Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi, Madis Ernits 16.05.2017, Tartu 3-15-1500 S.S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.06.2015. a ettekirjutuse nr 1032267560 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 21.01.2016. a otsus S.S. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant S.S. Esindaja v.-adv. Siret Saks Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18.04.2017. a määrusega määratud otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg 16.05.2017.
2.Jätta kaebaja apellatsioonkaebus läbi vaatamata ja tühistada esialgne õiguskaitse.
3.Määrata vandeadvokaat Siret Saksale riigi õigusabi osutamise eest 480 eurot (koos käibemaksuga). Eesti Advokatuuril korraldada riigi õigusabi tasu väljamaksmine riigi õigusabi osutanud advokaadile.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.PPA pidas 31.05.2015 Võrumaal Meremäe vallas kaebaja kinni, kuna ta ületas piiri ebaseaduslikult ja tal puudus riigis viibimiseks seaduslik alus. PPA koostas 01.06.2015 kaebajale ettekirjutuse nr 1032267553 (tl 2-2p), millega tegi kaebajale ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks koheselt kuid mitte hiljem kui 01.06.2015. PPA märkis, et tähtaja saabumisel saadetakse kaebaja Eesti Vabariigist välja ning tema suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu viis aastat lahkumiskohustuse päevast alates.
2.Kaebaja esitas 05.06.2015 PPA-le varjupaigataotluse.
3.Kaebaja esitas 06.06.2015 Tartu Halduskohtule PPA 01.06.2015. a lahkumisettekirjutuse peale kaebuse (tl 1), mille Tartu Halduskohus jättis 19.06.2015. a määrusega (tl 8-8p) vormiliste puuduste tõttu käiguta. Halduskohus tagastas kaebuse 21.07.2015. a määrusega (tl 12-12p).
4.Kaebajale riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaadist esindaja esitas 11.08.2015 määruskaebuse (tl 18-20) Tartu Halduskohtu 21.07.2015. a määruse peale, milles palus määruse tühistada ning võtta kaebus menetlusse. Kaebaja esindaja palus tühistada PPA ettekirjutus nr 1032267553 ja peatada selle ettekirjutuse täitmine.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 14.08.2015. a määrusega (tl 22-23) määruskaebuse ning tühistas 21.07.2015. a määruse, kuid tagastas kaebuse uuesti kaebeõiguse puudumise tõttu.
6.Kaebaja esindaja esitas 31.08.2015 määruskaebuse (tl 26-27p) Tartu Halduskohtu 14.08.2015. a määruse peale.
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 09.11.2015. a määrusega (tl 48-49p) määruskaebuse ning tühistas Tartu Halduskohtu 14.08.2015. a määruse. Ringkonnakohus asus seisukohale, et 01.06.2015. a lahkumisettekirjutus on endiselt kehtiv. Tartu Ringkonnakohtu 09.11.2015. a määrus jõustus edasi kaebamata 25.11.2015.
8.Tartu Halduskohus võttis 27.11.2015. a määrusega (tl 54-55) kaebuse menetlusse ja peatas esialgse õiguskaitse korras PPA 01.06.2015. a lahkumisettekirjutuse täitmise.
9.Kaebaja esindaja esitatud ja hiljem täiendatud kaebuse (tl 18-20, 75-77) põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. Kaebaja oli seisukohal, et PPA ettekirjutus on ebaõige ja kuulub tühistamisele. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg-e 4 kohaselt peatatakse välismaalase kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil kuni varjupaigataotluse suhtes tehtud otsuseni. VRKS § 25 lg 2 sätestab, et varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuses tehakse välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on seaduslik alus Eestis viibimiseks. Tegemist on imperatiivse sättega, mis ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt võiks ja peaks isiku kinnipidamisel tehtud lahkumisettekirjutus prevaleerima varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuses tehtava kohustusliku ettekirjutuse üle. Olukorras, kus väljasaatmine on peatunud ning juhul, kui PPA teeb kaebaja suhtes negatiivse otsuse, tuleb PPA-l teha seadusest tulenevalt uus lahkumisettekirjutus. Seega tuleb 01.06.2015. a ettekirjutus juba ainuüksi õigusselguse huvides tühistada. Kaebaja ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, justkui võib vastustaja pärast varjupaigamenetlust tugineda eelnevalt tuvastatud alusele vaatamata sellele, et menetluse käigus võis ilmneda uusi faktilisi asjaolusid ja kaalutlusi. Haldusakti, mis on tehtud olukorras, kus haldusorgani kaalutlusõiguse aluseks olevad faktid ja asjaolud pärinevad varasemast perioodist, ei saa pidada õiguspäraseks. VRKS § 362 lg-s 4 sätestatust ei tulene, et ettekirjutuse täitmine peatuks ning VRKS § 25 lg-s 2 sätestatud ettekirjutuse tegemine ei oleks PPA-le kohustuslik. Ka väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS) § 11 lg 31 toetab seisukohta, et ettekirjutus tuleks teha koos põhiotsusega. Kaebaja esindaja viitas VSS § 13 lg-e 1 ja VRKS § 51 lg-e 1 ning leidis, et varjupaigataotlejal on menetluse läbiviimise ajal seaduslik alus Eestis viibimiseks. Ettekirjutus ei ole enam varjupaigamenetluse alustamise hetkel kehtiv.
10.PPA palus 11.12.2015 esitatud vastuses (tl 62-64p) jätta kaebus rahuldamata ja lahkumisettekirjutus muutmata.
PPA ei nõustunud seisukohaga, et enne varjupaigataotluse esitamist koostatud lahkumisettekirjutus ei ole pärast varjupaigataotluse tagasilükkamist enam kohaldatav. PPA oli kohustatud kaebajale lahkumisettekirjutust tegema ning seega on PPA tegevus olnud õiguspärane. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.06.2015 PPA taotluse ja andis oma määrusega haldusasjas nr 3-15-1461 loa kaebaja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse. Seetõttu peatus ka lahkumisettekirjutuse sundtäitmine kuni varjupaigataotluse suhtes tehtud otsuseni. Lahkumisettekirjutuse tegemise järgselt puudus kaebajal otsene vajadus selle vaidlustamiseks seoses varjupaigataotluse esitamisega, kuna lahkumisettekirjutuse sundtäitmine peatus. Hilisem varjupaigataotluse menetlus ei muuda olematuks ebaseadusliku välispiiri ületamist ega ka seda, et isikul ei ole jätkuvalt seaduslikku alust riigis viibimiseks.
11.Tartu Halduskohus jättis 21.01.2016. a otsusega (tl 79-81p) kaebuse rahuldamata. Halduskohus tugines otsuse tegemisel Tartu Ringkonnakohtu 09.11.2015. a määruses antud tõlgendusele. Halduskohus selgitas, et kuna vastav hinnang on antud Tartu Halduskohtu 09.11.2015. a lahendiga, ei saa esimese astme kohus asja sisulisel lahendamisel sellest seisukohast irduda, eriti kui asjas vahepealsel ajal täiendavat teavet ilmnenud ei ole. Järelikult tähendab VRKS § 25 lg 2 koosmõjus VRKS § 362 lõikega 4 – mille järgi peatatakse isiku kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil kuni varjupaigataotluse suhtes tehtud otsuseni – seda, et lahkumisettekirjutuse kehtivus peatub kuni varjupaigataotluse suhtes tehtava otsuseni ning kui varjupaigamenetlus lõppeb isikule negatiivse otsustusega, taastub esialgsest lahkumisettekirjutusest tulenev kohustus. Olukorras, kus hilisema menetluse käigus selgub, et sissesõidukeeld on ebaproportsionaalselt pikk, on haldusorganil võimalik anda selle kohta vajadusel uus haldusakt. Kuna haldusakti kehtivuse peatumine ei võta isikult õigust selle vaidlustamiseks, on enne varjupaigataotluse esitamist koostatud lahkumisettekirjutuse vaidlustamine võimalik nii varjupaigamenetluse ajal kui ka pärast varjupaigataotluse tagasilükkamist. Samas tähendab see, et isikul ei ole võimalik lahkumisettekirjutuse tühistamist nõudes tugineda sellele, et PPA peaks või pidanuks varjupaigataotluse tagasilükkamisel andma uue lahkumisettekirjutuse. Halduskohus selgitas, et halduskohus saab eeskätt kontrollida, kas lahkumisettekirjutus oli selle andmise ajal õiguspärane. Halduskohus jõudis järeldusele, et koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus oli koostatud õiguspäraselt ning puudub alus selle tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esindaja esitas Tartu Ringkonnakohtule hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 9093p, 113-114), milles palus Tartu Halduskohtu otsuse tühistada. Kaebaja jäi seisukohale, et PPA ettekirjutus on ebaõige ja kuulub tühistamisele. Tartu Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud VRKS § 25 lg-t 2, lähtudes Tartu Ringkonnakohtu 17.11.2015. a määrusest. Varjupaigataotleja suhtes on peatatud väljasaatmine kuni varjupaigataotluse suhtes tehtud otsuseni. Varjupaigataotluse esitamisega ei saa varasemalt tehtud ettekirjutus jääda kehtima ka juhul kui see oli selle andmise ajal oli õiguspärane. Isiku suhtes ei saa jääda kehtima kinnipidamisel tehtud lahkumisettekirjutus. Lisaks ei saa ettekirjutuse täitmine peatuda iseenesest teise menetluse alustamise tõttu. Haldusorgan saab menetluse peatada. Olukorras, kus lahkumisettekirjutuse täitmine justkui peatub varjupaigamenetluse tõttu, tuleb taotlejal ikkagi vaidlustada lahkumisettekirjutus, mis on vastasel korral kehtiv. Kaebaja esindaja nõustub, et varjupaigataotluse menetlus ei muuda olematuks välispiiri ületamist, kuid see, et isiku ei oleks varjupaigataotlejana õigust riigis viibida, on ebaõige. Kaebaja esindaja esitas 03.02.2017 apellatsioonkaebuse täiendused, milles märkis, et kaebaja on Eestist lahkunud. Lahkumisettekirjutuse seaduslik kontroll on kaebaja õigus ja ei ole välistatud, et kaebaja saadetakse tagasi Eesti Vabariiki. Kaebaja esindaja leiab, et ka Eesti riigist lahkudes on
võimalik täita kaebuse eesmärki. Kaebus ei ole perspektiivitu. Vaidlus puudub selle üle, et kaebajal oli õiguslik alus olemas – tegemist on varjupaigataotlejaga. Seega ei ole ettekirjutus enam varjupaigamenetluse alustamise hetkel kehtiv, mistõttu oleks Tartu Halduskohus pidanud ettekirjutuse tühistama. Käesoleval juhul on kaebaja lahkunud Eesti Vabariigist, mistõttu on ettekirjutus täidetud ning kaotanud kaebaja hinnangul kehtivuse. PPA seisukoht on (väljendanud haldusasjas nr 3-16-2321), et ettekirjutuse täitmiseks ei saa lugeda olukorda, kus kaebaja lahkub omavoliliselt riigist, vaid olukorda, kus isik lahkub EÜ direktiivi 20087115 art 3 p-s 3 märgitud sihtkohtadesse e. sisuliselt väljapool Schengeni piirkonda. Kaebaja sellega ei nõustu. Eesti Vabariik on sätestanud isikutele direktiivist soodsamad kriteeriumid, mistõttu tuleb lähtuda siseriiklikust õigusest. PPA oleks pidanud varjupaigataotluse esitamisel tunnistama kehtetuks vaidlusaluse lahkumisettekirjutuse, kuna kaebaja täitis VSS § 13 lg-s 1 sätestatud eeldused ning lahkumisettekirjutus muutus kehtetuks, sest see oli täidetud. Keelduva otsuse tegemisel oleks pidanud PPA tegema uue lahkumisettekirjutuse.
13.PPA palub 18.03.2016. a apellatsioonkaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl 100-103) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. PPA on seisukohal, et hilisem varjupaigataotluse menetlus ei muuda olematuks ebaseadusliku välispiiri ületamist ega ka seda, et isikul ei ole jätkuvalt seaduslikku alust riigis viibimiseks. PPA lähtub edaspidises menetluses enne varjupaigataotluse esitamist tehtud ettekirjutusest, kuna vastavalt VSS § 16 lg 1 ettekirjutus kehtib ettekirjutuse teatavaks tegemise päevast kuni ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni. VSS § 7 lg-st 1 tulenevalt ei ole PPA-l kaalutlusõigust mitte teha ettekirjutust, kui isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Välismaalase lahkumiskohustus sundtäidetakse tema kinnipidamise ja Eestist väljasaatmise teel. VRKS § 362 lg 4 sätte sõnastusest tuleneb, et varjupaigataotluse esitamine ei ole ettekirjutuse tühistamise aluseks ning ka pärast varjupaigataotluse tagasilükkamist on ettekirjutus jätkuvalt kehtiv ning kohaldatav. Varjupaigataotluse tagasilükkamise ja elamisloa andmisest keeldumise järgselt ei pea tegema uut ettekirjutust. PPA teavitas 26.04.2017 ringkonnakohut kaebaja asukoha muutusest. Kaebaja on omavoliliselt reisinud Soome Vabariiki, kus ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Soome Vabariik on esitanud Eesti Vabariigile tagasivõtupalve, aga 08.02.2017 teavitas Soome Migratsiooni Amet, et kaebaja on Soomest põgenenud ning seetõttu on tema üleandmine edasi lükatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata ja esialgne õiguskaitse tühistada.
15.Esmalt otsustab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise ja esialgse õiguskaitse tühistamise (I) ning seejärel lahendab riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse (II). I
16.HKMS § 190 sätestab, et kui käesoleva seadustiku § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg-tes 4-7 sätestatut arvestades läbi vaatamata.
17.Tallinna Halduskohus jättis 06.05.2016. a otsusega kaebaja kaebuse, milles kaebaja palus PPA 28.01.2016. a varjupaigataotluse tagasilükkamise ja elamisloa andmisest keeldumise otsuse
nr 7001510107-1 tühistamist ja kohustamist vaadata varjupaigataotlus uuesti läbi, rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.08.2016. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.05.2016. a otsuse haldusasjas nr 3-16-294 muutmata. Riigikohus jättis 29.09.2016. a määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2016. a otsuse peale haldusasjas nr 3-16-294 menetlusse võtmata. Seega on haldusasjas nr 3-16-294 jõustunud kohtuotsus.
18.PPA esitas Tartu Ringkonnakohtule 26.04.2017 teate, mille kohaselt puuduvad PPA-l endiselt andmed kaebaja asukoha kohta ning kontakt temaga. PPA selgitas, et 27.12.2016 teavitati Vao Keskusest PPA-d, et kaebaja on Vao keskusest omavoliliselt lahkunud. Kaebaja lahkus omavoliliselt ja seaduslikku alust omamata Soome Vabariiki, kus ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Soome Vabariik on esitanud Eesti Vabariigile tagasivõtupalve. 08.02.2017 teavitas Soome Migratsiooni Amet, et kaebaja on Soomest põgenenud ning seetõttu on tema üleandmine edasi lükatud.
19.Kuna kaebaja suhtes on jõustunud kohtuotsus haldusasjas nr 3-16-294 ja kaebaja on Eestist lahkunud ning puuduvad andmed kaebaja asukoha kohta, esineb ringkonnakohtu hinnangul alused apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Seega jätab ringkonnakohus HKMS § 187 lg 3 p 6 ja HKMS § 190 alusel kaebaja apellatsioonkaebuse läbi vaatamata.
20.Tartu Halduskohus peatas 27.11.2015. a määruse resolutsiooni p-ga 3 esialgse õiguskaitse korras PPA 01.06.2015. a ettekirjutuse nr 1032267553. HKMS § 249 lg 4 sätestab, et esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld, samuti esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kehtivad kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni. HKMS § 253 lg 3 sätestab, et kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata, ja määrusega, kui kaebus või vaie tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab esialgse õiguskaitse ka siis, kui esialgse õiguskaitse kohaldamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Lähtuvalt asjaolust, et ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 27.11.2015. a määrusega määratud esialgse õiguskaitse. II
21.Vandeadvokaat Siret Saks esitas 03.02.2017 ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks (tl 109-111). Teostatud toimingud olid järgmised: 1) Tutvumine Tartu Halduskohtu 21.01.2016. a kohtuotsusega, kohtuotsuse juriidiline ja faktiline analüüs, apellatsioonkaebuse koostamine, jooksev suhtlemine kliendiga seoses erinevate vastuväidetega. 12.02.2016, kogus 240 minutit. 2) Tutvumine PPA 18.03.2016. a vastusega apellatsioonkaebusele, vastuse juriidiline ja faktiline analüüs. 21.09.2016, kogus 60 minutit. 3) Suhtlemine PPA-ga seoses isiku asukohaga, vastuse koostamine kohtule. 02.02.2017, kogus 120 minutit.
22.Tallinna Halduskohus andis 18.06.2015. a määrusega nr 3-15-1525 kaebajale riigi õigusabi. Kaebajale määrati riigi õigusabi isiku esindamiseks varjupaiga taotluse menetluses, samuti võimalikus edasises halduskohtumenetluses ning esindamiseks haldusasjas nr 3-15-1461. RÕS § 17 lg 1 kohaselt säilib riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks teiseks RÕS § 4 lg-s 3 ettenähtud riigi õigusabi liigiks ning varasemalt nimetatud advokaat jätkab
isikule riigi õigusabi osutamist, välja arvatud RÕS § 17 lg-s 2 ettenähtud juhul. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabi jätkumise ka käesolevas asjas.
23.RÕS § 22 lg 7 sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. RÕS § 22 lg-e 6 järgi määratakse riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus kindlaks RÕS § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal. Taotlusest nähtuvalt teostati toiminguid ajavahemikul 12.02.2016–02.02.2017. Seega tuleb aluseks võtta Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009. a otsusega (muudetud Eesti Advokatuuri juhatuse 15.09.2015. a otsusega) kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (edaspidi kord) ja justiitsministri 26.07.2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi määrus). Korra punkti 41 kohaselt isiku esindamisel halduskohtumenetluses, määrab kohus riigi õigusabi tasu kindlaks Lisas toodud alustel ja korras. Lisa all tuleb mõista korra lisa 1. Korra lisa 1 p 9 kohaselt on halduskohtumenetluses riigi õigusabi osutamise eest isiku esindajale ette nähtud tasu iga poole tunni kohta 36 eurot. Määruse § 11 lg 1 kohaselt tasu riigi õigusabi osutamise eest haldusmenetluses, sealhulgas haldusmenetluse algatamiseks taotluse koostamine ja esitamine, ja halduskohtumenetluses, sealhulgas halduskohtusse kaebuse koostamine ja esitamine, on 12 eurot iga kümne minuti kohta. Määruse § 12 lg 3 sätestab, et tasu riigi õigusabi osutamise eest halduskohtumenetluses, mis on seotud rahvusvahelise kaitse menetluses tehtud lahendi vaidlustamisega, sealhulgas kaebuse koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 400 euro ühes kohtuastmes.
24.Ringkonnakohus on seisukohal, et vandeadvokaat Siret Saksa taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude väljamõistmiseks antud asjas tuleb rahuldada osaliselt. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul on reaalsed taotluses märgitud toimingud ja aeg, tuleb asja sisust lähtuvalt arvestada määruse § 12 lg-s 3 sätestatud riigi õigusabi osutamisel rahvusvahelise kaitse menetlusele kehtestatud piirmääraga, milleks on 400 eurot ühes kohtuastmes. Arvestades asjaolu, et kaebajale määrati riigi õigusabi isiku esindamiseks varjupaiga taotluse menetluses ning ringkonnakohus nõustus lugema põhjendatuks riigi õigusabi jätkumise ka käesolevas asjas, tuleb ringkonnakohtu hinnangul kohaldada tasu määramisel 400 eurost piirmäära. Antud asjas vaidlesid pooled selle üle, milline toime on varjupaigataotluse esitamisel enne seda isiku suhtes koostatud lahkumisettekirjutusele. Lähtuvalt eelnevast leiab ringkonnakohus, et advokaadile maksmisele kuuluv põhjendatud tasu on koos käibemaksuga 480 eurot (sh käibemaks 80 eurot).
25.Kohtumääruse alusel riigi õigusabi tasu väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile korraldab RÕS § 24 lg 1 järgi Eesti Advokatuur.
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.