Tartu Halduskohus Ülle Polluks 12. juuni 2017, Jõhvi 3-16-2604
Menetlusosalised
Kaebaja – V. K , volitatud esindaja Natalja Janis-Komarov; Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro. Kirjalik menetlus
V. K kaebus Viru Vangla 26. septembri 2016. a käskkirja nr 72/25163-2 õigusvastasuse tuvastamiseks
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta V. K kaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. juulil 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
V. K esitas 31. augustil 2016 Viru Vanglale taotluse (tl 22) lühiajalisele väljasõidule lubamiseks ajavahemikul 11.10.2016 kuni 17.10.2016. Väljasõitu taotleti lapse eostamiseks, poja sünnipäeval osalemiseks, perekonnaga sidemete säilitamiseks ja maja kütteperioodiks ettevalmistamiseks. V. K taotlus lühiajalisele väljasõidule saamiseks jäeti rahuldamata 26. septembri 2016 käskkirjaga nr 7-2/25163-2 (tl 5). Vangla põhjenduste kohaselt on taotlejal 8 kehtivat distsiplinaarkaristust, tema suhtes on korduvalt rakendatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, mida jätkatakse ka käeoleva taotluse läbivaatamisel. Kinnipeetava käitumine vanglas ei ole õiguskuulekas, ta ei täida individuaalset täitmiskava. Taotlejat on kriminaalkorras karistatud viiel korral, ta on vanglas viibides pannud toime raskeid distsipliinirikkumis, mistõttu jätkab isik rikkumiste toimepanemist. V. Komarovi väljasõidule lubamine ei kaalu üles väljasõiduga kaasnevaid riske ja ja ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega.
2.21. oktoobril 2016 esitas kaebuse esitaja vaide (tl 24), milles taotles käskkirja nr 7-2/251632 tühistamist. Vaie jäeti 15. novembri 2016 vaideotsusega nr 6-12/272-2 rahuldamata (tl 6).
3.15. detsembril 2016. a esitas V. K esindaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 26. septembri 2016. a käskkirja nr 7-2/25163-2 õigusvastasuse tuvastamiseks.
4.29. märtsi 2017. a määrusega võttis Tartu Halduskohus V. K i kaebuse Viru Vangla 26. septembri 2016. a käskkirja nr 7-2/25163-2 õigusvastasuse tuvastamiseks menetlusse ja andis Viru Vanglale tähtaja oma seisukoha ja tõendite esitamiseks.
5.21. aprilli 2017 vastuses palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja leidis (tl 2-3), et vastustaja ei ole kaalunud kõiki vajalikke asjaolusid nõuetekohaselt. Korduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes ei vasta tõele – lukustatud kambris viibis kaebaja pikka aega tema enda avalduste alusel pärast isa surma. Vastustaja on toetanud kaebaja ennetähtaegset vabastamist. Kaebajat on lubatud kahel korral (ema matused 2011. a ja isa matused 2014. a) väljasõitudele ning sel ajal kaebajapoolseid rikkumisi ei esinenud. Väljasõidu mõju saab kaebajale olla vaid positiivne. Abikaasa ja lapsed on kaebaja ainukesed lähedased. Keelduva otsusega on oluliselt sekkutud kaebaja perekonnaellu. Väljasõidu keelamist võis õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile. Väljasõidu keelamist ei saa põhjendada nendesamade süütegudega, mille eest kaebaja juba karistust kannab. Kaebaja palub kaebuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes rahuldada. Vangla on jätnud arvestamata, et peatsel vabanemisel võimaldaks lühiajaline väljasõit kaebajal sotsialiseerida pärast rohkem kui 7a vangistust. Kaebaja kavatseb esitada kohtule hiljem kahju hüvitamise nõude.
7.21.04.2015 vastuse kohaselt leiab Viru Vangla (tl 20-21, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja palub ka kohtumenetluses arvestada vastustaja nii vaidlustatud otsuses kui ka vaideotsuses välja toodud põhjendustega. Vangla on seisukohal, et VangS § 31 lg-d 1 ja 2 iseloomustab suur kaalumisruum ning kinnipeetaval tuleb arvestada võimalusega, et kogu karistuseks mõistetud vangistus tuleb kanda vanglas ilma sealt vahepeal väljumata. Soodustuse kohaldamise õigus on vanglal. Vaidlustatud otsus vastab kõigile kaalutlusotsusele kehtestatud nõuetele. Kaebaja kandis kuni 17.01.2017 karistust esimese astme
3-16-2604 kuriteo eest, teada on karistatud nii narkokuriteo kui isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Kaebaja on toime pannud uusi kuritegusid ka olukorras, kus talle mõistetud vangistus on jäetud tingimisi täitmisele pööramata. Seega oli põhjendatud kahtlus, et kaebaja ei oleks lühiajalise väljasõidu tingimustes suutnud käituda õiguskuulekalt. Õigus perekonnaelule ei ole piiramatu. Kaebaja on kasutanud muid olemasolevaid võimalusi vanglaväliseks suhtlemiseks e. pikaajalisi kokkusaamisi perega toimus kaebajal 2016. a 5 korral. Samuti on kaebaja aktiivselt kasutanud helistamisvõimalust.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Vaidlusaluse käskkirjaga lahendati kaebaja poolt 31.08.2015 koostatud taotlust, milles ta soovis luba lühiajalisele väljasõidule saamiseks seoses lapse eostamisega, poja sünnipäeval osalemisega, perekonnaga sidemete säilitamisega ja maja kütteperioodiks ettevalmistamisega. Kaebaja on kohtule esitanud nõude Viru Vangla 26.09.2016. a käskkirja nr 7-2/25163-2 õigusvastasuse tuvastamiseks, kavatsusega pöörduda hiljem kohtusse hüvitamiskaebusega. Kohus leidis kaebuse menetlusse võtmisel, et hilisemat kahju hüvitamise kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (HKMS § 45 lg 2 kolmas lause). Asjaoludest nähtuvalt oli kaebaja taotlus vanglale seotud perekonna- ja varaliste õigustega, mille pinnalt ei saaks väita, et RVastS § 9 lg 1 nimetatud mittevaralise kahju (kodu- ja eraelu puutumatus) ega varalise kahju (RVastS § 8) tekkimist ei saaks ühelgi juhul pidada praeguse vaidluse asjaoludel usutavaks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 4.11.2015 otsust nr 3-3-1-48-15, p 12). Vangla keelduva otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel ei pidanud kaebaja hakkama põhjendama kavandatavat kahju hüvitamise nõuet (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.2010 määrust nr 3-3-1-88-09, p 11). Kohus leiab, et õigusvastasuse nõue on küll lubatav, kuid kaebus tuleb jätta alljärgnevatel põhjendustel rahuldamata.
9.Loa andmine lühiajaliseks väljasõiduks VangS § -st 32 on nähtuvalt kaalutlusotsus. Kinnipeetaval ei ole absoluutset subjektiivset õigust sellisele väljasõidule. Väljasõidu toimumise lubamise peab otsustama vanglateenistus. Sarnaselt muude kaalutlusotsustega on kohtulik kontroll selliste halduse otsuste suhtes piiratud ning reeglina saab halduskohus kontrollida vaid kaalutlusõiguse teostamist ning selle teostamise nõuetest kinnipidamist.
10.VangS § 32 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale, kes kannab vanglas karistust esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise eest vähemalt teist korda, võib vanglateenistuse ametnik anda loa lühiajaliseks väljasõiduks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajaks, kui kinnipeetav on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast. VangS § 32 lg 4 järgi lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Keeldumise sisuliste alustena on alustena on vastustaja märkinud väljasõidule mittelubamise alusena Justiitsministri 30.11.200 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VsKE) § 82 lg 1 p 3 ja § 83 p 31. VsKE § 82 kohaselt arvestatakse taotluse rahuldamise otsustamisel ka kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi (p 1), kinnipeetava isiksuseomadusi või kriminogeenseid riske (p 2), kinnipeetava käitumist vanglas (p 3), väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal (p 4), individuaalse täitmiskava järgimist (p 5), väljasõidu eesmärki (p 6) ja väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale (p 7). VsKE § 83 kohaselt võib väljasõiduloa andmisest keelduda, kui kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides teadlikult
3-16-2604 esitanud valeandmeid (p 1), lähedalasuvatesse piirkondadesse samal ajal väljasõiduks on esitanud taotluse rohkem kui üks kinnipeetav ja on alust arvata, et kinnipeetavad hakkavad väljasõidu ajal omavahel suhtlema (p 2), kinnipeetava väljasõiduplaanis ei ole piisavalt kajastatud see, milliseid toiminguid ja mis eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema (p 3) kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib (p 31), muul põhjusel on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega (p 4).
11.Vastustaja on leidnud, et lühiajalise väljasõidu lubamise keeldumine on põhjendatud, arvestades taotleja käitumist vanglas (VsKE § 82 lg 1 p 3) ja asjaolu, et taotlejal on kehtivad distsiplinaarkaristused (VsKE § 83 p 31). Vastustaja on kogumis leidnud (tl 5), et taotlejal on 8 kehtivat distsiplinaarkaristust, tema suhtes on korduvalt rakendatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, tema käitumine vanglas ei ole õiguskuulekas, ta ei täida individuaalset täitmiskava, teda on kriminaalkorras karistatud viiel korral, ta on vanglas viibides pannud toime raskeid distsipliinirikkumisi. Kokkuvõttes on vangla leidnud, et V. Komarovi väljasõidule lubamine ei kaalu üles väljasõiduga kaasnevaid riske ja ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. 15. novembri 2016 vaideotsuses nr 6-12/272-2 (tl 6) on vastustaja täiendanud, et perekonna- ja suhete säilitamist on kaebajal võimalik tagada ka läbi muude viiside, milleks on pika- ja lühiajalised kokkusaamised.
12.Viru Vangla on teinud kaalutlusotsuse, millega keeldus kaebajale väljasõitu võimaldamast, ning selle põhjenduste järgi otsustades (tl 5) ei ole võimalik vanglale ette heita kaalutlusreeglite rikkumist. Vastustaja põhjendused on veenvad. Kaebaja väidab, et korduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes ei vasta tõele. Vastustaja on kohtule esitanud 01.02.2016 käskkirja nr 6-4/104, millega otsustati edaspidiste õigusrikkumiste ennetamiseks ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks kinnipeetav V. K i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kuni kolmeks kuuks (tl 25-26). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist on 28.04.2016 käskkirjaga nr 6-4/306 pikendatud omakorda kuni kolmeks kuuks (tl 28-29). Seega on kaebaja väide alusetu ning vastustaja on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist võtnud lühiajalise väljasõidu lubamisest keelduva otsuse tegemisel võtnud arvesse kui kaebaja käitumist vanglas (VsKE § 82 p 3). Et kaebajal 2011. a ema matuste ajal ning 2014. a isa matuste ajal toimunud lühiajaliste väljasõitude käigus rikkumisi ei esinenud, ei saa muude argumentide kõrval omada määravat tähendust. Samuti ei saa määravat tähendust omada kaebaja hinnang, et väljasõidule lubamine oleks avaldanud talle positiivset mõju ja aidanuks sotsialiseerida pärast 7 aastast vangistust. Need asjaolud räägivad küll kaebaja kasuks, kuid ei kaalu üles muid argumente, mille valguses oli keeldumine põhjendatud. Näiteks on kaebajal olnud kehtivad distsiplinaarkaristused (VangS § 65 lg 5) ehk teda on käesolevas asjas vaidlustatud keelduvale otsusele eelneva ühe aasta jooksul karistatud distsiplinaarkorras kümnel korral (tl 32 pöördel ja lk 33), millest mitmed karistused on seotud ametnike seaduslikele korraldustele mitteallumistega. Kaebaja väitega selle kohta, et väljasõidu keelamist ei saa põhjendada nendesamade süütegudega, mille eest kaebaja juba karistust kannab, saaks nõustuda juhul, kui vangla oleks tuginenud keelduva otsuse tegemisel vaid kaebaja varasematele süütegudele muid asjaolusid arvesse võtmata. Käesoleval juhul see nii ei ole. VsKE § 82 p 1 kohaselt arvestatakse taotluse rahuldamise otsustamisel ka kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi ja selle sätte alusel on kaebaja varasemate süütegude arvessevõtmine põhjendatud. Kohus ei nõustu kaebajaga, et käesolevas asjas sai väljasõidu keelamist õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile. Käesolevas asjas perekonnaellu sekkumine ei ole võrdväärne Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.2012
3-16-2604 otsuse nr 3-3-1-78-11, (p 11) asjaoludega, kus halduskolleegium väljendas sama põhimõtet, kuid asjaoludel, kus vastustaja keelduv hinnang kaebaja isa tervislikku seisundit arvestades ei olnud põhjendatud ning perekonnaellu sekkumine loeti tõsiseks. Kaebaja on kaebuses märkinud, et vangla on toetanud kaebaja ennetähtaegset vabastamist, leides, et vaidlustatud käskkirjas sisalduvad järeldused ei vasta vastustaja poolt kaebaja ennetähtaegse vabastamisega seoses antud iseloomustusele. Viru Vangla on vaideotsuses märkinud, et vangla poolt kaebaja ennetähtaegse vabanemise toetamine on otsustus, mis tehakse lühiajalisele väljasõidule lubamise otsustusega võrreldes erinevatel alustel ning ei oma praeguse vaidlusega otsest seost. Kohus nõustub, et iseloomustus, mille vangla esitab maakohtule karistusseadustiku § 76 nimetatud menetluse tarbeks, ei saa omada määravat tähendust vangistusseaduse alusel esitatud taotluse lahendamisel, sest lühiajalise väljasõidu ning ennetähtaegse vabastamise eesmärgid ning nende täideviimise kord on erinevad. Kohus nõustub, et kaebajal oli väljasõidu eesmärke võimalik saavutada muul viisil – kaebaja pereliikmetel on võimalik käia nii lühi- kui pikaajalistel kokkusaamistel. Vangla on kohtule selgitanud (tl 21), et ainuüksi 2016. a on kaebajal toimunud pikaajalisi kokkusaamisi perega 5 korral. Samuti on kaebaja aktiivselt kasutanud helistamisvõimalust. Nendele asjaoludele ei ole kaebaja vastu vaielnud.
13.Eeltoodu alusel leiab kohus, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
14.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesolevas asjas ei ole vastustaja kohtule kuludokumente esitanud, seetõttu jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.