Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur
Haldusasi
E.N.i kaebus Tallinna Vangla 8. märtsi 2017 käskkirja nr 5-2/235 ja 2. aprilli 2017 vaideotsuse nr 5-15/101-2 tühistamise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja: E.N. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Teerika Martisen
30. mai 2017, Tallinn 3-17-761
RESOLUTSIOON
1.Jätta E.N.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 29. juunil 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
Tallinna Vangla 8. märtsi 2017 käskkirjaga nr 5-2/235 karistati kinnipeetav E.N.it kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega distsiplinaarsüüteo eest, mis seisnes selles, et ta ei allunud 8. veebruaril kella 6.00 ajal II üksusesse tööle saabudes vanglaametniku korraldusele tulla läbiotsimise jaoks kõrvale ning teatas, et ei luba konkreetsel ametnikul ennast puudutada. Käskkirjas leitakse, et kinnipeetava mitteallumine ametniku korraldusele on raske rikkumine, mille eest tavapäraselt karistatakse kartserisse paigutamisega. 2. aprilli 2017 vaideotsusega nr 5-15/17/101-2 jättis Tallinna Vangla E.N.i vaide rahuldamata
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
2.E.N. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla 8. märtsi 2017 käskkirja nr 5-2/235 ja 2. aprilli 2017 vaideotsuse nr 5-15/17/101-2 tühistamist. Viidates juba vanglale esitatud vaides toodud seisukohtadele, selgitab kaebaja, et keeldus läbiotsimiseks kõrvale astumast, kuna korralduse andnud valvur on teda väärkohelnud, otsides teda sageli läbi, põhjustades kaebajale valu ning tundes läbiotsimisel põhjendamatult suurt huvi kaebaja suguelundite katsumise vastu. Nii toob kaebaja välja, et 18. jaanuari 2017 hommikul viis see valvur tema suhtes läbi kuus sellist seksuaalse iseloomuga läbiotsimist. Kaebaja selgitab, et keeldus 8. veebruaril läbiotsimiseks kõrvale astumast, kuna ta ei pea sellisele väärkohtlemisele alluma ning selline korraldus oli ilmselgelt tühine. Kaebaja heidab ka ette, et distsiplinaarmenetluses on jäetud välja selgitamata olulised asjaolud ja võtmata seletused teistelt kinnipeetavatelt ja vanglaametnikelt.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
3.Tallinna Vangla vaidleb E.N.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et vangistusseaduse (VangS) § 67 punktist 1 ja § 68 punktist 1 ning justiitsministri 5. septembri 2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 punktist 5 tulenevalt oli kaebajal kohustus alluda korraldusele lasta end läbi otsida. Vastustaja selgitab, et kaebaja saadeti II üksusesse toitu jagama, kus II üksuse valvur ta vastu võttis ning pidi ta läbi otsima. Vastustaja hinnangul oli valvuri korraldus seaduslik ning igal juhul ei saa kinnipeetav korraldusele mitte allumist õigustada sellega, et tema hinnangul on korraldus õigusvastane. Vastustaja on seisukohal, et kinnipeetaval puudub õigus valida, kes talle läbiotsimist teostab. Samuti selgitab vastustaja, et läbiotsimine hõlmab paratamatult ka intiimsete kehapiirkondade kontrollimist, kuivõrd ka nimetatud piirkonda või selle vahetusse lähedusse tavatsevad kinnipeetavad keelatud esemeid peita. Veel märgib vastustaja, et mittetäieliku läbiotsimise käigus on vanglaametnik kontaktis kinnipeetava kehaga üksnes läbi riiete, mis märgatavalt vähendab kinnipeetava õiguste riivet. Seoses kaebaja väitega, et konkreetne valvur on teda ahistanud, selgitab vastustaja, et E.N. esitas 6. veebruaril 2017 selle valvuri suhtes Prokuratuurile kuriteoteate karistusseadustiku (KarS) §-de 121, § 143 lg 1 ja § 2901 tunnustel, ent Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis 16. veebruari 2017 teatisega kriminaalmenetluse alustamata ning riigiprokurör jättis 8. märtsi 2017 määrusega rahuldamata selle peale kaebaja poolt esitatud kaebuse. Vastustaja leiab, et kaebaja väited, et kõnealune ametnik teda ahistab, ei ole põhjendatud, tegemist on ika vanglaametnikuga, kelle tegevuse suhtes pole varem mistahes etteheiteid olnud. Vastustaja hinnangul on määratud karistus rikkumise raskusega võrreldes proportsionaalne.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Vaadanud läbi poolte seisukohad ja distsiplinaarmenetluse materjalid, leian, et E.N.i kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 8. veebruaril 2017 kella 06.00 ajal andis Tallinna Vangla valvur II üksusesse toidu jagama saadetud kinnipeetav E.N.ile korralduse lasta end läbi otsida. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja selle korralduse täitmisest keeldus, mispeale pidi valvur korraldust kordama, ent kaebaja keeldus sellest, mispeale kutsuti teine vanglaametnik, kellel kaebaja end läbi otsida lubas.
5.Vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 68 lõike 1 kohaselt on vanglaametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kinnipeetaval kohustus lasta vanglaametnikul end läbi otsida. Samuti on vastustajal õigus selles, et kinnipeetaval ei ole õigust valida, milline ametnik teda läbi otsib ega keelduda korralduse täitmisest põhjusel, et mõni konkreetne ametnik talle ei meeldi või on tema arvates temaga varem õigusvastaselt käitunud. VangS § 64 lõikes 1 kasutatud mõiste "seaduslik korraldus" kasutamine ei tähenda, et kinnipeetaval oleks õigus jätta täitmata korraldused, mis on tema arvates õigusvastased. Mõiste "seaduslik korraldus" ei tähenda seejuures mitte õiguspärast korraldust, vaid kehtivat korraldust haldusmenetluse seaduse § 61 tähenduses. Korraldus on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik sõltumata objektiivsest õiguspärasusest. Seega on ametniku seadusliku korraldusega tegemist kõigil juhtudel, kui korraldus pole ilmselgelt kehtetu. Ilmselgelt kehtetu on aga selline korraldus, millel esinevad ilmsed haldusmenetluse seaduse § 63 lõikes 2 nimetatud tühise haldusakti tunnused (näiteks kui pole võimalik aru saada, kes on korralduse andja või kellele korraldus antakse, kui korraldusega kohustatakse isikut õigusrikkumise toime panemiseks jne). Ilmselgelt kehtetuna tuleb vaadelda ka korraldusi, mille täitmise vahetuks ja vältimatuks tagajärjeks oleks ilmselgelt korralduse saanud kinnipeetava elu või tervise kahjustamine (nt. korraldus ennast vigastada). Korraldusel alluda läbiotsimisele ei ole põhimõtteliselt sellist iseloomu. Isegi juhul kui kaebajal on konkreetse ametniku varasema käitumise põhjal põhjust arvata, et läbiotsimine on tavapärasest ebameeldivam, ei tohi ta korralduse täitmisest keelduda. Läbiotsimine, iseäranis, kui tegemist on läbi riiete kompamise teel läbi otsimisega, ei saa tekitada kinnipeetavale selliseid negatiivseid tagajärgi, mille vältimiseks oleks tal õigus antud korralduse täitmisest keelduda. Ka Riigikohus on kohtuasjas 3-3-1-103-06 tehtud otsuse selgitanud, et isegi kui hiljem tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud õiguspärane, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 punktis 1 sätestatud allumiskohustust ning kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Kinnipeetava kohustus korraldus täita tähendab seda, et korraldus tuleb täita kohe ning juhul kui ametnik peab korraldust kordama muul põhjusel kui see, et kinnipeetav objektiivselt ei saanud korraldusest aru (nt. ei kuulnud seda), on juba tegemist kinnipeetava poolt kohustuse rikkumisega. Juhul kui konkreetne vanglaametnik mingil moel kinnipeetava õigusi rikub (nt. ei toimeta läbiotsimist nõuetekohaselt), on kinnipeetaval võimalik vastavad toimingud või haldusaktid vaidlustada tagantjärgi. Korralduse täitmisest võiks keelduda vaid siis, kui on igasuguse kahtluseta ilmne, et korraldusele allumine toob kinnipeetava suhtes igal juhul kaasa rasked ja õigusvastased tagajärjed. Antud juhul sellist olukorda ei esinenud. Seega pidi kaebaja korralduse täitma ja laskma valvuril end läbi otsida.
6.Leian samuti, et kaebajale süüteo eest määratud karistus on proportsionaalne. Nõustun selles osas vaidlusaluses käskkirjas esitatud põhjendustega ja pean neid piisavateks. Käskkirjas on õigesti leitud, et ametnike korralduste täitmata jätmine on käsitatav raske rikkumisena. Tegemist on rikkumisega, mille sarnased õõnestavad vanglateenistuse autoriteeti, mille tulemusena muutub raskemaks korra ja julgeoleku tagamine vanglas. See, et kaebaja hiljem saabunud teisel ametnikul end läbi otsida lubas, ei vähenda esimesena antud korralduse täitmata jätmise süü määra. Juhul kui kaebaja näiteks vaatamata teise ametniku saabumisele oleks läbiotsimist füüsiliselt takistama asunud, oleks tegu juba märksa raskema süüteoga, mis
oleks õigustanud oluliselt rangemat karistamist. On õige, et korraldusele mitteallumine õigustab karistusena kartserisse paigutamist. Arvestades seda, et raskeima võimaliku distsiplinaarsüüteo eest on kinnipeetav võimalik paigutada kartserisse 45 ööpäevaks, ei ole 3 ööpäevaks kartserisse paigutamine antud juhul ebaproportsionaalne.
7.Asjas tehtud vaideotsus kaebaja õigusi vaide esemest sõltumatult ei riku. Kuivõrd distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamise nõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõue.
8.Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks kaebajalt menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad kummagi poole menetluskulud HkMS § 108 lg 1 kohaselt nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.