Tartu Halduskohus Ülle Polluks 28. veebruar 2017, Jõhvi 3-14-52160 „X“ kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot Kaebaja – „X“ Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta „X“ nõue rahalise hüvitise saamiseks rahuldamata.
2.Tuvastada, et Viru Vangla ametnike tegevus alates 24.04.2014 kuni 01.06.2014, mil kaebajale ei võimaldatud madratsit kartserikambrisse päeval tunniks ajaks kella 14.00-15.00-ni, oli õigusvastane.
3.Tuvastada, et Viru Vangla ametnike tegevus, millega jätkati kartserikaristuse täideviimist vaatamata 24.04.2014 arsti ettekirjutusele kaebaja tervisliku seisundi tõttu katkestada kartserikaristus kuni 05.05.2014, oli õigusvastane.
4.Jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
5.Jätta „X“ menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
6.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga „X“.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. märtsil 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
3-14-52160 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav „X“ esitas 01.06.2014 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tõlge tl 37-37p), milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot seoses sellega, et kuigi meditsiinitöötaja oli väljastanud tõendi, et talle tuleb kartserisse väljastada päevaseks ajaks madrats, vanglaametnikud seda ei teinud. Taotluse kohaselt oli perearst väljastanud talle 13.03.2014 tõendi, et talle tuleb päevaseks ajaks väljastada kartserisse madrats. „X“ väitel muutis perearst vanglaametnike survel 26.03.2014. a tõendit ja lubas talle kartserisse madratsi tunniks ajaks kell 14.00-15.00. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt kuu aega madratsit ka selliselt väljastati ja pärast seda enam mitte, mistõttu taotluse esitaja tervislik seisund halvenes tugeva seljavalu tõttu. „X“ hinnangul ületasid vanglaametnikud oma ametialaseid volitusi, avaldasid ebaseaduslikult meditsiinisakonna arstidele survet ning hakkasid haiget kinnipeetavat mõnitama, kahjustades tema tervist ning alandades inimväärikust, andes korralduse talle madratsi mitteväljastamise kohta, teades, et on olemas kehtiv arsti ettekirjutus. „X“väidab, et ta oli radikuliidi tõttu raskes seisundis, ei saanud normaalselt liikuda ja lamas kartseri põrandal.
2.„X“esitas 08.06.2014 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot seoses sellega, et vanglaametnikud ületasid oma ametialaseid volitusi, jättes arvestamata vanglaarsti 24.04.2014. a tõendi, mille kohaselt tuli tema tervisliku seisundi tõttu kartserikaristuse kandmine katkestada kuni 05.05.2014. „X“ väitel vangla kahjustas tema tervist ning alandas inimväärikust, mis seisnes korralduse andmises mitte väljastada kartserisse päevasel ajal madratsit ja kartserikaristuse kandmise katkestamata jätmises. „X“ hinnangul oli vanglaametnike eesmärgiks sundida teda lõpetama kaebuste kirjutamine.
3.Viru Vangla jättis 19.08.2014. a vastusega (tl 30-31) „X“ 01.06.2014. a taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata põhjendusega, et kui kaebuse esitaja leidis, et talle mingil põhjusel ei väljastata madratsit, milleks tal oli meditsiinitöötaja otsusest tulenev õigus, oleks ta saanud pöörduda taotlusega vangla poole probleemi lahendamiseks.
4.Viru Vangla jättis 26.08.2014. a vastusega (tl 33-34) „X“ 08.06.2014. a kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata.
5.„X“esitas 18.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 19.08.2014. a ja 26.08.2014. a vastused ning vanglaametnike toimingud ja hüvitada talle mittevaraline kahju summas 20 000 eurot seoses talle tervisekahju tekitamise ja inimväärikuse alandamisega, mis seisnes selles, et vanglaametnikud ei väljastanud talle kartserisse päevasel ajal madratsit, kuigi see oli talle arstitõendiga ette nähtud.
3-14-52160 Kaebuse kohaselt oli perearst kirjutanud 13.03.2014 kaebajale välja madratsi kartserisse ka päevaseks ajaks. 26.03.2014 oli perearst 13.03.2014. a tõendi tühistanud ja kirjutanud välja uue, millega tuli kaebajale väljastada madrats kella 14.00st kuni 15.00ni. Ajavahemikul 12.04.2014 kuni 17.06.2014 olid kaebuse esitajal pidevad kaebused selja- ja jalavalu osas ning tehti valuvaigistavaid süste. 24.04.2014 kirjutas perearst kaebajale tõendi, mille kohaselt tuli kaebaja kartserikaristus kaebaja tervisliku seisundi tõttu kuni 05.05.2014 lõpetada. Vanglaametnikud ei lõpetanud kartserikaristust ning keeldusid ka päevasel ajal kaebajale madratsi väljastamisest. Kaebuse esitaja pöördus korduvalt meditsiinitöötaja poole, et talle ei väljastata madratsit vastavalt tõendile. Kaebuse esitaja pöördus ka korrapidaja abi poole seoses sellega, et valvurid ei väljasta talle madratsit. Kaebaja esitas 01.06.2014 Viru Vangla direktori nimele kahjunõude. Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et tõendi alusel hakkasid P-2 osakonna valvurid väljastama talle madratsit päevasel ajal kella 14.00-15.00. Ülejäänud aja oli kaebuse esitaja sunnitud jalavalu tõttu lamama külmal kartseripõrandal ja selle tõttu algas 23.04.2014 radikuliit (väga tugevad nimmevalud). Kaebuse esitaja ei olnud võimeline iseseisvalt liikuma ning valuvaigistavad süstid ei aidanud. Vaatamata kaebuse esitaja raskele seisundile anti välja korraldus kaebuse esitajale üldse mitte madratsit väljastada ja seega kartserikaristust mitte lõpetada. 16.06.2014 kirjutas neuroloog kaebajale välja lisamadratsi ja seljaharjutuste tegemiseks spetsiaalse kummimadratsi. Vanglaametnikud keeldusid kaebajale ka neuroloogi poolt välja kirjutatud täiendavat madratsit ja kummimatti andmast. Alates 01.07.2014 hakkasid valvurid jätma kaebajat ilma ka neuroloogi poolt välja kirjutatud valuvaigistitest ja rahustitest. Madratsit hakati kaebajale väljastama alles alates 01.08.2014. 04.08.2014 esitas kaebaja vangla meditsiiniosakonna juhatajale ja direktorile avalduse, milles märkis, et läheb uuringutele alles pärast kohtuistungit ning uurimist seoses Viru Vangla meditsiiniosakonna arstide õigusvastase tegevusega. 11.08.2014 väljastas vangla meditsiiniosakond tõendi, mille kohaselt tuli kaebaja päevaseks ajaks jätta ilma madratsita. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Viru Vangla ametnikud rikkusid kaebaja õigusi ning kaebuse esitaja palub välja mõista tervisekahju tekitamise ja inimväärikuse alandamise mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot.
6.05.12.2014 kohtule saabunud vastuses (tl 70-71) palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jättis kaebuse esitaja kahjunõuded rahuldamata, kuna leidis, et kinnipeetaval oli olemas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohane õiguskaitsevahend, mis oleks saanud vältida võimaliku kahju tekkimise ning madratsi mittevõimaldamisest ei ole tekkinud kinnipeetavale tervisekahju, vähemalt puuduvad vanglal selle kohta igasugused kättesaadavad tõendid. Vastustaja jääb enda kahju hüvitamata jätmise otsustes esitatu juurde ning palub kohtul vastavate seisukohtadega arvestada. Vastustaja palub kohtul jätta arvestamata kinnipeetava nõuded ja põhjendused, mis väljuvad kohtueelses menetluses läbi vaadatud nõuete raamest. Vastustaja on seisukohal, et ka arsti poolt kinnipeetavale madratsi lubamine kartserisse ajal, kui see vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt ei peaks seal olema, on üks ravivõtetest, mida tervishoiuteenuse osutaja otsustab lepingulises suhtes. Vanglaametnik, kes võimaldab kinnipeetavale tuua vastavalt arsti otsusele päevasel ajal kambrisse madrats, on käsitletav tervishoiuteenuse osutaja abistajana võlaõigusseaduse § 772 lõike 2 tähenduses. Käesoleval juhul ei ole iseenesest vaidlust selle üle, et vangla meditsiiniosakond osutas kaebajale tervishoiuteenust, kuid kaebajal on pretensioonid raviviisi otsustuste täitmise kvaliteedi osas. Sellest tulenevalt leiab vastustaja, et kahjunõue madratsi mittelubamisel päevasel ajal kartserikaristust kandva kaebaja kambrisse, tuleb jätta vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lõike 1 punktile 1 ning § 121 lõike 1 punktile 1 läbi vaatamata ning tagastada. Vastustaja leiab, et ka kartserikaristuse mittekatkestamist saab käsitleda, kui ravi kvaliteedi küsimust, seda eriti seetõttu, et kaebusega hõlmatud ajavahemikul
Vastustaja hinnangul on oluline siinkohal tähele panna, et mitmel korral osutati tervishoiuteenust ka kaebaja kambris, mistõttu ei saanud tervishoiutöötajale tähele panemata jääda, et kinnipeetav viibis jätkuvalt kartseris. Kui antud olukorda käsitleda, kui tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi küsimust, tuleb ka antud osas kaebus läbi vaatamata jätta ning tagastada. Samas möönab vastustaja, et antud situatsiooni võib siiski käsitleda ka avaliku võimu teostamise osana, mis allub halduskohtu kontrollile. Sellisel juhul vaidleb vastustaja kaebusele vastu kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses 6-16/174 välja toodud põhjustel. Kaebajale ei ole vanglategevuse tulemina tervisekahju RVastS § 9 lõike 1 tähenduses tekitatud, kaebaja väidet ei tõenda ükski vastustaja käsutuses olev materjal. Kinnipeetava vastupidised väited tema nõude aluse kohta on tõendamata. Vastustaja on ka seisukohal, et tema tegevus ei ole kaasa toonud kaebaja inimväärikuse alandamist. Konkreetses kaebuses väljatoodust tulenevalt võiks diskuteerida võimaliku ebaväärika kohtlemise üle hüpoteetiliselt sel juhul, kui kaebajale oleks kinnipidamistingimustest tulenevalt tekkinud tervisekahju ning seetõttu võiks faktiliste asjaolude kumulatsiooni tulemina möönda, et kaebaja kohtlemine oleks olnud selline, mis tekitanuks talle täiendavaid kannatusi. Käesoleval juhul aga midagi sellist eelnevast tulenevalt välja tuua ei saa. Kinnipeetavat koheldi vangla poolt nagu ka teisi analoogsel režiimil viibivaid kinnipeetavaid, kohtlemine oli vastavuses tavapäraste tingimustega ning vaidluse all on ainuüksi küsimus, et kaebajale jäeti kohaldamata täiendavad soodustused. Soodustuste mittekohaldamine ei ole vastustaja hinnangul aga käsitletav ebaväärika kohtlemisena. RVastS § 7 lõike 1 ning § 9 lõike 1 alusel peab mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eeldusena olema vangla tegevus süüline, õigusvastane ning selline tegevus peab olema põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Vastustaja on käesoleval juhul seisukohal, et tema tegevus ei ole kaasa toonud kahju, mis kuuluks hüvitamisele rahas. Täiendavalt märgib vastustaja ka, et kinnipeetava nõude suurus on igal juhul ebamõistlikult suur. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.
7.Tartu Halduskohus tegi 25.08.2015 otsuse resolutsiooni punktiga 2 kindlaks Viru Vangla ametnike tegevuse õigusvastasuse alates 24.04.2014 – 08.06.2014, mil kaebajale ei võimaldatud madratsit kartserikambrisse päeval tunniks ajaks kell 14.00-15.00 ja jätkati kartserikaristuse täideviimist vaatamata 24.04.2014. a arsti ettekirjutusele kaebaja tervisliku seisundi tõttu katkestada kartserikaristus kuni 05.05.2014. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsuse resolutsiooni p-ga 3 jättis halduskohus menetluskuluna kantud riigilõivu Eesti Vabariigi kanda. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et kaebus ei kuulu madratsi päevasel ajal kartserikambrisse mittelubamise ja kartserikaristuse mittekatkestamise osas halduskohtu pädevusse, sest tegemist on ravi kvaliteedi küsimusega. Halduskohus selgitas, et kaebaja ei ole vaidlustanud Viru Vangla tervishoiuteenuse osutamist, vaid Viru Vangla ametnike tegevust, kes vaatamata perearsti poolt välja kirjutatud tõendi olemasolule ei väljastanud kaebajale madratsit kartserikambrisse kell 14.00-15.00 ning ei katkestanud vaatamata arsti soovitusele kaebaja karistuse kandmist kartserikambris kuni 05.05.2014. Halduskohus märkis, et kaebaja on taotlenud Viru Vangla ametnike toimingute ning Viru Vangla 19.08.2014. a ja 26.08.2014. a vastuste õigusvastasuse kindlakstegemist ning talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 20000 eurot. Halduskohtu hinnangul puudub
3-14-52160 käesolevas asjas vaidlus selles, et vaatamata perearsti tõendi olemasolule ei väljastanud vanglaametnikud kaebuse esitajale madratsit kartserikambrisse päeval üheks tunniks kell 14.00–15.00 vastavalt arsti otsusele ning kartserikaristuse täideviimist jätkati vaatamata perearsti tõendi olemasolule katkestada tervisliku seisundi tõttu kartserikaristus kuni 05.05.2014. Halduskohus tuvastas, et kaebuse esitaja keeldus 07.08.2014 MRT uuringutele minemast ning perearsti 11.08.2014. a tõendist nähtub, et sellisel juhul ei ole vajalik varasemalt lubatud madratsi kasutamine kartseris kell 14.00–15.00 alates 08.08.2014. Halduskohtu hinnangul on väheusutav, et kui kaebajal esinesid tõepoolest kaebuses väidetud terviseprobleemid, et siis ta oleks uuringust loobunud. Halduskohus ei nõustunud vastustaja väitega, et kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et vaidlusalusel perioodil oleks kinnipeetav oma arvukate meditsiiniosakonna visiitide käigus esitanud kaebusi puuduva madratsi osas. Halduskohtu hinnangul nähtub kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõttest, et kaebaja on meditsiinitöötajatele korduvalt kaevanud madratsi puudumist. Halduskohus möönis, et kuigi kaebaja on vaidlusalusel perioodil korduvalt pöördunud nii arsti kui ka spetsialist-õe vastuvõtule, ei nähtu tervisekaardi väljavõttest ajavahemikul 30.03.2014 – 01.07.2014, et kaebaja tervislik seisund oleks oluliselt halvenenud. Seetõttu nõustus kohus vastustaja seisukohaga, et puuduvad tõendid kaebajale tervisekahju tekitamise kohta. Halduskohus märkis, et toimiku materjalidest ei nähtu ka kaebaja tervise väidetav halvenemine ja inimväärikuse alandamine.
8.Kaebaja esitas 23.09.2015 Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tervikuna tühistamist ja kaebuse täies ulatuses rahuldamist. Vastustaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse resolutsiooni punkti 2 tühistada osas, millega tuvastati vanglaametnike tegevuse õigusvastasus.
9.Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2016. a otsusega (jõustus 6.10.2016) rahuldati „X“ apellatsioonkaebus ja Viru Vangla vastuapellatsioonkaebus osaliselt ning tühistati Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsus selle resolutsiooni punktide 2 ja 3 ning nendega seotud põhjenduste osas ja saadeti asi tühistatud osas samale halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Ühtlasi jättis ringkonnakohus läbi vaatamata „X“ apellatsioonkaebuses esitatud taotluse rahuldada tema poolt halduskohtule 18.09.2014 ja 02.11.2014 esitatud taotlused. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus ei ole õigesti kindlaks teinud vaidluse eset ja on teinud otsuse ka nõude osas, mida ei ole menetlusse võetud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebaja tegelik tahe on olnud esitada hüvitamiskaebus ning kuigi kaebaja on sõnastanud selle tuvastamis- ja hüvitamisnõuetena, ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine antud juhul põhjendatud ning halduskohus oleks pidanud vaidluse eseme tulenevalt kaebaja tegelikust tahtest ümber sõnastama. Samuti märkis ringkonnakohus, et halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht ka kõigi kaebaja poolt esitatud ja asjas seni veel lahendamata taotluste kohta.
10.21.11.2016 kohtunõudega kohustas Tartu Halduskohus Viru Vanglat esitama seisukoht haldusasjas 3-14-52160 jätkuvas menetluses, võttes arvesse Tartu Ringkonnakohtu 21.04.2016 otsuse seisukohti. Vastustaja teatas kohtule, et nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebuse esemeks on ainuüksi hüvitamisnõue. Vastustaja jäi seisukohale, et rahaline kahju hüvitamise
3-14-52160 nõue on põhjendamatu ja kohaseks hüvitiseks on vangla 19.08.2014 otsuse nr 6-16/165-4 punktis 2.3 ja 26.08.2014 otsuse nr 6-16/174-4 punktides 2.4 ning 2.5 esitatud kirjalik vabandus.
11.4.01.2017 määrusega lahendas Tartu Halduskohus kõik kaebaja poolt esitatud ja asjas seni veel lahendamata taotlused e. jättis rahuldamata kaebaja taotluse kirjavahetuse väljanõudmiseks, tunnistajate väljakutsumiseks ja koopiate saamiseks, ei nõustunud asja läbivaatamisega kohtuistungil jms ning määras täiendavate avalduste ja seisukohtade esitamise tähtpäevaks 25.01.2017. Kohus märkis, et tõlgendab määrust nii, et selle esemeks on üksnes hüvitamisnõue. Kaebaja ega vastustaja kohtule täiendavaid seisukohti ei esitanud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Viru Vangla 19.08.2014. a vastusega nr 6-16/165-4 jättis vangla rahuldamata „X“ 01.06.2014 esitatud kahju hüvitamise taotluse. Viru Vangla 26.08.2014. a vastusega nr 6-16/174-4 jättis Viru Vangla „X“ 08.06.2014. a kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata. Kaebaja palus halduskohtule esitatud kaebuses tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 19.08.2014. a vastus nr 6-16/165-4 ja 26.08.2014. a vastus nr 6-16/174-4, tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ametnike toimingud ning mõista kaebajale välja mittevaraline kahju summas 20 000 eurot. Praeguses asjas on seega (vt Riigikohtu lahendit 3-3-1-86-12, p 15) esitatud HKMS § 37 lg 2 p 4 ja RVastS § 18 lg 2 kohane hüvitamiskaebus, mille lahendamise käigus annab kohus muuhulgas hinnangu ka vanglaametnike tegevuse õiguspärasusele. Vanglaametnike tegevuse õigusvastasus on RVastS § 7 lg 1 kohaselt ka kahju hüvitamise kaebuse puhul üheks nõude koosseisuliseks tingimuseks. Kohus mõistab kaebaja kaebust selliselt, et käesoleval juhul kaebuse esitaja ei vaidlusta talle Viru Vangla tervishoiuteenuse osutamist, vaid Viru Vangla ametnike tegevust, kes vaatamata perearsti poolt välja kirjutatud tõendi olemasolule, ei väljastanud kaebuse esitajale madratsit päevasel ajal kartserikambrisse kella 14.00-15.00ni ning ei katkestanud vaatamata arsti soovitusele kaebuse esitaja karistuse kandmist kartserikambris kuni 05.05.2014. Kui kaebaja soovib vaidlustada asjaolu, et ebaõige oli arsti hinnang selle kohta, et kaebaja vajab madratsit päeval vaid 1 tunni jooksul, tuleb kaebajal selles osas pöörduda kaebusega maakohtu poole. Tulenevalt eeltoodust kohus on seisukohal, et kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Vastustaja taotlus jätta HKMS § 151 lõike 1 punktile 1 ning § 121 lõike 1 punktile 1 kaebus läbi vaatamata tuleb jätta rahuldamata.
13.Kaebaja väidab, et mittevaraline kahju tekkis tal seetõttu, et vangla ei väljastanud kaebajale kartserikaristuse kandmise ajal päevasel ajal tunniks ajaks madratsit ning ei peatanud 24.04.2015 kartserikaristuse kandmist kuni 05.05.2014, kuigi kaebajal olid vastavad arsti ettekirjutused. Kohus leiab, et vaadeldavaks perioodiks, mil madratsit ei väljastatud, saab lugeda 24.04.2014 – 01.06.2014 (madratsi mitteväljastamise esimene päev (kaebus, tl 20) kuni selles küsimuses vaide esitamiseni). Vaadeldavaks perioodiks, mil kartserikaristuse kandmist
3-14-52160 ei peatatud, saab lugeda 24.04.2014 – 05.05.2014 (vastava arsti otsusest kuni kuupäevani, mil kartserikaristus tulnuks peatada). Vastustaja tegevuse õiguspärasus Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et Viru Vangla tegevus „X“ suhtes on antud kohtuasja asjaoludel olnud õigusvastane. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
14.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.
15.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja (Viru Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).
16.Järgnevalt tuleb võtta seisukoht küsimuses, miks vangla tegevus kaebajale kartserisse madratsi meditsiinilistel kaalutlustel mittevõimaldamisel ja kartserikaristuse meditsiinilistel eesmärkidel katkestamata jätmine oli õigusvastane ning kas see annab aluse kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Kohtule esitatud tõendi RLV nr: 156 (tl 9) kohaselt 13.03.2014 on perearst Reet Aadamsoo otsusega väljastatud tõend - võimaldada madratsi kasutamine päevasel ajal kartseris. Kaebuse esitaja väitel väljastati talle madrats kuni 26.03.2014. 26.03.2014 on perearst R. Aadamsoo väljastanud tõendi (tl 10), mille kohaselt võimaldada madratsi kasutamine päevasel ajal kartseris viibimise ajal kell 14.00-15.00. Kaebuse esitaja kinnitusel väljastati talle madrats kella 14.00-15.00ni peaaegu kuu aja jooksul s.o 24.04.2014. Kaebuse esitaja väitel oli ta sunnitud kartseris ülejäänud aja olema külmal põrandal ning selle tõttu algas tal 23.04.2015 radikuliitväga tugevad nimmevalud. Perearst R. Aadamsoo 24.04.2014 väljastatud tõendi (tl 11) kohaselt on perearsti otsusega katkestada tervisliku seisundi tõttu kartserikaristus kuni 05.05.2014 ning kartserikaristuse jätkamiseks terviseseisundi hindamine 05.05.2014. Kaebuse esitaja väitel kartserikaristuse kandmist ei lõpetatud ning madratsit talle enam ei väljastatud. 30.07.2014 (tl 87) väljastatud tõendist nähtub, et 26.03.2014 on perearst R. Aadamsoo väljastanud tõendi (tl 10), mille kohaselt korraldus võimaldada madratsi kasutamine päevasel ajal kartseris viibimise ajal kell 14.00-15.00 on kehtiv kuni kaebuse esitaja viimiseni MRT uuringuni 07.08.2014 SA Ida-Viru Keskhaiglas. Edaspidine korraldus sõltub uuringul saadud tervisliku seisundi otsusest ja haiguse kliinilisest pildist. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et vaatamata perearsti tõendi olemasolule, vanglaametnikud ei väljastanud kaebuse esitajale madratsit kartserikambrisse üheks tunniks päeval kella 14.00-15.00ni vastavalt arsti otsusele alates 24.04.2014. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et 24.04.2015 jätkati kartserikaristuse täideviimist vaatamata perearsti tõendi olemasolule katkestada tervisliku seisundi tõttu kartserikaristus kuni 05.05.2014. Vangla on rikkumisi tunnistanud ja selle eest vabandust palunud (tl 30 pöördel, tl 34).
3-14-52160 Vangistusseaduse § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lg 2). VangS § 41 lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kohtu hinnangul on vastustaja tegutsenud õigusvastaselt, kui ei järginud arsti korraldust madratsi võimaldamiseks ja kartserikaristuse katkestamiseks. Vanglal puudub vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt iseseisev õigus ja valikuvabadus selle üle otsustamiseks, kas arsti ettekirjutust täita või mitte. Ka vangla 19.08.2014. a vastusest nr 616/165-4 ega 26.08.2014. a vastusest nr 6-16/174-4 ei tulene, et arsti ettekirjutuse täitmist oleksid õigustanud objektiivsed takistused või ettekirjutuste täitmata jätmine olnuks muudel asjaoludel põhjendatud. Seega oli vangla tegevus süüline. Ettekirjutuste täitmata jätmine on vastuolus VangS § 52 lg 2 ja VangS § 41 lg 1 eesmärkidega. Ka Euroopa Inimõiguste kohus on oma lahendites (vt Visloguzov v. Ukraina, 32362/02, p 69 ja Dragan vs Rumeenia, 65158/09, p 84) rõhutanud, et meditsiiniabi osutamisel ja ravi määramisel on sama tähtis, et võimud oleksid loonud ka tingimused, milles vastavat ravi on võimalik ellu viia. Praeguses asjas ei saa olla küsimust selles, kas kaebajale loodi piisavad tingimused vangla poolt temale määratud ravi (madratsi võimaldamine teatud kellaaegadel ja kartserikaristuse katkestamine teatud kuupäevani) teostamiseks. Tingimuste piisavust ei ole võimalik hinnata, sest vangla on jätnud arsti ettekirjutused täiel määral täitmata. Selline vangla tegevus tuleb lugeda õigusvastaseks, sest õigusaktidest ei tulene vanglale õigustust keelduda arsti poolt määratu täitmiseks, eriti, kui selleks puuduvad objektiivsed takistused või muud asjakohased põhjendused. Asjakohaseks ei saa pidada seisukohta, et vangla sisekorraeeskirja järgi ei ole kinnipeetavale madratsid kartserikambris lubatud (tl 84). Hüvitis
17.Kohus, leides eelnevalt, et Viru Vangla tegevus „X“ suhtes on antud kohtuasja asjaoludel olnud õigusvastane, asub seisukohale, et kaebus hüvitise väljamõistmiseks tuleb siiski jätta rahuldamata. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja leiab, et kahju, mis talle tekitati oli väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine. Kuigi kaebuse esitaja on toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 75-77) vaidlustatava perioodi jooksul korduvalt pöördunud nii arsti, kui ka spetsialist-õe vastuvõtule, ei nähtu tervisekaardi väljavõttest ajavahemikul 30.03.2014-01.07.2014, et kaebuse esitaja tervislik seisund oleks nimetatud ajavahemikul oluliselt halvenenud. Tugevaid seljavalusid on kaebaja kurtnud juba 17.04.2014 (tl 75 pöördel). Ehkki 24.04.2014 ettekirjutuses on arst näinud ette tervisliku seisundi tõttu kartserikaristuse katkestamise ja mainitud on väga tugevat seljavalu, nähtub kaebuse esitaja kirjeldusest (tl 20), et „madratsit hakati väljastama kella 14.00-15.00 ja ülejäänud aja oli kaebuse esitaja sunnitud jalavalu tõttu lamama paljal, külmal kartseripõrandal, ja selle tõttu algas tal 23.04.2014 radikuliit“. Eeltoodust nähtub, et esiteks on kaebaja
3-14-52160 seljavaevused esinenud juba varem, kui 24.04.2014. Teiseks, ka kaebaja ise ei seosta oma tervisele tekitatud kannatusi asjaoluga, et alates 24.04.2014 ei võimaldatud üldse madratsi kasutamist, vaid pigem sellega, et alates 26.03.2014 võimaldati madratsit vaid 1 tunniks päevas ning mille vaidlustamine ei kuulu praeguse vaidluse esemesse (vt käesoleva otsuse p 12 neljas lõik). Kaebaja poolt kirjeldatud vaevuste ja madratsi 1 tunni jooksul päevas mittevõimaldamise vahel puudub põhjuslik seos. Seetõttu kohus nõustub vastustaja seiskohaga, et puuduvad tõendid kaebuse esitajale tervisekahju tekitamisest. Toimiku materjalidest ei nähtu kaebaja tervise väidetav halvenemine perioodi suhtes, mil madratsit üldse ei võimaldatud – ka pikemaajaliste tagajärgede osas. Viru Vangla valvur M. A 02.07.2014 õiendist (tl 92) nähtub, et 02.07.2014 kell 10.00 paiku teostades jalutusbokside järelevalvet, valvur nägi, kuidas kaebuse esitaja tegi jõuharjutusi, kükke, kätekõverdusi toenglamangus ning jooksis pikemat aega ringi mööda jalutusboksi (vt ka Viru Vangla valvur M. A 03.07.2014 õiendit (tl 93), mille kohaselt kaebaja tegi 03.07.2014 jõuharjutusi, kükke, üleshüppeid ja jooksis pikemat aega ringi mööda jalutusboksi). Eelnevast järeldab kohus, et kaebaja tervislik seisund on olnud hea või vähemalt rahuldav. Seega leiab kohus, et puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja tervisele oleks kahju tekitatud.
18.Kohus leiab, et Viru Vangla õigusvastane tegevus madratsi mitteväljastamisel ja kartserikaristuse katkestamata jätmisel võis tekitada kahju kaebaja inimväärikusele. VangS § 41 lg 1 tulenev nõue kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle vangistusega paratamatult kaasnevat ületavaid kannatusi või ebameeldivusi, sisaldab endas määratlemata õigusmõisteid ning on sellisena ajas muutuv ja kujunev. Mittevaralise kahju all mõistetakse isiku valu ja kannatusi ning neid saab isik tajuda ainult isikliku kogemuse kaudu. Kohtuasja materjalidest nähtub, et kaebaja oli pöördunud oma tervise küsimustes arsti poole alates 26.03.2014 (sellest kuupäevast arvates nägi arsti korraldus ette madratsi kartserikambrisse 1 tunniks päevas) korduvalt kaebustega jalavalu ja seljavalu üle, lisaks muud kaebused. 24.04.2014 on arst hinnanud kaebaja terviseseisundi selliseks, et on lugenud vajalikuks kaebaja tervisliku seisundi tõttu kartserikaristus üheteistkümneks päevaks katkestada. Kartserikaristust ei katkestatud ja toimiku materjalidest (tl 75-76) nähtub, et ka kaebaja valud sellel perioodil jätkusid (nt 27.04; 30.04; 4.05, 5.05). Kohus leiab, et ehkki kaebaja kannatused kõnealustel perioodidel (nii madratsi mitteväljastamisest kui kartserikaristuse mittekatkestamisest tulenevalt) ei väljendunud kahjus kaebaja tervisele, võisid kannatused valude jätkumise näol, mida ei võimaldatud kartserikaristuse katkestamise ja madratsi võimaldamise näol leevendada, alandada kaebaja inimväärikust. Kohus arvestab seejuures, et arst on andnud hinnangu, et kaebaja tervis ei võimaldanud kartserikaristuse jätkamist. Sellises olukorras tuleb kaebaja inimväärikuse alandamist (RVastS § 9 lg 1) eeldada. Kaebaja inimväärikust võib olla alandatud ka siis, kui seljavalude käes vaevlevale kinnipeetavale ei väljastata arsti poolt ettenähtud madratsit 1 tunniks päevas.
19.Kohus leiab, et kahju rahas hüvitamisele siiski ei kuulu. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud
3-14-52160 haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Samas ei näe RVastS ega kohtupraktika ette, et mittevaraline kahju tuleks alati rahas hüvitada. Kohtupraktika kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui RVastS § 9 lg 1 nimetatud õigushüve rikkumise raskus seda õigustab (Riigikohtu lahendid 3-3-1-10-14 p 12.2, 3-3-1-43-11 p 18 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on kahjunõude ulatuse kohta väljendanud seisukohta, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise kõrval olla ka kohtuotsusega ainult õigusvastasuse tuvastamine (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-44-06, p 14). Kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-80-09, p 12). Riigikohus asus oma 06.06.2002 otsuse nr 3-3-1-27-02 p-s 13 seisukohale, et kuigi PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele, tuleb silmas pidada, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine ning, et mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Kohus võtab arvesse, et intensiivne periood kaebaja inimväärikuse alandamisel (24.04.201405.05.2014) - mil ei võimaldatud 1 tunniks madratsit ega katkestatud kartserikaristuse kandmist - ei olnud pikk, kaebaja ei pöördunud vangla poole taotlusega madratsi väljastamise/kartserikaristuse katkestamise või arsti ettekirjutuse täitmise nõudes ehk kaebajal oli ise võimalik vähemalt osaliselt kahju vähendada või selleks potentsiaalseid samme astuda ning vangla on kaebaja ees vabandanud (tl 30 pöördel, tl 34). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajale ei tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks rahas hüvitamisele. Kohus leiab, et praeguses kohtuasjas vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega ja arvestades asjaoluga, et vangla on kaebaja ees vabandanud, saab lugeda tekitatud kahju hüvitatuks. Seetõttu jääb rahuldamata „X“ kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot. Menetluskulud. Muud kohtu korraldused
20.Kaebaja on kohtumenetluse jooksul korduvalt taotlenud koopiaid kohtudokumentidest ja enesele tõlgi määramist. Kohus leiab, et kaebajale on 9.08.2016 võimaldatud tutvumist toimiku materjalidega ja seega ei saa olla küsimust selles, et kaebajale ei ole võimaldatud kursis olla tema kohtuasja lahendamisega ja selle käigus esitatud materjalidega.
21.Olukorda, kus kohus rahalise hüvitise väljamõistmise asemel teeb kindlaks kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse, käsitletakse kohtupraktikas hüvitamisnõude osalise rahuldamisena (Riigikohtu lahend 3-3-1-3-12 p 46). HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kohus vabastas kaebaja kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumisest 13.11.2014 määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama
3-14-52160 menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.
22.HKMS § 175 lg 3 kohaselt asendatakse andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kaebaja ei ole taotlenud tema nime avaldamata jätmist kohtuotsuse avaldamisel. Arvestades käesolevas kohtuasjas käsitletud asjaolusid, mis puudutavad kaebaja terviseandmeid, määrab kohus omal algatusel, et kaebaja nimi tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga „X“.