/või saadud järgnevad vastused: 16.07.2013 teavitas Siseministeerium kohalikku omavalitsust, et elektrijaama DP ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. 25.07.2013 teavitas vastustaja, et ta ei saa võtta vastu DP-d enne seda, kui see on korrigeeritud vastavalt raudteelahenduse ekspertiisile. Täiendavalt teatas vastustaja, et on küsinud kooskõlastust KKA-lt seoses põhjaveega seotud mõjude käsitlemisega. 22.08.2013 toimus töökoosolek, kus käsitleti riigiasutuste kooskõlastusi ning otsustati, et Ramboll Eesti AS selgitab välja Keskkonnaministeeriumi lõpliku seisukoha põhjaveeuuringute tegemise aja küsimuses. 10.10.2013 toimus töökoosolek, kus kaebaja andis teada, et tänase DP ja KSH aruandes toodud leevendusmeetmete lahendusega ei soovita edasi minna ja soovitakse pakkuda alternatiive. Samuti teavitas kaebaja, et valmimas on vastus raudteelahenduse ekspertiisile. 29.10.2013 kell 13.00 toimus töökoosolek, kus kohalik omavalitsus soovis, et vajalike täiendavate uuringute ja tööde mahud ja aeg oleks täpsustatud KSH-s ja DP-s. 29.10.2013 kell 14.00 toimus töökoosolek, kus arutati, kas jätkata olemasoleva veehaarde lahendusega või oleks võimalik realiseerida teistsugust veehaarde lahendust, mille variandid võivad selguda Mereinstituudi uuringust, mille koostamise ajaks tuleks menetlus peatada. 20.11.2013 teavitas kaebaja e-kirjaga vastustajat, et soovitakse jätkata senise veehaarde lahendusega. 10.12.2013 e-kirjas teavitas vastustaja kaebajat, et raudteelahenduse ekspertiisile saabunud AS TREV-2 vastuse põhjal tuleb arendajal DP-d täiendada. 03.01.2014 e-kirjas teavitas vastustaja, et raudteelahendus tuleb koostada DP lähteülesandega vastavuses, kus on ettenähtud laadimine kinnises ruumis või pakkuda muu eesmärgipärane alternatiivne tehnoloogia. 20.05.2014 AS TREV-2 kirjast arendajale selgub, et graniidi väljutamise periood on 7,5 aastat. 30.05.2014 edastas vastustaja kaebajale kirja seoses raudteelahendusega, märkides, et väljaveo aja pikenemine tuleb märkida DP-sse ja KSH aruandesse ning kõrvaldada muud puudused (laadimissõlme, piiretega jm seoses), et lahendus vastaks DP lähteülesande p-le 7.6. Vallavalitsus oli seisukohal, et enne DP ja KSH aruande täiendamist või raudteelahenduse projekteerija piisavaid selgitusi ei ole võimalik planeeringut edasi menetleda. 07.07.2014 KKM-i kirjas 11-17/5054-6 märgitakse vastuseks kaebaja pöördumisele põhjaveeuuringute tegemise aja osas, et KSH-s on välja toodud, et mõju põhjaveele vajab kõige suuremat tähelepanu aga selle tegelikuks hindamiseks piisavad andmed puuduvad. Keskkonnaministeerium jääb seisukoha juurde, et mõju põhjaveele tuleb hinnata detailplaneeringu koostamise ajal, mitte alles ehitusprojekti koostamise ajal. 13.08.2014 (protokollis eksimus aastaarvus) koosolekul otsustas Eesti Põhjaveekomisjon, et hetkel koostatud KSH ei ole piisav hindamaks mõju põhjaveele ning varasemad Maardu maardla uuringud ei ole hindamiseks sobivad, kuna ei ühti KSH-s käsitletud asukohaga. 18.08.2014 töökoosolekul vastustaja leidis, et raudteelahendust ei saa arutada enne kui kaebaja esitab kirjalikud vastused ekspertiisis väljatoodud märkustele ja ettepanekutele. Kaebaja teavitas,
3(16)
et KKM esitab kaebajale vajalike uuringute nimekirja seoses põhjaveega, mille alusel saab koostada eelhinnangu, mille alusel otsustada KMH maht. 29.08.2014 vastas kaebaja seoses raudtee ekspertiisiga ning muuhulgas märkis, et küsimust oleks efektiivsem arutada ekspertidel omavahel suuliselt. 01.10.2014 töökoosolekul arutati raudteelahendust ekspertide osavõtul. 15.12.2014 toimus töökoosolek Keskkonnaametis hüdroloogiliste ja geoloogiliste tööde eesmärkide täpsustamiseks. 15.01.2014 esitas kaebaja raudteelahenduse täiendamiseks joonise ja vastused raudteeekspertiisis tõstatatud küsimustele. 20.01.2015 e-kirjas palus vastustaja esitada korrigeeritud DP kausta ja vastuse, millises mahus täiendada KSH-d enne KKA-le esitamist. 13.02.2015 edastas kaebaja e-kirja KKA poolt kooskõlastatud lähteülesande projektiga seotud keskkonnaalaste uuringute läbiviimiseks. 16.02.2015 e-kirjas juhtis vastustaja tähelepanu, et uuringute lähteülesanne oli kaebajal jäänud lisamata. 26.02.2015 toimus töökoosolek, kus kaebaja andis teada, et põhjavee uuringu lähteülesanne on KKM-ga kokkulepitud; tehissaare osa uuringust välja jäetud, kuna see pole planeeringu osa ja vallal puudub pädevus vette kaldaga ühendatud ehitise rajamist otsustada; käsitleti Maa-ameti kirja, kus tõstatati vastutuse teema. Lepiti kokku, et planeerija esitab korrigeeritud versiooni, mille vallavalitsus esitab koos KSH aruande ja põhjavee uuringute lähteülesandega KKA-le ja KKMle kooskõlastamiseks. Pärast seda esitab DP kooskõlastamiseks TJA-le. 08.04.2015 toimus Eesti Põhjaveekomisjoni koosolek, kus käsitleti elektrijaama rajamiseks vajalike keskkonna- ja põhjavee uuringuid. Komisjon otsustas, et KSH aruandest tuleb välja võtta osa, kus on otsustatud KSH teha KMH detailsusega; sel juhul ei ole vaja KSH aruande kinnitamist ega DP kehtestamist siduda põhjaveeuuringute läbiviimisega; 13.08.2014 komisjoni protokollis nr 137 nimetatud uuringud ja kõik muud projekteerimiseks ja keskkonnalubade saamiseks vajalikud geoloogilised ja hüdroloogilised uuringud tuleb teha pärast DP kehtestamist projekteerimise ja ehitusloa taotlemise käigus. 23.04.2015 e-kirjavahetuses KKM-i ametniku Rene Reisneriga öeldakse, et täiendavad mahukad uuringud võib lükata järgnevasse etappi, kui KSH-s teha vastav muudatus, enne KKM oma seisukohta muuta ei saa. 01.06.2015 sõlmiti kolmepoolne leping, mille p 1.1 kohaselt tuli KSH aruandest välja võtta lõigud, kus on öeldud, et keskkonnamõju tuleb detailplaneeringu KSH aruandes hinnata KMH detailsusega. 16.06.2015 e-kirjaga teavitas KKM-i ametnik kaebajat, et vastavad muudatused on KSH-s tehtud ja KSH aruandes viidatud KMH vajadusele ning neil enam vastuväiteid ei ole. 07.08.2015 esitas M.Sepp kaebajale täpsustuste nimekirja, mis tuleks DP-sse ja KSH aruandesse teha. 30.11.2015 edastas vastustaja kirja MKM-le, KKM-le ja AS-le Tallinna Sadam, kus viitas Maaameti 12.06.2013 kirjale ja küsis, kes vastutab siis, kui ettevõtja ei suuda elektrijaama lõpuni rajada, lõpetab tegevuse või ei suuda tagada ehitise ohutust, märkides, et KSH-s selle kohta teave puudub. 11.12.2015 pöördus vastustaja kirjaga Rahandusministeeriumi poole paludes selgitada, kas ja kuidas tuleks detailplaneeringus käsitleda elektrijaama maa-aluste ehitistega seonduvat. 15.12.2015 kirjaga (kirjaplangil ekslikult dateeringuks 15.11.2015) saatis vastustaja kaebuse esitajale ning detailplaneeringu koostajale ja keskkonnamõju strateegilise hindamise teostajale märkused ja ettepanekud seonduvalt 27.10.2015 paberkandjal esitatud detailplaneeringu kaustaga ning seonduvalt samal kuupäeval elektrooniliselt saadetud keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande projektiga.
4(16)
30.12.2015 saatis MKM vastustajale e-kirja, milles otstarbekusele viidates keelduti sisuliselt vastamast vastustaja 30.11.2015 kirjale nr. 7-3/3774. 06.01.2016 palus vastustaja kaebuse esitajal esitada kaebuse esitaja ning MKM-i vahel sõlmitud koostööleping, millele viidati detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes kuid lisatud ei olnud. 06.01.2016 kirjaga vastas AS Tallinna Sadam vastustaja 30.11.2015 kirjale ning teatas, et AS Tallinna Sadam ei ole nõus võtma vastutust seonduvalt detailplaneeringuga kavandatava elektrijaamaga. 19.01.2016 vastas Rahandusministeerium kirjaga vastustaja 11.12.2015 kirjale seoses maa-aluse osa käsitlemisega DP-s. 15.02.2016 saadetud e-kirjas palus detailplaneeringu koostaja Hendrikson&Co vastustajal edastatud detailplaneeringut mitte menetlusse võtta, kuivõrd materjal vajas täpsustamist. 25.02.2016 keeldus kaebuse esitaja, vastates vastustaja 06.01.2016 e-kirjale, esitamast kaebuse esitaja ning MKM-i vahel sõlmitud lepingut. Sellest johtuvalt saatis vastustaja 03.03.2016 kirjaga nr. 7-3/940 teabenõude MKM-le. Vastustaja teabenõudele vastas MKM 09.03.2016 kirjaga nr. 1.15-6/00041/012 teatades, et kaebuse esitaja ning MKM-i vahel ei ole kehtivaid lepinguid. 11.03.2016 toimus DP teemaline koosolek. Protokollist nähtub, et DP materjal vajas täiendamist ja vastav märkus oli planeerijale varem tehtud; DP ja KSH aruanne tuli viia kooskõlla; KKM-i vastust veel oodati; tuli esitada korrigeeritud DP kaust ja KSH aruande projekt digitaalselt. Vastustaja märkis, et seejärel saab saata DP koos kooskõlastustega TJA-le, et saada luba avaliku veekogu koormamiseks kaldaga püsivalt ühendatud ehitisega. Peale seda saab kaaluda DP vastuvõtmist. 22.03.2016 sai vastustaja KKM-i vastuse selgitustaotlusele, kus märgiti, et uuringute osas tuleb lähtuda täiendatud (august 2015) KSH-st, kus on öeldud, et mh KMH läbiviimine tuleb teha projekteerimise staadiumis. Üldgeoloogilise uurimistöö puuraukude tarbeks on vaja taotleda Keskkonnaametilt luba. Võib olla on vajalik seejärel Eesti Maavarade Komisjoni seisukoht. KMH ja muude uuringute läbiviimise põhjal selgub, kas taotletavasse kohta on võimalik anda ehitusluba elektrijaama rajamiseks. See oleks ka aluseks, et vastata vastutuse võtmise kohta. 21.04.2016 toimus detailplaneeringu töökoosolek, kus muuhulgas detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviija nõustus, et detailplaneering ja selle keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne peavad olema omavahel kooskõlas ja vastavasisulised muudatused tuleb dokumentatsiooni sisse viia. 25.04.2016 pöördus vastustaja Rahandusministeeriumi poole, paludes muuhulgas selgitada, kas elektrijaam on vaadeldav riiklikult tähtsa ehitisena ning kui jah, siis kas detailplaneeringu menetlemine tuleks lõpetada ja algatada selle asemel riigi eriplaneeringu menetlemine; kas riik võtab elektrijaama ehitise ohutuse eest lõppvastutuse enda kanda; kas maapõue, sügavamale, kui ulatuvad kinnisasja omaniku huvid, ehitatavad elektrijaama maa-alused ehitised asuvad riigi omandis oleval kinnisasjal. Rahandusministeerium edastas 28.04.2016 kirjaga vastustaja 25.04.2016 kirja MKM-ile ning Justiitsministeeriumile. 29.04.2016 pöördus vastustaja kirjaga AS-i Teede REV 2 poole, paludes selgitada, kas elektrijaama ehitamisel on reaalne graniit maa seest välja viia 6 aastaga nagu nähtub detailplaneeringu seletuskirjast, kuigi AS Teede REV 2 on varasemalt avaldanud arvamust, et graniidi välja viimiseks kulub 7,5 aastat. 03.06.2016 teatas MKM kirjaga, et elektrijaama rajamiseks ei ole tarvilik riigi eriplaneeringu algatamine ning MKM ei saa enda kanda võtta arendaja vastutust ühe konkreetse objekti ohutuse lõppvastutuse eest. Selleks puudub seaduslik alus. 06.06.2016 teatas Rahandusministeerium kirjaga, et elektrijaama käsitleva riigi eriplaneeringu algatamine oleks ebamõistlik ning kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS-i alusel koostatavates planeeringutes ei ole võimalik laiendada hoonestusala maa-alustele rajatistele.
5(16)
4.01.06.2016 esitati kohtule OÜ Energiasalv kaebus, milles kaebaja taotles, et kohus tuvastaks Jõelähtme Vallavalitsuse viivituse detailplaneeringu menetlemisel alates 05.07.2013. Samuti taotles kaebaja Jõelähtme Vallavalitsuse kohustamist viima lõpuni detailplaneeringu menetlus, sh kohustada Jõelähtme Vallavalitsust küsima 30 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest TJA-lt nõusolekut avaliku veekogu koormamiseks ning tegema otsuse planeeringu vastuvõtmise kohta.
5.Kohus võttis kaebuse menetlusse 06.06.2016 määrusega ning andis kaebajale aega kaebetähtaja ennistamise taotluse või kaebuse tähtaegsuse osas täiendavate seisukohtade esitamiseks. Kohus jättis 07.07.2016 määrusega kohustamiskaebuse tähtaja ennistamata ja lõpetas selles osas menetluse. Ringkonnakohus leidis, et kohustamiskaebuse esitamiseks seadusega ettenähtud kaebetähtaeg möödus hiljemalt 31.12.2013, kuid kuna vastustaja tegevus (jätkuvad menetlustoimingud) andis kaebajale põhjendatud ootuse planeeringu vastuvõtmise osas, ennistas Tallinna Ringkonnakohus 05.10.2016 määrusega kohustamiskaebuse esitamise tähtaja.
6.13.10.2017 võttis Jõelähtme Vallavolikogu vastu otsuse nr 387, millega otsustati jätta DP vastu võtmata ja menetlus lõpetada. DP menetluse lõpetamist põhistati ebaselgusega kavandatava elektrijaama ohutuse tagamise ja vastutuse küsimuses, ebaselgusega keskkonnaküsimustes ja õigusliku ebaselgusega, sh maa-aluste ehitiste omandi küsimuses. Seda otsust kohtus vaidlustatud ei ole.
7.Tallinna Halduskohus jättis 03.04.2017 määrusega, seoses planeerimismenetluse lõppemisega, kaebuse kohustamisnõude osas läbi vaatamata. Tuvastamisnõude osas kohus vastustaja taotlusega kaebuse läbivaatamata jätmiseks ei nõustunud, määrates selles osas kaebuse läbivaatamisele kohtuistungil. Kohus jättis kohustamisnõudega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus sellega ei nõustunud, kuid jättis kohustamisnõudega seotud menetluskulude küsimuse lahendamiseks esimese astme otsusega. Kohus arutas kaebust 26.05.2017 kohtuistungil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad:
8.Uue planeerimisseaduse (edapidi PlanS) § 139 kohaselt tehakse otsus DP kehtestamise või kehtestamata jätmise kohta 3 aasta jooksul. Vana PlanS kontekstis on Riigikohus öelnud, et DP menetluses on ületatud mõistiku aja piirid, kui planeeringu koostamisest avaliku väljapaneku korraldamiseni on kulunud neli aastat. Antud juhul ei ole kuue aasta jooksul DP-d isegi mitte vastu võetud. Järelikult on kaebaja menetluses juba ammu ületatud mõistliku aja piir. Nii pikk menetlus on vastuolus õigusega menetlusele mõistliku aja jooksul ja seega vastuolus hea halduse tavaga.
9.Vastustaja on olnud viivituses alates 05.07.2013, mil ta oleks pidanud saatma planeeringu TJAle nõusoleku saamiseks ja tegema seejärel otsuse DP vastuvõtmise kohta. Kõik muud eeldused DP vastuvõtmiseks olid 2013.aastal juba täidetud. Planeering oli ametiasutustega kooskõlastatud ning vastustaja oli korduvalt kinnitanud, et planeering on valmis. 04.06.2013 kirjas teatas vastustaja MKM-le, et DP koostamine on lõpusirgel ja pole alust arvata, et see jääks vastu võtmata või kehtestamata.
6(16)
Viimati lubas vastustaja puuduolevad menetlustoimingud sooritada 11.03.2016. Kaebaja osales menetlustoimingutes ja tellis erinevaid dokumente lootuses, et igal korral on tegemist sisuliselt viimase selgitamist vajava nüansiga. Kaebaja ei nõustu, et 3 aastane viivitus oleks olnud temast põhjustatud. Riigikohus on öelnud, et menetluse peatumine või seiskumine võib muutuda õigusvastaseks kasvõi seetõttu, et langevad ära menetlustakistused. Haldusorgan peab tegema kõik endast oleneva, et menetlustakistused kõrvaldada.
10.Alates 25.07.2013 hakkas vastustaja DP menetlusega selgelt venitama ning esitama kaebajale põhjendamatuid nõudmisi tingimustes, mis ei kuulu DP reguleerimisalasse või mis ei ole kuidagi seotud planeeringu vastuvõtmisega. DP on esimene etapp elektrijaama realiseerimise protsessis ning selle alusel ei toimu ehitamist. Samas on vastustaja nõudnud ülimas täpsusastmes ehituslike aspektide ning keskkonnamõjude käsitlemist, kuigi sellist täpsusastet pole selles astmes pidanud vajalikuks isegi Keskkonnaamet. Vastustaja on teinud korduvalt ebavajalikke menetlustoiminguid ning pöördunud tagasi varasemalt lahendatud küsimuste juurde. Ebaoluliste asjadega tegelemine ei muuda menetlust õiguspäraseks. DP vastuvõtmise eesmärgiks on kinnitada kooskõla avaliku huviga ning planeeringu vastavust õigusaktidele. Planeeringu etapis ei peagi olema selge kõigi projekti realiseerimise võimalike aspektide kooskõla kehtiva õigusega.
11.Ebamõistlik menetlus on tekitanud kaebajale kahju. Kaebaja asutas projekti realiseerimiseks eraldi äriühingu ning käesolevaks hetkeks on kaebaja seoses arendus- ja tööjõukuludega ning täiendava ekspertiisi ja KSH aruande täiendamisega kandnud kahju hinnanguliselt 431 908 eurot. Vaidlustatud viivituse perioodi kahjudeks on juhtimis- ja asjaajamiskulud (ca 19 999 eurot); projektide ja arvutuste koostamine (2928 eurot); DP-ga seotud kulud (vähemalt 17 067 eurot). Alates 2013. aastast on kahju põhjuslikus seoses vastustaja viivitusega. Kahju tekkimine ilmnes 13.10.2016 DP vastuvõtmata jätmise otsusest. Vastustaja seisukohad:
12.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda ning mõista kaebajalt välja vastustaja menetluskulud.
13.Vastustaja leiab, et kaebajal puudub tuvastamiseks põhjendatud huvi, kuna hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Riigikohus on asjades 3-3-1-42-02 ja 3-3-1-56-08 leidnud, et kohalikul omavalitsusel on õigus keelduda planeeringu vastu võtmisest ja lõpetada planeerimismenetlus. Vastustaja on seisukohal, et isikul ei saa olla õiguspärast ootust selles osas, et menetletav detailplaneering kindlasti ka vastu võetakse ja kehtestatakse. Seetõttu on kaebuse esitaja DP menetlemisega kantud kulud vaadeldavad kaebuse esitaja äririskina, mille hüvitamist kahju hüvitamise korras reeglina nõuda ei saa.
14.Nagu nähtub Jõelähtme Vallavolikogu 13.10.2016 otsusest (lk 7-11 punktist 2.3) on Jõelähtme Vallavolikogu põhjendanud DP vastu võtmata jätmist: ebaselgusega selles osas, milline isik peab milliste rahaliste vahendite arvelt tagama DP-ga kavandatava elektrijaama ohutuse ning selle ehitise võimalike avariide likvideerimise ja nendest avariidest johtuva kahju kõrvaldamise; ebaselgusega mitmetes keskkonnaküsimustes ja õigusliku ebaselgusega. Jõelähtme Vallavolikogu on põhjalikult kaalunud kaebuse esitaja huvi DP vastu võtmise vastu ning on leidnud, et antud juhul on põhjendatum DP vastu võtmata jätmine ja menetluse lõpetamine.
7(16)
15.Viidatud volikogu otsusele eelnenud menetluses toimus haldusorganite seisukohtade muutmine (põhjavee uuringute aja ja detailsuse küsimuses); kaebaja kaalus alternatiivseid lahendusi (veehaarde osas); DP raudteelahendus oli puudulik ega vastanud DP lähteülesandele ja kaebaja ise viivitas selle osas koostatud ekspertiisile vastamisega ja vajalike täpsustuste tegemisega; ilmnes vajadus selgitada, kes vastutab elektrijaama tegevuse seiskumise, äriühingu lõppemise korral selle eest, et ei tekiks keskkonnakahju või tekkinud kahju eest eelkõige põhjaveele; DP ja KSH vajasid täpsustamist ja muutmist ning üksteisega kooskõlla viimist. Tegemist oli mastaapse, ainulaadse ja keeruka DP-ga, mille mõistlik menetlusaeg on rohkem kui 3 aastat.
16.Vastustaja sai 12.06.2013 Maa-ametilt kirja nr. 6.2-3/5679, mille kohaselt „Detailplaneeringus pole käsitletud, mil moel on kavandatud tegevuste korral jätkuvalt tagatud põhjavee hea kvaliteet, sh merevee sissetungi välistamine, jaama sulgemise korral, näiteks juhul, kui planeeringust huvitatud isik OÜ Energiasalv või mõni teine arendaja enam ei tegutse, seejuures ka hiljem kui 50 aastat peale ehituse lõppu. Kuivõrd loodavaid rajatisi ei ole hiljem võimalik likvideerida, st ehituse eelset looduslikku situatsiooni ei ole võimalik taastada, peavad rajatiste hooldusküsimused olema lahendatud sõltumatult arendaja olemasolust või valmisolekust järelhooldusega tegeleda.“ Samas kirjas paluti vastustajal konsulteerida Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaametiga, kas kavandatud tegevuse mõju põhjaveekihile on võimalik ja otstarbekas hinnata ehitusloa väljastamise ajal või on põhjendatud keskkonnamõju hinnata juba detailplaneeringu koostamisel. See kiri oli ajendiks täiendava kirjavahetuse pidamisel. Kuigi vastustaja 04.06.2013 kirjas nr. 7-3/1579 MKM-ile on tõepoolest teatatud, et detailplaneeringu koostamine Muuga Tööstuspargi territooriumile on sisuliselt lõpusirgel, siis Maa-ameti ning Keskkonnaministeeriumi poolt avaldatud seisukohad põhjaveele kavandatava mõju hindamise vajalikkuse kohta DP-s muutsid olukorda. 26.02.2015 toimus DP töökoosolek. Lähtudes 26.02.2015 töökoosolekul kokkulepitust on vastustaja, Ramboll Eesti AS, Ramboll Finland OY ning kaebuse esitaja sõlminud lepingu nr. 214/7/15 lisa nr. 2, millega telliti Ramboll Eesti AS-ilt ja Ramboll Finland OY-lt täiendavad tööd seonduvalt KSH-ga. 27.10.2015 esitati vastustajale DP täiendatud projekt koos KSH täiendatud aruandega. KSH täiendatud aruandest ilmnes, DP-ga kavandatava elektrijaama tegevuse peatamise või sellest loobumise korral saab võtmeküsimuseks põhjaveekihtide isoleerimine ja põhjavee kaitse. Tagada tuleb põhjaveekihtide eraldatus üksteisest. Maa-alused tühimikud tuleb isoleerida maapinnalt tuleva reostuse ja merevee sissevoolu eest. Jaama seiskamisel ei ole soovitav jätta maa-alusesse graniidisüvendisse merevett. Sellisest teabest lähtudes ning pidades silmas tõika, et KSH aruandes puuduvad andmed selle kohta, millised isikud on elektrijaama ehitustööde poolelijäämise korral või elektrijaama seiskamise korral vastutavad vajalike tegevuste eest, pöördus vastustaja 30.11.2015 kirjaga nr. 7-3/3774 MKM-i, KKM-i ja AS-i Tallinna Sadam poole. Vastustaja palus kirja adressaatidel teatada, kas Eesti Vabariik või AS Tallinna Sadam oleks valmis võtma vastutuse kõikide tarvilike tööde teostamiseks juhuks, kui elektrijaama kas lõpuni ei ehitata või kui see elektrijaam küll ehitatakse lõpuni, kuid seejärel lõpetab oma tegevuse. Seega ka peale 26.02.2015 töökoosoleku toimumist jätkas vastustaja tegelemist DP-ga.
17.Lisaks leiab vastustaja, et 11.03.2016 töökoosoleku protokollist ei ilmne, nagu oleks kaebuse esitaja selgesõnaliselt taotlenud DP menetluse jätkamist.
KOHTU PÕHJENDUSED
18.Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt.
8(16)
19.Õige on vastustaja seisukoht, et planeeringu vastuvõtmine ja kehtestamine on ulatusliku kaalutlusõigusega otsustused. Seetõttu tuleb huvitatud isikul arvestada, et planeeringu menetlemisega tekkinud kulud võivad osutuda asjatuteks. Kohus nõustub vastustajaga, et selliste kulude tekkimine on kaebaja äririsk, mida kohalik omavalitsus detailplaneeringu menetlejana reeglina hüvitama ei pea. Samas ei saa siiski välistada, et menetleja nõuab põhjendamatute toimingute tegemist või viivitab menetluses põhjendamatult, millega kaasnevad kulud võivad olla käsitletavad huvitatud isikule tekkinud varalise kahjuna, mille tekkimine ei ole seotud lõpuks tehtava planeeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise otsusega. Kuigi huvitatud isikul on õigus selliste toimingute tegemisest ja/või sellega kaasnevate kulude kandmisest keelduda ning vastustaja keeldumisel menetluse jätkamisest esitada kohustamiskaebus, võiks selline kaebus olla lubatav ja edukas siiski üksnes juhul, kui toimingu nõudmine on ilmselgelt alusetu. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise küsimus kuulub olemuslikult kahju hüvitamise vaidlusesse. Selgelt põhjendamatute või vaieldavatel põhjendustel toimingute nõudmine toob üldjuhul kaasa menetluse pikema kestuse ning võib olla käsitletav õigusvastase viivitusena. HKMS § 6 lg 2 ja § 37 lg 2 p 6 kohaselt võib kaebusega nõuda mh haldusorgani tegevusetuse või viivituse õigusvastasuse kindlakstegemist. Antud juhul tuleb seega hinnata, kas vastustaja nõudis alusetult kaebajalt täiendavate toimingute tegemist ning kas DP vastuvõtmise üle saanuks otsustada oluliselt varem. Kohtu arvates ei saa käesoleval juhul välistada kahju tekkimise võimalikkust ning tuvastamisnõue on lubatav (HKMS § 54 lg 2). Kaebaja ei pidanud käesolevas menetluses tõendama kahju tekkimist ja suurust, vaid pidi üksnes mõistlikult põhistama, et hüvitamiskaebus ei oleks ilmselgelt perspektiivitu. Seda kaebaja tegi.
20.Kaebaja väidab viivituse õigusvastasust alates 05.07.2013. Pooltel puudub vaidlus, et praegu kehtiva PlanS § 139 lg-s 2 sätestatud 3-aastane tähtaeg kehtestamise või kehtestamata jätmise otsustamiseks ei kohaldu antud detailplaneeringule. Siiski oli planeeringust huvitatud isikul õigus ka enne 01.07.2015 nõuda, et kohalik omavalitsus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. Haldusakti andmisega viivitamise õigusvastasus on võimalik kindlaks teha, kui menetluse nõuetekohase läbiviimise korral oleks olnud võimalik haldusakt anda oluliselt varem. Kaalutlusõiguse alusel tehtavate menetlustoimingute puhul võib selle hindamine, kas otsustuse saanuks teha varem osutuda keeruliseks. Samas on ilmne, et menetlusaeg sõltub otseselt konkreetse planeeringu mahust ja keerukusest, erinevate kooskõlastuste vajalikkusest, eriteadmisi nõudvate küsimuste rohkusest ning erinevate huvidega arvestamise vajadusest. Samuti huvitatud isiku enda tegevusest menetluse kestel. Tallinna Ringkonnakohus leidis käesolevas asjas 05.10.2015 tehtud määruses, et vaidlusaluse detailplaneeringu menetlus on tavapärasest keerukam, sest, nagu nähtub erinevate haldusorganite seisukohtadest, tuleb enne kavandatava rajatise püstitamist teha veel suures ulatuses uuringuid ja võimalikud keskkonnamõjud põhjaveele on tähelepanuväärselt suured. Sellise rajatise püstitamise võimalikkuse väljaselgitamine on aeganõudev ja planeeringumenetlus ka haldusorganite jaoks ressursimahukas. Mõistlik menetlusaeg sellises menetluses ületab kolme aastat.
21.Vastustaja algatas vaidlusaluse planeeringu menetluse 01.07.2010 ning 13.10.2016 otsustas jätta selle vastu võtmata.
22.PlanS v.r § 9 lg 2 p 8 kohaselt oli DP ülesandeks mh keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks ja vajaduse korral ehitiste määramiseks, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja läbi viia keskkonnamõju hindamine ning p 12 kohaselt hoone olulisemate arhitektuurinõuete või vajaduse korral rajatise ehitus- ja kujundusnõuete seadmine.
9(16)
PlanS v.r § 9 lg 12 kohustas DP koostamisel arvesse võtma KSH tulemusi. PlanS v.r § 16l reguleerib avalikku veekogusse ehitise kavandamist ning näeb ette TJA loamenetluse ja aluse keeldumiseks kui kavandatav ehitis on vastuolus keskkonnakaitse nõuetega (lg 3 p 2). PlanS v.r § 17 näeb ette kooskõlastamised asjaomaste riigiasutustega – Kaitseministeeriumiga (lg 2 p 5, lg 2 p 7), MKM-i, KKM-i, Veeteede Ameti, Lennuameti ja Muinsuskaitseametiga (lg 2 p 6) ning vajadusel kohaliku omavalitsuse poolt määratud haldusorganitega (lg 3 p 3). PlanS v.r § 1 lg-st 3 tulenevalt peab ruumilisel planeerimisel arvestama pikaajalist ruumilist arengut ning tasakaalustatult arvesse võtma majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. PlanS v.r § 18 lg 1 kohaselt on planeeringu vastuvõtmise otsus kohaliku omavalitsuse kinnitus selle kohta, et planeering vastab valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele ja ta on kontrollinud selle vastavust seadustele ja muudele õigusaktidele. Sisuliselt tähendab see seda, et kui avaliku väljapaneku ja arutelude käigus kohalikule omavalitsusele vastuväiteid ja/või ettepanekuid ei laeku on võimalik planeering sellisena kehtestada.
23.Tallinna Ringkonnakohus märkis eelviidatud määruses lisaks ka seda, et menetlustoimingute ulatus ja intensiivsus aastatel 2012–2015 ei viita, et planeerimismenetluses oleks toimunud põhjendamatu viivitus, ka 2016.a kevadel võis kaebajal olla mõistlik lootus, et tal on võimalik saavutada detailplaneeringu kehtestamine. 2016.aastal kehtestamiseks mõistliku lootuse olemasolust ei saa siiski automaatselt järeldada, et siis ei olnud vastustaja juba viivituses. Kohus nõustub viidatud ringkonnakohtu määruse punktides 13-14 kirjutatuga, eelkõige seisukohaga, et 2013.a lõpust alates on planeeringumenetluses lahendatavate küsimuste ring mõnevõrra teisenenud tulenevalt erinevate haldusorganite seisukohtade muutumisest ja täpsustamisest.
23.1.Maa-ametile saadeti DP kooskõlastamiseks tulenevalt PlanS v.r § 17 lg 2 p-st 3 ja maapõueseaduse § 63 lg-st 4 ning KKM-i volitusest. Vastustaja on kohtumenetluses välja toonud, et planeeringumenetluses toimus pööre seoses Maaameti 12.06.2013 kirjaga (I kd, tl 68-69), kus märgiti, et DP-s ei ole käsitletud, mil moel on kavandatud tegevuste korral jätkuvalt tagatud põhjavee hea kvaliteet, sh jaama sulgemise korral, kuivõrd ehitist ei ole tõenäoliselt hiljem võimalik likvideerida. Maa-amet juhtis kirjas tähelepanu, et küsimus ei ole üksnes elektrijaamale lähimate tänaste puurkaevude võimalikus asendamises arendaja kulu, vaid kogu Põhja-Eestis kasutatava Kambrium-Vendi põhjaveekogumi vee kvaliteedi tagamises. Maa-amet palus vastustajal konsulteerida KKA ja KKM-ga, kas kavandatava vee erikasutuse mõju põhjaveekihile on võimalik ja otstarbekas hinnata ehitusloa väljastamise ajal või on põhjendatud keskkonnamõju, sh tegevuse mõju põhjaveele hinnata juba DP koostamise ajal.
23.2.Põhjaveeuuringute küsimus 05.07.2013, kui kaebaja arvates algas vastustaja õigusvastane viivitus, sai Jõelähtme Vallavalitsus vastuse KKM-lt (I kd, tl 70) oma 25.06.2013 saadetud kirjale. Keskkonnaministeerium märkis vastuses, et kõige suuremat tähelepanu vajab KSH aruande kohaselt kavandatava tegevuse võimalik mõju põhjaveele, mida tuleb hinnata detailplaneeringu koostamise ajal. Lisaks märgiti, et DP-le sai juba kooskõlastus antud seoses avaliku veekogu koormamisega ehitisega. Kuni 01.06.2015 (vt KSH koostamise leping, I kd tl 73-74) kehtis 24.03.2011 sõlmitud lepingu nr 2-14/7/15 punkt 1.2, mis kohustas KSH-d koostama KMH täpsusega (I kd, tl 12 pöördel).
10(16)
Kuigi kaebaja väidab, et 2013 juuliks oli menetlusosalistel selge, et KSH-d ei pea tegema KMH täpsusega, toimus 22.08.2013 töökoosolek (I kd, tl 173 pöördel), kus arutati põhjavee uuringute küsimust ja leiti, et erinevate riigiasutuste seisukohad selles, millises etapis tuleks hinnata põhjavee kaitstuse küsimust, on erinevad ning otsustati, et Ramboll Eesti AS selgitab välja KKMi seisukoha ja teavitab valda nädala jooksul. 10.09.2013 on OÜ Energiasalv pöördunud KKM-i poole (nähtub KKM-i vastusest, I kd, tl 71 pöördel) paludes luba teha põhjaveeuuringud alles ehitusprojekti koostamise, mitte DP koostamise ajal. Kui väidetavalt oli selge, et põhjaveeuuringuid ei tule teha DP koostamise käigus, jääb kohtule arusaamatuks kaebaja KKM-i poole pöördumise vajadus. Tasub märkida, et KKM vastas sellele kirjale alles 07.07.2014 kirjaga nr 11-17-5054-6. Kirjas seisab, et: „KSH aruandes on välja toodud, et kõige suuremat tähelepanu vajavad kavandatava tegevuse võimalikud mõjud põhjaveele, kuid tegelike mõjude hindamiseks põhjaveele puudusid piisavad andmed“. Viidatakse, et lisaks KSH aruandele on arvestatud, et projekti teostamiseks tuleb DP alal läbi puurida kõik põhjaveekihid, mis on Põhja-Eestis olulised joogiveeallikad. Kokkuvõtvalt leitakse, et kavandatava tegevuse mõju põhjaveele tuleb hinnata DP koostamise ajal. 13.08.2014 (aastaarv ekslikult 2015) Eesti Põhjaveekomisjoni koosolekul otsustati, et elektrijaama keskkonnamõju ei ole võimalik hinnata enne kui on valitud arenduse lõplik asukoht; hetkel koostatud KSH ei ole piisav hindamaks mõju põhjaveele; varasemad hüdrogeoloogilised uuringud on tehtud teise ala kohta; DP protsessi käigus tuleb esitada konkreetne tehnoloogiline lahendus elektrijaama rajamiseks, mille põhjal on võimalik hinnata mõju põhjaveele ja vajadusel planeerida täiendavaid ehitusgeoloogilisi ja hüdrogeoloogilisi uuringuid (I kd, tl 182 pöördel183). 18.08.2014 töökoosoleku protokollist (I kd, tl 183pöördel-184) ilmneb selgelt, et KKM on jäänud seisukohale, et põhjaveeuuringud tuleb teha DP koostamise ajal ning põhjaveekomisjonil arutatust tulenevat kaebajale koostatakse vajalike uuringute nimekiri, mille alusel tuleb koostada eelhinnang, mille alusel omakorda otsustatakse KMH maht. 15.12.2014 toimus koosolek Keskkonnaametis, et leppida kokku KSH raames tehtavate hüdrogeoloogiliste ja geoloogiliste tööde täpsed eesmärgid. (I kd, tl 187pöördel-188) 26.02.2015 töökoosolekul andis kaebaja teada, et põhjavee uuringu lähteülesanne on KKM-ga kokku lepitud. (I kd, tl 60) Alles 08.04.2015 Eesti Põhjaveekomisjoni koosolekul otsustati ümber, et KSH aruandest jätta välja KMH täpsusastmes hinnangu tegemine ja mitte siduda DP kehtestamist põhjaveeuuringute läbiviimisega ning teha need projekteerimise staadiumis. (I kd, tl 52) Sellele järgnes KSH koostamise lepingu muutmine ja KSH muutmine antud küsimuses ning 16.06.2015 on KKM e-kirjaga (K.Turk) teatanud, et neil vastuväiteid ei ole (I kd, tl 195). 27.10.2015 esitati vastustajale DP täiendatud projekt koos KSH täiendatud aruandega (nähtub 27.10.2015 töökoosoleku protokollist, I kd, tl 200). Eelneva põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale nagu olnuks põhjaveeuuringute küsimus selge juba 2013 suvel. Vastustaja toimingud seoses põhjaveeuuringute küsimuse selgitamisega olid
11(16)
seega põhjendatud ning alles 2015.a suvel oli selge, et vastavad uuringud võib kõigi antud küsimuses pädevust omavate riigiasutuste arvates jätta ehitusprojekti staadiumisse. Seega ei saa vastustajale ette heita viivitust, mis tekkis nende haldusorganite poolt seisukohtade kujundamisel kuni 2015.a juulini. Vastustaja ei saa vastutada selle eest, et KKM, KKA ja Eesti Põhjaveekomisjon (kes ei ole küll PlanS alusel kooskõlastav haldusorgan) ei suutnud koheselt jõuda seisukohani, et uuringud võib jätta ehitusprojekti staadiumi. Kaebaja on ise olnud lepingu pooleks ja soovinud algselt, et KSH tehtaks KMH detailsuses. Vastustaja on samas aga nähtuvalt DP vastuvõtmata jätmise otsusest jäänud seisukohale, et elektrijaamast johtuvaid mõjusid põhjaveele tuleks hinnata detailplaneeringu menetluses, kuna elektrijaama maa-aluste osadega seonduvalt võivad tekkida komplikatsioonid ning sidunud selle ka õigusliku vastutuse küsimusega. Vastustaja ülesandeks planeerimisdiskretsiooni teostamisel on muuhulgas hinnata planeeringu realiseeritavust ja vastavust avalikele huvidele. See ei tähenda, et vastustajal ei tuleks eelnevalt välja selgitada kooskõlastavate haldusorganite seisukohti. Käesolevas asjas ei ole vaidluse objektiks vastuvõtmata jätmise otsuse sisuline õiguspärasus.
23.3.Raudteelahenduse küsimus Detailplaneeringu lähteülesandes (p 6.4, 6.5, 7.6) on peetud oluliseks, et DP-s oleks antud juurdepääsude ja teede lahendus planeeritaval alal, lahendatud tehnovarustus ja ettenähtud ehitusaegsed maavaravaru kaevandamised ja selle laadimised transpordivahenditesse siseruumides (vältimaks tolmu ja müra). (II kd, tl 54-55) Vastustaja selgitas kohtuistungil, et on pidanud lähteülesandes siseruumides laadimise lahenduse andmist oluliseks, arvestades negatiivsete mõjude kontsentratsiooni antud piirkonnas ja ka sellega seotud elanike kaebusi. Laaditav graniidi kogus ja kaevandamise aeg on märkimisväärsed. Pooltel on vaidlus selles, kas vastustaja nõudis põhjendamatult liiga detailse lahenduse esitamist, mille nõudmine olnuks põhjendatud alles projekti staadiumis. Vastustaja selgitas täpsemalt kohtuistungil ja on kirjeldanud ka kirjalikes kohtukõne teesides (II kd, tl 68-69), miks kaebaja esitatud raudteelahendus ei sobinud (rajanes mh varasemalt tellitud AS Tallinna Sadam seisuraudtee projektile, mis erineb olemuslikult laadimisraudteest). Kaebaja esitatud raudteelahenduse puudused ilmnesid vastustaja poolt tellitud ekspertiisist (I kd, tl 186). Kuna väljaspool planeeringuala olid kavandatud ka teised raudteeharud, tuli nendega arvestada, mh olukorras, kus kavandada tuli ka siseruumides laadimiseks sobiv ehitis. See eeldas ala kitsaste ruumiliste ja keeruliste maastikuliste tingimuste tõttu piisava täpsusastmega lahenduse esitamist juba planeeringus, et hinnata lähteülesandes püstitatu täitmise võimalikkust ja lahenduse realiseeritavust. Kohtu hinnangul on vastustaja nõudmist mõistlikult põhjendanud. Kohus eriteadmisi nõudvat eksperthinnangut anda ei saa. Tõendi esitamise kohustus selle asjaolu osas lasus kaebajal. Planeerimismenetluses kaebaja lõpuks vastustaja nõudmised ka täitis ning vastustaja taganes mõningate asjaolude täpsustamise vajadusest. Ekspertiis valmis 06.05.2013 ja oli kaebajale edastatud. 18.08.2014 töökoosoleku toimumise ajaks kaebaja ekspertiisis tõstatatud küsimustele kirjalikult vastanud ei olnud (I kd, tl 183 pöördel) ning leiti, et enne pole midagi arutada. 29.08.2014 vastas kaebaja küsimustele (I kd, tl 184 pöördel-185). 01.10.2014 arutati raudteelahendust ekspertide osavõtul ning mh võeti mõned täpsustamist vajavad asjaolud maha, kuna leiti, et neid saab täpsustada projekteerimisfaasis (I kd, tl 187). 15.01.2015 esitas kaebaja raudteelahenduse täiendamiseks joonise (I kd, tl 190). Kohtule antud küsimuse menetlemisel vastustaja õigusvastast viivitust ei nähtu.
12(16)
23.4.Lisaks võib vaidlusaluse väidetava viivituse perioodi osas välja tuua, et 10.10.2013 teatas kaebaja, et ei soovi seniste DP-s ja KSH-s toodud leevendusmeetmetega edasi minna ja soovib kaaluda alternatiive. 29.10.2013 kaaluti ka võimalust teistsuguse veehaarde lahenduse tegemiseks, mille osas kaebaja teatas 20.11.2013, et jätkatakse senisega. DP-d ja KSH-d tuli korduvalt täpsustada ja täiendada ning viia omavahel kooskõlla, millele vastustaja juhtis korduvalt tähelepanu. 15.02.2016 e-kirjas palus DP koostaja DP-d materjalide täpsustamise vajaduse tõttu mitte menetlusse võtta. Sellises olukorras ei ole kohtu arvates põhjendatud vastustajale menetluse venitamist märgitud ajavahemikul ette heita.
23.5.Elektrijaama arendaja tegevuse lõppemisel keskkonnakahjude tekkimise vältimise või kõrvaldamise eest vastutaja küsimus Kohus möönab, et küsimuse vastutusest võinuks tõstatada juba detailplaneeringu menetluse algatamisel, kuigi see ei ole otseselt planeeringuline küsimus. Samas ka ei eelda DP algatamine, et kõik küsimused oleks küsitud ja selged. Kaebajal endal lasub mõistliku äriühinguna kohustus hinnata projekti teostatavust ja sellega kaasnevaid äririske. Kohalik omavalitsus saab DP realiseeritavuse ja sellega kohalikule omavalitsusele kaasnevate võimalike kohustuste küsimuse üle otsustada hiljemalt DP kehtestamisel. DP algatati AS-le Tallinna Sadam kuuluvale maa-alale ja tema taotlusel. Kaebaja oli projektist huvitatud isik. AS Tallinna Sadam on riigi äriühing. Elektrijaam oli kantud Euroopa ühishuvi projektide nimekirja, millest võib järeldada, et seda peeti ka siseriiklikult oluliseks projektiks. Kaebajal oli sõlmitud koostööleping MKM-ga, mida planeerimismenetluses vastustajale ei esitatud, kuigi sellele viidati KSH aruande seletuskirjas. Seega ei saa vastustajale mõistlikult ette heita, et ta DP algatamise faasis ei asunud selgitama vastutuse küsimust, et vältida kaebajale kulusid tekitavate toimingute tegemist. Vastustaja eeldas põhjendatult, et projekti taga on riigi huvi. Asjaolu, et maa alla rajatav objekti osa ei ole hiljem tõenäoliselt likvideeritav ja mõjutab kogu Põhja-Eesti põhjavett ning sellega võivad kaasneda olulised keskkonnakahjud selgus menetluse kestel. Sellest tekkis kohalikul omavalitsusel põhjendatud kahtlus DP realiseeritavuse ja avalikele huvidele vastavuse osas. Kohalik omavalitsus võinuks vastavad päringud AS-le Tallinna Sadam ja ministeeriumidele saata koheselt pärast Maa-ameti poolt 12.06.2013 kirjas probleemi tõstatamist ning selgitada kaebajale, et ei pea seniks menetluses muude toimingute tegemist põhjendatuks. Vastava ettepaneku saanuks teha vastustajale ka kaebaja, kuid kaebaja soovis menetluse jätkamist. Kohtu arvates ei saa sellises olukorras vastustajale ette heita õigusvastast viivitust planeeringumenetluse läbiviimisel. Samuti omab tähtsust, et pädevad riigiasutused leidsid 2015. a juulis, et põhjaveeuuringud võib lükata projekteerimise etappi ehk KMH, millest oleks täpsemalt selgunud keskkonnamõjud ja neid leevendavad meetmed oleks tehtud pärast seda kui vastustajal tuli otsustada, kas DP vastu võtta ja kehtestada. Vastustaja jaoks tuli vastutuse küsimus seoses DP realiseeritavuse ja avalikele huvidele vastavuse hindamisega välja selgitada vastuvõtmise küsimuse otsustamise ajaks. Kuigi vastustaja on 04.06.2013 pöördumises (I kd, tl 45) MKM-i poole mõista andnud, et DP koostamine on lõpusirgel, ei välistanud see uute tähtsust omavate asjaolude selgumisel täiendavate toimingute tegemist. Vahetult pärast seda, 12.06.2013, sai vastustaja eelkäsitletud Maa-ameti vastuse. 30.11.2015 vastas MKM-i ametnik e-kirjaga vastustaja päringule KSH aruandes vastutuse küsimuse käsitlemata jätmise osas, et tegemist on ettevõtja riskivastutusega (I kd, tl 203 pöördel). 06.01.2016 soovis vastustaja MKM-ga sõlmitud koostöölepingut (I kd, tl 204), mis võinuks reguleerida vastutuse küsimust. Vastustajale selgus (25.02.2016, I kd, tl 207 pöördel), et leping enam ei kehtinud, mistõttu seda vastustajale ei esitatud. 06.01.2016 teavitas ka AS Tallinna Sadam, et nemad vastutust ei võta.
13(16)
Seega tuleb järgnevalt hinnata, kas DP vastuvõtmata jätmise otsuse saanuks vastustaja teha 2016.a varem, so enne kui kaebaja 01.06.2016 pöördus kaebusega kohtusse.
23.6.Kohus leiab, et hiljemalt 11.03.2016 pidi vastustajale selguma, et riik ega AS Tallinna Sadam ei võta vastutust võimalike keskkonnakahjude vältimise või hüvitamise osas, juhul kui kaebaja tegevus peaks lõppema või kaebaja ei ole võimeline vastutama. See nähtub 11.03.2016 töökoosoleku protokollist – puuduvad kokkulepped MKM-ga (I kd, tl 46). Täiendavate päringute tegemine selles küsimuses oli tarbetu, kuna ka kaebaja ei väitnud, et leping vastutuse üleandmiseks oleks riigiga või riigi äriühinguga sõlmitud või oleks sõlmimisel. Samuti ei nõustu kohus vastustajaga, et kaebaja ei nõudnud sellel töökoosolekul vastuvõtmise küsimuses otsuse ärategemist. Protokollis on selgesõnaliselt kirjas, et „Enegriasalv OÜ esindaja soovib vallavalitsuselt selget otsust, kas menetletakse DP edasi, st võetakse vastu ja kehtestatakse või lõpetatakse menetlus“. Kohus möönab, et keelduva haldusakti eelnõu ettevalmistamisele ja kaebaja arvamuse ärakuulamisele ja volikogu istungi korraldamisele võinuks 11.03.2016 töökoosolekust kuluda ligi 1 kuu, milline ajakulu nähtub ka vastuvõtmata jätmise otsuse p-st 1.9, kui jätta arvestamata kaebaja enda vastamisega viivitamine. Vastamise asemel pöördus kaebaja kohtusse. Alles 13.10.2016 võttis Jõelähtme Vallavolikogu vastu otsuse nr 387, millega otsustati jätta DP vastu võtmata ja menetlus lõpetada ning lõpetas sellega ühtlasi viivituses olemise.
24.Seega oli vastustaja DP menetluses õigusvastases viivituses alates 11.04.2016 ning kohus rahuldab selles osas tuvastamisnõude. Varasema perioodi osas õigusvastase viivituse tuvastamiseks jääb kaebus rahuldamata. Menetluskulud
25.Kohustamisnõudega seotud menetluskulud
25.1.08.05.2017 määruses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et halduskohus tõlgendas kohustamistaotlust menetluse lõpetamise otsustamisel menetluskulude jagamisel põhjendamatult kitsendavalt ning kuna kulude väljamõistmise võimalikkus võib muuhulgas sõltuda õigusvastase viivituse tuvastamisest, jättis kohustamisnõudega seotud menetluskulude küsimuse lahendada halduskohtule. HKMS § 108 lg 6 kohaselt võib jätta menetluskulud vastustaja kanda, kui kaebuses nõutud toiming sooritati või haldusakt anti kohtusse pöördumise tõttu. Kuna kohus eelnevalt tuvastas, et kohtusse pöördumise hetkeks oli vastustaja olnud õigusvastases viivituses ligi 2 kuud ning kohtusse pöördumise hetkeks ei olnud vastustaja isegi alustanud vastuvõtmata jätmise otsuse ettevalmistamisega, võib lugeda viivituse lõpetamise tingituks kaebuse esitamisest. Kaebus võeti menetlusse 06.06.2016, millega oli vastustaja teavitatud ka kaebuse esitamisest. Kaebaja 29.03.2017 menetlusdokumendi (II kd, tl 20-21) kohaselt on kohustamisnõudega seotud menetluskulud (riigilõiv ja õigusabikulud) kokku 7341,30 eurot, mille väljamõistmist vastustajalt taotletakse. Kohustamisnõudega seoses taotletakse 1⁄2 riigilõivu (22,50 eurot) väljamõistmist vastustajalt. Riigilõivu tasuti kaebuse esitamisel 15 eurot ja kahelt määruskaebuselt (2x15 eurot). Kulude nimekiri, arved ja tasumist tõendav dokument on esitatud (II kd, tl 20-25).
14(16)
Kohus leiab, et riigilõivu osas tuleb kaebaja nõue rahuldada ja mõista kohustamisnõudes menetluse lõpetamisega seoses vastustajalt välja 22,50 eurot. Kuigi määruskaebused olid seotud üksnes kohustamisnõudega (nagu nähtub ka kaebaja enda kulude nimekirjast II kd, tl 20 pöördel21), ei saa kohus välja mõista rohkem kui menetlusosaline taotleb. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et kuigi asjas oli peamine töö maht seotud õigusvastase viivituse tuvastamise nõudega, oli selle tuvastamine eelduseks ka kohustamisnõude puhul ning seetõttu on õigusabikulude proportsiooni määramine 30.03.2016-01.06.2016 kulude osas võrdsetes osades põhjendatud. Kuigi õigusabi on osutatud ka kuid enne kohtusse pöördumist on selle seotus kaebuse esitamisega usutav. Kohus leiab, et asja maht oli küll suur, kuid õiguslik keerukus kohustamisnõude osas seisnes peamiselt kaebuse tähtaegsuse küsimusega. Suurt õiguslikku keerukust tehtud menetlustoimingute väljaselgitamisel ja nende põhjendatuse hindamisel ei olnud, kuid selles osas tulenes suur ajaline maht materjali rohkusest. Kohus siiski leiab, et kaebaja seadusliku esindaja abiga ei saanud toimingute ja nende osas esitatud põhjenduste väljaselgitamiseks kuluda nii palju aega nagu nähtub kulude selgitustest. Ainult kohustamisnõudega seotud õigusabikulude osas, mis seondus määruskaebustega, ei olnud aga asja maht suur ning selles osas vähendab kohus õigusabikulusid oluliselt. Kohus loeb põhjendatud õigusabikuluks kohustamisnõude osas 2800 eurot osas, mis puudutab perioodi 30.03.2016-01.06.2016 ja 1800 eurot, mis puudutab perioodi 07.06.2016-17.10.2016. Seega tuleb kohustamisnõudega seotud menetluskuluks, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista, lugeda 4600 eurot õigusabikulu ja 22,50 riigilõiv. Kokku 4622,50 eurot (sisaldab käibemaksu).
25.2.Tuvastamisnõudega seotud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 3 kohaselt, kui kaebus rahuldatakse osaliselt jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles vastustaja õigusvastase viivituse tuvastamist alates 05.07.2013, kuid kohus tuvastas vastustaja õigusvastase viivituse alates 11.04.2016 ning kaebus esitati 01.06.2016. Seega tuvastas kohus, et kaebuse esitamise ajaks oli vastustaja õigusvastases viivituses ligi 2 kuud, mitte ligi 2 aastat ja 11 kuud. Seega rahuldas kohus tuvastusnõude ligi 6% ulatuses. Sellele vastavalt tuleb välja mõista ka tuvastamisnõudega seotud menetluskulud. Tuvastamisnõudega seotud menetluskuluks loeb kaebaja kaebuselt tasutud riigilõivust 1⁄2 ehk 7,50 eurot. Kaebuse rahuldatud osa arvestades on vastustajalt väljamõistmisele kuuluva riigilõivu suurus 0,45 eurot. Täiendava õigusabikulude nimekirja ja kuludokumendid ning tasumist tõendava dokumendi esitas kaebaja 25.05.2017 (II kd, tl 95-99). Kohus luges eelnevalt perioodi 30.03.2016-01.06.2016 osas põhjendatud õigusabikuluks kohustamisnõudes 2800 eurot ning samas ulatuses on see põhjendatud ka tuvastamisnõude eest. Üksnes tuvastamiskaebusega seotud toimingud on tehtud perioodil 07.02.2017-17.03.2017 (II kd, tl 96-96 pöördel) ning kohus loeb selles osas õigusabikulu 1016,40 eurot põhjendatuks. Võttes
15(16)
arvesse tuvastamiskaebuse rahuldatud osa suurust tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista õigusabikuluna 228,98 eurot. Kokku 229,43 eurot (sisaldab käibemaksu).
25.3.Vastustaja menetluskulud kohustamisnõude osas väljamõistmisele ei kuulu, kuna selleks puudub õiguslik alus. Tuvastamisnõude osas kaebuse rahuldamata jäetud osas jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda, kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani kasuks välja välise õigusabi kasutamise kulusid ning antud asjas ei esine ilmselgelt asjaolusid, mis annaksid alust senisest kohtupraktikast kõrvale kalduda. Üksnes haldusorgan ise sai välja tuua, millised menetlustoimingud ning miks planeerimismenetluses tehti ning kas menetlust saanuks kiirendada. Nende asjaolude kirjapanekuks ei olnud vaja advokaati. Planeerimismenetlust võib pidada haldusorgani igapäevatööks. Õiguslikku keerukust kohtumenetluslikes küsimustes oli vähe (seondus kohustamisnõude tähtaegsusega).