Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 28.02.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Aleksei Pokras Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.02.2017. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 13.06.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav Aleksei Pokras esitas 01.06.2014 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tõlge I kd, tl 37-37p), milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot seoses sellega, et kuigi meditsiinitöötaja oli väljastanud tõendi, et talle tuleb kartserisse väljastada päevaseks ajaks madrats, vanglaametnikud seda ei
teinud. Taotluse kohaselt oli perearst väljastanud talle 13.03.2014 tõendi, et talle tuleb päevaseks ajaks väljastada kartserisse madrats. A. Pokrase väitel muutis perearst vanglaametnike survel 26.03.2014. a tõendit ja lubas talle kartserisse madratsi tunniks ajaks päevas kell 14.00–15.00. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt kuu aega madratsit ka selliselt väljastati ja pärast seda enam mitte, mistõttu taotluse esitaja tervislik seisund halvenes tugeva seljavalu tõttu. A. Pokrase hinnangul ületasid vanglaametnikud oma ametialaseid volitusi, avaldasid ebaseaduslikult meditsiinisakonna arstidele survet ning hakkasid haiget kinnipeetavat mõnitama, kahjustades tema tervist ning alandades inimväärikust, andes korralduse talle madratsi mitteväljastamise kohta, teades, et on olemas kehtiv arsti ettekirjutus.
2.A. Pokras esitas 08.06.2014 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot seoses sellega, et vanglaametnikud ületasid oma ametialaseid volitusi, jättes arvestamata vanglaarsti 24.04.2014. a tõendi, mille kohaselt tuli tema tervisliku seisundi tõttu kartserikaristuse kandmine katkestada kuni 05.05.2014. A. Pokrase väitel vangla kahjustas tema tervist ning alandas inimväärikust, mis seisnes korralduse mitteandmises mitte väljastada kartserisse päevasel ajal madrats ja kartserikaristuse kandmise katkestamata jätmine.
3.Viru Vangla jättis 19.08.2014. a vastusega (I kd, tl 30-31) A. Pokrase 01.06.2014. a taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata põhjendusega, et kui kaebuse esitaja leidis, et talle mingil põhjusel ei väljastata madratsit, milleks tal oli meditsiinitöötaja otsusest tulenev õigus, oleks ta saanud pöörduda taotlusega vangla poole probleemi lahendamiseks.
4.Viru Vangla jättis 26.08.2014. a vastusega (I kd, tl 33-34) A. Pokrase 08.06.2014. a kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata.
5.A. Pokras esitas 18.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 19.08.2014. a ja 26.08.2014. a vastused ning vanglaametnike toimingud ja hüvitada talle mittevaraline kahju summas 20 000 eurot seoses talle tervisekahju tekitamise ja inimväärikuse alandamisega, mis seisnes selles, et vanglaametnikud ei väljastanud talle kartserisse päevasel ajal madratsit, kuigi see oli talle arstitõendiga ette nähtud ning ei lõpetanud kaebaja kartserikaristust, kuigi selleks oli arsti ettekirjutus.
6.Tartu Halduskohus tegi 25.08.2015 otsusega kindlaks Viru Vangla ametnike tegevuse õigusvastasuse alates 24.04.2014 – 08.06.2014, mil kaebajale ei võimaldatud madratsit kartserikambrisse päeval tunniks ajaks kell 14.00–15.00 ja jätkati kartserikaristuse täideviimist vaatamata 24.04.2014. a arsti ettekirjutusele kaebaja tervisliku seisundi tõttu katkestada kartserikaristus kuni 05.05.2014. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et kaebaja on taotlenud Viru Vangla ametnike toimingute ning Viru Vangla 19.08.2014. a ja 26.08.2014. a vastuste õigusvastasuse kindlakstegemist ning talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot. Halduskohus leidis, et kaebaja tervise kahjustamine ja inimväärikuse alandamine ei ole tõendatud. Samas rahuldas halduskohus vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõude.
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21.04.2016. a otsusega A. Pokrase apellatsioonkaebuse ja Viru Vangla vastuapellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse osas, millega halduskohus oli tuvastanud vastustaja tegevuse õigusvastasuse. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi, kuna ei ole õigesti kindlaks teinud vaidluse eset ning oli teinud otsuse ka nõude osas, mida ei olnud
menetlusse võetud. Ringkonnakohus saatis asja tühistatud osas samale halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.
8.Riigikohus jättis 06.10.2016. a määrusega A. Pokrase kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 21.04.2016. a otsuse peale menetlusse võtmata.
9.Tartu Halduskohus jättis 28.02.2017. a otsusega kaebaja nõude rahalise hüvitise saamiseks rahuldamata; tuvastas, et Viru Vangla ametnike tegevus oli alates 24.04.2014–01.06.2014, mil kaebajale ei võimaldatud madratsit kartserikambrisse tunniks ajaks kell 14.00–15.00 õigusvastane; tuvastas, et Viru Vangla ametnike tegevus, millega jätkati kartserikaristuse täideviimist vaatamata 24.04.2014. a arsti ettekirjutusele kaebaja tervisliku seisundi tõttu katkestada kartserikaristus kuni 05.05.2014, oli õigusvastane ning jättis vastustaja menetluskulud tema enda ning kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Halduskohus märkis, et mõistab kaebaja kaebust selliselt, et kaebaja vaidlustab Viru Vangla ametnike tegevust, kes vaatamata perearsti poolt välja kirjutatud tõendi olemasolule ei väljastanud kaebajale madratsit päevasel ajal kartserikambrisse kell 14.00–15.00 ning ei katkestanud vaatamata arsti soovitusele kaebaja karistuse kandmist kartserikambris kuni 05.05.2014. Halduskohus leidis, et perioodiks, mil madratsit ei väljastatud, saab lugeda 24.04.2014 – 01.06.2014 ning perioodiks, mil kartserikaristuse kandmist ei peatatud, saab lugeda 24.04.2014 – 05.05.2014. Halduskohus leidis, et Viru Vangla tegevus on selles osas olnud õigusvastane. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et vaatamata perearsti tõendi olemasolule ei väljastanud vanglaametnikud kaebajale madratsit kartserikambrisse üheks tunniks päeval kell 14.00–15.00 vastavalt arsti otsusele alates 24.04.2014. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et 24.04.2014 jätkati kartserikaristuse täideviimist, vaatamata perearsti tõendi olemasolule katkestada tervisliku seisundi tõttu kartserikaristus kuni 05.05.2014. Vangla on rikkumisi tunnistanud ja selle eest vabandust palunud. Halduskohus märkis, et vanglal puudub vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenev iseseisev õigus ja valikuvabadus selle üle otsustamiseks, kas täita arsti ettekirjutust või mitte. Ettekirjutuse täitmata jätmine on vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 ja § 41 lg 1 eesmärkidega. Seega oli vangla tegevus süüline. Halduskohus leidis, et vaatamata sellele, et vangla tegevus on olnud õigusvastane, tuleb kaebus hüvitise väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ajavahemikul 30.03.2014 – 01.07.2014 ei nähtu, et kaebaja tervislik seisund oleks nimetatud ajavahemikul oluliselt halvenenud. Tugevaid seljavalusid on kaebaja kurtnud juba 17.04.2014. Lisaks sellele ei ole kaebaja seostanud tervisele tekitatud kannatusi asjaoluga, et alates 24.04.2014 ei võimaldatud üldse madratsi kasutamist, vaid pigem sellega, et alates 26.03.2014 võimaldati madratsit vaid üheks tunniks päevas. Viimati nimetatu vaidlustamine ei kuulu praeguse vaidluse esemesse. Kaebaja poolt kirjeldatud vaevuste ja madratsi ühe tunni jooksul päevas mittevõimaldamise vahel puudub põhjuslik seos. Toimiku materjalidest ei nähtu kaebaja tervise väidetav halvenemine ka pikemaajaliste tagajärgede osas. Viru Vangla valvuri õienditest nähtub, et kaebaja tegi 02.07.2014 ja 03.07.2014 jalutusboksides jõuharjutusi ja jooksis ringi mööda jalutusboksi. Halduskohus asus seisukohale, et ehkki kaebaja kannatused nii madratsi mitteväljastamisest kui ka kartserikaristuse mittekatkestamisest tulenevalt ei väljendunud kahjus kaebaja tervisele, võisid kannatused valude jätkumise näol alandada kaebaja inimväärikust. Halduskohus
arvestades asjaoluga, et arst on andnud hinnangu, et kaebaja tervis ei võimaldanud kartserikaristuse jätkamist. Sellises olukorras tuleb halduskohtu arvates kaebaja inimväärikuse alandamist eeldada. Samuti võib kaebaja inimväärikust olla alandatud ka siis, kui seljavalude käes vaevlevale kinnipeetavale ei väljastata arsti poolt ettenähtud madratsit üheks tunniks päevas. Halduskohus leidis, et vaatamata sellele ei kuulu kahju rahas hüvitamisele. Vastavalt HKMS § 41 lg-le 5 ning Riigikohtu praktikale ei tule mittevaraline kahju alati rahas hüvitada. Kahju rahas kompenseerimise kõrval võib mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks olla ka ainult õigusvastasuse tuvastamine. Halduskohus võttis arvesse, et vaidlusealune periood ei olnud pikk, kaebaja ei pöördunud vangla poole taotlusega madratsi väljastamise/kartserikaristuse katkestamise või arsti ettekirjutuse täitmise nõudes, samuti seda, et vangla on kaebaja ees vabandanud. Halduskohus asus seisukohale, et kaebajale ei tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks rahas hüvitamisele. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega ja arvestades asjaoluga, et vangla on kaebaja ees vabandanud, saab halduskohtu arvates lugeda tekitatud kahju hüvitatuks. Halduskohus jättis seetõttu kaebaja kahju hüvitamise nõude summas 20 000 eurot rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 28.02.2017. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning tema kaebuse täies ulatuses rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti, rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kaebaja väitel on halduskohus ignoreerinud ametnike tegevuse õigusvastasuse tuvastamist vangla administratsiooni käsu osas vangla arstidele tõendi muutmiseks, mis näeb ette madratsi pideva kambris olemasolu asemel madratsi kambris olemasolu üksnes ühe tunni vältel, mis tingis kaebajale tervisekahju tekitamise. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et halduskohus ei viinud läbi kohtuistungit, ei kutsunud välja tunnistajaid, sh vangla meditsiinipersonali hulgast, eesmärgiga neid küsitledes tõendada, et arstid muutsid tõendit vangla administratsiooni käsul, mis tingis kaebajale tervisekahju tekkimise. Kaebaja arvates on halduskohus põhjendamatult keeldunud hüvitise maksmisest, kuigi on tõendatud Viru Vangla ametnike tegevuse õigusvastasus, millega alandati kaebaja inimväärikust ja tekitati kaebajale tervisekahju.
11.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja märgib, et jääb kõigi oma varem esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja leiab, et halduskohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult argumenteerinud rahalise hüvitise määramata jätmist. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et kinnipeetavale ei ole tekkinud mittevaralist kahju, mis eeldaks igal juhul rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja on ebaõigesti märkinud, et halduskohus on tuvastanud kaebajale tervisekahju tekkimise. Vastustaja leiab, et kuna halduskohtu käsutuses oli piisavalt kirjalikke tõendeid kaebaja terviseseisundi kohta, siis ei olnud istungi korraldamine vajalik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes
HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Kaebaja väitel on halduskohus jätnud tuvastamata vangla administratsiooni poolt vangla arstidele antud käsu muuta tõendit nii, et madratsi pidevalt kambris olemasolu tuleb asendada madratsi kambris olemasoluga ainult ühe tunni vältel, õigusvastasuse, millega tekitati kaebajale tervisekahju. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus on vaidlustatud otsuse punktis 12 märkinud, et kui kaebaja soovib vaidlustada asjaolu, et ebaõige on arsti hinnang selle kohta, et kaebaja vajab madratsit päeval vaid ühe tunni jooksul, tuleb kaebajal selles osas pöörduda kaebusega maakohtu poole. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et arsti otsustus võimaldada kaebajale kartseris viibimise ajal madratsi kasutamine päevasel ajal mitte kogu päeva vältel, vaid üksnes ajavahemikul kell 14.00–15.00 on tehtud tervishoiuteenuse osutamise raames. Vangla meditsiinitöötajate tegevuse puhul meditsiiniprotseduuride osutamise vajaduse hindamisel ja ravi määramisel on tegemist eraõigusliku lepingulise suhtega vangla ja kaebaja vahel, ning see on vaidlustatav maakohtus (vt nt Riigikohtu erikogu 07.04.2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9, 28.08.2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Kaebaja väide, et arst muutis oma otsustust madratsi väljastamise osas vangla administratsiooni käsul, ei muuda seda halduskohtus vaidlustatavaks. Kuna vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, siis peab tema osutatud tervishoiuteenus vastama vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 762 vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja tal tuleb osutada seda tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Kui vangla arst on rikkunud oma kohustusi, vastutab ta oma tegevuse eest nagu teised tervishoiuteenuse osutajad vastavalt VÕS §-le 770.
14.Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus ka apellatsioonkaebuses esitatud etteheitega, et halduskohus ei viinud läbi kohtuistungit, ei kutsunud välja tunnistajaid, sh vangla meditsiinipersonali hulgast, eesmärgiga neid küsitledes tõendada, et arstid muutsid tõendit vangla administratsiooni käsul, mis tingis kaebajale tervisekahju tekkimise. Kuna vangla arsti tõend, millega arst leidis, et kaebaja vajab madratsit kogu päeva asemel üksnes päeval ühe tunni vältel, ei olnud käesolevas asjas vaidluse esemeks, sest halduskohtul puudub pädevus tervishoiuteenuse osutamise käigus tehtud otsuste alusel tekkinud vaidluste lahendamisel, ei olnud sellega seonduvaid asjaolusid käesolevas asjas vaja kindlaks teha. HKMS § 62 lg 2 esimese lause kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Samuti on halduskohus 04.01.2017. a määruses põhjendanud, miks ta jätab rahuldamata kaebaja taotluse kohtuistungi läbiviimiseks ning kohtuistungil kaebaja taotletud tunnistajate ülekuulamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kuna vaidlust ei ole selles, et vangla jättis vaatamata vastava arstitõendi olemasolule kaebajale madratsi väljastamata ning ei katkestanud kartserikaristust, siis sellega seonduvaid asjaolusid ei olnud vaja tõendada. Vastustaja on rikkumisi tunnistanud ja vaidluse all on üksnes küsimus, kas kaebajale tekitati sellega mittevaralist kahju.
15.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus keeldus põhjendamatult kompensatsiooni maksmast, millega rikkus jämedalt menetlusõiguse normi ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kuna on tõendatud, et on alandatud kaebaja inimväärikust, kaebajale on tekitatud tervisekahju ja tuvastatud on Viru Vangla ametnike tegevuse õigusvastasus.
Kuna apellatsioonkaebuse on esitanud kaebaja ja üksnes osas, millega halduskohus ei rahuldanud kaebaja mittevaralise kahju nõuet, on apellatsiooniastmes vaidluse all küsimused, kas Viru Vangla õigusvastase tegevusega on tekitatud kaebajale ka tervisekahju ning kas kaebajal on õigus mittevaralise kahju hüvitamisele summas 20 000 eurot.
16.Nagu ringkonnakohus eelpool märkis, siis on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et kaebajale ei ole tervisekahju tekitatud. Ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust jõuda halduskohtust erinevale seisukohale. Kaebaja on apellatsioonkaebuses küll paljasõnaliselt väitnud, et halduskohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ja kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, viitamata aga seejuures konkreetsetele väidetavalt rikutud õigusnormidele, kuid ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu otsusest normide rikkumist ei nähtu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja tervise väidetav halvenemine ei ole tõendatud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et halduskohus oleks seejuures rikkunud uurimispõhimõtet ja jätnud vajalikud tõendid kogumata või hinnanud asjas esitatud tõendeid ebaõigesti.
17.Samuti ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust jõuda halduskohtust erinevale seisukohale selles osas, et käesolevas asjas ei ole inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju rahas hüvitamine põhjendatud. Halduskohus on HKMS § 41 lg-le 5 ja Riigikohtu praktikale tuginedes leidnud, et käesoleva asja asjaoludest lähtuvalt on piisavaks hüvitiseks vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamine. Mittevaralise kahju kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu halduskohtu otsusest, et halduskohus oleks ebaõigesti jõudnud järeldusele, et vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega saab lugeda tekitatud mittevaralise kahju hüvitatuks. Mitte miski halduskohtu otsuses ei viita sellele, et halduskohus oleks sellisele järeldusele jõudmisel kohaldanud õigusnorme ebaõigesti või jätnud mõne olulise asjaoluga arvestamata. Samuti on halduskohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse põhjendustes jälgitav ning arusaadav.
18.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.02.2017. a otsus muutmata. Tiina Pappel
Agu Timmi
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.